Kolmapäevast laupäevani, kiire ülevaade

Kolmapäeval pärast spaa üritust sõitsin mina Kristiinesse, kust võtsime Kelly peale, ja siis viskas Egert meid Viru keskuse juurde ära, kus käisime korraks ühes poes ning ostsime paar asja. Kuna siis juba Triinu helistas, et ta linnas, jalutasime Solarisse ja läksime Vapianosse sööma. Kelly ütles mulle kurjalt, et kui ma Caesari salati tellin, siis ... Võinoo, tegelikult ta ütles päris selgelt, et seda ma tellida ei tohi. Kahjuks või õnneks on see just mu lemmiktoit seal, seega ma vaikselt ikka tellisin, hihi. Oli mõnus lõuna koos ja appikene, arvet makstes ma olin nii rõõmus nagu väike laps: EI MINGEID makse, ei mingit tippi ja tasuta kummikommid. Jaa, paradiis on endiselt olemas. Leidsin plussid Eesti kasuks.

Hiljem jalutasime me vanalinna, kus neiud andsid mulle mu kingituse - küpsisetordi. See aga polnud mingi lihtne tort, see oli šokolaadiga üle valatud ja šokolaaditükkidega ja oeeeh. Nom nom nom! Superhea, aitäh! Edasi me jalutasime mööda vanalinna ringi ning tegime pilte ja nautisime ilusat ilma, mis tõepoolest oli tollel päeval imeilus. Käisime vaateplatvormidel ning kohtades, kus ma polnud varem käinudki, väga mõnus. Mingi hetk helistas mulle Ott, et kus ma olen ja tuli ütles ka tere enne oma suurt puhkust, loodetavasti näeme ikka veel.

Ma võiks siia umbes miljon pilti panna, mis me tegime, aga ma katsun ennast tagasi hoida ja päris miljonit mitte panna. Ja üritan teiste pilte ka mitte eriti panna. Kuigi pean mainima, et mul on superilusad sõbrannad!

No nii minulikud emotsioonid

A mis Sa seal taga teed ?

 

Kui isu piltidest enam-vähem täis oli, jalutasime läbi vanalinna tagasi Solarise juurde ning ma leidsin endale lausa marsapeatuse ja marsagi ning sõitsin rõõmsalt Assakule. Maksin pileti eest 1.50€. Nii tore! Ma ausõna ei mäleta, millal ma viimati marsaga sõitsin. Ülbikust autojuht.

Kodus panin jooksuriided selga (sellest ka põhjus, miks ma üldse koju kiirustasin) ning sõitsime empsiga kuskile Mustamäe taha otsa, kus toimus jooksuetapp. Ma ei teagi, mis selle jooksusarja nimi nüüd on, millalgi oli Swedbanki jooks, iga nädal on uues kohas jooks ja firmades on tiimid ja siis tiimiliikmed käivad jooksmas. Täitsa tore üritus mu meelest ja ma juba poole kohaga iga aasta empsi tiimis olnud, nö varujooksja, haha. Rada oli 4,8km, ilm oli ilus ja mõnus ning tuleb tunnistada, et mulle hullult meeldis, metsa sees, hea värske õhk. Polnud pärast isegi mitte väsinud. Jooksult koju ja siis väike jutuõhtu Egertiga ning saigi õhtu otsa.

Neljapäeval olime lubanud ennast Silverile appi kolima ning aktivistid nagu me olime, juba enne keskpäeva valmis minema. Silver aga muidugi telefoni vastu ei võtnud. Helistasime 37 korda, ja no ei võtnudki vastu. Lõpuks läksime Egertiga linna ära, et käime poes ja vaatame, kas siis võtab kutt ühendust. Poes lõpuks õnneks võttis ka.

Nii nunnu silt minu meelest

Sõitsime siis A le Coq Arenale uuesti, võtsime meie jalgpalluri peale ning läksime ühikasse ta asju tassima. Kuna ta polnud neid kokku pakkinud, võttis see kõvasti aega ning tuleb tunnistada, et ma lõpuks kahtlesin sügavalt, kas need autosse kõik ära mahuvad. Uskumatu, aga tõsi - mahtusid. Kuna ränkraske töö oli tehtud, seadsime sammud Räägu burgerisse, sest see pidavat ikka ülemõistuse lahe koht olevat. Tuleb tunnistada, et jah, burks oli küll parem kui Staabis, mida mõni päev enne sõin, aga samas mingit erilist erutust ka ei tekkinud.

Saime Egertiga coca pudelid

Järgmiseks siis sõitsimegi Koplisse, et Silveri asjad korterisse ära viia. Saime sellega oluliselt kiiremini hakkama kui asjade viimisega autosse, seega sups-sups ja oligi see ülesanne täidetud.

Kuna kell oli juba kergelt üle viie tiksunud, saime veidikene aeglasemalt koju sõita kui tavaliselt, sest teadupärast mööda Tartu maanteed praegu Tallinnast välja saamine on üsna seiklus omaette. Õnneks väga kaua aega ei võtnud. Õhtupoole panin ennast jälle riidesse ja sõitsime emaga linna, tema läks trenni ja mina pidin esialgu Kariinaga kokku saama, aga ta pani kellaaegadega veidi puusse, seega ma läksin hoopis vanaemale ja vanaisale külla. Sain jäätist, nom nom. Kauaks ei saanud jääda, kuna Kariina tuli mustamäele ja sõitsin siis ka Osman kebabi, kus me kokku saime. Jutuvada jätkus kauemaks. Kariina oli ise Austraalias samal ajal kui mina USAs, seega oli, millest rääkida ja mõnes mõttes on ta praegu minust üks paremini arusaajaid, kuna ta on samas olukorras ise olnud ja on ka praegu. Veidi enne poolt kümmet läksin uuesti empsile järgi ja siis koju tagasi.

Nii, jõuame reedesse. Hommikupoolikul olin autojuht vendadele ja isale, kes läksid Leetu. Viisin nad bussirenti ning veetsin veidi isaga aega kuni ta bussi kätte sai. Edasi sõitsin Viru keskusesse, käisin oma lemmikus raamatupoes, ostsin kingitusi veidikene. Sealt ära tulles sattusin paduvihma kätte, seega rohkem ei viitsinud kuskile minna, läksin otse koju. Kodus lasin leiba luusse mõne aja ning hakkasin siis aegsasti linna tagasi sõitma, et kella neljaks aktusele jõuda, aga no nagu arvata oli, Tartu maantee oli JÄLLE täiesti kinni. 40 minutit sõitsin Ülemistesse. Nii umbes 6km. Nii tore.

Vahepeal sain Rainerilt kõne, et neil oleks ka lilli vaja ja kuna ma endale plaanisin nagunii ostma minna, panin padavai Viru tänavale, leidsin õnneks autole kohagi ning ostsin kolm kimpu ja padavai autosse tagasi. Kuna minu lemmik marsruudil oli süsteeme muudetud, ei saanud ma enam sealt sõita, kust olin harjunud, seega korraks tekkis paanika, aga õnneks leidsin ikka üles. Lasteaia juures leidsin ka kenasti parkimiskoha ja nägin isegi aktuse lõppu. Õnneks kaua ei pidanud kannatama. Käisin siis Keir Raineri lasteaia lõpetamisel. Nendele, kes ei tea, kes ta on, siis ta oli esimene laps, kelle hoidjaks ma hakkasin, siis kui Keir oli 1 ja mina 16. Aeg lendab ikka meeletult, kuigi mul on superarmas tunne, et ma nendega endiselt läbi saan ja Keiri vanematest mulle eluks ajaks sõbrad saanud on. Ja no muidugi see esimese lapse tunne on ikka esimese lapse tunne.

Üks esimesi pilte, mis meil Keiriga koos on

Ja mina ja  Keir kuus aastat hiljem

Aktus ise venis kole pikaks, isegi kutt väsis ära ja tahtis varem ära minna, torti me ei saanudki. Aga lõbus oli sellegi poolest. Mina ise kihutasin kella seitsmeks koju, et üks auto ära viia ja teine auto võtta ning emaga koos kontserdile minna. Toimus see restorani suveaias, esines RAM-meeskoor (erikoosseis, keegi neist praegu enam seal ei laula) ning Svingers bänd koos Tanja Mihhailova ja Mikk Saarega. Kontsert kestis kella kaheksast kuni veerand kaheteistkümneni, pilet maksis vist kümme eurot ja selle eest sai veel snäkid ja veini ka. Olime empsiga rohkem kui rahul! 

Laupäeva hommikul ärkasime mõlemad päris hilja, olime maas kõikidest graafikutest ja kihutasime siis poodi. Tegime ringkäigu ära ning tulime koju tagasi, Ae oli vahepeal juba siia jõudnud. Küpsetasime kala ja riisi ning näksisime oma snäkke ja nautisime ilusat ilma. Päike küttis nii julmalt, et oli Ae käsi ära põlenud (see, mis päikse poole oli istudes) ja oli minu käsi samamoodi. Aga väga mõnus oli, naisteõhtu ja jutumula ning hea söök. Ae läks viie ajal ära, siis vajus emps all magama ja mina üleval, nii, et meie esialgne plaan kell 7 kinno jõuda luhtus täielikult. 

Ma siis skaipisin veidi Killuga, kes teatas, et mu tagataust ei ole õige, sest tema oli mu USA toaga juba ära harjunud, haha. Õhtul tuli veel TV3'st film "Viimane laul," mis on mul üks lemmikuid, seega vaatasime veel seda ning veidi pärast üheksat sõitsime ikka linna ja läksime kinno. Ma tahtsin tükk aega juba näha filmi "The Internship," ja ei pidanud ka pettuma. Empsile meeldis ka. Oli jälle üks tore naisteõhtu hea filmi ning kummikommidega. Veidi pärast keskööd jõudsime jälle koju. Mõnus.