Neljapäeva hommikul kell 11 visati meid hotellist välja ning mina läksin siis vut vut autole järgi ja emps nii kaua ootas kohvritega hotelli juures. Meie plaan oli minna Aurorasse, mis on pisike linnake Chicago külje all ja kus asub Premium Outlets (sama nimeline asus mul Ohios kodust 5min kaugusel). Esialgu plaanisime sinna Chicagost sõita, aga see vahemaa oli 40 miili, seega me muutsime oma hotelle ja jäime ostukeskuse ligidale ööbima.
Tee peal otsustasime süüa, kuna kõht hakkas tühjaks minema. Esialgu aga unustasime täiesti ära fakti, et oli Tänupühade päev. See tähendab, et kõik kohad on kinni. Kui me juba mitut söögikohta kinnisena ja McDonaldsit lahtisena nägime, hakkasime lootust kaotama ja mõtlema, et äkki peaks ikka sinna minema. Mina olin endiselt kange ja tahtsin normaalset toitu, ja sihikindlus viis sihile. Jõudsime kohta nimega Butterfields, mis oli üsna sarnane iHopiga, serveeris pannkooke ja muud kraami.
Söök oli hea, aga seda oli minu jaoks lihtsalt liiga palju. Isegi teenindaja naeris koos minuga ja ütles, et mõistab täiesti. Kõhud täis, sõitsime oma hotelli, kuhu jõudsime kahe ajal. Check-in hakkas kella kolmest, aga tädi lasi meid rõõmsalt sisse. Kui olime oma toaukse lahti teinud, ütles ema vaikse häälega, et "oih, üks voodi." Ja see üks voodi oli väiksem kui kõikides teistes hotellides olnud voodid, kus me mõlemad üksi magada saime. See muidugi oli minu maiuspala, teeme draamat, ega me ometi kavatse kolm ööd ühes pisikeses voodis magada.
Õnneks oli hotelli administraator väga tore neiu ja meie õnneks oli ka üks kahene tuba veel vaba, seega me muutsime veidi oma broneeringut, maksime juurde (minimaalselt) ja saimegi omale kahe voodiga toa. Kusjuures selles esimeses oli ka meeletu suitsuhais, kuigi tegemist pidi olema suitsuvaba korrusega. Saa siis nende loogikast aru.
Toas lihtsalt lebotasime, rääkisime inimestega juttu, omavahel juttu, tudusime (vähemalt mina) veidikene ning siis oligi aeg seada sammud shoppingu poole.
Kuna me olime endiselt oma "hommikusöögi" peal, otsustasime esimese asjana sööma minna ja seekord ma surusin julmalt oma tahet ja läksime Steak and Shake'i sööma. Emps siin kogu aeg riidleb minuga, et ma söön nii vähe ja kõik jätan järgi ja pffffff üldse olen nii halb neiu. Seega seal ma sõin terve oma taldriku tühjaks, seal on mulle vastavad portsud, hurraa! Ja põhimõtteliselt oli odav koht ka, seega kõik eesmärgid täidetud.
Edasi sõitsime siis Chicago Premium Outletsi, kus me magasime õige teeotsa maha, aga jälgisime parkimissilte ning meie auto pargiti põllu peale ära. Mul on kahju, et ma sealt pilti ei teinud, kui kaugel see kaubanduskeskus sel hetkel oli, aga ilma naljata, no mõne kilomeetri vantsisime maha küll sealt parklast. Iseenesest korraldus ju hea, et kaubanduskeskuse parklasse mitte mahtujad ka ikka ostlema saaks tulla, aga no kilomeetreid? Tegelt ka?
Kaubanduskeskusesse jõudsime umbes üheksa ajal. Kell tiksus kümme, üksteist, kaksteist, üks, kaks, siis hakkasime vaikselt väsima. Lõpuks oli kell kolm, kui me ära läksime. KUUS TUNDI POODIDES?! Ja mis te arvate, et siis kõik ostetud said? Oo ei, siis lihtsalt tuli väsimus peale ja otsustasime lahkuda. Suur osa inimesi oli endiselt poes ja endiselt ostles. Ja teate, kui lõbus neid kilomeetreid koos nende kottidega vantsida oli? Muideks, täna hommikustes uudistes ütles, et 94 miljonit inimest shoppas eile. Uskumatu arv tegelikult.
Hommikul oli meil 8.30ks äratus pandud, et me sööma läheks, aga ma konkreetselt tõusingi üles, panin riided selga, läksin sööma, tulin tuppa, võtsin riided ära ja magasin edasi. Ja kuni lõunani siis magasimegi vahelduva eduga.
Kuskil ühe-kahe vahepeal läksime Burlingtoni, mis oli täiesti komöödia täna. Kõigepealt võtsin käru, kui riiete vahele sisse läksin, jätsin käru riiulite ette ning kui tagasi tulin, käru polnud. No okei, see oli tühi, keegi ajas sassi. Läksin siis võtsin uue. Panime sinna sisse juba hunniku asju, olime juba tunnikese koos sellega mööda poodi traavinud, ühel hetkel läks emps ühele poole, mina teisele ja mina arvasin, et tema võttis käru ära, tema arvas, et mina. Kui kokku saime ja kummalgi käru ei olnud, läksin ma nii närvi, et mul olid lausa pisarad silmas. Otsisime terve poe läbi, no ei olnud käru ja seal poes ei saa nii ka, et võtad samad asjad uued, seal enamasti ongi iga asja üks. Lõpuks leidis ema meie asjad riiulil rippuvate asjade alt, MAAST. MIDA KURADIT?? Pärast leidsime veel, et osa asju oli puu peale ka riputatud. NO MIDA KURADIT SA ÜLDSE MÕTED, ET SA KEERAD KELLEGI KÄRU TAGURPIDI JA VÕTAD ENDALE?? Kuna meie kärus olid lisaks asjadele iseloomulikud paberid veel sees, nägime, kes selle ära võttis ja ausõna, ma olin nii friiking lähedal, et sellele naisele kallale minna. SA EI VÕTA MINU KÄRU ÄRA. Kahjuks oli ta mingi Aasia sitapea, ta poleks ilmselt minust arugi saanud. Doohh, idioot oled raisk.
Ma tavaliselt ei ole nii närvis, aga täna ütles isegi ema, et seda oli näha, kui vihane ma olin. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et Sa võtad käru, kus on teiste inimeste asjad ja viskad need lihtsalt põrandale ja võtad käru endale. Kusjuures osa asjadest olid rinnahoidjad. Puhtad ja korralikud ja visatud lihtsalt põrandale.
Sealt edasi läksime me Premium Outletsi tagasi, aga eelmise päeva tarkusest ikka poe kõrvale parklasse. No kõigepealt me tiksusime sisse sõites päris pikalt, ikka mõne sentimeetri haaval. Ja samal ajal siis Andre (mu vend Austraalias) kiusas mind ja muud kui rääkis ja rääkis ja rääkis ja mina muudkui sõitsin ja kirjutasin samal ajal. Emps ütles, et sulandusin massi, kõik ameeriklased istuvad telefonis, kui liiklusummik kuskil on. Kui parklani juba jõudsime, siis ühtegi kohta me küll ei näinud. Ütlesin empsile rõõmsalt, et kui tal mingi plaan või idee on, siis need kuluvad hetkel ära. Lõpuks aitas meid lihtsalt õnn ja kiire reageerimine ja saimegi auto pargitud.
Tänane shopping oli selles mõttes lihtsam, et me teadsime poode, kus eile midagi ostmata jäi ja poode, kuhu me eile ei läinud, seega sups-sups-sups. Mitte, et me see-tõttu ajaliselt vähem seal oleks olnud, ära tulles oli ikka kell üheksa õhtul. Timberlandi poes uksel olnud kutt rääkis nii ruttu ja nii palju, et ma küsisin talt naerdes, kas ta plaadil ka müüb seda teksti? Tal tuli see lihtsalt nii automaatselt. Tegime seal veidi nalja, ütlesin, et ma töötasin Eestis Timberlandis, ma küll ei pidanud nii palju rääkima. Pood ise oli meie jaoks veidi pettumus, kui siis, oleksin ainult neid kollaseid papusid tahtnud, aga naisteomad olid otsas. Kui me välja hakkasime minema, tuli see sama kutt ja küsis, et mismõttes meil midagi ei ole, ütlesin, et kahjuks naiste kollased olid otsas ja ta vabandas, ütlesin, et ei aita, ta siis naeratas hästi laialt ja küsis, kas see aitab. Ahh, need Ameerika müüjad on nii ägedad!
Ühes poes oli meil täna lausa nii äge, et arve oli 41$ ja kogu soodustus 164$. Allahindlused on meil ikka stabiilselt 200$ ringis, see on mega, mida nad siin hindadega teevad.
Suurem shopping tehtud, googeldasime endale Targeti, kust oli veel paar asja vaja ning õhtuks ostsime süüa puuvilju ja miskit imelikku saia, mida ema väitis kuskil Aasias olevat. Täitsa maitsev teine. Poes oli jaks nii otsas, et pidi ise sundima jalgu astuma, ikka parem ja vasak, automaatsest tööst ei olnud enam juttugi. Lõpuks siis hotelli kohale ja kohe teki alla ära. On vahvad kaks shoppingupäeva olnud ja homne on veel ees, aga õnneks homme minimaalne. Nii väga kui me oskame minimaalselt shopata.
Tee peal otsustasime süüa, kuna kõht hakkas tühjaks minema. Esialgu aga unustasime täiesti ära fakti, et oli Tänupühade päev. See tähendab, et kõik kohad on kinni. Kui me juba mitut söögikohta kinnisena ja McDonaldsit lahtisena nägime, hakkasime lootust kaotama ja mõtlema, et äkki peaks ikka sinna minema. Mina olin endiselt kange ja tahtsin normaalset toitu, ja sihikindlus viis sihile. Jõudsime kohta nimega Butterfields, mis oli üsna sarnane iHopiga, serveeris pannkooke ja muud kraami.
Söök oli hea, aga seda oli minu jaoks lihtsalt liiga palju. Isegi teenindaja naeris koos minuga ja ütles, et mõistab täiesti. Kõhud täis, sõitsime oma hotelli, kuhu jõudsime kahe ajal. Check-in hakkas kella kolmest, aga tädi lasi meid rõõmsalt sisse. Kui olime oma toaukse lahti teinud, ütles ema vaikse häälega, et "oih, üks voodi." Ja see üks voodi oli väiksem kui kõikides teistes hotellides olnud voodid, kus me mõlemad üksi magada saime. See muidugi oli minu maiuspala, teeme draamat, ega me ometi kavatse kolm ööd ühes pisikeses voodis magada.
Õnneks oli hotelli administraator väga tore neiu ja meie õnneks oli ka üks kahene tuba veel vaba, seega me muutsime veidi oma broneeringut, maksime juurde (minimaalselt) ja saimegi omale kahe voodiga toa. Kusjuures selles esimeses oli ka meeletu suitsuhais, kuigi tegemist pidi olema suitsuvaba korrusega. Saa siis nende loogikast aru.
Toas lihtsalt lebotasime, rääkisime inimestega juttu, omavahel juttu, tudusime (vähemalt mina) veidikene ning siis oligi aeg seada sammud shoppingu poole.
 |
| Empsil tuleb juba see poseerimine koos minuga välja küll |
Edasi sõitsime siis Chicago Premium Outletsi, kus me magasime õige teeotsa maha, aga jälgisime parkimissilte ning meie auto pargiti põllu peale ära. Mul on kahju, et ma sealt pilti ei teinud, kui kaugel see kaubanduskeskus sel hetkel oli, aga ilma naljata, no mõne kilomeetri vantsisime maha küll sealt parklast. Iseenesest korraldus ju hea, et kaubanduskeskuse parklasse mitte mahtujad ka ikka ostlema saaks tulla, aga no kilomeetreid? Tegelt ka?
Kaubanduskeskusesse jõudsime umbes üheksa ajal. Kell tiksus kümme, üksteist, kaksteist, üks, kaks, siis hakkasime vaikselt väsima. Lõpuks oli kell kolm, kui me ära läksime. KUUS TUNDI POODIDES?! Ja mis te arvate, et siis kõik ostetud said? Oo ei, siis lihtsalt tuli väsimus peale ja otsustasime lahkuda. Suur osa inimesi oli endiselt poes ja endiselt ostles. Ja teate, kui lõbus neid kilomeetreid koos nende kottidega vantsida oli? Muideks, täna hommikustes uudistes ütles, et 94 miljonit inimest shoppas eile. Uskumatu arv tegelikult.
Hommikul oli meil 8.30ks äratus pandud, et me sööma läheks, aga ma konkreetselt tõusingi üles, panin riided selga, läksin sööma, tulin tuppa, võtsin riided ära ja magasin edasi. Ja kuni lõunani siis magasimegi vahelduva eduga.
 |
| Eilse shoppingu tulemus - väga armas tüdruk, haha |
Ma tavaliselt ei ole nii närvis, aga täna ütles isegi ema, et seda oli näha, kui vihane ma olin. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et Sa võtad käru, kus on teiste inimeste asjad ja viskad need lihtsalt põrandale ja võtad käru endale. Kusjuures osa asjadest olid rinnahoidjad. Puhtad ja korralikud ja visatud lihtsalt põrandale.
Sealt edasi läksime me Premium Outletsi tagasi, aga eelmise päeva tarkusest ikka poe kõrvale parklasse. No kõigepealt me tiksusime sisse sõites päris pikalt, ikka mõne sentimeetri haaval. Ja samal ajal siis Andre (mu vend Austraalias) kiusas mind ja muud kui rääkis ja rääkis ja rääkis ja mina muudkui sõitsin ja kirjutasin samal ajal. Emps ütles, et sulandusin massi, kõik ameeriklased istuvad telefonis, kui liiklusummik kuskil on. Kui parklani juba jõudsime, siis ühtegi kohta me küll ei näinud. Ütlesin empsile rõõmsalt, et kui tal mingi plaan või idee on, siis need kuluvad hetkel ära. Lõpuks aitas meid lihtsalt õnn ja kiire reageerimine ja saimegi auto pargitud.
Tänane shopping oli selles mõttes lihtsam, et me teadsime poode, kus eile midagi ostmata jäi ja poode, kuhu me eile ei läinud, seega sups-sups-sups. Mitte, et me see-tõttu ajaliselt vähem seal oleks olnud, ära tulles oli ikka kell üheksa õhtul. Timberlandi poes uksel olnud kutt rääkis nii ruttu ja nii palju, et ma küsisin talt naerdes, kas ta plaadil ka müüb seda teksti? Tal tuli see lihtsalt nii automaatselt. Tegime seal veidi nalja, ütlesin, et ma töötasin Eestis Timberlandis, ma küll ei pidanud nii palju rääkima. Pood ise oli meie jaoks veidi pettumus, kui siis, oleksin ainult neid kollaseid papusid tahtnud, aga naisteomad olid otsas. Kui me välja hakkasime minema, tuli see sama kutt ja küsis, et mismõttes meil midagi ei ole, ütlesin, et kahjuks naiste kollased olid otsas ja ta vabandas, ütlesin, et ei aita, ta siis naeratas hästi laialt ja küsis, kas see aitab. Ahh, need Ameerika müüjad on nii ägedad!
Ühes poes oli meil täna lausa nii äge, et arve oli 41$ ja kogu soodustus 164$. Allahindlused on meil ikka stabiilselt 200$ ringis, see on mega, mida nad siin hindadega teevad.
Suurem shopping tehtud, googeldasime endale Targeti, kust oli veel paar asja vaja ning õhtuks ostsime süüa puuvilju ja miskit imelikku saia, mida ema väitis kuskil Aasias olevat. Täitsa maitsev teine. Poes oli jaks nii otsas, et pidi ise sundima jalgu astuma, ikka parem ja vasak, automaatsest tööst ei olnud enam juttugi. Lõpuks siis hotelli kohale ja kohe teki alla ära. On vahvad kaks shoppingupäeva olnud ja homne on veel ees, aga õnneks homme minimaalne. Nii väga kui me oskame minimaalselt shopata.
Kihvt lugemine. Kuna elan ise USAs, siis tegin ostud hoopis internetis. Oleks tahtnud minna lihtsalt inimesi vaatama Black Friday ajal, aga lõpuks ei viitsinudki.
VastaKustutaÕudne ka tegelikult, milliseks inimesed Black Friday ajal muutuvad. Olen isegi kuulnud jutte, kuidas kakeldakse asjade pärast. Ning tegelikult soovitataksegi kahekesi šoppama minna nii, et üks valvab käru. Sest tõesti, inimesed võtavad julmalt asjad kärust ära kui nad neid tahavad.
Ise olen muidu suurte allahindluste ajal olnud täitsa hämmastunud, kuidas lihtsalt visataksegi riided riiulite vahele maha, kui neid ei taheta. Väga veider käitumine minu jaoks. Isekust näeb siin igatahes üsna palju, kuigi ameeriklased käituvad silme ees sõbralikult. Mõned neist on selja taga igatahes hoopis teised inimesed.
Mina käisin nii eelmisel aastal (kui seal elasin) kui ka sel aastal külastajana. Ma ütleks, et need outletid on isegi päris okeid, aga Walmartis, kus jagati telekaid 10$-ga, oli küll kaos. Tänastes uudistes võis jälle näha, kuidas mindi lihtsalt kallale üksteisele, et saada teise asi ning kui saidki, siis pärast väljas andis jälle keegi tappa jnejne.
KustutaViimase lõiguga seoses - olen isegi märganud. Üsna tihti riideid ostes on need nii mustad, et esimese asjana tuleb pessu panna. Isegi viisin täna ühe pusa tagasi, no ei taha uut asja ostes esimese asjana seda pesema hakata.