Kolmapäeva hommikul ärkasin kella 10 ajal ning avastasin, et väljas sajab paduvihma. Nii palju siis minu plaanist päev otsa päikest võtta. Tänu ilmale olin ma parajalt sosu, ei jaksanud midagi teha, aga üks asi, mida ma hullult armastan, on vihmas jooksmine. Sest temperatuuri poolest oli ilm ikkagi soe. Nii ma tegingi. Lippasin väikse tiiru, tulin koju tagasi, pesu ja siis tudusin veidi veel. Kui üles ärkasin, tegelesin veel oma hispaania keele koduse tööga ning siis sõitsin rõõmsalt kooli, ilm oli vahepeal nii hulluks läinud, et autosõitmine oli ikka täitsa võimatu. Pluss siis need ameeriklased, kes iga väiksema ilma muutuse peale autoga 20mph/tunnis sõitma hakkavad.
Kooli jõudsin 18.30, nagu mu tund hakkab, olin ainus klassis. Hmm, okeei. Tõstsin siis lauad paika, siis tulid vaikselt teised ka. Uusi õpilasi täna polnudki, mõlemad olid kadunud, see-eest Quintin, kes meiega esimeses ja teises osas oli, oli seekord kohal. Niisiis, tunnist.. See oli jälle erakordselt keeruline, nagu asi hakkab puudutama aegu, jookseb mul kohutavalt kokku, sest meil ei ole selliseid ajavorme ja siis neid kolme keele vahel niimoodi tõlkida ja aru saada. HUH. Aga õnneks pideva harjutamise tagajärjel sain ma aru küll ning tunni lõpus tundus, et kuigi ajud on kärssanud, on asi vähemalt selge. Kusjuures, see suuline osa, kus pidime oma kodust/majast rääkima, see tuli mul väga hästi välja, olin rahul.
Pärast kooli pidime Matthewiga kokku saama ja filmiõhtu tegema, tema juurde jõudes aga selgus, et tal tuli sekund varem midagi vahele ja tal läheb kuskil 2 tundi aega. Niisiis kuna ma olin juba linnas, textisin Hamedile, et mis ta teeb, otsustasime hookahi minna, AGA temal läks ka üle poole tunni aega, mina olin seal samas. Mõtlesin, et noh vahet pole, istun autos nii kaua. Sõitsin, sõitsin ja järsku nägin tänavanime, see oli Keithi tänav. Kuna ma eriti nagu nii ei uskunud, et ta mu kõne vastu võtab ega et ta kodus on, mõtlesin, et sõidan sinna ja teen proovi. Muidugi läksid kõik asjad vastupidi, ta oli kodus, võttis mu kõne vastu ja me saime kokku.
Polnud üksteist kaks kuud näinud. Ma ei hakka detailidesse laskuma, muidu tuleks blogi 2km jälle, aga oluline on see, et me saime rääkida ja nii nagu me kunagi varem pole rääkinud. Okei, igal juhul siis vahepeal Hamed textis mulle, et ta on kohal, seega ma sõitsin ka sinna. Kohtusime mõne ta sõbraga seal, kuid mul kuidagi ei olnud emotsiooni ning seekord hakkas jumala halb seal magusa lõhna sees. Seega ma läksin ikkagi suht vara minema. Matthew textis mulle, et ma võiks nüüd tulla, aga kuna ta pidi hommikul kell 9 koolis olema ja kell oli juba üle kesköö, siis me otsustasime filmiõhtut mitte teha. Siis textis mulle Keith, et kas ma viitsiksin ta juurest enne läbi minna, kui ma koju lähen ning tegin siis korraks seda ja lõpuks tulin jumal teab, mis kell jälle koju.
Sõin siis õhtusööki, sest see oli märkamatult jälle vahele jäänud. Nagu ka lõunasöök tegelt. On vist tõsiasi, et nagu ilmad soojaks lähevad, kaob söögiisu ka. Sõin siis uue portsu puuvilju, mis ma endale üks õhtu ostsin. Ikka banaanid, maasikad, vaarikad, mustikad, ananassid.. Rääkisin veel Killuga, siinkohal suur suur aitäh talle, sest ma kujutan ette, et ta on mu möla siin USAs kõige rohkem kuulama pidanud ja ta on endiselt mu kõrval, endiselt toetab (kuigi ta juba teab, et emalikud sõnad enam ei aita) ning sellistel hetkedel on lihtsalt hea teada, et sellised sõbrad olemas on. Aitäh musu.
Täna "hommikul" ärkasin veerand kaks, sest Zuri textis mulle, uurides, mis ma teen. Haha, need vabad päevad ajavad ikka päris kadedaks teised, kui ma poolest lõunast alles ärkan.
Kooli jõudsin 18.30, nagu mu tund hakkab, olin ainus klassis. Hmm, okeei. Tõstsin siis lauad paika, siis tulid vaikselt teised ka. Uusi õpilasi täna polnudki, mõlemad olid kadunud, see-eest Quintin, kes meiega esimeses ja teises osas oli, oli seekord kohal. Niisiis, tunnist.. See oli jälle erakordselt keeruline, nagu asi hakkab puudutama aegu, jookseb mul kohutavalt kokku, sest meil ei ole selliseid ajavorme ja siis neid kolme keele vahel niimoodi tõlkida ja aru saada. HUH. Aga õnneks pideva harjutamise tagajärjel sain ma aru küll ning tunni lõpus tundus, et kuigi ajud on kärssanud, on asi vähemalt selge. Kusjuures, see suuline osa, kus pidime oma kodust/majast rääkima, see tuli mul väga hästi välja, olin rahul.
Pärast kooli pidime Matthewiga kokku saama ja filmiõhtu tegema, tema juurde jõudes aga selgus, et tal tuli sekund varem midagi vahele ja tal läheb kuskil 2 tundi aega. Niisiis kuna ma olin juba linnas, textisin Hamedile, et mis ta teeb, otsustasime hookahi minna, AGA temal läks ka üle poole tunni aega, mina olin seal samas. Mõtlesin, et noh vahet pole, istun autos nii kaua. Sõitsin, sõitsin ja järsku nägin tänavanime, see oli Keithi tänav. Kuna ma eriti nagu nii ei uskunud, et ta mu kõne vastu võtab ega et ta kodus on, mõtlesin, et sõidan sinna ja teen proovi. Muidugi läksid kõik asjad vastupidi, ta oli kodus, võttis mu kõne vastu ja me saime kokku.
Polnud üksteist kaks kuud näinud. Ma ei hakka detailidesse laskuma, muidu tuleks blogi 2km jälle, aga oluline on see, et me saime rääkida ja nii nagu me kunagi varem pole rääkinud. Okei, igal juhul siis vahepeal Hamed textis mulle, et ta on kohal, seega ma sõitsin ka sinna. Kohtusime mõne ta sõbraga seal, kuid mul kuidagi ei olnud emotsiooni ning seekord hakkas jumala halb seal magusa lõhna sees. Seega ma läksin ikkagi suht vara minema. Matthew textis mulle, et ma võiks nüüd tulla, aga kuna ta pidi hommikul kell 9 koolis olema ja kell oli juba üle kesköö, siis me otsustasime filmiõhtut mitte teha. Siis textis mulle Keith, et kas ma viitsiksin ta juurest enne läbi minna, kui ma koju lähen ning tegin siis korraks seda ja lõpuks tulin jumal teab, mis kell jälle koju.
Sõin siis õhtusööki, sest see oli märkamatult jälle vahele jäänud. Nagu ka lõunasöök tegelt. On vist tõsiasi, et nagu ilmad soojaks lähevad, kaob söögiisu ka. Sõin siis uue portsu puuvilju, mis ma endale üks õhtu ostsin. Ikka banaanid, maasikad, vaarikad, mustikad, ananassid.. Rääkisin veel Killuga, siinkohal suur suur aitäh talle, sest ma kujutan ette, et ta on mu möla siin USAs kõige rohkem kuulama pidanud ja ta on endiselt mu kõrval, endiselt toetab (kuigi ta juba teab, et emalikud sõnad enam ei aita) ning sellistel hetkedel on lihtsalt hea teada, et sellised sõbrad olemas on. Aitäh musu.
Täna "hommikul" ärkasin veerand kaks, sest Zuri textis mulle, uurides, mis ma teen. Haha, need vabad päevad ajavad ikka päris kadedaks teised, kui ma poolest lõunast alles ärkan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar