Meie seitsmes päev oleks pidanud olema Grand Canyonis, aga viimasel hetkel selgus, et autorent ei luba meil oma autoga sinna sõita, seega me hetkeks mõtlesime, et võtame tuuri siis sinna, aga see ei läinud mulle üldse peale, seega jäi see siis ära. Põhjus, miks ma tuurile ei tahtnud, oli lihtne - esiteks, kulutas see ära terve päeva, väljasõit kell 6, tagasi kell 21 ja teiseks, need grupiasjad lihtsalt ei istu mulle. Ajalugu näitab, et ma (ja eriti me, koos Allariga) suudame asjadest kiiremini üle käia kui teised. Niisiis oli meil kolmapäeva hommikul dilemma, mis me üldse teeme, et kas jääme Vegasesse või sõidame San Franciscole lähemale. Otsustasime viimase kasuks, sest kuigi Vegases on hullult odavad hotellid ja chill elu, siis igale odavale hotellile läheb lisaks kuurortmaks (mis on tavaliselt suurem, kui hind ise) ning ma ei tea, kift linn, aga aitas ka. Viimane hotell oli ka siuke, et noh, hotell ise oli okei, aga wifi oli täiesti olematu, no jumala närvi ajas, mitte midagi teha ei saanud ja telefon ei võtnud vapsee üldse järgi ennast.
Seega me startisime keskpäeva paiku, käisime korraks veel shoppamas ning sõitsime siis Vegasest minema. Meil otseselt mingi sihtpunkti ei olnud, seega me otsisime lihtsalt tee peale mingi motellikese ja seadsime oma sammud sinna. Kui Vegasest välja saime, käisime konkreetselt keset põldu tankimas, seal ei olnud mitte midagi muud peale selle ühe tankla, kilomeetri raadiuses vähemalt.
Päevavalguses oli see linn päris äge, Bakersfield tal siis nimeks, siuke mitte eriti ameerikalik, pigem Ladina-Ameerika seebikatest pärit vms. Kirjutasime ennast hotelli sisse, lebotasime niisama, mina käisin basseinis., Allar oli mulle toeks. Õhtul otsustasime poodi minna, siis saime küll aru, millisesse getto linna me sattunud oleme, igal pool mustad mehed, tümps käis, kiirabid, politseid, ropendamine, kõvasti rääkimine. Me konkreetselt jooksime autosse ja siis jooksime poodi ja siis jooksime tagasi autosse. Isegi Eesti lipu võtsime auto pealt ära, et äkki keegi läheb närvi. Haha. Meil oli Ameerika lipp ka, Allar ütles, et seda ei julge autosse maha panna, äkki keegi läheb selle peale ka närvi. Ilma naljata, ikka jumala sego linn oli.
Poe valikuks sai Walgreens, mu hostema töötas seal, seega siuke mõnes mõttes nostalgiline minu jaoks. Tegime hotellis mõnusa õhtusöögi, nautisime oma aega, ajasime juttu ja läksime üsna vara magama, pikk sõit ka seljataga. Ahjaa, too päev sõitis Allar üksinda mingi 4,5-tundi, sest ma olin liiga laisk. Väga lihtne. Tegelikult talle vist meeldib ka sõita, nii et eriti vahet polegi. Too õhtu oli tegelikult veidikene stressirohke, sest meie host, kes meid hostima pidi San Franciscos, tühistas selle ära ja meil ei olnud ööbimiskohta. Isegi, kui me oleks tahtnud minna kuskile hotelli/motelli, kuhuiganes, siis need maksid sellel hetkel umbes täpselt mustmiljon.
Hotell ise oli ka mingi imelik, ses mõttes, et ajas asja ära, aga seinad olid kaka värvi ja voodikattel oli suitsuauk, kuigi tegemist oli suitsuvabahotelliga ja no nii edasi. Hommikusöök oli veel eriti äge, sai ise vahvleid teha, aga ma päris täpselt ei jaganud seda matsu ära, seega esimese vahvli ma konkreetselt kinnitasin selle masina külge, ise ei saanud midagi, haha. Siis kraapisin selle ära, sain nõksu selgeks ja kaks järgmist tulid juba päris asjalikud. Kaks tillukest muffinit saime ka ja oligi kogu hommikusöök, hurraaa. Teekond San Franciscosse võis alata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar