Kruiisil ehk päevad 11 kuni 15

Pühapäeva hommikul tegime veel kiire shoppingu, ostsime-vahetasime asju, kulutasime meeletult ning sõitsime siis tagasi Los Angelesse (olime umbes tunni kaugusel). Viisime auto tagasi, kõik oli korras. Siinkohal ütlen, et Midway Car Rent LA’s on väga kasulik alla 25-aastastele, sest seal on nö „alaealise“ maks 10$ päevas, mis ei ole kõige hullem. Mujal rentides me saime hinnad 250+$ sama aja peale. Ja rent ise oli ka väga hea hinnaga, meil läks üheksa päeva kokku koos kindlustusega 450$. Kindlustus maksis 15$/päev.  Ja no auto oli ka superluks, nii, et jah, igal juhul väga rahul. 

Meie plaan autorendist edasi minna oli esialgu taksoga, aga kohalikud noormehed ütlesid, et see läheb 200$ maksma ja seda me küll ei tahtnud. Kruiisifirma pakkus transporti lennujaam-sadam 30$/nägu, seega ma helistasin ruttu siis sinna (mul pole aimugi, miks me enne seda ei broneerinud) ja küsisin, kuidas käituma peaksime. Tädi ütles, et läheksime lennujaama, sinna, kus kotid kätte saab ning seal on inimene, kes meid peale korjab. Läksime siis autorendi bussiga lennujaama ja saime aru, et seal küll kedagi pole. Helistasin uuesti Carnivali, öeldi, et uuups sorry, no meil vapsee läks viimane buss just ära. Aa.. okkkkkk. Kuna meil aega eriti ei olnud, ei jäänud muud üle ka, kui taksoga minna ning igaks juhuks küsisin alguses, et palju see summa siis tuleb, taksojuht ütles, et no mingi 70. Mis asja, mida need autorendi tüübid siis ajasid? Lõpuks saimegi suht sama hinnaga kui Carnivali bussiga oleks saanud.

Sadamas võeti meilt suured kohvrid kohe ära, see oli minu jaoks uus osa, sest mäletatavasti eelmine aasta oli meie suur kohver kadunud sellel hetkel. Ise vantsisime läbi mitme turvakontrolli laeva. Eelmine aasta me olime neljandal tekil, sellel korral oleme kuuendal, aga noh, kajutid on ikka samasugused, meile ainult on üks voodi pandud. Reaalselt kõik arvavad, et me oleme paar, meile tehti isegi rätikust süda. Haha. 

Panime kajutis mugavamad riided selga ning läksime basseini äärde, kus selgus tõsiasi, et DJ, kelle pärast ma just sellele laevale tulla tahtsin, on vahepeal ikkagi teise laeva peale jooksu pannud. Mulle jättis ta selle sujuvalt lihtsalt mainimata. Praegune DJ oli aga eelmise mingi hull semu ja ta oli hullult sillas, et reisijad niimoodi mäletavad töötajaid. Ma ei hakanud talle täpsustama, miks ma seda DJ’d kohe nii hästi mäletan. Sellel korral on ka kaks DJ’d muidu, see üks on Dominikaani Vabariigist ja teine on DJ Andrei. Aga mitte Venemaalt, hoopis Rumeeniast. Tal nii lahe vene aktsent ka. Tegime paar tantsukest, endiselt on neil kolm tantsu, mida kõik koos tantsitakse, seekord ma viitsisin ainult ühe kaasa tantsida, mis mu lemmik on. 

Sõime natuke (liiga palju), vaimustusime laevast ning nautisime sooja ilma. Käisime ringi, viisin Allari kurssi, kus ja mis asub ning tutvusime inimestega. Õhtu poole oli suures saalis etendus Diva, noh, see oli minu jaoks veidike igav, kuna see oli samasugune nagu eelmiselgi aastal, aga enne etendust oli selles mõttes äge, et lavale kutsuti kaks paari, kõigepealt pidid mehed naistele kleidid tegema ühest suurest riidetükist ning siis mehed pidid veel catwalk’ingut tegema. Rahvas valis parema paari ning naine sai etenduse Divaks. Ma ei mäletagi, kuidas eelmine aasta see Diva valiti. 

Pärast etendust oli õhtusöök, seekord istume Allariga suures lauas, kus peale meie veel kuus inimest. Kui esialgu tundus mulle, et ei sealt mingit suhtlust tule, siis lõpuks oli meil päris tore. Samuti on muudetud menüü süsteemi, eelmisel korral oli kaks menüüd, üks, mis kehtis terve kruiisi aja ja teine, mida igal õhtul vahetati. Nüüd on igal õhtul uus menüü. Esimene õhtu oli nii palju häid asju, et ei suutnudki kohe valida. Ma võtsin Kreeka salati ja lasanje, Allar võttis fritüüritud calamari (ei tea, mis see eesti keeles on) ja mingi steigi kartulipudruga. Kõik olid ülihead. Magustoiduks võtsime tiramisu ja maasika-vahu-koogi, ka väga head.

Õhtusöögi ajal käis meie juures üks trikimees, kes oli hullult äge. Ta tegi paar trikki, ühes kasutas minu abi ka. Pani mulle mõlemale käele kaks palli, punased pehmed. Ühelt käelt võttis palli ära, teise käskis kõvasti rusikasse suruda. Ma siis surusin. Ta ütles, et teine pall liigub mööda mu kätt ja kaela tagant teise kätte ja uskuge või mitte, aga kui ma käe rusikast lahti võtsin, oligi seal kaks palli. MIDDDDDDAAAA?? Siis tegi ta näiteks siukse triki, et palus ühel naisel ühele kaardile mõelda. Ta mõtles. Siis ütles, et tegelt võid ära ka vahetada. Ta vahetas. Trikimees käskis naisel endale otsa vaadata ning võttis siis pakist ühe kaardi. Ja võttiski sama kaardi. No mida kuradit? Mõtlesime, et äkki see on mingi naiste loogika, et valitakse alati sama kaart, aga kõrvallauas valiti hoopis teine ja selle võttis ka ära. Noh, siis parim trikk oli näiteks selline, et ta küsis ühe dollarilise, murdis sealt väikse tüki ära, me kõik nägime, et raha oli katki. Järgmisel hetkel tegi tsiki-briki ja raha oli terve. Siis palus ta ühel naisel teha suhkrupakk lahti, naine tegi, mees palus selle endale peopesa peale valada, naine valas. Mees pani käe rusikasse, ütles naisele, et puhu peale, naine puhus, mees tegi rusika lahti ja kaboom – ei mingit suhkrut. Edasi rullis ta dollarilise uuesti kokku, tegi tsiki-briki ja valas sealt dollari seest suhkru taldriku peale. No täiesti ulme. Kuidas kurat Sa seda teed? Üks asi on mingit illusionistide show’d vaadata, aga ta ju seisis meie endi kõrval, üks mees kusjuures oli talle nii lähedal, et võis ta käekarvad ka kokku lugeda ja ta ei saanud ka mitte midagi aru. Igal juhul see trikimees purustaski kõik jäämäed meie vahel ja edasi suhtlesime juba väga sõbralikult.

Ahjaa, ma uurisin kelneri käest, kas ta Nikola’t tunneb, sest ma ei olnud teda endiselt leidnud, aga ta teadis, et ma olen laeval ja mulle tundus see imelik. Ta teadiski, kusjuures, aga hiljem tuli välja, et laeval on 2 Nikolat, mõlemad Serbiast, mõlemad pikad. Haha, väga hull. Lõpuks üks naine aitas mul aru saada, kumba ma otsin (tegelikult ma nägin teist ja see polnud see) ja ütles, et Nikola on haige, aga kindlasti teisel päeval tööl tagasi ja küll me siis kohtume. Ja et kui teda pole, siis ta annab talle teate edasi.

Hiljem läksime me ööklubisse, toimus ladies night, naistele jagati tasuta šampust. Kole kibe oli teine ainult. DJ oli Andrei, mitte see teine ja no Andrei nii väga eimeeldi mulle. Tähendab, ta ise meeldib väga mulle, hullult nunnu kutt on, aga ta muusika on nõks imelik. Võib-olla ma imelik. Klubis istusime nõksa üle kesköö, sest tundus, et ega see asi käima ei lähe ja mingid 45-50+ tädikesed tegid seal postitantsu, no hakkas veits imelik. Mõtlesin, et no jumal, see oleks nagu minu ema ümber posti.. väga halb. 

Pärast diskot läksimegi magama ära.

Hommikul jõudis laev Catalina saare sadamasse umbes 7.30, aga me ei viitsinud ärgata ja ma ei viitsinud eriti järgnevasse infosse süveneda ka. Oleks pidanud. Nimelt, ei saanud maale otse laevast, nagu loogiline oleks, vaid väikesed laevad korjasid inimesi kokku ja viisiid neid mandrile. Noh, kuniks me sõime ja lebotasime ja aru saime, mis süsteem on, oli lootusetult hilja ja me passisime üle tunni aja, et üldse laevale saada.

Catalina saar ise ei tundunud midagi erilist, eks natuke rolli mängis ka ilm, ei olnud päikest, vaid siuke hall ja veidi sadas isegi vihma. Alguses jalutasime mööda mereäärt, käisime mängimas, tegime pilte, poodides kolamas ning otsustasime siis ühte baari maha istuda, et margariitasid juua. Need olid seal hiiiiiiiiiiiiigelsuured ning Allar tellis endale ka ja otsustas siis, et talle nii väga ei maitsegi ehk ma pidin need mõlemad ära jooma. Jeebus, kui ringi see maailm pärast neid jooke käis, Allar ütles, et ma nagu tüüpiline purjus inimene, naeran kõige peale, tahan kõigiga sõber olla ja ajan lolli juttu. Haha. Järjekord laevale oli megapikk, aga õnneks tagasitulek oli paremini organiseeritud ja saime kiirelt peale. Laevas ajasime omavahel juttu ja siis küsis üks naine meie tagant, et kust me pärit oleme. Ütlesime, et Eestist ja ta oli kohe nii rõõmus, ütles, et ta käis seal eelmine aasta ja ta on Tallinnast, vanalinnast ja ringikujulisest hoonest (ehk siis vanalinna müüridest) väga vaimustatud. Ohoh, väga põnev. 

Meie laevale pääsemise järjekorranumber

Nii suured saiad!!!

Laevale tagasi, käisime jälle söömas, tantsisin veidi (Allar üldse ei tantsinud, täielik pidur) jälle seda ühist tantsu, mis mulle meeldib ning käisin ujumas. Hiljem kebis Allar tuppa magama ja kuna õhtul oli elegantne õhtusöök, läksin ka tuppa ennast valmis sättima. 

See elegantne õhtusöök on minu üks lemmikosasid laevas, sest siis on kõik hästi ilusti riides ja no meie lauas üks Mehhiko tüdruk oli nagu nii ULME ilus, ta oli sel õhtul kohe siuke printsess, et oeh. Ausalt, ma kõlan jube kahtlaselt, aga ma pole mitte kunagi reaalses elus nii ilusat inimest näinud. Eelroaks võtsin mina Caesari salati, Allar võttis Kale’i salati, mis oli ka päris huvitav. Pearoaks võtsin lõhefilee ja Allar võttis mingi lihakäntsaka. Pork chop, mis iganes see ei tähenda. Magustoiduks võtsime maasikavahukoogi ja creme brule'd..

Poole õhtusöögi ajal suutsin Nikola ka üles leida, jooksin tema juurde, ta hakkas kohe särama nagu jõulupuu, nii hea meel oli lihtsalt. Ütles, et ta ei usu, et ma tulingi tagasi, haha. Nagu ma oleks mingi Kuu elanik, kes never ever enam Maale ei tule. Leppisime kokku, et saame järgmine päev kokku ja lähme Mehhikosse koos tsillima.

Vahepeal tantsisid teenindajad meile, päris lõbus oli, neil endil oli ka suht savi, mida nad seal tegid, haha. Pärast õhtusööki jäime oma kelneriga rääkima, uurisime, mis see amet tegema peab, kelleks Allar laevale minema peab ja ta siiralt siiralt soovitas Allaril järgi mõelda, et see ei ole geniaalseim idee tema elus. Mõnes mõttes oli hea, siiamaani me ju ei teadnudki täpselt, mis see tegema peab, aga teises mõttes oli halb, kuna Allaril kadus igasugune isu nüüd laevale minna. 

Õhtul oli jälle disko, Allar jättis selle vahele ja istus kasiinos, võitis meile puhkuseraha tagasi, haha. Kui DJ’d klubis vahetusid, läksin ma selle DJ Kapriconiga (kes oli mu eelmise DJ väga hea sõber) tantsima ja meie „teeme-ühe-ruttu“ venis lõpuks kahe tunniseks tantsumaratoniks. Oeh, ma ütlen ausalt, et ma pean endale lõunamaa mehe juba sellepärast võtma, et nad kuradid tantsivad nagu Jumalad. Ja see on miski, mis kohe mu südame sulatab. Igal juhul õpetas Kapricon (kes ei luba oma pärisnime kuskile kirjutada) mulle veidi neid lõunamaa tantse ja lõpuks sain oma puusad ka ikka nii käima nagu vaja oli. Disko lõppes pool kolm, siis vajusin täiesti unesegasena kajutisse, kus Allar juba magas. 

Kolmas päev algas meil pool üksteist. Olime jõudnud Mehhikosse, seekord Ensenadasse. Kui Cozumel oli saar, siis Ensenada on maismaa linnake. Meil ei olnud erilisi plaane, kuna ilm eriti ei soosinud meid, jätkuvalt, mõtlesime, et vaatame lihtsalt linna. Nikola oli ka hommikul kadunud, seega me läksime ikkagi kahekesi ning leidsime siis Nikola linna pealt hoopis, täitsa tainas. 

Allari soovil läksime kohe ühte baari, kus margariita oli  megasoolane ja ei läinud mulle üldse peale, seega me jalutasime edasi ja mõne aja pärast oli meil mõlemal täiesti siiber sellest linnast ja riigist ja inimestest, see oli ULME, kui palju nad jõudsid asju pakkuda. Käia ja lunida ja möllata, apppppppppiiii. Allar ütles lõpuks, et ta ei jaksa neile lihtsalt enam ei öelda. Mingi aja pärast tõmbas üks baarionu meid jälle rajalt maha, seega tegime veel ühed margariitad-õlled ja sealne margariita oli nii hea, et ma oleks neid 27 tükki vähemalt joonud, ainult, et ma olin juba ühest nii täis, et polnud vaja. Tegelikult, kui me pärast videosid vaatasime, siis ma olin juba enne seda sooda, haha. Seal tellisime need tsipsid ka, mida nad kogu aeg pakkusid ja siis kui meil kõht täis sai ja need meil laua peal seisid, tulid kohalikud lapsed-naised meilt neid paluma ja me andsime ja nad võtsid reaalselt peotäitega. Ma saan aru, et me ei söönudki neid enam, aga mis asja?? Väga naljakas. Sealt edasi käisime veel linnakeses ringi ning poodides nänni vaatamas. Enne laeva tagasiminekut tahtis Allar ikka ühte baari veel minna, seega me läksime, aga mina jäin seekord coca peale.  Laeva tagasi jõudsime nelja ajal, läbisime turvakontrolli ja sujuvalt jäeti meie alkohol jälle kahe silma vahele, ostsime kumbki oma isadele kingituseks, pärast Allar oli nii pahane, et oleks võinud siis ju endale ka osta, haha. Mis seal ikka. 

Laevas läksime Lido tekile, mis on siis see nii-nimetatud peotekk, seal käis juba väikest viisi pidu ka, aga ilm oli üsna jahe. Ma olin nii pahane, eelmine aasta me saime 4 päeva ideaalset ilma ja nüüd, kui ma olin kogu oma päevitamispanused kruiisile pannud, siis vot Sulle, ei mingit päikest. Ma tiirutasin jälle oma DJ ümber, kohe nõrkus nende vastu, ma vaatan, ei saa kuskile minna enam. Kui ta oli oma töö ära teinud, ajasime veidi juttu ning tegime panuseid, kas vihma hakkab sadama või ei hakka. Väljas oli hetkega kottpime, ülitumedad pilved, nagu Eestis oleks.. Etteruttavalt ütlen, et ei hakanud sadama. 

Õhtusöök oli rahulik, avastasime Allariga menüüst osa, kus on lause, et „asi, mida oled alati tahtnud proovida, aga pole kunagi julgenud.“ Seal olid mingid konnajalad. Tellisime need kahepeale, et proovime ära. Täitsa head olid. Kusjuures, sellel õhtul oli meile kajutisse tehtud rätikust konn ja siis Allar ütles, et „Näe, tema sõbra jalad sõime ära.“ Väga nõme tunne oli, ma mõtlesin, et hakkan taimetoitlaseks, haha. Pearoaks võtsin spagetid miski kanaasjaga, nägi välja nagu lasanje ausalt öeldes, Allar võttis uuesti oma lihakäntsaka. Magustoiduks võtsin mina kookose-laimikoogi ja Allar jäätise. Pärast õhtusööki tuli kelner meiega uuesti rääkima ja küsis, kas Allar mõtles hoolega järgi, mis ta oma eluga teeb ja Allar ütles, et jah, ikka, aga las see tema otsus jääb tema enda öelda teistele.

Pärast sööki läksime õue, kuna seal hakkas Mehhiko disko, ah, see on nii äge. Jagati mänguasju, kulinaid, kette, värke-särke ja terve õhtu olid mingid merengue lood, need nii head. Tegime paar grupitantsu ka, nüüd mul selle wobble wobble kõrval üks uus lemmik veel. Alguses ma ei osanud, siis mulle ei meeldinud, aga nüüd ma juba päris hea selles. Disko kestis õues kella üheni, seal oli see minu DJ ja siis jätkus sees, kus oli Andrei. Ahjaaaa, ma tegin hullu jama seal õues. Tähendab, mina ei teinud midagi, aga Kapricon tuli minuga tantsima ühe loo ajal ja siis üks tüdruk, kes ka Carnivalil töötab, jõllitas mind ülikurjalt, aga ma ei saanud ju ka midagi teha (mitte, et isegi kui ma oleks saanud, ma oleks teinud) ja siis pärast ma kirjutasin Kapriconile kirja, loo nimega, mida ta võiks panna ja appi, see tüdruk läks nii keema, jooksis kohe ühe teise poisi juurde, kes seal ka töötab ja näitas minu peale näpuga ja hull teema, terve ülejäänud õhtu jõllitas mind nii räigelt, et ma hakkasin elu pärast kartma, haha. Kusjuures, ma ütlesin algusest peale Allarile, et see tüdruk ei meeldi mulle, et ta tundub nii epukas ja nõme. Haha. 

Klubisse ma tol õhtul väga ei jõudnudki. Jäime pärast õuediskot Kapriconiga juttu rääkima ning kui ma klubisse läksin, pandi see põhimõtteliselt juba kinni. See An drei lihtsalt ei saa hakkama. Eelmine aasta oli täpselt samamoodi, Chef Shur oli ülihea ja see teine Rumeenia-Bulgaaria, kesiganes tüüp, oli ülijama. Sellel aastal jälle üks DJ on megahea, teine nii halb. Igal juhul nii vähese aja, kui ma seal klubis olin, veetsin ma Joshiga, kellega me päeval juba natuke tutvusime (ja tegelikult eelmisel õhtul ka), rääkisime juttu, ta oli täiega huvitatud Eestist ja Euroopast ja elust meil ja minust ja kõigest. Väga mõnus oli rääkida, mulle sellised haritud tüübid meeldivad. Hiljem, kui ma aru sain, et klubist tõepoolest asja ei saa, läksin minema ja magama ära, seekord jõudsin mina enne Allarit ja sellel hetkel, kui ta tuli, ei kuulnud ma enam midagi.

Neljas päev algas meil alles pool kaksteist. Ma lihtsalt ei jaksanud üles tõusta, megaväsimus oli peal. Mingi keskpäeva paiku vedasime ennast välja, broneerisime lamamistoolid ära ja läksime hommikust sööma. Ma sõin jälle Caesari salatit. Ei tea, mis teema sellega on, Eestis ma ei ole nii vaimustatud sellest, aga Ameerikasse tulles olen igakord hullult sillas. Edasise päeva veetsin mina oma päevitustoolis, Allar käis vahepeal sisse põgenemas ja vingus kogu aeg, et ta põleb ära. No ilmselgelt, ma ka, aga ma üldse ei põdenud, tulin alles pool kuus päikese käest ära. Vahepeal korraldati paar mängu ka, aga kuna Savannah (see draama queen eelmisest õhtust) neid korraldas, siis ma ei julgenud mängima minna, haha. Ülinormaalne ju. 

Igal juhul esimene mäng oli selline, et oli kaheksa inimest ja neile anti ülesanne midagi otsida, kiiruse peale, kõige aeglasem kukkus kogu aeg välja. Noh, näiteks pidid nad otsima soki. Katsu Sa otsida sokk nii kuumal ilmal, kui mitte kellelgi seda pole. Ahjaa, päike oli lõpuks ometi väljas. Siis pidid nad otsima puuvilja, aga ei tohtinud buffee’sse minna. Mm, paksu kala pidid leidma, aga too päev oli päevakokteil kalakujulises pudelis, seega see oli okei. Plätusid pidid otsima, hmm.. ma ei mäletagi, mis veel. Ahjaa, töötaja rinnasildi ka. Igal juhul finaalis oli üks India mees ja Ameerika naine, aga sellel naisel oli siuke tiim taga, et enne kui ülesannet lubati üldse täitma minna, oli tal juba olemas, sest ta tiim otsis. Viimane ülesanne oli leida kaks jääd täis veeklaasi, aga ei tohtinud olla kollane tops, mida buffee’s saab. Kuna aga sellel naisel olid need kohe olemas, pandi viimane ülesanne , et nad pidid ice bucket challenget tegema ja selle omale pähe kallama, haha. Väga lõbus. 

Teine mäng oli karvaseima rinna valimine, aga see nimi oli suhteline, tegelikult valiti iseloomu järgi ja tantsimisoskuse. See mäng oli tõesti priima, ma naersin hingest lihtsalt, need mehed olid nii tuusad. Kui ma ükskord lõpuks ometi meie reisist video kokku panen, siis saate ka vaadata, lihtsalt nii mõnus, kui vabaks inimesed ennast puhkusel lasevad. 

Terve päev oli DJ ka, nii kaua kui oli Kapricon, oli kõik hästi, tuli Andrei ja no hakkas peale. Vahepeal sai isegi head muusikat, üks Zumba treener tegi trenni, siis ta ütles Andreile, mis laule panna ja siis oli päris mõnus. Lõpuks kui ma pool kuus oma tuppa tagasi tulin, võrdlesime Allariga, kumb rohkem ära põlenud on ja mõnes mõttes oli temast isegi päris kahju, aga see on päris naljakas, kui lahedalt ta põlenud on.

Tsillisime oma toas õhtusöögini, vaatasime videosid, mis me teinud oleme ning täitsime ära tollideklaratsiooni ning pakkisime kohvreid, sest need pidi õhtul ära andma. Üllataval kombel saime isegi mõlemad suured kohvrid õigesse kaalu. 

Õhtusöök oli natuke kurb, sest noh, viimane ju. Tellisime selleks imelikuks söögiks ussid, õõõõõõ mul tõusevad praegu ka veel ihukarvad püsti, kui ma selle peale mõtlen, kui rõve see oli. Konkreetselt mingi mollusk suus ja siis veel söö ära ka. See oli see koht, kus aju ei võtnud automaatset käsklust enam vastu, vaid pidi sundima närima. Muidu proovisime veel ära lõhekoogi, mis oli päris hea ning pearoaks võtsime mõlemad jälle lõhe, sest see oli nii hea. Magustoiduks võtsime juustukoogid jäätisega.

ussid

Kelnerid laulsid meile ning tantsisid gangnam style’i, aga olid uued liigutused teinud, ei olnud samasugune nagu eelmisel aastal. Pärast õhtusööki kelner tuli meid tänama ja meie tänasime teda ning tegime pilte kõik koos ja vahetasime kontakte, et edasigi suhelda. 

Nikola

Hiljem käisime veel klubis diskotamas, aga kuidagi jälle oli nii, et kui DJ ära vahetus, kadus pidu ka ära ja siis ma veidi istusin ja lobisesin veel Kapriconiga ja läksimegi laiali ning mina olin ka veidi pärast ühte kajutis tagasi. 

Hommikul ärkasime pool üheksa, käisime söömas, tsillisime niisama ning läksime siis laevast ära. Turvakontrollist läbi, leidsime kohvrid ka üles ja oligi selleks korraks kruiis jälle läbi.

Nii nunnu hüljes

Peitsin iga päev kujukesed kappi ära, viimasel päeval sain siis komplekti - elevant, konn ja hüljes. Esimese päeva südame Allar lõhkus ära.