Uus algus

Lennujaamas olid mul vastas Kevin ja Alison, mu uued hostvanemad. Neid oli supertore näha. Jalutasime autosse ja nad olid mulle coca ostnud, jääkuubikutega kenasti termoskoti sees. Nii armas! Väljas oli üle 30 kraadi sooja ja mina olin teksapükste ja kampsuniga, oh häda.

Hakkasime sõitma, päris pikk maa oli, üle tunni aja ikka sõitsime. Autos hakkasime mingi hetk rääkima Zurist ja nad küsisid, kas ta saaks õhtul külla tulla ning siis järsku tuli Alisonil hea mõte hoopis Zuri juurde minna ja üllatus teha. Nii tegimegi, hüppasin tuppa sisse ja hüüdsin SURPRISEEE!! ja Zuri oli täitsa pahviks löödud, kaks sekundit ei saanud arugi, kes see oli. Nad siis tulid lastega välja, tutvusid mu hostvanematega ning siis me sõitsime edasi, käisime poes ja siis koju.

Kodus pidime lapsi ootama, ma ei tohtinud enne oma tuppa minna, õnneks nad tulid ruttu ja siis näitas Lucy, milliseks nad mu toa muutnud olid. Ma olin kergelt öeldes sõnatu. Mainin ära, et mina ei pannud mitte ühtegi pilti sinna tuppa, see kõik on selle pere kätetöö.

Hiljem sõime koos õhtust, Alisoni isa käis lapsi ära toomas ning Alisoni ema oli küpsetanud, kastruli sees mingi asja. Nad kutsuvadki seda kastruliks ja kui ma alguses küsisin, mis see on, ütles Kevin, et see võib olla mis iganes. Ohtlik sõna. Eilses variandis igal juhul oli see makaronid, hakkliha, kitsejuust, sulatatud just ning ketšup ilmselt või mingi kaste. Superhea oli! Ja nii tore oli perena koos süüa.

Pärast tund aega ekslemist jõudis Zuri ka kohale ning ülejäänud õhtu möödus meil beebide seltsis, juttu rääkides. Mina vajusin mingi hetk diivanile ära ja siis üles ärgates saatsin Zuri ilusti ära ning kolisin üles magama. Öösel oli räige torm, ärkasin selle peale, et mu toas läks  nii valgeks, et ma mõtlesin, et keegi pani tule põlema. Siuke äike.

Hommikul ärkasin juba enne üheksat, uskumatu. Uni läinud ja kõik. Aga aknast avanes imeilus vaade.

Kui olin ennast kokku võtnud ja alla läinud, algas mu päev nelja lapsega. Ei olnudki nii hull kui arvasin, aga eks Alison oli kogu aeg olemas ka, teine tera. Tegelesime veidi käsitööga kõik koos ning siis läksime mina, Tommy ja Lucy basseini, kaasas mõnus teejuhatus, mille Ali meile kirjutas. Paberi ja pastakaga. Üles ma selle leidsin.

Jäime ujuma ligi kolmeks tunniks ja kuigi päikest eriti ei olnud, oli superpalav ja meie kogu aeg  vees. Muidugi õhtul avastasin, et ma olen julmalt ära põlenud. Aru ma ei saa, päevitan või ei päevita, ära põlen ikka. Lucy õppis täna ujuma, ise õpetasin, ta oli nii tubli ja nii elevil, et ta tõesti suudabki.

Lucy

Tommy

Tommyl oli privaatbassein

Pärast ujumist pidasime pikniku, sõime ning siis sõitsime koju. Alisonil oli sõbranna külas, vist oli Jenna nimi, kes oli supertore ja sõbralik minuga ja lubas ka edaspidi minuga suhelda. Veetsime aega kaksikutega ning jutustasime ja lõpuks oligi käes aeg valmis sättida ja õhtusöögile minna.

Charlotte

Joey ja Charlotte 

Joey 

Õhtusöök toimus Alisoni vanemate juures, kus oli veel lisaks nende mingi sõbranna. Saime palju rääkida ja palju nalja ning söök oli lihtsalt super. Pasta kana ja seentega (no need nokkisin vaikselt välja) ning salat basiiliku, jääsalati, maasikate, kitsejuustu ja kastmega. No appi kui hea. Lisaks veel mingi värske sai hea võiga. Oehh.. Magustoiduks anti veel jäätist kah. Loodan, et me lähme sinna varsti jälle, nad on lihtsalt nii kihvtid inimesed. Ma olen alati rääkinud, et see, et Sa Eestist midagi ei tea (Eestist, mitte seda, kus Eesti asub), ei ole midagi, ma totaalselt armastan, kui Sa tahad Eesti kohta teada. Ja seda nad tahtsid. Terve õhtu.

Kuskil poole üheksa ajal läksime ära, mina, Kevin, Lucy ja Tommy ning Kevin sõitis mööda Oxfordi ringi, näitas klubisid ja baare ja poode. Tegemist on ülikoolilinnaga, seega neid kohti ikka jagus. Mõnusa ekskursiooni sain. Lõpuks koju jõudes vajusin kohe voodisse, kirjutan blogid ära ning kebin magama. Uni on magus.