Kuni laupäeva hommikuni

Unustasin kolmapäevast veel seda mainida, et skypesin empsiga ja lapsed olid mu toas ja siis ütlesin neile, et nad mu emale head aega ütleks ja nad karjusid koos: "Bye mommy!" See oli nii armas.
Samuti sain kolmapäeval pakiteatise, postiljon käis ukse taga ka, aga ma magasin ja kuna olin üksi kodus, jäi vastu võtmata. Alguses oli elevus suur, et tavai, kohe lähen järgi, aga siis mõtlesin, et see on nagu nii sünnipäevakink ja las ta ootab. Nagu nii see mu postkontor on kuskil VÄGA kaugel ja pommiaugus, ükskord käisin, siis Amee ütles, et ma uksed lukus hoiaks. Uuesti minna ei tahaks. Igal juhul teatise peal oli pakikood ja vaikselt uurisin, kust pakk teele pandi, et aimata, kes saatis.

Neljapäeval algas tööpäev kella seitsmest ja möödus tervenisti toas. Ootasin meeleheitlikult postiljoni onu, tavaliselt ta tuleb enne, kui lapsed magama panen. Seekord panin nad juba magama ning jäin juba ise ka magama ning siis ta tuli. Rikkus mu une ära. Võtsin siis paki vastu, väga armas südametega ja puha ning mu sisetunne ei valetanud - Assakult see pakk tuli. Sain suure hunniku kommi ja ajakirju ning kingituse ka, lisaks said uued värvimiskomplektid ka lapsed. Nad olid väga õnnelikud nende üle. Ja mina muidugi olin kõige õnnelikum, sest pakis olid Geisha kommid.. Kes seda enam mäletab, millal neid viimati sai..

Aitäh emps ! :)

Neljapäeval oli veel korvpall ka, mille Kalev võitis. Mulle alati meeldib neid ülekandeid vaadata, siis näeb oma pere ka. 99% alati näitab neid. Nii ka seekord. Ja korvpalli ajal tegin oma hispaania keele koduseid töid. Pärast tööpäeva tegin ka veel neid koduseid töid, täitsa lõpp. Nii palju lihtsalt, loe, kirjuta, tõlgi, arutle, vasta küsimustele.. blablabla. Mulle meeldib neid teha, aga kui neid nii palju on, siis ajaliselt lihtsalt ei jõua (jaa-jaa, ma tean, oleks pidanud varem alustama, kui 3 tundi enne kooli).

Koolis oli supernaljakas, ma võtsin kaasa Eesti kommi ja šokolaadi, pakkusin teistele ka. Kalevi valge šokolaad mustika ja riisiga maitses kohe eriliselt. Võrdlesid valge Hershey'sega, ütlesid, et Kalev palju parem. Ma siis ütlesin, et nüüd näete, mis on normaalne šokolaad, mitte nagu see pläust teil siin. Nõustusid. Õpetaja kutsus mind ja Urszulat pidevalt chickadeks, sest meil sai nii palju nalja kogu aeg ja õpetaja pidi meid korrale kutsuma. Üldiselt me arutasime tunniteemat ja seda, mis hetkel käsil oli, aga meil olid lihtsalt arutamiseks palju humoorikamad võtted.

Pärast kooli sups koju, sups-sups-sups kiired asjad valmis ning magama ära.

Reede hommikul alustasin vist esimest korda elus kell 7 tööd. EI mäleta küll, millal see enne juhtunud oleks. Graeme oli eriline vinguviiu, täitsa ulme oli temaga täna olla. Iga väiksem asi, ei meeldi, selge, nutan. Ajan Gerli närvi. Haha.

Lebokunn mul süles

Kuna oli reede ja koolipäev, viisin Evie sinna ja ise käisime Graemega mööda linna seiklemas. Lõpuks maandusime Subways, sest minu kõht hakkas otsi andma. Ilmselt Graeme oma ka. Ahja, ühest poest ostsin talle mingi lilla kommi, siuke suur, ei mahtunud talle suhu äragi, ilmselt sisaldas toiduvärvi rohkem kui mõni väljamaa jook, seega kuna see talle suhu ei mahtunud, võttis ta selle välja ja... jah. Näpud koos, nägu koos, pusa koos, Gerli koos.. ÜLENI lilla. Isegi mu auto. Ja mul on valged istmed. Haha. Päris tore. Koristasime siis koos selle läga ära, naersime koos.

Millimeetri parkimine

Vaatasid linnukesi

Üks linnuke tuli istus meie katusele ja Evie peitis ennast Graeme taha ära

Ja keegi küsis meie Subway hindasid

Kui Eviele järgi läksime, oli meil veidi aega ja kuna ilm oli super, kasutasime aega targalt ning käisime mängimas kooli ümbruses. Lõpuks saime neiu ka kätte ja ta ütles mulle, et ma korraks ootaks, tal vaja midagi teha. No selge. Käis ja korjas peotäie võililli ja tuli siis minu juurde: "Happy birthday, Gerli." Autos hakkasin uurima, et kas tal segamini, millal mu sünnipäev on, ütles, et ta ei saa ju nüüd mu peole tulla, et ta läheb vanaema ja vanaisa juurde. Ahhh.. Issand kui armas ta on.

Evie kooli mänguplats

Kooli parkla. Mu auto paistab ka, kes otsib, see leiab

See nii mõnus suurepoisi pilt

Ja minu sünnipäevalilled!

Laste lõunauinaku ajal käisin ma solaariumis. Tagaaia-solaariumis nagu mu ema seda kutsub. Haha. Mängisime Alvariga yatsyt samal ajal ja ma tundsin küll mingi hetk, et selg tulitab, aga mäng oli ju pooleli ja ega siis ei saanud selili olla, nii ei saa ju mängida. Targemad juba aimasid, et see lõppes sellega, et praegu mul selg nunnu punane. Huhhh.. Brutus oli ka minuga, kaaspäevitaja. Tal vist ei ole selg põlenud.

Kui uinak läbi sai, pakkisime veel viimaseid asju kokku ning hakkasime siis üritama Amee töö juurde minna. Läksime kõik koos garaaži ja siis mul meenus, et rahakott jäi laua peale ehk läksin korraks tuppa tagasi. Mõtlesin küll, et mis asja, kus Brutus on, aga ei süvenenud. Järgmisel hetkel karjus Evie: "GERLI, BRUTUS RAN AWAY!!!!" Jajah, seal see poiss oligi. Läks lastega koos garaaži. Jooksin siis talle järgi, lootuses, et ta jälle kuskile naabriaeda läheb ja saan ta kätte, aga no ajasin teda terve tänava taga, ta ei vaadanud isegi mitte kordagi tagasi. Lapsed ju jäid mul koju, seega jooksin siis ruttu koju tagasi ja saatsin Adamile sõnumi, et see kutt pani nüüd küll plehku. Adam ütles, et ta läheb tavaliselt parki, et ma sõidaks sinna ja vaataks. Algas kassi ja hiire mäng. Nägin koera kogu aeg, aga nagu auto seisma jätsin ja välja läksin, sai tema hoogu juurde ja pani plehku. Ühel hetkel koitis, et Eviel on crackerid kaasas, võtsin ühe siis endale, läksin autost välja ja hüüdsin nunnu häälega: "Brutus, come to eat." Ja kuna ta lihtsalt NIII armastab sööki, tuligi ta minu juurde ning sain tal rihmast kinni ja pistsin autosse. Õeeehh. Väga väga väga rõve olukord.

Viisime siis selle hullu ruttu tuppa tagasi ning sõitsime Amee töö juurde, kuhu me veidi jäime hiljaks, aga peaaegu jõudsime. Andsin lapsed talle ning tõmbasin siis hinge. Siuke närvipinge oli, et leiaks koera, et saaks ta kätte, et jõuaks lapsed õigeks ajaks ära viidud.

Esialgu pidime Elleni ja Lidiaga kokku saama, aga Ellen otsustas lambist, et ta tahab täna hoopis kodus olla ning Lidia shoppas ka kuskil kodukandis, seega ma läksin siis Cincinnati Premium Outletsi, kust mõnest poest olime Kellyga interneti vahendusel leidnud kaupa, mida ma tahaks. Tegelikkus oli nutusem. Leidsin täpselt 2 pluusi, mis mulle meeldisid. Üks ei sobinud värvi poolest, kuigi ta oli väga lahe ning teine oli LUMIvalge. No ilma naljata, LUMILUMILUMIvalge. Pärast, kui tagasi läksin, küsima, kas neil musta ei ole, ütlesin ka müüjale, et no kujutad Sa ette, kus see pluus rohkem on, kas mu seljas või pesumasinas? Ta hakkas naerma ja ütles, et noh see häda on valgetega küll. Seega jäi ikkagi ostmata. Tal oli minust nii kahju, ütles, et sünnipäev tuleb ikka vahva, olenemata, kas mul on see äge pluus või ei ole. Pärast proovisime veel seda valget sama värvi pükstega nagu mul on ja no ei olnud ka ilus. Endiselt oli musta vaja.

Kuna ma selleks ajaks olin juba nii kuri, sellepärast, et mul pluusi ei olnud ja sellepärast, et tüdrukud mu üle lasid, otsustasin, et ah kui ma nagu nii juba mööda linna sõidan, siis sõidan sinna teise kaubanduskeskusesse, mis oli kaugel, aga teadsin, et sealt leian. Nii oligi! Ma astusin poeuksest sisse ja järjest ainult võtsin pluusid pihku ning läksin proovima. Sealt siis ka leidsin. Ahjaa, miks mul üldse pluusi vaja oli, oli sellepärast, et kingad, mida ma tahtsin osta, jäid ostmata (empsi rõõmuks) ning seega tuli plaanid ruttu ümber mängida.

Sealt kaugest kaubanduskeskusest trippisin siis järgmisse poodi, kust esialgu plaanisin ainult sünnipäevajoogid ära osta, aga lõpuks ostsin kõik asjad, söögid-joogid-näksid. Nüüd ainult tort puudu. Hip-hip hurrei ! Peopäeval palju vähem tegemist.

Kui koju jõudsin, nägin uudistes, et Bengals valis endale Margus Hundi ja saatsin selle peale kohe Adamile sõnumi, et OMG meil on üks ameerika jalgpallur ja see sattus ka Bengalsisse ja Adam saatis vastu: "Margus Hunt?" Hehe. Tundub, et rahvus lihtsalt jooksis kõrvust mööda. Igal juhul väga lahe. Võiks ju minna Bengalsi mängudele ja hüüda "PANE MARGUS!!" Kellel praegu segaseks jäi, siis Bengals on Cincinnati jalkatiim ehk Margus Hundist sai minu oma poiss. Kui nii võib öelda.

Kodus siis tegin mõned protseduurid ja avastasin, et ma veetsin ringi sõites ja poodides käies 5 tundi. Oi küll on tore niimoodi aega veeta. Kalorid ju muudkui kuluvad. Ma kogu aeg rääkinud, et shoppamine on parim trenn. Ahjaa, koju jõudes olin ma üksi ja siis oli mul operatsioon mahutada kogu mu toidukraam külmkappi. Pärast meeletult kaklemist sain hakkama ka. YAY!

Igal juhul siis nüüd peaaegu kõik ettevalmistused peoks tehtud ja loodan, et tuleb siis vääriline mu ootustele. See jääb minu viimaseks sissekandeks 21-aastasena. Saadame väärikalt selle aasta siis kah minema!