neljapäev, 9. august 2012

Kolmas päev Ameerikas - up and down

Minu kolmas päev Ameerikas hakkab jälle läbi saama. Tänane päev oli emotsionaalses mõttes väga mitmekesine ning sai nii pisaraid kui ka naeru. Kõigest lähemalt allpool.

Hommikune äratus oli kell 7. Helises taas kord äratus, panin kinni, panin tule põlema. Prantslane põrnitses mind vihaselt ja pani tule kustu. Ma läksin nii närvi, et kes ta pagan omast arust on, et ta niimoodi teeb. Täielik egotsenter, keegi teine ei tohi midagi muud teha, mida tema tahab. Niisiis olin ääretult vihane, ootasin 45 minutit, et ta vannitoast välja tuleks, et ma saaks kaks minutit hambaid pesta ja sööma minna.

Vot just nii puhtana hoiab tore prantslane meie vannituba. Kõik tema asjad.
Jõudsin alla, ja elasin kogu oma viha välja ehk siis vaene Hanna pidi mu muret kuulama ja mulle toeks olema. Õnneks piisas sellest, et ma sain eesti keeles mõelda ja öelda, mis mulle ei meeldi ja mis närvi ajab. Aitäh Sulle, Hanna, et ära kuulasid mu.

Tänase hommiku põhisündmus oli Mariela sünnipäev, neiu Mehhikost, ülitore, ülisõbralik ja me laulsime talle terve lauaga, iga üks omas keeles ja viimase "Happy Birthday" kõik koos inglise keeles. Väga lahe oli, pärast terve saal plaksutas ja Mariana oli väga rõõmus. Üks teine mehhiklane tõi talle bageli küünlaga, niisiis sai ta ka veel oma soovid ära soovida.

Sünnipäeva bagel
Pärast hommikusööki algasid loengud, mis kestsid täna põhimõtteliselt non-stop õhtuni välja. Alustasime "Child care Traininguga," turvalisuse ja meedia kohta. Sõna meedia meeldis mulle väga, kahjuks tulemus oli natukene kesisem, meediast eriti ei olnudki juttu. Ohutuse poole pealt oli väga huvitav jutt sellest, kuidas Ameerikas on 50 miljonit last, igal aastal varastatakse neist 4600 ja koju tagasi jõuavad ainult 150. Varastatakse peamiselt alla 12-aastaseid lapsi. Räägiti ka sellest, et last ei tohi IIALGI üksinda autosse jätta, mida ma natukene juba olin kuulnud, aga ootasin, et kindlasti on mingid erandid. No ei. Isegi bensiinijaama tankima minnes, olles autost paari meetri kaugusel, olen autost liiga kaugel ja see on SUUR EI.

Vahepeal 10 minutit pausi ja läks edasi suure hurraaga Red Cross Training, mis siis kujutas endast esmaabikursust. Olin terve aja üsna passiivne olnud, kuna hommikune halb olukord oli hinges ja see-tõttu olin kuidagi eriti kurb ja nukker ning tahtsin ainult sõprade ja perega rääkida, mitte tundides olla. Igal juhul, meil oli siis elustamise nukuke seal ja teda kutsuti Justin Bieberiks. Kes kukkus kontserdil kokku. Kui elustati last, öeldi, et tema on "baby-Bieber." See pani mu naerma küll, hahaaa. Muu osa märkimisväärne ei ole, esmaabi nagu esmaabi ikka.

Pärast seda sai lõpuks süüa! Yay! Ja söök oli lõpuks ometi normaalne. Pakuti riisi-kartulit-kana ja värsket salatit ning puuvilja. Oi-oi kui mõnus oli igasugusele kiirele ja mõttetule toidule vahele midagi niii head saada. Isegi coca-cola hakkas maitsema, kui toit hea oli.



Söögile järgnes siis loengu jätk hommikusele, kus lisaks rääkisime telekast, sealt tulevast programmist ja limiitidest lastel. Mõni tüdruk teadis väga täpselt, kui kaua tema peres lapsed telekat vaadata võivad. Mina ei ole sellega veel kursis, kuid ilmselt tüdrukud veel ei vaatagi ning Stefano on ka küllalt pisike, et võib-olla ei lubata tal ka veel vaadata. Ameerikas muideks, on arstid määranud nii-öelda soovitusvanuse, milleks on 2-aastat, enne mida ei tohiks lastele telekat näidata. Rääkisime veel multifilmidest, mis vanustele sobilikud. "PowerRangers" on väidetavalt üldse mittesoovitatav multikas, kuna see on ulmekas, Simpsoneid ei soovitata lastele, sobilik vanus on alates 7st, müüdimurdjad on 9+, kuna lapsed ei saa aru, mida nad murda üritavad (saate eesmärk on siis võtta mingi fakt, ja uurida, kas see on tõsi või mitte, näiteks a la, kas inimene ikka läheb hulluks, kui talle veetilgad aeglaselt pähe sajavad).

Sellele loengule järgnes kohe otsa esmaabi teine pool. Ehk siis tõestus, et mu ema on asjadest väga valesti aru saanud, et me ainult siestatame ja magame - me ikka õpime kah. Rääkisime näiteks puukentsefaliidist. Kuidas see inglise keeles oli, läks juba meelest ära. Igal juhul, mis minu jaoks oli suur müsteerium, oli see, et mõni ei olnud kuulnudki, kes puuk on. Uurisid vihikust pilti ja mina olin nagu elav vikipeedia, seletasin, et meil on puugid ikka täitsa normaalsed tegelased, imelik oleks, kui Sul terve elu jooksul poleks ühtegi puuki olnud. Wooow! Minu jaoks veelgi üllatavam oli see, et Ameerika seadused ei keela roolis helistamist ja sõnumite kirjutamist. Mis asja? Siukse liikluse juures? Segased.

LÕPUKS said kõik loengud läbi ja mul oli tühjaks pigistatud sidruni tunne. Tulin oma tuppa ja nägin, et mu toakaaslased ei läinud ka New Yorki tuurile. Ahastus tuli peale. Surusin siis oma viha alla ja me saime täitsa normaalselt suheldud. Ei tea, kas Prantsusmaal ongi normaalne hommikul inimese peale karjuda ja õhtul täiega semujuttu ajada?! Õnneks lahkusid nad üsna pea, läksid jõusaali. Kusjuures, prantslane ei läinud tuurile, kuigi ta pere maksis selle eest, sest ta oli väsinud. Paistis suht välja see väsimus, olgem ausad.

Mina sain veel ruttu Egertiga rääkida ning tegime Allariga (mu sugulane, kellega me koos elasime pea aasta) kiire Skype'i kõne, täitsa tore oli eesti keeles rääkida. Ma mainin siis ära, et hoolimata sellest, et siin on üks eestlane veel, oleme me erinevates gruppides ning teeme erinevaid asju, teoreetiliselt me saamegi kokku ainult söögiajal. Ülejäänud aja on siis täiesti inglise keel. Ja see jooksutab aju ikka väga kokku.

Natuke pärast kuute läksin välja, süüa meile vist täna õhtul ei antud või mina vähemalt ei leidnud, kus oleks pidanud antama, seega lootsin siis Reelika peale. Reelika on eestlane, kes elab Stamfordis, linnas, kus mina praegu peatun ja leppisime juba ammu kokku, et kindlasti saame tuttavaks ja ta tutvustab linna ja elu mulle, niisiis seadsingi täna sammud Malli (kaubanduskeskus siin), ja kohtusime. Kurtsin ära, mis asju mul vaja läheb ja ta ütles, et oleme pisut vales kohas, aga vahetame keskust ja saangi asjad kätte.

Väike iroonia eestlastele - vaadake, ühtegi bussirada pole! 
Kõige pealt jalutasime me mööda mingeid iks-tänavaid ühte poodi, mille nime ma ei mäleta, mis oli nii suur nagu mõni meie ladu ja seal oli tõõõõeepoolest kõike. Mu silmad läksid särama, kui ma seda nägin. Kinnitasin endale, et mul on ju list, mida mul vaja on, peame listist kinni. Reelika näitas mulle pidžaama osakonda ja oehh.. mu süda jäi sinna. Mu ema teab, et igakord, kui me välismaal käime, hangin ma endale pidžaamasid juurde, need on välismaal nii kiftid. Ja kuna ma enda lühikesed püksid kogemata ära rikkusin, oli mul põhjust ju ometigi uued osta. Ja sain imearmsa komplekti, püksid on halli värvi valgete täppidega ja pehmest materjalist, nagu samet (Kelly, help, mis materjal see on?) ja roosa paelaga ja pluus on valge ja kirjadega, aga nii pime on, et kirju praegu ei näe. Hinda ka ei mäleta, võib-olla oli 10 dollarit. Ilmselt väga rohkem ei olnud, mul allergia osta kallimaid asju kui 10 dollarit, haahaa. Kuna ma proovima ei viitsinud minna, võtsin umbes suuruse ja kurtsin siis Reelikale, et ei tea, mis teen, kui väike on. Reelika naeris mu üle veidi ja ütles, et siin võib 30 päeva jooksul KÕIK tagasi tuua ja saab raha ka tagasi, ei peagi midagi muud valima. Sellega võib vist ära harjuda.

Edasi me üritasime mulle püksivööd osta. Aru ma ei saa, ameeriklased on ikka julmalt paksud, aga vööd teevad ikka siuksed, et ei lähe mul isegi piha peal ümber. Huumorikool. Valget vööd ei olnud, ostsin siis musta, kuna mu püksid lihtsalt vajuvad alla. Soki osakonnast leidsin puma sokid, 6 paari karbis ja 7.99 dollarit. Egert ilmselt läheb marukadedaks, kui kuuleb, kui palju siin firmasokid maksavad. Õnneks nike'i omasid ei märganud, muidu oleksin vist kohe ostnud ja saatnud :)

Kuna ma aga kella ei saanud ja ma olin väga nukker, läksime Targetisse. Poodi, kus on kõike ja palju ja odavalt. Ja mu list saigi täidetud - sain omale käekella, VÄGA ilusa. Kusjuures, siin on komme käekellasid no nii kõvasti karbi külge panna, et tee, mis tahad, aga käe peale proovida ei saa. Reelika näitas veidi jõudu ja saingi proovitud.

Kell oli mu kõige kallim ost, maksis vist 13 või 15 dollarit. Kuna mul aga ei olnud seda ja siin võib mobiililt kella vaatamisega hulluks minna, on kõik okei. Pärast kella leidmist oli veel viimane asi mul leida lahtised jalanõud, siis läks list lukku. Otsisime ja otsisime, lõpuks leidsime. Hästi armsad plätud, paeltega ja puha, maksid 7.50 dollarit. Jaa, need hinnad on paradiis.

Pärast mu kõikide asjade ostmist läksime tagasi algusesse, võtsime parklast Reelika auto. Parkla on siin omaette nali. Iga auto ees on post ja siis libistad sendid posti sisse ja aeg hakkab tiksuma. Kui tagasi tuled, näed, kui palju aega järgi on. Reelikal jäi täna lausa poolteist tundi üle, ta oli natukene kuri. Minu meelest oli aga see aparaat ülilahe.
Parkimisaparaat

Autoga sõitsime me mingisse toidupoodi, nime ei mäleta, aga mingi suur ja asjalik värk. Oi-oi-oi. See oli mu ainus emotsioon. Kõike oli palju, suurtes kogustes, hinnad just kõige odavamad ei olnud, aga viga ka polnud.  Ostsin oma esimese coca-cola Ameerikas. Maksis natuke üle dollari vist. Seal poes oli nii põnev, ma ei märganudki hinda. Ostsin veel piparmündi maitselised M&M kommid ja Snickersi šokolaadi, sest magusaisu oli ikka meeletu. Selle kolme päeva jooksul polnud põhimõtteliselt mitte midagi magusat saanud. Ära muidugi sõin ainult ühe mini-mini Snickersi šokolaadi. Meeletu isu, olgem ausad. Kassas läksime iseteenindusse, kus pidi ise läbi lööma ja sente panema ja maksma ja no nii põnev oli, Reelika vist oli suht masenduses, kui loll ma olen, ma olin nagu väike laps, NII PÕNEV.

CUPCAKES - ise osta ei julgenud, no naturaalsest asjast polnud midagi järgi, aga nii ilusad olid.

Need on koertemänguasjad. Hallooo, misasja???

Kogu riiuli vahe täis loomasööke - Reelika ütles, et ameeriklased armastavad oma koeri.

Miski väga šeff kaup koertele, oli külmkapis poes. Nagu jogurt vist. 
YAY, krõpsulett. 

Möllame iseteeninduskassas

Kui me toidupoe tiiruga lõpetanud olime ja ma kurtma hakkasin, et kõht on tühi, otsustas Reelika oma kodukanti ka mulle näidata. Sõitsime autoga tema juurde, ta võttis ühe söögikoha kaardi ning läksime sööma. Koha nimeks "Cosi," ja pakuti häid toite. Otsustasin Caesari salati võtta, sest no nii värske asja isu on, mingid pizzad-burksid ja asjad üldse ei lähe peale. Ja tellisin coca-cola ka. See vähemalt tekitab hea koduse tunde.

Söögikoht ise oli väga mõnus, seina peal olid ühe kunstniku pildid, mitte maalitud, vaid lõigatud ja kleebitud. Minu meelest väga lahe idee ja viitsimine. Kahjuks kunstniku nime ei taibanud üles kirjutada.

Saia taigen, nii lahe päts mu meelest

Toidunumbrid

Siin on märgitud pii, 3,14... jaa nii edasi. Ülilahe.

To be or not to be?


Mu coca-cola

Caesari salat, ja valge sai

Istusime tolles kohvikus umbes tunnikese. Lõpuks sõitsime tagasi, Reelika tõi mu hotelli ära ning läks ise koju. Väga mõnus õhtu oli, esiteks sellepärast, et eesti keelne (ja see meeldis ka Reelikale), teiseks sellepärast, et Reelika on kohalik ja nii oli väga mõnus ringi käia ja kolmandaks sellepärast, et seltskond oli super ja ma naersin põhimõtteliselt terve õhtu.

Ja nüüd väike eriteadeanne mu vanaemale ja vanaisale, kes, nagu ma kuulsin, väga minuga ühendust võtta tahavad. Helistamine ei ole väga kallis, aga see on üsna mõttetu. Kui ma hiljem Ameerika numbri saan, saate sinna helistada, aga see maksab 50 eurosenti minut. Teie jaoks. Minu jaoks on tasuta. Seega, rääkige ikka emaga ja kirjutage mulle siia kommentaaridesse, kui küsimusi on, sest helistamine lihtsalt ei tasu ära. Ja armas, et te minu peale mõtlete :)

Sellega täna lõpetan. Homme saan lõpuks pere juurde!! :)

kolmapäev, 8. august 2012

Orientatsioon ja teine päev Ameerikas

Minu teine päev Ameerikas hakkab lõpule jõudma, kell on poole kümne ligidale ning und veel ei ole, aga peab sundima magama, et korralikult režiim kätte saada. Ajavahe ületamine on läinud ootamatult lihtsalt, ilmselt eilne 21-tunnine vägistamine tegi oma töö.

Niisiis, tänane päev. Algas minu jaoks kuue ajal hommikul, kui plõks uni läinud oli ning ma otsustasin internetti minna. Minu sõpradel Eestis ju oli kell täitsa lõuna ja sain päris paljudega suhelda, täitsa tore. Mõistus karjub appi ja tahab eesti keelt rääkida. Kella seitsme ajal helises "wake-up call," täiesti reaalselt telefon helises ja see oligi äratuskell. Ma olin nii pettunud, lootsin, et keegi tuleb ikka ukse taha.

7.30 algas hommikusöök, mis esialgu oli minu jaoks paras pettumus. Kus söök on, mõtlesin?! Pakuti mingeid maitsetuid krõbinaid, piim oli isegi päris hea. Lisaks röstsaia ja moosi. Ja apelsinimahla. Kuuma šokolaadi jõin ka. Uhkes topsikus. Ise jube rahul.

Hommikusöögi hall

Hommikusöögi lauad

Minu väga lahe topsik (veidi udune jäi, fotokas ei allunud)

Hommikusöögile järgnes loeng, "Introduction to the United States and Au Pair"; "The three NO's" ; "The role of the Community Conselor." Millest rääkisime? Esimene pealkiri kujutas endast sissejuhatust Ameerikasse. Minu meelest veidi hiljaks jäänud, eile õhtul oleks see arukam olnud. Igal juhul, räägiti mingit üldist juttu, midagi olulist praegu meelde ei tulegi. Need kolm SUURT "Ei'd" olid uimastite tarvitamine, laste ärakasutamine ning alkoholi joomine, kui pole 21. See oli isegi päris huvitav loeng, eriti see laste ära kasutamise osa, sest on uskumatu, kui lihtsaid asju ameeriklased lähenemiskatseteks peavad ja süüdistusi esitavad. Näiteks, lapse mähkme vahetamine on lausa kahe päevane õppus: Esimesel päeval näitab ema, kuidas seda teha ja teisel päeval teen mina järgi, et ma last liiga palju ja valest kohast ei puudutaks. Tüdrukutega pidi lihtsam olema, poiste jalgevahet kaitstakse neiu-lapsehoidja puhul rohkem. Viimane pealkiri hõlmas endast tugiisiku tutvustamist, tema töö tutvustamist ja meile selgitati, kes ta on ja milleks teda vaja on. Üsna teada info, aga siiski hea, et üle kontrollitud.


Loengu saal

Pärast neid loenguid oli meil lõunasöök ja siesta. Lõunasöök oli mu pettumus vol kaks. HALLO, kas te millalgi süüa ka annate? Tegemist oli siis nii-öelda mehhiko pärase söögiga, kus anti suured tortilla chipsid ja hunnik igasugu muid asju, mida sinna vahele panna ja siis pidime ise ehitama. Esialgu oli kõht nii tühi, et kuhjasin taldriku ikka korralikult täis. Lõpuks muidugi jäi palju asju järgi, aga no vähemalt sain kõhu täis. Sellest jamast oli aga kopp nii ees, et isegi coca-colat ei suutnud juua, võtsin vett.

Lõunasöök

Lõunasöögi järel läksin oma tuppa ja üritasin kodustega Skype'da. Mingid mikrofonid ja kõlarid omavahel aga ei tahtnud kuidagi tööle hakata ja nii saime me veidi emaga teineteist näha ning ema näitas mulle ka Pepet (mu kiisu). Nii hea soe tunne oli sees. Mulisesime veidi niisama ning mingi hetk üritasin ennast ETV netilehel sisse häkkida, et olümpiat ikka näeks. Sain pika pusimise peale hakkama ning nägin Kanteri visetki. Vahepeal käisin all oma reisipabereid võtmas, mis minu jaoks olid suhteliselt mõttetud, kuna mu pere tuleb mulle hotelli järgi, aga vähemalt sain teada, mis kell nad tulevad ja ka mu kindlustuspaber oli seal ümbrikus. Tore teada, et juhul kui mu mõlemad käed või jalad amputeeritakse, hüvitab kindlustus selle 100%. Yay!

Paberid käes, jooksin kohe üles tagasi, et veel Kanterit näha, aga kella kolmeks pidin ikkagi loengusse minema ja nii uuendasin mobiilis spordilehekülge, et teada saada, kuidas läheb. Hästi läks! Supertubli on Kanter ju.

Enne järgmise loengu algust jagati meile veel kingitusi, mida pered olid saatnud. Kaks tüdrukut said näiteks iPhone 4S kingituseks. ARE YOU SERIOUS?? Ma isegi ei tundnud kadedust, sest ma tunneks end pere ees nii kohmetult, kui mulle nii kallis kingitus tehtaks. Päris mitu tüdrukut said suured kastid, milles olid koogid ja joonistused lastelt jaaniiedasi. Teadsin, et mina oma perelt ei saa, sest nad on reisil, aga natukene kurb tunne oli ikkagi.

Üks neiu kingitust avamas

Loengu teemaks olid "Living in America" ; "Cultural Adaptation" ; "Au Pair in America" ; "My family and me." See oli kahe päeva kõige põnevam loeng. Räägiti elust Ameerikas, programmist, peredest, kommetest, käitumisharjumustest, emotsioonidest. Meie grupijuht rääkis kogemustest, mida siit saame ja ütles väga laheda lause mu meelest "On palju asju, mida te tahaks Ameerikast kaasa võtta ja laps ei ole üks neist." Mind ajas nii naerma, eks mu oma pere saab aru, miks.. : )

Meie grupp on nii-öelda roosa grupp, neiud, kes lähevad New Yorki, New Jerseysse, Bostonisse või Kennedysse. 66 tüdrukut kokku. Täna oli grupijuhil väike mäng, et tema nimetab riigi ja selle riigi neiu/neiud tõusevad püsti. Kokku pidi programmil olema 60 erinevat riiki. Üllatus-üllatus, esimesena ütles ta Eesti. Ja siis ma seal seisin üksinda, kõik 65 tüdrukut minu poole vaatamas ja naeratasin ja lehvitasin ja tegin kniksu kah. Veidi hirmutav oli, kõik plaksutasid ka, nagu ma oleks miski staar või säärane. Meie grupis on 1 eestlane, 1 tšehhitar, 1 kanadalane, 1 prantslane, 3 lõuna-aafrika vabariigist (kusjuures neist 2 on valged), 7 tailast (kellest 2 on kahtlaselt meeste moodi) ning muidugi 16 sakslast. Teiste rahvuste tegelasi ei jõudnud ära lugeda ja kirja panna, muidu on neid veel hollandist, brasiiliast, kolumbiast.. Austraaliast, Rootsist, Poolast, Soomest, Iisraelist, Hiinast ja nii edasi, kahjuks ei ole kõik meeles, kuid kirju seltskond sellegi poolest.

Loengu raames oli meil "True-time," mis tähendas, et organisaator küsis küsimusi ja meie pidime ausalt vastama. Kõigepealt küsis ta, kas keegi tuli kavatsusega ameeriklasega abielluda. Austraaliast pärit Gemma (Tsemma) teatas, et tema tuli, see oli nii naljakas hetk. Järgmisel hetkel küsiti, kas keegi lubas kodust lahkudes, et ta EI ABIELLU Ameerikas? Käe tõstis 48 tüdrukut. Mina nende hulgas. Haahaa, tervitan siinkohal oma perekonda. Uuesti.

Lisaks uurisime-tutvusime erinevate riikide teretamisega. Tailased rääkisid, kuidas nemad panevad käe peopesad kokku ja olenevalt inimestest asetavad pöidlad näole, mõnikord vastu nina, teinekord vastu lõuga. Brasiillased teevad kaks musi, iisraelis tehakse kolm musi, lõuna-aafrika vabariigis tehti ka mingeid trikke. Mina ütlesin, et no me heal juhul ütleme tere, ärimehed ulatavad käe ka ja väga head sõbrad kallistavad. Lõpuks küsis organisaator, kuidas me kavatseme oma perega kohtudes käituda: "Kas annate 3 musi, 2 musi, panete peopesad kokku või hõikate kaugelt üle toa lihtsalt tere?" Lause viimane osa käis rängalt eestlaste pihta. Haaha!

Loeng lõppes 19.00. Kõht juba tegi häält ja meil oli Pizza dinner. Oehh.. Pakuti pizzat, mitut erinevat ning sai ise Caesari salatit kokku ehitada (mu lemmik salat), pakuti küpsiseid ja coca-colat. Eranditeta. No mis siis ikka, tuli juua. Minu meelest pole see siin üldse coca maitsega, hoopis mingi magus läila, vähema gaasidega jne.. Pizzatükid võtsin mingid eriti väiksed, Caesari salatit võtsin mõnuga. Tundub, et keha ikka tahab värskeid asju, need igasugused saiad käivad juba närvidele.

pizzade valik

Küpsised - M&M kommidega olid mu lemmikud.
Kui õhtusöök läbi sai, käisin korraks toast läbi, panin oma materjalid ära ning kohtusime Hannaga all. Hanna ja tema mehhiko kambaga. Viis või kuus tüdrukut, kõik mehhikost pärit, ülisõbralikud, ülinaljakad ja väga lahedad inimesed. Käisime kõik koos Stamford Town Hallis shoppamas, veidi kiirustamine oli, kuna kell üheksa pandi kinni ja me kaheksa ajal alles jõudsime, aga sain vähemalt mõned asjad, mis mul puudu olid. Nüüd mõnda asja veel vaja ja siis võib täitsa rahulikult olla.

Esimesena tutvusin kurikuulsa poega "21," mis vist on USAs päris tegija pood. Täis igasugu nänni ja lahedaid riideid noortele, nägin mitu ilusat asja, aga mõtlesin praegu pigem praktiliselt kui emotsionaalselt ning jätsin kõik asjad ostmata. Muide, see ameeriklaste süsteem, et "jou-panen-hinnasildile-4.50-aga-maksa-kassas-4.79" hakkab mind juba närvi ajama. Ma loodan, et ma harjun sellega varsti ära, sest hetkel on mu rahakott lihtsalt paksult sente täis. Ja isegi hoolimata Kelly püüdlustest mulle sente õpetada, ei saa ma endiselt midagi aru. 25-sendise vähemalt tunnen ära, hea seegi. 

Käisin veel mõnes väikses poes ja kui lõpuks H&M'i läksin (mis peaks ju eestlaste lemmikpood olema), nägin juba kolmandas poes, et teksad maksavad 10 dollarit. Leidsin ühed imeilusad, täiesti tavalised ja lausa lust oli neid jalga pannes avastada, et minu number, jalas ilusad ning mul kaasas ainult üks paar teksasid, mis tähendab, et neid peaaegu nagu oligi vaja. No olge nüüd, kümme dollarit.. Naljanumber.

Ja minu täna hommikune katastroofne avastus, et mul pole ripsmetušši kaasas ning lõunane ema kinnitus, et see tõepoolest ongi kodus kapi peal, sain aru, et see tuleb täna KINDLASTI ära osta. Viimasel ajal olen hakanud mineraalkosmeetikat armastama, tänu Triinule, kes mulle sünnipäevaks paar asja kinkis ning leidsin ka BareMineralsi poe, kus teenindaja lahkelt värvis mu ripsmed ära ja soovitas erinevaid asju ning valisin lõpuks veekindla, nii loomuliku ja nii hea ripsmeka, et olin ise rahul. Maksis 18 dollarit. Ütleme nii, et mitte just kõige odavam, aga mitte ka kallis ja arvestades, et see on kasulik meik. Jah, võib küll rahul olla. 

Kaubanduskeskuste korrused, täna esimesest uksest kaugemale ei jõudnud

Miski hängimise hall keskuses

Lõpuks jõudsin poole kümne ajal hotelli tagasi, nägin, et mu toakaaslased magavad. Hannal on tunduvalt aktiivsemad ja ägedamad toakaaslased, nendega on kohe lausa fun. Kuna ma siis aga ei saanud oma kohvrit tagurpidi pöörama hakata (sest nagu tule põlema panin, hakkas üks neiu mu peale karjuma), et kõiki ujumiseks vajalikke asju üles leida, jäi kahjuks täna minemata. Vast saan homme õhtul käidud, kui teised New Yorgis on.

Panen siia lõppu veel pildi toidust, mida aasia tüübid söövad hommikuks, lõunaks, õhtuks ja vahepeale kah.. Uskumatud tegelased. Ja väikse pildi minust, et tõestuseks - ma tegelikult ka olen siin, ei võta ainult netist pilte.
Aasia tüüpide lemmiksöök

Ja mina : )

Yay, mulle hakkab siin isegi natukene juba meeldima. Tahaks juba pere juurde ja New Yorki, see väike Stamford ei ole kohe üldse minu jaoks. Niisiis, teine päev läbi ja homme jälle :)

teisipäev, 7. august 2012

Lahkumine ja saabumine

Kuna kõik juba küsivad ja ootavad, kirjutan kiirelt ära Eestist lahkumise ja USAsse saabumise.

Hommikul läks kodus meeletult kiireks, ma pakkisin oma kohvrit sada korda ümber ja lõpuks jätsin pooled asjad koju, sest üllatus-üllatus, ei ole reaalne, et kõik asjad 23kg sisse ära mahuvad. Ulme teema lihtsalt. Emale siinkohal suur aitäh, kes aitas mul realistlikult mõelda, mida võtta, mida jätta. Kuna siis aga lahkumine viimasele minutile jäi, sain Egertile teha nii kiire kallistuse, et ta mu pisaraid ei näinudki, need tulid autos vaikselt tagant järgi. Andregi sai patsutusega ära saadetud.

Emaga käisime lennujaamas, panin oma suure kohvri lennuki poole teele ning siis läksime Ülemistesse kohvikusse aega parajaks lööma. Kelly astus ka korraks läbi, sain tema ja Triinu kingitused üle antud ning pisarateta kallistusegi tehtud. Emagagi oli terve hommik väga normaalne, kuid lennujaamas lõpuks nutsime ikkagi kahekesi koos. Päris päris kurb tunne oli. Ja kui ma siis nuuksudes läbi väravate hakkasin minema, ütles passikontrolör veel mulle siiralt: "Ära nuta, Sa ju tuled varsti tagasi," millega ta sel hetkel valas vaid õli tulle. Ma olin tõesti õnnetu. Ja olin õnnetu ja pisarais kuni lennuki saabumiseni ning tegelikult nutsin ka kogu Tallinn-Helsingi tee. Minu kõrval istunud vene noormees oli väga segaduses, kas peaks mind lohutama või küsima, milles asi on ja niisiis ta lihtsalt naeratas mulle.

Mini lennuk, ainult 23 rida, ja ühes reas 4 istekohta. Esimene ots oli vapsee tühjaks jäetud.

Viimane pilk Tallinnale.
Helsingis sain kuidagi mõne minutiga, mis maandumisele kulus enda oleku okeiks, vähemalt ei nutnud lahinal ja enam-vähem oli hea olla. Kui bussi läksin, ja telefoni võrku lülitasin, sain veel ema ja Kelly sõnumid, mis hetkeks jälle kraanid lahti keerasid, kuid sain hakkama. Mõtlesin, et ma ei tohi kurb olla, see ei ole elu lõpp, see on uue algus ju.

Lennujaam oli suur, mina astusin sisse 12-värava juurest ja pidin minema 35nda juurde. Jep, üks pikk pikk pikk vantsimine. Mul oli tunne, et ma ei jõua mitte kunagi kohale. Lõpuks kui kohale jõudsin, oli seal miljon inimest. Õnneks ka tasuta wifi, niisiis tegin refreshi Facebookis ning astusingi lennukile. Esialgu pidin istuma vahekäigu ääres, kuid naine mu kõrval tahtis enda sõbrannaga istuda ja pakkus, et me võiks kohti vahetada ja kuna tema koht oli akna all, olin lahkelt nõus. Minu kõrvale tuli istuma Soome tüdruk, kes läks Kanadasse vahetusõpilaseks. Natukene rääkisime ka juttu.

Lennuk oli super ! 57 rida, igas reas 8 istekohta. Filmid, millest mina vaatasin ära Lucky one ja Brideswar ning mängisin kolm tundi sudokut, ülimõnus sedasi arvutis mängida. Veidi kuulasin ka muusikat ning anti superhästi süüa, olin väga rahul. Mitu korda kohe anti süüa, kogu aeg olin rahul. Vahepeal avasin ka Kelly ja Geelika kirjutatud kirjad ning vaatasin Kelly ja Triinu kingitud albumit ning sain jälle silmad märjaks. Õnneks mu reisikaaslane nuttis ka (tema küll Marley and me filmi peale).

Viimane vaade Euroopale

Lennuki üks kolmandik, kolm sellist koridori oli kokku

Esimene toit, üliülimaitsev

Viimane toit, õigel hetkel ja tegi kõhu täis küll

Kellaaegasid sai ekraanilt kogu aeg vaadata

Lennuk, lennuk, teisel pool maakera

Minu teekond

Sini-sini-siniiinee

Kogu lend kestis 8 tundi ja 25 minutit. Oli vist õigesti, veidi kiiremini igal juhul jõudsime kohale, kui oleks pidanud. Ilmateate järgi oleks pidanud räige torm olema ja paduvihm, kui kohale jõudsime, säras päike taevas ja väljas oli 29 kraadi.

Esimene vaade New Yorgile - mitut rohelist kohta näete?



Suht okei ristmik ju - all autod, üleval lennukid.

Lennukist välja sain ilusti, vudisin rõõmsalt turistiklassi järjekorda, mis oi - oi - oi, ulatus pea Tallinnani. Võtsin julguse kokku ja läksin ka Hannale tere ütlema. Hanna oli teine Eesti neiu, kes Au-pair in America programmiga täna New Yorki tuli. Niisiis, terve järjekorra saime tuttavaks ja oli hoopis lõbusam koos. Järjekorras olime no pool tundi kindlasti, siis õnneks tuli kellelgi aru pähe ja suunati meid mujale, et kiiremini läheks. Piirionu tahtis seitset paberit ja passi ja toppis igale poole hunniku templeid, klammerdas mu passi mingeid pabereid, tegi pilti, küsis näpujälgi... Ohh õudust. Lõpuks sain minema ja kohvrigi kiirelt kätte (WOW) ning asusime Hannaga oma grupijuhti otsima. Sellegi leidsime kiirelt, kaks Soome tüdrukut (kes muide lendasid läbi Berliini), juba ootasid meid.

Aeti meid siis mingisse bussi, grupijuht kadus ära ja jättis meid Jamaicalt pärit autojuhiga üksi. Neli neiut ja autojuht. Huh.. Igal juhul möödus see reis meil üsna toredasti. New York - Stamford, nii poole tunni tee, mida meie läbisime kolm tundi. Sel lihtsal põhjusel, et härra Obama oli otsustanud JUST TÄNA Stamfordi tulla. Krr.

Meie tõll ja natuke paistab Hannat

Ummik - ajee!

Esimene sild

Manhattani siluett paistab

Esimene politseiauto

Esimene MC

Sisse ei astunud, päriselt ka : )

Saime siis lõpuks hotelli, uni oli silmas, kõht oli tühi. Esialgu väike tutvustav koosolek, mis-kus-kuidas. Üles tuppa, kotid maha, sööma. Söömisest tuli energia sisse, läksime Hannaga linna peale uurima, mis toimub. Linn oli välja surnud. No kohe täitsa surnud. Vaikus. Kõik poed kinni. Käisime jäätist söömas. Jäätis maksis 1 dollar. Pluss kuus kopikat maksudeks. Jabur, jube raske on see summa juurde panna siis või? Sentidest ei saa ka mitte midagi aru. Üks müüja üritas mulle seletada, üsna tühi maa. Quarter, pennies, DAFUKK?? Edu mulle.

Lõpuks siis kohaliku aja järgi kell üheksa, Eesti aja järgi kell neli hommikul jõudsin tagasi oma tuppa. Väike pesu ning lõpuks magama. Üleval on oldud ligi 21 tundi. Kusjuures, und eriti ei olegi, veidi peaks siiski magama. Hommikune äratus on kell 7. Kellaaeg hirmutab, aga arvestades, et Eestis on siis kell juba kaks päeval, siis saan vast hakkama.

Minu superluks voodi.
Toas peaks olema kolm tüdrukut. Hetkel on meid kaks. Minu kõrval magab iisraelist pärit tüdruk. Laenasin korraks ta arvutit (kui ma oma wifiga hakkama ei saanud), tal kõik tagurpidi - nad ju loevad paremalt vasakule. Täitsa huumor, pärast viite minutit andsin alla ja panin kinni. Isegi välja logida ei suutnud.

Igal juhul, kokkuvõtvalt siis nii palju, et olen õnnelikult kohal. Algus oli šokeeriv ja raske, kuid mingil hetkel otsustasin kurbadele asjadele mitte mõelda. Hoolimata sellest kõigest, lennust ja reaalsest ameerikast - ei saa ma tegelikult endiselt veel aru, et ma aastaks siia jään. Isegi lennukis tabasin end mõtlemast, et oh, püksivööd ei võtnudki kaasa, pean mõne aja ilma olema, ja mitte pidades silmas uue ostmist, vaid kodust enda oma ära toomist.

PS! Kirjutasin i-Podi 10 punkti, mida blogisse kirjutada, aga ma olen oma ülikõrges voodis juba teki all, niisiis ei hakka ma ipodi praegu otsima ja kui millestki kirjutada unustasin, teen seda tagant järgi.

Igatsen teid juba!

pühapäev, 5. august 2012

Lahkumispidu

Eile õhtul toimus siis minu lahkumispidu, kuhu tulid need kõigekõigemad mu elus ning mõni oli ka teatud põhjustel puudu, kuid tänaseks kõigiga ka kenasti hüvasti jäetud.

Lisaks meeletule funile, oli ka ohtralt pisaraid, kuid ma olen nii rahul - just sellist ärasaatmist ma tahtsingi. Homme lähen lennujaama rahuliku südamega üksinda.


Ae - Gerli - Kelly

Kill-koll ja edu mulle teele

Minu kõige kõigemad.

Tikuga ka viimane musupilt

My girls

My girls 2

Tüübid sinises ja rummikoks


Gerli ja Geelika tellisid öösel pizzat, meie plaan :D

Aitäh teile: Kelly, Geelika, Ae, Kariina, Kristo, Egert, Andre, Silver, Kaspar, Allar, Mihhail - et te tulite mu peole ja tegite selle õhtu heaks. Täna hommikul viisin Silveri, Geelika ja Kaspari bussile ning algas hüvastijättude rodu. Hiljem viisin koju Kristo. Täna sain veel hüvasti jätta ka Kaioga, kellel käisin sõjaväes külas ja saime kohe terve tunni kahekesi rääkida, vahelduse mõttes täitsa hea. Hiljem oli mul õhtusöök vanaema-vanaisa juures, kuhu ka tädi Elve oli tulnud ja jätsin ka seal hüvasti. Pärast saatsin Allari bussile ja sai temaga lehva, lehva tehtud ning kõige tipuks käisin Hiiul, kus kohtusin Henry, Kati ja Liis-Maryga ning sain soojad soovid ka sealtpoolt kätte. Kui koju sõitsin, tundsin, kuidas mu pea nendest hüvastijättudest ja pisaratest lausa valutab. Koduhoovist leidsin veel Kairi ja Riho, kes tulid ka hüvasti jätma.

Viimane õhtu kodus, kell läheb kohutavalt kiiresti ning mu asjad on endiselt kõik pilla-palla. Loodan südamest, et ma midagi maha ei jäta.

reede, 3. august 2012

Ettevalmistused


Jaa, mu tuba on päris kenasti sassis, nagu aru saada on. Korralik segasummasuvila.

3 päeva minekuni ja tuleb tunnistada, et ma olen väga edukas - suur kohver kaalus hommikul ainult 15kg, veel mahub. Nüüd muidugi pakkisin hunniku maiustusi ja kinke juurde, nüüd läheb keeruliseks.

Täna käisin Egertiga (mu vend) neli tundi shoppamas ja vajalikke asju ostmas.. Kui kell üheksa koju jõudsin, oli kergelt öeldes kopp ees. Tükk aega ei taha Tallinna poode näha. Õnneks ei pea ka. :D

Pere on mul Miamis puhkamas, nendega ka pole suhelnud terve nädala peaaegu, lähen nagu ihuüksinda sinna. Mingi kirja sain täna programmilt, kuidas ma ei tohiks unustada mingit paberit, aga ma ei saanud aru, mis paber see on või kust ma selle saan, seega ilmselt ma siis unustan selle. Keeruline.

PS! Nagu näete, tuju on pisut rõõmsam. :)

neljapäev, 2. august 2012

Nutused hüvastijätud

Mõtlesin pikalt, kas peaksin või ei peaks oma emotsioonidest kirjutama. Otsustasin, et peaksin. Muidu jääbki kõigile mulje, et kogu asi on minu jaoks lust ja lillepidu ning lahkun siit emotsioonideta.

Nädalavahetusel käisin viimast korda maal. Laupäeva õhtul ootas ees hüvastijätt vanaemaga. Tema poolt tehtud kallistus oli tugevam ja soojem kui eales varem, pikkusest rääkimata. Ma peaaegu et tundsin tema südant enda oma vastas tuksumas. Vana hea nipp - pilk taevasse - hoidis ära esimesed pisarad, kuid südamesse tuli kurb tunne nagu nii.

Pühapäeva hommikul sain viimased kallistused oma tädidelt. Sain siirad naeratused ja optimistlikult öeldud lause: "Varsti näeme." Jah, just nii ma olengi üritanud kõigiga öelda ja mõelda. See varsti on kiiremini kui arugi saan. Terve kodutee mõtlesin nendele nägudele, kallistustele, sõnadele. Iialgi varem pole nii detailselt üritanud kedagi meelde jätta.

Teisipäeval käisin viimast korda korvpalli vaatamas. Kui vähe ma keskendusin mängule, kui palju ma vaatasin neid inimesi, fänne, kellega nii vahva aasta on mööda saadetud ja kellest nii mõnigi on väga lähedaseks sõbraks saanud.

Kuid hoolimata nendest kõikidest hüvastijättudest, viimastest kohtumistest, ei tundnud ma täna hommikuni ikkagi seda siirast kurbusetunnet. Päev otsa olin kuidagi imelik, mõtlesin imelikele asjadele, õhtul koju saabudes pakkisin kohvreid, kuulasin oma lemmiklugusid ja teadvustasin endale, et ega enam ei olegi aega jäänud.

Õhtupoolikul käisin viimast korda Audenteses zumbas, kus meil on väga sõbralik seltskond kokku saanud, terve juuli oli Marek (treener) puhkusel ning tänane trenn oli minu üks ja ainus võimalus veel enne minekut tantsida. Enne trenni pidas Marek väikse kõne, kuidas tänane pidu on pühendusega mulle ja kui on kallistuse koht, tuleb mind kallistada. Osavalt peidetud märjad silmad ning meeletu fiilinguga trenn. Teatud laulu ajal saadud kallistused, Mareku eriliselt soe hüvastijätt ning jah.. Nüüd ma hakkasin aru saama, et ma lähengi ära kõikide nende inimeste juurest.

Muidugi oli õhtu nael viimane õhtusöök Kelly ja Triinuga. Triinu läheb homme reisile ja meie jaoks oli see ametlikult viimane hüvastijätt. Neiud tegid mulle hunniku kingitusi, kuid üks nendest asjadest oli lihtsalt nii eriline, et ükskõik, mis hetkel ma seda vaatan, on pisarad tulema kiiremad kui kosmoserakett sekundis lendab. Lõpuks saatsin veel Triinu ära kuni talle järgi tuldi ja sel hetkel, kui ta mind nii-nii kõvasti kallistas.. Ma isegi ei oska siinkohal õigeid sõnu öelda. Ma pöörasin selja ega üritanudki enam pisaraid varjata. Nüüd, kui olin hüvasti jätnud niivõrd olulise inimesega minu elus, jõudis reaalsus haamrilöögiga kohale.
Kellyga. 

Kingituse üleandmine - esimesed reaktsioonid

Mu kõige kallimad - Kelly ja Triinu.

Jah, nüüd olen ma kurb. Ma ei tea, kas mu egoism surus enne need tunded alla, aga enne ei kartnud ma üldsegi, et see kõik nii kurvaks teeb. Viimased 4 päeva.. pisaratest vist ilmselt puudust ei tule.