LA, Hollywood, Beverly Hills, Santa Monica ehk 4.päev

Täna hommikul ärkasin mina kaheksa ajal, Allar oli kuuest üleval, seega success. Sättisime hullult aeglaselt, rääkisime juttu, pakkisime asju, nautisime vaadet ning jumal teab, mis kell, hakkasime sõitma ja üritasime esialgu üles leida iHopi. IHOP on hommikusöögi restoran (no põhimõtteliselt), seda me sinna püüdma läksime ka. Esimene iHop oli nii täis, et me loobusime ja otsisime järgmise, teises saime pärast lühikest ootamist ikkagi jaole. Ahjaa, hommikul panime oma autolipud ka külge, et lõpuks ometi Eestile reklaami tegema hakata. 

Hommikune vaade

Eesti lipp USA vahel

Hommikusöök, võtsime Allariga samad praed

Siinkohal algas ka meie terve päeva õnn rahade suhtes. Ei, tegelikult hommikul algas juba, ostsime oma hostile madratsi, mis maksis 26$, ta andis meile tagasi 30. Neli dollarit plussis eksole. IHOPis oli meie arve 26$, ma andsin 30, tagasi sain 14$. Mul veidi oli kahju ka, tahtsin teenindajale öelda, aga Allar ei lubanud, haha. No saime siis hommikusöögi 16ga. 

Edasi sõitsime Los Angelesse, tahtsime Hollywoodi minna, aga läksime GPSi Jüriga natuke tülli, ta ei saanud minust aru ega mina temast ja siis me veidi panime ringiratast kuskilt ja päris naljakas oli ühes olukorras, kui Jüri üritas mind ikka korduvalt ja korduvalt tagasi suunata kiirteele, aga ma ei läinud, siis ta lõpuks loobus ja ütles rahuliku häälega "Sõida otse." Haha, no ma tänan, semu. 

Hollywoodi me igal juhul lõpuks jõudsime, esialgu küll läksime valele poole, aga keerasime siis ringi ja alustasime oma teekonda Walk of Fame'il. Autole parkimiskoha leidsime üsna ruttu ning seda otsides sõitis meist mööda üks auto, kus noormees hõikas "Eesti, eesti!" Täitsa eesti keeles. Küsisin, et kust ta teab seda (sõitsime samal ajal, mõlemal aknad lahti) ja ta näitas tätoveeringut ja ütles, et ta on Armeeniast pärit. Väga äge. See tänav, kus me olime, oli siis täis neid tähekesi kuulsustele, kuidas iganes nad neid saavad. Neid oli ikka mustmiljon seal (googeldasin, ligi 2500 tükki). 

Suveniiri poodides oli igasugu asju nende tähtede omanikega seotult, nt Elvise auto

Tähtedest tegin päris palju pilte, aga lisan siia need kaks, mis mulle kõige rohkem südamesse läksid: Michael Jacksoni ja Robin Williamsi tähed.

Kui olime tänava läbi kõndinud, suveniirid ära ostnud, hakkasime otsima Hollywoodi märki. Mitte, et seda oleks raske leida või midagi, aga sinna pääseda oli küll omaette tsirkus. Poole mäe peal tippu tulid sildid, et tee on kinni ja sinna vapsee ei saa. Mina mõtlesin siis alla anda, aga vot see Allar on nii kange, et temal oli vaja ikka tippu ronida. Väljas oli 33 kraadi, täiesti helesinine taevas, pea täisnurga alt mäest üles ronimine. Täiesti sego vend. Aga noh, mis mul üle jäi, kui kaasa kõmpida. Vahepeal isegi jooksin, vinge nagu ma olin, pärast oli kops nii koos, et kuku pikali, 5 minutit ei tulnud ühtegi piuksu mu suust. Kui olime päris hulga maad ära kõndinud, jõudsime järeldusele, et ega lõpuni küll nii ei saa, sureme ära tee peal ning tegime kohustuslikud turistipildid ning vantsisime alla tagasi. 

Kuna ma selle matka peale hakkasin otsi andma, otsustasime järgnevalt randa minna. Valisime Santa Monica ranna, sest ma tahtsin ikka näha, kus see Jane siis elas ning lisaks saime läbi sõita ka Bevery Hillsist, mis oli jälle üks kohake listis. Ranna juures oli hullumaja liiklus, kuskile ei lastud pöörata ning ummikud olid MEGAD, seega me tegime ruttu plaanid ringi ja sõitsime ummikust eemale ja lootsime, et leiame parkimiskoha mujalt. Nagu alati - meil vedas ka siin, leidsime kohe endale selle parkimisposti ning saime üsna ranna ligidale.  

Rand ise oli WOOW. Nii ilus. Meeletult rahvast, aga samas rannaala oli nii suur, et see üldse ei seganud. Pered istusid koos, katuste all (noh need, mis terrassi peale ka käivad) ja sõid-jõid-ujusid-möllasid. Meie käisime ka vees, esialgu tundus hullult külm, aga tegelikult oli ülimõnus ja hullud lained olid ka, väsitasid mõne minutiga ära. Pärast ujumist jalutasime Pier 33 peal ja all veel ringi ning siis tagasi autosse. Väsimus hakkas kergelt võimust võtma.

Rannaäär

Kostüüm on mega, ma tean :D

Panoraam rannast

Rannast edasi me esialgu sõitsime sihitult, aga leidsime siis kogemata Burlingtoni, mis oli mul must-go listis, kuna ma tahtsin uut kohvrit osta. Astusin sisse ja edasi ei jõudnudki, see on NIIIIII PAHA pood, sealt tahaks lihtsalt kõike osta. Sain endale igast nänni ja uue kohvri ka muidugi ja käisin lasteosakonnas uudishimulikult ringi, sest no lapsi on palju tekkinud mu ringkonda. Kakerdasime Allariga reaalselt mitu tundi seal poes. Ahjaa, Allari emale otsisime tosse ja tal sama jalanumber, mis mul, seega ma pidin leidma tossud, mis oleks minu jalas head. Ja ma leidsin niiiiii head, et mul lausa kahju, et ma neid endale ei ostnud. Värv oli vale, muidu oleks ostnud ka, mul ikka missioon neoonkollased endale saada.  

Pärast shopingut läksime oma "koju" tagasi, meiega liitusid kolm uut couchsurferit, aga me ei saanud päris täpselt aru, kust nad pärit olid. Inglismaalt ja Saksamaalt vist. Kaks tüdrukut ja üks poiss. Päris toredad. Arutasime, et mis teeme ja otsustasime Mehhiko restorani sööma minna. Kahjuks õige ja hea oli kinni ning varuvariandis ei olnud eriti asju, mida ma sööks, seega ma sõin Caesari salatit. Ma tean, et sitaks ebaoriginaalne, aga vähemalt ma sain süüa. Õhtusöök ise oli naljakas, saime rääkida ja tegime huumorit koos. Koht ise oli väga nõme, laud oli mingit jama täis, ma koristasin ning teenindus aeglane ja jamps. Ameerikas, jepppp... Lõpuks pidime leti äärde maksma ka minema, siin tuli meie kolmas õnnestunud raha asi täna. Nimelt oli Fredi õlu minu arvele pandud, temal ei olnud, Allari arvel oli 2 õlut. Me läksime Allariga koos, ma ütlesin, et mul polnud õlut, võeti see maha, Allarilt võeti ka üks õlu maha (kes teab miks) ning Fred ei maksnud üldse õlle eest. Seega lõpuks hoidsime ligi 10$ jälle kokku. 

Kui kõhud täis, käisime veel korraks poes ning siis koju tagasi, kus oli mingi HULL politseireid, mingi 4 autot, täpselt ei saanud aru, miks, aga kellegi majja vist tungiti sisse. Täna siis viimane öö Fredi juures ja Los Angeleses, homme hommikul võtame suuna Las Vegase poole. Hurraa!