Teisipäeval tervis eriti paremaks just ei läinud, söögiisu oli null ning elasingi terve päeva üle vee toel. Imekombel kõht tühi ka polnud. Ega poleks julgenud süüa ka vist. Igal juhul tööpäev oli mul selline imelik, sest lapsed olid parajalt zombied ilma tõttu, väljas oli hommikust saadik 25+ ning lõpuks tuli Adam töölt varem koju ja viis nad parki, mina sain siis jälle voodisse vajuda.
Õhtuks oli mu pastaisu nii meeletuks läinud (ilmselt tühi kõht mängis rolli), et ma karjusin Zuri peale, et ta töö ära lõpetaks ja me sööma läheks. Leidsin täpselt ühe söögikoha, kus pastat antakse. Masendav. Pole kunagi varem selle peale mõelnud, et pizzad, burgerid, Caesari salatid ja värgid on igal pool, aga pastat polegi. Igal juhul siis mingi hetk Zuri tuli siia ja me läksime Fridaysse, kus ma sain küll oma pasta, aga see tegi asja ainult hullemaks. Ja pikk öö ootas ees..
Niisiis, kolmapäev ! VABA PÄEV. Ja vabad päevad on kuni pühapäevani, pere tripib mul ringi ja mina olen queen of the castle, üksi kodus. Isegi Brutust ei ole. Magasin hommikul imelikult vähe, Adam saatis 2 sõnumit järgemööda ja ärkasin nende peale üles. Luges mulle sõnad peale nagu ühele isale kord ja kohus. Lubasin iga õhtu kell 10 voodis olla (haha, hea, et juba esimene õhtu untsu läks).
Igal juhul siis suhtlesin natukene inimestega ja sättisin ennast valmis nii aeglaselt kui võimalik ning lõpuks ma ei teagi, mis ime kellaajal ma alles majast välja sain. Postkastist leidsin oma esimese sünnipäevakaardi ning väljas oli 29 kraadi sooja. JEEEE!
Alguses sõitsin West Chesterisse, Delli esindusse, kust ma targemaks ei saanud ning siis Best Buysse, kus oli arvutiparandus. Kuna nad tahtsid mu arvutit 15 minutit uurida, käisin poes ringi, vaatasin igasugu vidinaid, mis seal olid. Leidsin näiteks 80'' teleka, maksis 3999$. Päris hull lahmakas oli. Subtiitreid nägi poe teisest otsast lugeda. Arvuti koha pealt häid uudiseid ei saanud, parandus sama kallis, kui uus arvuti ja nii pakkisin ma ennast kokku ja silmad märjad kinnitasin endale, et MUL ON GARANTII ja ma EI KAVATSE maksta sellepärast, et ameeriklased tainad on ja mu garantiid üles ei leia.
Pärast arvutipoodi läksin ma Tri-County malli, mis seal samas kõrval oli, sest ühtedel pükstel, mida ma osta tahtsin, polnud mu kodu Aeropostales minu numbrit. Läksin vaatama, kas seal on. Olin väiksemat numbrit omas poes paar nädalat tagasi proovinud ja ei olnud hea, suurem number (aga teine värv) oli parem. Niisiis jahtisin seda number suuremat. Nüüd kui täna selle leidsin, oli väiksem number hoopis jalas ilusam. Soojad ilmad, vähe sööki ja palju jooksmist teevad vist oma töö. Meele tegi rõõmsaks kohe, see number väiksemate pükste ostmine teeb alati meele rõõmsaks. Närvi ajas see, et ma mitu nädalat olin oodanud, et see suurem number leida, haha. Nokk kinni, saba lahti.
Poes olles textisime Matthewiga ja otsustasime veidi aega koos veeta, seega ma siis sõitsin Cincinnatisse ja siis me otsustasime minna Kenwoodi, kaubanduskeskusesse. Kell pool kuus. Mööda kiirteid. Jah, seal olid totaaaaaalsed ummikud. Kuna I-75 on see enimläbitud kiirtee, siis Matthew kasutas mingeid kõrvaltänavaid ja läksime mööda I-71 kiirteed, sai nõks kiiremini. Lisaks näitas ta mulle parkimisplatsi, millest ma varem midagi ei teadnud, mõnitas, et maja ees ei leia iial parkimiskohta (njaa, meie igakordne probleem, kui Cheesecake Factorysse lähme, on 15-20 minutiline parkimiskoha otsimine, MAJA EES, haha).
Keskuses käisime alguses söömas, võinoh Matthew sõi, mul jälle polnud isu ning siis jutustasime veel seal ja käisime Hollisteris (mis on Matthewi täielik nõrkus, tal on kõik riided Hollisterist) ning siis veel olime õues, sest ilm oli super super super, aina soojemaks läks. Mingi hetk hakkas Matthewil paha (kordamööda no) ning me otsustasime tema juurde tagasi minna, maja ees veel rääkisime juttu ja siis ta läks koju. Ma algselt üritasin Hamedi kodust välja saada, aga ta kategooriliselt ignoreeris mind, seega tulin koju ära. Käisin veel poes endale süüa ostmas (vaene vanemateta laps, eksole), ostsin hunniku puuvilju ja piima. Ise nii uhke enda üle.
Lõpuks siis saabusin koju, maja oli pime ja vaikne, lausa imelik ning jutustasin Allariga, kellel öö vahele jäi ja keda ma pidin aitama, et ta üleval püsiks. Käisin veel ka külmas vannis (sest kuuma ei taha ju nii kuuma ilmaga) ning sõin hunniku puuvilju õhtusöögiks ja vaatasin ära "Kes? Kus? Millal?" teise saate. See läks vähe paremini kui see esimene, nad olid seal ikka päris nutikad. Ma teadsin kahele küsimusele vastust, üks oli küsimus, et inglise keeles enimkasutatavad laused, kaks tükki, mõlemad kolm sõna. Üks on "I love you," mis on teine? Nad pakkusid "How are you?," õige oli "Made in China." Ma seda teadsin, olen seda varasematest mälumängudest kuulnud.
Ja siis, kui ma olin puhas ja kõht täis, hakkasin ma oma hispaania keele kodust tööd tegema. Meil seekord eriti palju teha, suuline + kirjalik, mõlemad nii pikad, et oi oi oi. Nagu Õigusteaduskond TLÜs noh.. (tervitused musule). Haha. Suuline on valmis, kirjalikuga peab veits tegelema. Homme võtan terve päeva päikest ja tuubin suulist osa pähe. Jube hea plaan!
Lõpetuseks pildid Columbuse reisist, Elleni fotokast.
Viimase pildiga seoses, me pildistasime seal juba tükk aega ja seal tiirutas üks rulaga siuke 30ndates kutt. Imelik nägi välja. Ja muud kui tiirutas. Lõpuks tuli küsimas, kas pilti võib meist teha. Mina peitsin oma telefoni ruttu ära, Zuri andis talle siis Elleni fotoka, Elleniga veel arutasime, et einoh, nüüd teeb pildi ära ja siis paneb plehku ka selle fotokaga. Õnneks ei pannud. Aga imelik oli küll. Hhaa.
Ja muideks, seoses mu otsuse tegemisega, ma eelmises blogis küll ütlesin, et ma veel ei räägi sellest, aga kui päris aus olla, siis tänase päeva jooksul said kõik vastuse, kes küsima tulid. Siia ei taha veel kirjutada, kuna pole ametlik, lähedasemad juba vaikselt teavad.
Õhtuks oli mu pastaisu nii meeletuks läinud (ilmselt tühi kõht mängis rolli), et ma karjusin Zuri peale, et ta töö ära lõpetaks ja me sööma läheks. Leidsin täpselt ühe söögikoha, kus pastat antakse. Masendav. Pole kunagi varem selle peale mõelnud, et pizzad, burgerid, Caesari salatid ja värgid on igal pool, aga pastat polegi. Igal juhul siis mingi hetk Zuri tuli siia ja me läksime Fridaysse, kus ma sain küll oma pasta, aga see tegi asja ainult hullemaks. Ja pikk öö ootas ees..
Niisiis, kolmapäev ! VABA PÄEV. Ja vabad päevad on kuni pühapäevani, pere tripib mul ringi ja mina olen queen of the castle, üksi kodus. Isegi Brutust ei ole. Magasin hommikul imelikult vähe, Adam saatis 2 sõnumit järgemööda ja ärkasin nende peale üles. Luges mulle sõnad peale nagu ühele isale kord ja kohus. Lubasin iga õhtu kell 10 voodis olla (haha, hea, et juba esimene õhtu untsu läks).
Igal juhul siis suhtlesin natukene inimestega ja sättisin ennast valmis nii aeglaselt kui võimalik ning lõpuks ma ei teagi, mis ime kellaajal ma alles majast välja sain. Postkastist leidsin oma esimese sünnipäevakaardi ning väljas oli 29 kraadi sooja. JEEEE!
Alguses sõitsin West Chesterisse, Delli esindusse, kust ma targemaks ei saanud ning siis Best Buysse, kus oli arvutiparandus. Kuna nad tahtsid mu arvutit 15 minutit uurida, käisin poes ringi, vaatasin igasugu vidinaid, mis seal olid. Leidsin näiteks 80'' teleka, maksis 3999$. Päris hull lahmakas oli. Subtiitreid nägi poe teisest otsast lugeda. Arvuti koha pealt häid uudiseid ei saanud, parandus sama kallis, kui uus arvuti ja nii pakkisin ma ennast kokku ja silmad märjad kinnitasin endale, et MUL ON GARANTII ja ma EI KAVATSE maksta sellepärast, et ameeriklased tainad on ja mu garantiid üles ei leia.
Pärast arvutipoodi läksin ma Tri-County malli, mis seal samas kõrval oli, sest ühtedel pükstel, mida ma osta tahtsin, polnud mu kodu Aeropostales minu numbrit. Läksin vaatama, kas seal on. Olin väiksemat numbrit omas poes paar nädalat tagasi proovinud ja ei olnud hea, suurem number (aga teine värv) oli parem. Niisiis jahtisin seda number suuremat. Nüüd kui täna selle leidsin, oli väiksem number hoopis jalas ilusam. Soojad ilmad, vähe sööki ja palju jooksmist teevad vist oma töö. Meele tegi rõõmsaks kohe, see number väiksemate pükste ostmine teeb alati meele rõõmsaks. Närvi ajas see, et ma mitu nädalat olin oodanud, et see suurem number leida, haha. Nokk kinni, saba lahti.
Poes olles textisime Matthewiga ja otsustasime veidi aega koos veeta, seega ma siis sõitsin Cincinnatisse ja siis me otsustasime minna Kenwoodi, kaubanduskeskusesse. Kell pool kuus. Mööda kiirteid. Jah, seal olid totaaaaaalsed ummikud. Kuna I-75 on see enimläbitud kiirtee, siis Matthew kasutas mingeid kõrvaltänavaid ja läksime mööda I-71 kiirteed, sai nõks kiiremini. Lisaks näitas ta mulle parkimisplatsi, millest ma varem midagi ei teadnud, mõnitas, et maja ees ei leia iial parkimiskohta (njaa, meie igakordne probleem, kui Cheesecake Factorysse lähme, on 15-20 minutiline parkimiskoha otsimine, MAJA EES, haha).
Keskuses käisime alguses söömas, võinoh Matthew sõi, mul jälle polnud isu ning siis jutustasime veel seal ja käisime Hollisteris (mis on Matthewi täielik nõrkus, tal on kõik riided Hollisterist) ning siis veel olime õues, sest ilm oli super super super, aina soojemaks läks. Mingi hetk hakkas Matthewil paha (kordamööda no) ning me otsustasime tema juurde tagasi minna, maja ees veel rääkisime juttu ja siis ta läks koju. Ma algselt üritasin Hamedi kodust välja saada, aga ta kategooriliselt ignoreeris mind, seega tulin koju ära. Käisin veel poes endale süüa ostmas (vaene vanemateta laps, eksole), ostsin hunniku puuvilju ja piima. Ise nii uhke enda üle.
Lõpuks siis saabusin koju, maja oli pime ja vaikne, lausa imelik ning jutustasin Allariga, kellel öö vahele jäi ja keda ma pidin aitama, et ta üleval püsiks. Käisin veel ka külmas vannis (sest kuuma ei taha ju nii kuuma ilmaga) ning sõin hunniku puuvilju õhtusöögiks ja vaatasin ära "Kes? Kus? Millal?" teise saate. See läks vähe paremini kui see esimene, nad olid seal ikka päris nutikad. Ma teadsin kahele küsimusele vastust, üks oli küsimus, et inglise keeles enimkasutatavad laused, kaks tükki, mõlemad kolm sõna. Üks on "I love you," mis on teine? Nad pakkusid "How are you?," õige oli "Made in China." Ma seda teadsin, olen seda varasematest mälumängudest kuulnud.
Ja siis, kui ma olin puhas ja kõht täis, hakkasin ma oma hispaania keele kodust tööd tegema. Meil seekord eriti palju teha, suuline + kirjalik, mõlemad nii pikad, et oi oi oi. Nagu Õigusteaduskond TLÜs noh.. (tervitused musule). Haha. Suuline on valmis, kirjalikuga peab veits tegelema. Homme võtan terve päeva päikest ja tuubin suulist osa pähe. Jube hea plaan!
Lõpetuseks pildid Columbuse reisist, Elleni fotokast.
 |
| Ellen - Zuri - mina |
 |
| Mina-Zuri |
 |
| Zuri-mina, me vist polnud väga valmis pildiks, haha |
 |
| Poseerida meeldib alati mina - Zuri |
 |
| Kukun alla kohe või natuke hiljem? Ehk kaadritagused ilusaks pildiks |
 |
| Zuri - Ellen- mina |
Ja muideks, seoses mu otsuse tegemisega, ma eelmises blogis küll ütlesin, et ma veel ei räägi sellest, aga kui päris aus olla, siis tänase päeva jooksul said kõik vastuse, kes küsima tulid. Siia ei taha veel kirjutada, kuna pole ametlik, lähedasemad juba vaikselt teavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar