Mikidemaal, päev 2

Teine päev algas meil hommikul kell 6, Eesti aja järgi 7, kuna me ei saanud täpselt aru, mis kohalik kell on või kas telefonid muudavad kella ära automaatselt, sest otseselt levi polnud, aga vahepeal oli helgemaid hetki. Seega me igaks juhuks ärkasime varem. Kui aru saime, mis kell on, magasime muidugi edasi. Lõpuks kui üles saime, läksime sööma, sain jälle oma munaputru ja peekonit, mingi hull lemmik viimasel ajal. Istusime laeva ninas, seega nägime ilusti mereteed ja nautisime oma hommikusööki. Ilm oli imeilus, päike paistis. 

Sadamasse jõudsime täpselt kell 10 ja siis panime padavai jooksu ka, jalutades, kuna sadama ja lennujaama ekspressi vahe oli umbes 3km ja meil aega ligi 2 tundi. Tundus mõttetu bussipileti peale raha raisata (ja nagu nii järgmised kaks nädalat saavad olema „ülitervislikud“). Jalutades me muidugi eksisime veidi ära, aga seda ainult see-tõttu, et me hakkasime minu kaardis kahtlema ja turistigiid juhatas meid teisele poole. Pärast muidugi tuli välja, et oleks pidanud minu kaarti usaldama, jõudsime küll samasse kohta, aga tegime vist tervele Stockholmile tiiru peale. Õnneks oli ilm jätkuvalt ilus. 

Mis puudutab rootslaste seletamisoskusesse, siis see on küll noh jah.. Üks tüdruk seletas hullult hästi, ülejäänud seletasid käte ja jalgadega ja näiteks, kui me lõpuks olime CityTerminalis, kus meil oli vaja olla teoreetiliselt, lihtsalt teises terminalis, seletas sealne infolaua kutt, et noh.. „Go outside and left.“ Ja kõik. Kogu tema seletus. Johhaidii. No üles me igal juhul lõpuks oma terminali leidsime ning saime ka piletid ostetud ja rong ootas meid kohe ees. Rong oli megaäge, sõitis 200km/h, hullu kimaga pani.

Teel lennujaama refreshisime hullult uudiste lehekülgi ja lennujaama lehte, sest nagu teada, öösel hakkas vulkaan Islandil purskama ja no see oli viimane, mida meil vaja oli. Õnneks läks kõik hästi. Jõudsime lennujaama, tegime iseteeninduses check-in’i ära, kuna järjekord oli mega ja saime siis teada, et USA lennule ei saa kohvrit iseteeninduses checkida. Oh miks? Järjekord oli tõesti mega, me seisime mingi 100 tundi seal, ausalt. Kui kohvri antud saime, vudisime turvakontrolli, mis oli nii lebo, et ma vist oleks võinud vedelikud ka käes läbi viia, neil oli jumala pohhui, kuidas-kus-mis. 

Oma terminali jõudes oli veel üks passikontroll ja siis veel üks passikontroll ja siis lõpuks ootesaal, kuhu meid pea kaheks tunniks jäeti. Mingi jama oli neil seal, nii palju kui kõlaritest kuulsime, täpselt ei teagi, milles asi oli. Õnneks oli seal laadimispunkt kenasti olemas ja Wi-Fi samuti, seega oli, kuidas aega parajaks teha. 

Lõpuks kui meid lennukisse lasti, selgus, et kuigi meil on 27’s rida, oleme pea viimased. No mõni rida oli veel pärast meid. Lennuk ise on tõeline odavlennufirma oma, kõrvaklapid tuli osta, tekk tuli osta. Õnneks mul klapid olid, ostsime Allarile ja teki jagasime ka kahepeale ära. Kolme istmega reas vähemalt istusime kahekesi ja see oli tõeliselt mugav. Reis ise oli lihtsalt nii igav, et no kuku pikali. Ma võtan kõik sõnad igava laevasõidu kohta tagasi. Tegime Allariga sudoku challenge’t, võidu peale, ma võitsin, Allar tegi sohki. Paar filmi sai ka vaadatud, muusikat kuulatud, magatud ja põhiliselt vahitud seda ekraani, et no kaua ometi see lennuk veel lendab. 

Welcome to The United States - lause minu südamele :)

 Jõudsime kohale veidi enne nelja, tassiti meid bussiga kuskile terminali, kus me kõmpisime veel hunniku maad ja seisime veel piirikontrolli järjekorras ka megakaua. Lõpuks kui järg meieni jõudis, otsustasime koos minna, sest nii tundus, et läheb kiiremini. NO EI. Piirionu oli endale pähe võtnud, et ta küsitleb meid nii kaua kuni üks meist nutma hakkab (no mina ilmselt). Te lihtsalt ei kujuta ette, mis küsimused ja järeldused tal olid. Näiteks uuris ta, et mis tööd me teeme ja kommenteeris, et aga kuidas te siis USAsse reisite, kui te nii väikse palgaga töö peal olete? Ma läksin jumala keema, ütlesin viisakalt, et no ma ei ütleks, et meil eriti väiksed palgad on ja see, et USAs süsteemid teisiti on, ei tähenda, et igal pool on. Ta nagu konkreetselt üritas vihjata, et hei Gerli ja Allar, teil pole piisavalt raha, et meie riiki tulla. Jobu. Lisaks siis muidugi tekkiski probleem sellest (jälle), et mul oli J-1 viisa ja et Allaril ka oli, 100 küsimust selle kohta ning muidugi parim osa, et Allaril on tegelikult kehtiv viisa ka USAs olemas, aga praegu tuli riiki ESTAga. No ma ei saa aru. Küsiti meilt tagasisõidupileteid ja seda, kuhu praegu lähme jnejnejne. Ilma naljata mulle tundus, et me vastasime pool tundi järjest selle sego küsimustele. Kiiresti läks, jah...

Kontroll läbi, saime kiirelt kohvri kätte ning see punkt, kus meid oleks pidanud maha võtma liigse alkoholi kaasa tassimise eest, oli megalõbus, onuke küsis mult, kas meil on oma keel ja kuidas on eesti keeles „Kuidas läheb?“ Ja ütles järgi ka, nii tore. Lennujaamast välja minnes avastasime esimese asjana ülisooja ilma. Kuigi temperatuur näitas vaevu üle 20 kraadi, oli nii hea soe, oeh. Jalutasime oma autorendi shuttle’i juurde, see tuli üsna pea, esimene sõitis meist mööda, teine võttis peale ja viis kohale. Rendis saime jälle natuke jutustatud, kuna mitte miski ei sobinud ega klappinud ning pärast pikka jauramist anti meile corolla võtmed kätte ja sooviti head teed. Te ei kujuta ette, kui ilus see auto on! Ma lihtsalt armastan Toyotasid ja see on uus ja musta värvi ja seest ülivinge. Ja see on 2014nda aasta auto. Oeh, mõnus.

Hakkasime siis sõitma, GPS ei tahtnud kuidagi aru saada, et me ei ole Assakul, seega me esialgu tiirutasime suvalt ringi kuniks ta ennast järgi võttis ja läksime siis Wal-Marti otsima. Üsna tore pärast 10 minutit omapäi ringiliikumist sattuda 10-realisele kiirteele, kus GPSi Jüri stoilise rahuga seletab: „Hoia vasakule, järgmiseks hoia vasakule ja püsi paremas reas. Hoia vasakule ja mine vasakult kolmandasse ritta.“ Tead, Sina, Jüri, mine üldse metsa. Õudne, kui hull see kiirtee oli. Esimesed paar minutit ikka olid väga pingelised, edasi läks leboks. Walmarti leidsime ka kenasti üles, ostsime siis paar asja, mis vaja oli ja sõime veidike ning hakkasime siis otsima oma hosti Fredi kodu, mis oli täiesti võimatu missioon. Lõpuks võttis see meil aega ei rohkem ega vähem kui tunnike. 

Ta kodu on aga WOW. Ma ei osanud ühtegi muud sõna öelda, kui ta meid sisse tõi. Ainult WOW. Igal juhul vestlesime me veidikene ja kuna me olime päris väsinud, siis tegime voodid ära ja tuttu ära.