Väike kokkuvõte

Niisiis ongi minu kaua oodatud puhkus Ameerikas läbi. Kõige eredamad momendid on ikkagi kruiisilt pärit, kuigi me empsiga mõlemad tõdesime, et kruiis lõpus oleks parem olnud. Esiteks temperatuuri vahetus ja teiseks see, et seal saab tõsiselt lõdvaks lasta. 

Mul on heameel tutvuste üle, mis tänu kruiisile sain. Esiteks muidugi teised eestlased Malle ja Hindrek, kes olid lihtsalt nii ägedad, et seda raske kirjeldada. Mul pole kunagi olnud probleemi võõraste inimestega läbi saada, aga nad olid kohe ekstraägedad. Teiseks Nikola, noormees Serbiast, kes laeva peal meie õhtusöögi kelner oli, kellega me tänase päevani kirjutame ja arutasime, et ta võiks puhkuse ajal Eestisse tulla. Ja kolmandaks, Shurland, noormees Trinidad ja Tobagost, varem mul siin blogis DJ nime all olnud, kellega me samuti tänase päevani aeg-ajalt kirjutame ja Skypeme. Rahvusvahelised suhted on alati kasulikud.

Nikolaga, pärast seda, kui me Gangnam Style'i olime ära tantsinud. 

Kui ma peaks 15 päeva jooksul ütlema ühe KÕIGE meeldejäävama ja lemmikuma hetke/koha, siis selle hõivab 100%-liselt delfiin Amaya. Inimesed, kes pole kunagi delfiiniga sõitmas käinud, tehke seda. See, miks lapsed käivad delfiinidega ravil, on nüüd minu jaoks nii selge, nad suudavad ravida ka terveid inimesi. Selle tunni aja jooksul, mis vees oled, unustad absoluutselt kõik oma mured, mis vaevavad, on vaid kaks elusolendit - Sina ja delfiin. Rahasse ei anna seda väärtust üldse panna. See on väärtus kogu eluks.

Muidugi oli reisil ka palju muid lahedaid asju - Cozumel ja Key West, Chicago Cloud Gate (ehk Uba), Willis Tower, Niagara Falls, Kanada. Sõita läbi riigi oli vahva, kõik hotellid olid vahvad. Neid oli meil ühtekokku 7 terve reisi jooksul, seega paras ports. Ja mitte ükski ei olnud halb. See on vist küll rekord.  Terve aja, kui me sõitsime, oli meil sama raadiojaam (no 95% ajast) ja ausalt, seal oli umbes 10 erinevat lugu, mida siis lasti kogu aeg uuesti ja uuesti ja uuesti. Lõpuks olid kõik sõnad peas. Haha.

Seltskond reisil oli mul vahva. Emps. Me oleme piisavalt sarnased inimesed, et saaks nalja ning piisavalt rahulikud, et üldse mitte tõmmelda, kui GPS meid valesti juhatab või ise veidi puusse paneme. Mis halvasti, see uuesti. Isegi siis, kui meil kohvrid ära kadusid Miamis, panime kained pead kokku ja leidsime lahenduse, samamoodi Chicagos, pingelises olukorras, kus kõik hotellid olid välja müüdud. Ütleme nii, et kaks pead on ikka kaks pead. Ja nalja sai meil ka, päris palju, üsna tihti naersime pisarad silmas. Kuigi emps ütles, et nüüd mul ilmselt temast tükiks ajaks kopp ees, pole üldse nii hull, tegelikult oli väga väga vahva. Aitäh Sulle!

Kuna ma sain samalaadset küsimust enne reisi ja ka reisi ajal mitmelt inimeselt, otsustasin sellest pikemalt kirjutada. Mõnes mõttes kartsin seda reisi väga. Aimasin, et on kaks varianti, ma kas saan seal aru, et ma lihtsalt igatsesin USA elu ja tõmban nüüd niidid kokku või ma saan aru, et see on minu jaoks ja ma tahan sinna tagasi minna. Esimesed päevad ma olin kui kala vees, kõik oli nii hästi, kõik tegi nii rõõmsaks. Mingil hetkel sain pakkumise, mis pani mind tõsiselt mõtlema ja kui ma olin tõsiselt juba tükk aega mõelnud, mõne inimesega arutanud, aga sisuliselt üksi otsustanud, sain aru, et asi ei ole igatsemises, asi on selles, et ma tõesti olin seal riigis õnnelikum. Võib-olla ei olegi küsimus riigis, vaid nendes inimestes, võib-olla on asi milleski muus, aga ma ei saa pigistada silma kinni selle ees, kes olin 12 kuud seal, kes olin ligi 4 kuud siin ja kes olin 2 nädalat jälle seal. Ma näen ise, mis on õige ja mis parem. Minu jaoks.

Ja et mitte midagi ära sõnuda ja põnevust hoida, jätan praegu otsad tuleviku mõttes lahtiseks, aga ütleme nii, et on mida oodata. Vähemalt ma ise küll ootan.

Ja veelkord suur-suur aitäh kõikidele osalejatele, kes minu jaoks selle reisi nii ägedaks tegid.