Pühapäeval plaanisin ma terve päeva kodus olla, magada ja puhata, sest tuleb tunnistada, et see kolimise ja ostjate pidev majas tiirlemine ning minu pidev majast väljas olemine, on muutunud väga kurnavaks. Nii aga muidugi ei läinud. Hommikul pidin ma kella kümnest ühe perega skypema, aga nagu neetult, 9.59 lülitas mu arvuti ennast välja ja tee mis tahad, tema sisse ei lülita. Ahastus tuli peale. Käisin siis väiksel jooksuringil ja pärast seda saime perega räägitud telefoni teel ning Adamilt olin saanud ka sõnumi, et kell 12 on uus vaataja majas, seega pidin jalga laskma ja hetkeajendil otsustasin siis kinno minna ja iseendaga kvaliteethommikut veeta.
Filmiks "42," mis rääkis esimesest mustanahalisest pesapalli mängijast USAs. Appi, mul olid pisarad silmas juba kümnendal minutil. Nii ebaõiglane. Viimase aja jooksul oli see tegelikult juba teine film, kus ma nägin, mismoodi mustade inimestega käituti. Aga tundub, et mulle sellised tõsielul põhinevad filmid on ka parajalt lemmikuteks saanud. Üleüldse on minust mingi filmiguru siin saanud.
Pärast filmi sain Lidiaga kokku, kuna ta ei jõudnud filmile ning käisime mingis second-hand poes hullamas, ma leidsin endale sadaüks asja, enda rõõmuks proovisin kõik asjad ära ka ja siis panin kõik tagasi. Haha. Mul shoppamise võõrutusravi praegu. Poes käidud, käisime frozen jogurtis, aga see ka ei maitsenud üldse. Väljas oli nii palav, et vesi oli reaalselt ainuke sõber, kõik muu oli jama.
Õhtul jõudsin koju tagasi, käisin pesemas ära ja siis helistas Zuri, et lähme shoppama. TAVAI TAVAI. Võõrutusravi ikkagi jätkus, seega hängisime niisama seal Burlingtonis ringi. Ma leidsin endale ühed täiega ilusad ujumisriided ja siis vaatasin ja mõtlesin, et kas need on nii ilusad, et ma tahan neid endale osta. Ilmselt oleks ostnud ka, aga need olid täpselt sama värvi nagu mul praegu on ja ma mõtlesin, et see on küll jabur. Uskumatu, et ma suudan ratsionaalse mõtlemise säilitada. Haha.
Enne minu koju tulekut käisime veel Subways ja siis tõi Zuri mu koju ära. Sõin veidi, arvuti hakkas tööle (no muidugi hakkas, tähelepanu nõudja) ning vaatasin Eesti telesaateid, poole pealt jäin lihtsalt magama, selline uni oli.
Esmaspäeva hommik algas liiga vara. Lapsed olid hullult hoos. Kella seitsmest saadik. Mina siis olin see unimüts.
Evie oli hommikul koolis, meie nii kaua koristasime maja ära. Kui Eviele järgi läksime, tegime Graemega väikse video, nunnumeeter on põhjas lihtsalt. Vähemalt mul endal. Lisaks käisime minu koolis, et ma saaks ennast ära registreerida järgmisse klassi. Valisin ikka sama kooli, omadel põhjustel ning erialaks seekord ajakirjanduse. Lõpuks. Ei jõua ära oodata, et saaks kirjutama hakata jälle. Kuna koolis lapsed kannatlikult ootasid, ostsin neile preemiaks küpsist, saime kokkuleppele küll.
Kui hommikul Egertile ütlesin, et me lähme küpsiseid sööma, ütles ta, et ta tahaks ka minuga küpsiseid sööma minna. Lihtsalt nii armas. Ütlesin, et lähme Eestis koos Subwaysse, küpsiseid sööma ja võikut ka, Egert viskas selle peale kohe nalja.
"Irw subwaysse raske autoga ja pealegi sa ei oska eesti keeles küsida."
Kodus lõunasöök, lõunauni ning oligi juba õhtu käes. Skypesime empsiga, kellel on täna sünnipäev ja soovisin õnne, Egertiga rääkisime ja siis Janek (mu onu) oli ka seal, temaga rääkisime esimest korda mu usas oleku aja jooksul ja temalt tuli mu elu parim kompliment.
"Oo Sa ei näegi nii väga burger välja."
Hiljem sai veel Killu ja Alvariga räägitud ning siis pärast tööd pidi jälle ära minema, sest järjekordne huviline oli majas. Läksin Zuri juurde, käisime Subways, mina ostsin omale seekord salati, suure kapsahunniku lihtsalt ning poest puuvilju ja tervislikke jooke. Jube tervislikud olime täna. Zuri juures tuli telekast film "New Years Eve," mida me siis vaatasime. Ja juttu ajasime. Ja sõime ka.
Enne kojuminekut sai veel jäätist söödud ning siis kodus otse oma tuppa, lõpuks teki alla ja tudule ära.
Ja lõpetuseks pildid meie photoshootingust lastega.
Filmiks "42," mis rääkis esimesest mustanahalisest pesapalli mängijast USAs. Appi, mul olid pisarad silmas juba kümnendal minutil. Nii ebaõiglane. Viimase aja jooksul oli see tegelikult juba teine film, kus ma nägin, mismoodi mustade inimestega käituti. Aga tundub, et mulle sellised tõsielul põhinevad filmid on ka parajalt lemmikuteks saanud. Üleüldse on minust mingi filmiguru siin saanud.
Pärast filmi sain Lidiaga kokku, kuna ta ei jõudnud filmile ning käisime mingis second-hand poes hullamas, ma leidsin endale sadaüks asja, enda rõõmuks proovisin kõik asjad ära ka ja siis panin kõik tagasi. Haha. Mul shoppamise võõrutusravi praegu. Poes käidud, käisime frozen jogurtis, aga see ka ei maitsenud üldse. Väljas oli nii palav, et vesi oli reaalselt ainuke sõber, kõik muu oli jama.
Õhtul jõudsin koju tagasi, käisin pesemas ära ja siis helistas Zuri, et lähme shoppama. TAVAI TAVAI. Võõrutusravi ikkagi jätkus, seega hängisime niisama seal Burlingtonis ringi. Ma leidsin endale ühed täiega ilusad ujumisriided ja siis vaatasin ja mõtlesin, et kas need on nii ilusad, et ma tahan neid endale osta. Ilmselt oleks ostnud ka, aga need olid täpselt sama värvi nagu mul praegu on ja ma mõtlesin, et see on küll jabur. Uskumatu, et ma suudan ratsionaalse mõtlemise säilitada. Haha.
Enne minu koju tulekut käisime veel Subways ja siis tõi Zuri mu koju ära. Sõin veidi, arvuti hakkas tööle (no muidugi hakkas, tähelepanu nõudja) ning vaatasin Eesti telesaateid, poole pealt jäin lihtsalt magama, selline uni oli.
Esmaspäeva hommik algas liiga vara. Lapsed olid hullult hoos. Kella seitsmest saadik. Mina siis olin see unimüts.
 |
| Evie tegi soengut |
Evie oli hommikul koolis, meie nii kaua koristasime maja ära. Kui Eviele järgi läksime, tegime Graemega väikse video, nunnumeeter on põhjas lihtsalt. Vähemalt mul endal. Lisaks käisime minu koolis, et ma saaks ennast ära registreerida järgmisse klassi. Valisin ikka sama kooli, omadel põhjustel ning erialaks seekord ajakirjanduse. Lõpuks. Ei jõua ära oodata, et saaks kirjutama hakata jälle. Kuna koolis lapsed kannatlikult ootasid, ostsin neile preemiaks küpsist, saime kokkuleppele küll.
"Irw subwaysse raske autoga ja pealegi sa ei oska eesti keeles küsida."
Kodus lõunasöök, lõunauni ning oligi juba õhtu käes. Skypesime empsiga, kellel on täna sünnipäev ja soovisin õnne, Egertiga rääkisime ja siis Janek (mu onu) oli ka seal, temaga rääkisime esimest korda mu usas oleku aja jooksul ja temalt tuli mu elu parim kompliment.
"Oo Sa ei näegi nii väga burger välja."
Hiljem sai veel Killu ja Alvariga räägitud ning siis pärast tööd pidi jälle ära minema, sest järjekordne huviline oli majas. Läksin Zuri juurde, käisime Subways, mina ostsin omale seekord salati, suure kapsahunniku lihtsalt ning poest puuvilju ja tervislikke jooke. Jube tervislikud olime täna. Zuri juures tuli telekast film "New Years Eve," mida me siis vaatasime. Ja juttu ajasime. Ja sõime ka.
 |
| Peaaegu tuli 100 ära. |
Enne kojuminekut sai veel jäätist söödud ning siis kodus otse oma tuppa, lõpuks teki alla ja tudule ära.
 |
| Väga plast tundus see jäätis, üldse mitte reaalne |
Ja lõpetuseks pildid meie photoshootingust lastega.
 |
| Meil oli seelikupäev |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar