Reede, laupäev: möllud ja meetingud

Reedel alustasin tööpäeva kella 12st jälle, aga oli selles mõttes rahulik päev, et saime kodus olla ning midagi erilist ei juhtunud. Lõunapausi ajal vaatasin mina korvpalli, kus Kalev lõdva randmega meistriks sai. Kolmas aasta järjest, 4:0 skooriga. Haahh, mõnus. Seda õiget elevust muidugi ikkagi sisse ei tulnud, hoopis teine asi on kohapeal olla.

Õhtul tuli räige torm. Ma tegin garaažiukse lahti ja seisin siis tükk aega seal, et kas jooksen autosse või ei jookse. Lõpuks jooksin. Oma helekollaste teksapükstega. Peas kumisesid ema kurjad sõnad, iga kord kui ma Eestis valged püksid jalga panin, kui väljas sopane oli. Täpselt samasugune tunne tuli jälle, haha.

Korjasin Zuri peale ning läksime siis oma igakuisele meetingule. Seekord toimus see bowlingus ja ilma meie tugiisikuta, oli Roberta, see, kes mulle rohkem meeldib. Meeting ise oli lõbus, kuigi ma olen alati öelnud, et need on selles mõttes mõttetud, et nagu nii suhtlevad omavahel need, kes niigi suhtlevad, tavaliselt tekivad ikkagi grupid. Aga lõbus oli, mängida sai, süüa sai, rääkida sai.

Petra ja Zuri

Mina ja Nele

Fotosüüdistus, et Zuri tõepoolest tegi mulle ära

Õhtul läks kõik neooniks

Pärast meetingut tahtsime midagi teha, aga kõik kohad olid kinni. Täiesti ajuvaba, üks asi, mida ma USA juures ei salli, on see, et nad reaalselt panevadki kõik kohad 10-11 õhtul kinni ja tsaopakaa. Istu kodus. Nele tuli siis suurepärasele ideele, et me võiksime Targetisse (tuletan meelde, et see on toidupood) hängima minna, et on ju lahe koht küll. Haha. Ja uskuge või mitte, me läksimegi, 15 minutit enne sulgemist ja korraldasime segadust rohkem kui ükski laps suudaks selle ajaga korraldada.

Bacon is my favourite flavor, yeeeesshh!

Siin siis üks video meie lollitamisest, üks lugeja kirjutas mulle, et ta tahaks kuulda, kuidas teised tüdrukud inglise keelt räägivad, siit siis ilmselt saab mingit aimu.

Lõpetasime mingi hetk ikka lollitamise ja jutustamise parklas ära ning käisime siis korraks Nele juures Zuri koolipaberitel järgi ning siis Zuri koju ja mina ka koju, vajusin voodisse sama kiirelt, kui riided seljast sain. Nii väsinud olin.

Täna hommikul oli mul enne kaheksat juba äratus, no ei sellist nalja rohkem mu elus ei näe, aga panin ennast valmis ja läksin siis kokku saama ühe perega, kes elavad West Chesteris, kes omale au-pairi otsivad ja veetsin seal poolteist tundi. Super lahe ja lõbus oli seal. Pärast kohtumist saatsin ainult Zurile sõnumi, et ma võtan Su peale, lähme hommikust sööma. Kuidagi nii pinges olin ja kõik oli vaja ju endast välja saada, seega sai vaene Zuri jälle kõik endale kaela. Haha.

Käisime Subways söömas, kuna see oli lähedal ja juba enne kahtteist pidin jälle kodus olema, et lapsed ära viia, sest üllatus-üllatus, arvake, kes oli majas? Jep, ostja. Meie veetsime oma vaba aega siis McDonaldsis, kuna lapsed polnud söönud ning see oli selline paras koht, kus tunnike olla.

Saanud Adamilt sõnumi, et me võime tagasi minna, läksime tagasi ja polnudki rohkem ühtegi ostjat. Nagu jõulud oleks varem kätte jõudnud! Ma skypesin Egertiga, tükk aega, ta näitas mulle korvpallurite plakatit, mis ta mulle sebis, koos autogrammidega ja puha. Meil omad diilid nende autogrammidega. Igal juhul ma väga rõõmus, et miski ilus mind kodus ootamas on.

Pärast vaatasin ära eurovisiooni, mis lõppes oodatult, muud tulemust sealt polnudki lootust saada, samamoodi nagu eelmine aasta Rootsiga, kui ikka lugu 4 kuud enne eurovisiooni igal pool leierdatakse ja võitjaks nimetatakse, suhtutaksegi sellesse teistmoodi. Ma ei ütle, et see mulle ei meeldi, kui see välja tuli (ja siis oli väljas alles neli lugu), ütlesin kohe, et sellest loost saab võitja, aga tänasel päeval oleksin eelistanud kedagi teist.

Kui eurovisioon läbi sai, hakkas mul sigakiire. Mitte ükski kellaaeg ei klappinud enam mitte millegagi, igale poole olin lootusetult hiljaks jäänud. Jooksin siis ruttu Targetisse, et marker osta ning Zurile järgi ja siis Cincinnati poole. Koha, kus kokkusaamine toimus, leidsime kergelt üles, aga parkimine on ekstreemsus omaette seal Cincinnatis. Kui lõpuks auto paika saime, ei leidnud me kohta, kust välja saada. Kui väljapääsu leidsime, ei saanud me enam aru, kus me oleme. Täiesti lootusetu. Lõpuks siis jõudsime kokkulepitud kohta pool tundi hiljem, päris paha lugu.

Kokku saime siis igal juhul Margus Hundiga, sest mul oli plaan teha väiksele vennale kingitus (eelnevalt mainitud diilid autogrammidega) ning talle head ja soojad sõnad eestlaste poolt siis kaasa pakkida ja hooajaks edu soovida. Tema ja Bengalsi tiim on üks põhjus, miks ma tegelt tahaks ikkagi siia jääda, kuidas ma nüüd siis ära lähen? Igal juhul kohtumine oli vahva ja super suur aitäh Margusele, et ta viitsis ja meie jaoks aega leidis.

Kontsad ka ei aidanud, mini on mini

Kui kõik asjad ja tehingud said tehtud, asusime siis uuesti oma autot otsima. Ilma naljata me otsisime seda jälle 20 minutit. Tegime tervele majale tiiru peale, no üles ei leidnud, kus pagana kohast see lift minema peaks, et viiendale korrusele saada. Ma lõpuks olin juba nii kuri seal kõigi peale, tahtsin lihtsalt oma autot kätte saada. Jumal võttis palveid kuulda, auto me leidsime.

Järgnevalt tegi GPS veidi nalja Cincinnatis ning lõpuks saime ikka ennast õigele rajale tagasi ning suundusime Kenwoodi, kus Friday's toimus Catalina ja Fernanda ärasaatmine, nad lähevad ära nüüd USAst. Ausalt öeldes läheb minu lahkumine (ilmselt) ka kõikide teiste lahkumiste vahele, siis ei ole aega endal kurb ollagi teiste pärast. Kuigi kurb olla saab kindlasti. Igal juhul tellisime terve seltskonnaga ribisid, mina esimest korda ja APPI. See oli lihtsalt kirjeldamatu, kui hea. Liha tuli luu küljest niimoodi lahti, et ma ei pidanud nuga isegi kasutama ja näppe ei pannud üldse külge (väike beib rannavees, shalala, haha). Superhea!

Õhtu parim pilt 

No ei saa selle tüdrukuta :)))

Vasakul mina, Nele, Rata, (ei jäänud meelde), Paula
Paremal Zuri, Fernanda, Catalina, Paula kutt ja keegi väga mu nime sarnane, aga meelde ei jäänud, haha

Edasi mindi kuskile pidutsema, aga kuna see oli 21 vanusepiiranguga, otsustasin Nele ja Zuriga jääda ning muidugi olid kõik kohad jälle kinni, seega me ei saanud kuskile minna. Lõpuks tuli Nelel pähe, et McDonalds on lahti, seega me läksime sinna ja jäime sinna sigakauaks. Kui tellima hakkasime, ei suutnud ma otsustada, kas võtan smuuti või limonaadi ja siis tuli meil nali, et jaa, kuna au-pairid on nii rikkad, siis nad ei vali, nad võtavad mõlemad. Haha. Suure irooniaga muidugi. See au-pairi raha teema on alati paras iroonia siin olnud.

Lõpuks siis iga üks oma koju, mina jõudsin ühe ajal platsi. Oeh jah. Ja nüüd siis tuduvärk ruttu-ruttu. Häda nende nädalavahetustega, et need nii kiirelt läbi saavad, sups ja läinud.

AHJAAA, ühel väga lahedal tüdrukul on täna sünnipäev ka - PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, SANNU! :)))