laupäev, 13. oktoober 2012

Sups, sups möödas..

Hullu kiirusega panevad jälle päevad, alles oli Evie sünnipäev ja teisipäev, kui juba on reede õhtu..

Kolmapäeval oli mul vaba päev, see tähendas muidugi jälle meeletult kaua üleval olemist ja veel kauem magamist ja siis päev otsa teki all olemist. Rääkisin pikalt ja laialt Allanaga, kes oli siin peres esimene au-pair, enne mind oli üks tüdruk kuu aega ja enne teda oli siis Allana 8 kuud. Sain igasugu asju teada, vajaliku ja mittevajalikku infot ning mõnes mõttes oli mul heameel, et temaga rääkisin, aga teises mõttes jälle suurem segadus sees. Õhtupoole veetsin mõne tunni poes ja kella seitsme ajal olin natuke veel tööl siis, mõne tunni nii-öelda, sisuliselt panin lapsed vanni ja magama ning vaatasin ära x-factori.

Öösel jälle magama ei jäänud, puhta sassis kõik režiimid, mis veel sassis olla saavad, hommikul ärkasin vara-vara ja alustasin tööd kella kaheksast. Väga hull värk. 13,5 tunnine töömaraton ja mina öösel vähe maganud. Lõunaajal ilmselgelt magasin koos lastega, ei jaksanud olla. Õhtupoole käisime veel koos poes, puuvilju ostmas, sest minu oli jälle isu peal. Nii tore, et nad jaksavad mu isudega kaasas käia. Kusjuures, neile üldse väga meeldib autoga sõita, mind ennast ainult väsitab see pidev rihmade kinni-lahti panemine ära.

Õhtul oli veel üks osa X-factorit ja siis ootasin rõõmsalt Glee'd, aga no ei, presidendi debatt algas. Asepresidentide oma siis seekord. Ulmekas. Jälle 10 kanalit näitavad sama asja, telekast midagi muud ei tule. Seda ei viitsinud vaadata. Ootasin Amee koju ja siis rääkisime veel tunnikese juttu. Hea on vahepeal niimoodi rääkida. Eriti hea oli sellepärast, et ma pärast Allanaga rääkimist natuke vist ise pinges olin, ei saanud kuidagi peast ära seda, mis ta rääkis. Mitte, et ma selle heaks hetkel midagi teha saaks, aga lihtsalt nõme tunne oli.

Amee uuris, kuidas mul Evie ja Gramiga läheb, tegime nalja veel asjade üle, mis siin olnud on, rääkisime koolist, eelmistest au-pairidest, kusjuures isegi mina ei toonud  seda teemaks, vaid Amee ütles, et talle meeldib minu käitumise juures see, et ma ütlen lastele "ei" ega hellita neid ära, vaid kui olukord nõuab kurjemat pilku ja häält, siis ma teen seda. Eelmine au-pair oli kõigega nõus olnud, andis lastele kõike, tegi kõike ja isegi kui Gram päev otsa jonnis ja süles tahtis olla, siis see tüdruk hoidiski teda. See polevat ei Ameele ega Adamile eriti meeldinud. Ega neiu ilmaasjata siin ainult kuu ei olnud (kuigi lahkumise põhjuseks siiski oskamatu sõitmine jäi).

Pärast vestlust kobisin oma tuppa, jälle und ei olnud, uskumatu.. Õnneks oli seda vähe pikemalt kui eelmisel paaril päeval ning hommikul ärkasin rõõmsalt ja hakkasin tööd tegema. Teadsin, et tööpäev on kella 1ni, siis saan korralikult välja magada, aga kuna Adami lend tühistati, ei tulnudki ta kell 1 koju ning minu tööpäev kestis ka kauem. Amee tundis end sellepärast nii halvasti, et kui ta koju tuli, saatis ta mu välja, et ma ei peaks toas istuma (ta oli täiesti kindel, et mul olid mingid plaanid, mis see-tõttu nüüd ära jäid).

Seega ma siis vaatasingi ära saate "Minu mees suudab" järjekordse osa ning panin end riidesse ja läksin välja. Kell oli neli. Sõitsin panka, esiteks ja siis oma suurepärast orienteerumisoskust kasutades ehk mõeldes teoreetiliselt peas välja kaardi, kus ma olen ja kus on see, kuhu ma minna tahan ning pöörates siis igale poole, mis loogiline tundus, peas kogu aeg nool näitamas kujuteldavat suunda ning VOILA, jõudsingi kohale.

Algas minu shopingutuur Premium Outletsis. Nagu mulle omane, ma muidugi ei ostnud neid asju, millele ma silma peale olin pannud, vaid igast muud kraami. Väga paha lugu. Õnneks siiski ikka olid enamik asjadest sellised, mida mul vaja läks ja ostunimekirjas olid, aga prioriteet jope-saapad ammu meelest läinud.. Kui nüüd päris aus olla, siis jopet ma ootan lihtsalt, et see alla hinnataks, sest nagu Evelin ütles - mitte keegi ei osta ameerikast asju täishinnaga ning saapad leidsin ma üliüli ilusad, aga ma tahtsin neid teiste pükstega proovida, kas need siis ka on ilusad, haha.

Tiirutasin seekord terve keskuse läbi, täiesti reaalselt, otsast otsani, lõpuks võtsin omale süüa kaasa ja otsustasin koju minna. Autosse jalutades tuli meelde, mis kõik veel pidin täna ostma, niisiis sõitsin supsti linna teise otsa ja käisin veel natuke poes ja mis kõige parem - leidsin selle postkontori, mida ma umbes 3-4x olin otsinud. Väga lihtne, see oli seal samas poes, kus ma omale puuvilju ostmas käin. Dohhh, Gerli, loe silte.. Tainas.

Niisiis, kui ma olin kõik asjad ära ostnud, auto ka ära tankinud ning koju jõudnud, oli kell üheksa. Ma olin VIIS TUNDI põhimõtteliselt shopanud. Õudne. Oma raha eest shoppamine on sellepärast hea, et siis mõtlen vähemalt iga asja juures 10 minutit, kas mul ikka on seda vaja.. ja teine mõtlemine, mis ameerikas külge on jäänud, on see, et ma pean koju tagasi ka minema (ehk üleliigseid asju ei ole vaja osta).

Väike fakt ameerikast on see, et siin on proovikabiinid on lukus. Selleks, et sisse saada, on vaja teenindaja kutsuda. Ja kui nüüd mõelda, et ma käin näiteks kümnes poes, igas ühes ootan umbes minuti teenindajat, kes mulle ukse avaks, siis see on ülemõistuse palju. Tegelikult ka. Ja ma ei näe selle praktilisust, ta teeb mulle ukse lahti, ütleb you're welcome ja kaob. Oleks seal siis kogu aeg keegi, kes uksi avab, no ei.. Täna otsisin ühes poes müüjat ikka päris kaua, mitte ühtegi ei olnud. Mõtlesin, et okei, panen asjad tagasi, ise teate ja siis hüppas ta kuskilt nurga tagant välja.

Olgu, lõpetuseks pildiseeria sellest nädalast pärast Evie sünnipäeva.
Hellusehetked Gramiga

Evie sai postiga sünnipäevakaardi

Poetsill

Halloween tuleb, tuulega see vend veel vehib kätega

Kollasega on kirjutatud, et nende poeg on armees. Ameerikas on populaarne seda näidata. Pole veel aru saanud, miks.

Minu öösnäkk, jäätis - vaarikad, maasikad, mustikad, põldmarjad

kolmapäev, 10. oktoober 2012

Väike teadeanne

Mõni juba märkas, et lisasin paremale nurka uue lingi: "Tutvustan Ameerikat." Tegemist on tumblri kontoga, kuhu üritan edaspidi uute söökide-jookide-kohtade pilte-tutvustusi panna, sest selle sisulisi kirju on mulle palju tulnud ja siis ei pea ükshaaval vastama. Kui mingi asja tutvustuse olen siiski ära unustanud, andke märku ja panen juurde.

Enim küsitud siis mingi aeg tagasi tehtud maiustuste pilt, mille kohta lubasin infot jagada: see on kenasti nüüd olemas. http://gerliusa.tumblr.com/post/33288218511/hunnik-maiustusi-ja-snakke-1-mint-oreo-fudge

Head lugemist!

Happy birthday, Evie Lou!

Täna on Eviel sünnipäev, vanuseks tiksus juba tubli neli.

Hommikul mina õnnitlemas ei olnud, aga tegin pildi kingitustehunnikust enne ära. Kui mina õnnitlema läksin, nägi Evie juba nagu printsess välja, tiaara, kaelakee, sõrmus, kõrvarõngad.. Kõik ikka tip-top.

Minu kingitusekotist läks kõige pealt loosi draakoni kommipakk, 20 minutit ja see oli kadunud. Läinud. Järgmiseks veidi krõbistas Lotte nöpsikuid, mis kujutasid endast šokolaadikrõbinaid ning Mesikäpa šokolaad esialgu jäi puutumata. Lotte DVD oli ka kingipakis, aga mina oma suurepärase tehnikaaruga seda tööle ei saanudki. Võinoh, eesti keeles mängis küll. Inglise keeles ei saanud kuidagi. Lõpuks loobusin.

Kahjuks unustasin kingipakist pilti teha, aga kõik asjad loetlesin üles. Ja aitäh emale, tänu kellele mul nii eestipärane kingitus üldse oli. Päris lahe.




Pärast lõunauinakut läksime sünnipäeva puhul McDonald'sisse. Väga tore oli, kuigi esialgu nad Gramiga mänguplatsil ainsad lapsed olid. Hiljem tuli hunnikus lapsi juurde. Evie ütles ühele neist, et tal on sünnipäev ja ma kuulsin, kuidas see laps ütles seda oma emale ning järgmisel hetkel toodi Eviele küünlaga koogike ja kõik laulsid sünnipäevalaulu. No ainult ameerikas! Väga lahe igal juhul, Amee oli nii õnnetu, et ta meiega ei saanud olla. Ja Adamit ei näinud Evie üldse. Päris jura sünnipäev. Õnneks ma midagi sain teha, et tal teistmoodi oleks.


Suurem peab ikka väiksemat aitama


Ja õhtul oli meil väga lõbus vanniskäik, pärast mida läksid kõik vabatahtlikult vooditesse ning pool üheksa oli majas täielik vaikus ja lapsed magasid õndsat und. Vot, just nii vahva päev meil täna oligi.

Laulis endale sünnipäevalaulu

Sellest rääkisin ükskord varem, et talle nii meeldib seal ääre peal istuda

Special picture to Allana


teisipäev, 9. oktoober 2012

Esmaspäev

Eilne õhtu venis lõpuks nii pikale, et lasin selle magusa une hetke mööda ja nii läksin magama alles kell kaks. Teadsin, et ma vihkan end hommikul, aga ei olnud lihtsalt midagi teha. Hommikul ma muidugi vihkasin ennast, ilmselgelt.

Täna oli Eviel koolis pildistamine, see tähendas ekstrailusaid riideid ja soengut. Jah, ma tahan ka endale tütart, nendega kohe on lõbus, haha. Kusjuures, minevikus on olnud mul päris mitu perekonda, kelle juurde ma pole lapsehoidjaks läinud just see-tõttu, et peres on poiss ja mul üsna tihti ei teki lihtsalt klappi nendega. Keir oli üks ja esimene ja siis pikka aega ei julgenud kedagi teist proovida, viimane laps - Ralf - aga purustas mu hirmu täielikult. Ja praegu Gramiga ka väga tibatoba.

Igal juhul me hakkasime täna kohe varakult ja aegsasti ennast sättima, et mingeid üllatusi ei tuleks. Üllatus tuli aga sealt, kust seda oodatagi ei osanud. ÕUEST! Me lõdisesime kõik külmast, Evie pea röökis, et nii külm on, mis juhtus, kus suvi on, kus päike on, mis toimub.. Istusime ruttu autosse, autoaken oli jääs, maa oli valge. Panin soojenduse põhja ja lihtsalt ootasime, et soe hakkaks. Järgmisel hetkel hakkas auto karjuma, et "check front left tire pressure," natukese aja pärast karjus juba, et "check front right tire pressure" ja kui ma siis Amee käest küsisin, et kus ma seda rõhku siis tsekkida saan, ütles ta, et no problemo, asi on külmas õhus.

Alles siis vaatasin ekraanile ja nägin, et väljas on 35 Fahrenheiti. Kas te teate, mis see tähendab? See tähendab täpselt poolteist kraadi üle nulli. ISSAND JUMAL. Ime ka, et külm oli. Kuigi seda valgest maast ja jääs olevast autost oleks võinud arvata, aga no ei ei ei.. Siukest nalja küll ei oodanud. Väga jube.

Käisime Gramiga pärast Evie kooliviskamist veel bensiinijaamas, ma kohe meelega ei taha tervet paaki täis tankida, mulle nii meeldib tankimas käia. See on nii tore tegevus siin. Ja koju. Maja oli nii külm, et tahtsin nutma hakata ja rohkem riideid selga panna.

Hommikul Skypesin veel Allariga, kes ütles, et mu tujud on muutlikud nagu Eestimaa ilm. Haha! Nädalavahetusel tegin sama asjaga Zurile ka nalja, öeldes kõige pealt, et tahan ühte riiki, siis 10 minutit hiljem, et koju hoopis ja siis tunni pärast, et ma ei taha USAst enam kunagi ära minna. Liis (meenutan vahepeal, kes ta on - aupair, eestlane, elab Virginias, mu superlahe semu) ütles ka eile, et tema pikendas oma olemist siin ühe aasta võrra. Nii palju siis meie koos koju minemisest.

Naersime eile koos Liisiga, et eestis läheks küll raskeks, ilmselt teeks mõne parempöördegi punase tulega. See jääb siin nii külge. Kuigi, kui me klubis käisime ja siis sealt ära tulime, siis ma küll seisin tükk aega punase tule taga kuni Madelene küsis, et mis ma teen. Ütlesin, et no imetlen ümbrust. Haha. Ilmselt siis oli asi ikkagi minu väsimuses, sest muidu ma armastan punase tulega pööramist.

Lõunaajal siis Eviele kooli järgi ning koju, kus me sõime lõunasöögi, mängisime mänge ning kella ühe ajal läksid kõik vabatahtlikult magama, ilma mingi probleemita. Mina jäin umbes kahe ajal magama. Kolmest ärkasime Eviega, veidi hiljem Gram ka. Jätkasime oma mänge ja käsitööd, täna oli täiesti televiisori vaba päev. Vahel on sedasi ka päris hea. Kella nelja ajal tuli Amee koju ning minu tööpäev lõppes, aga kuna ma ei tahtnud teda üksinda eriti jätta, siis veetsin õhtupooliku allkorrusel.

Rääkisime mu kooliasja läbi, ma natukene ikka veel kõhklen ja siis registeerin end ära. Tunne on hea, aga miski ikka nagu keelab. Võib-olla siis peab veidi ootama, et tunne tuleks. Tuli välja, et Amee on taimetoitlane. See pole küll tänapäeval midagi uskumatut, aga kuidagi nii imelik tundus, rääkisin talle oma suurest kanaarmastusest ja üldse liha fännamisest. Kuigi, kui järele mõtlesin samal hetkel, siis USAs olengi söönud kana mingite salatite ja pastade sees ning liha vaid 2 korda burgeri vahel. Ja ka seal vahel pole see selline liha, mida meie oleme harjunud sööma.

Mulle hullult meeldib õhtuid lastega veeta, nad on nii armsad, nii rõõmsad ja nii siirad ning endal on ka tuju nii hea nendega koos. Nad ajasid mind taga ja ma peitsin ennast sahvrisse ja kui Evie piiluma tuli, ehmatasin teda nii, et ta hüppas meetri tagasi, nii naljakas. Järgmisel hetkel naeris laginal. Ja Grami lennutasin niimoodi, et ta naeris-naeris-naeris ja siis järsku jäi täitsa vait. Noh, nagu lõbustuspargis, et nii jube on, et karjuda ka ei suuda. Haahaa!




Täna sain oma lennupileti ostetud!! YAY! See praegu jääb saladuseks, millal ja mis sihtpunkti, aga küll see uudis tuleb kah. Aitäähh emake kallike :)

Evie pani mulle täna oma lipsu pähe, käskis sellega terve õhtu ringi käia, nägin armas välja küll, haha ja lisaks sain kätte Sophia ja Judy lahkumispeo grupipildi.


Vasakult siis üleval Kim (Saksamaa), all Judy (Saksamaa), Nele (Saksamaa), taga Sophia (Saksamaa), ees keskel Madelene (Rootsi), taga Kelly (USA), ees Marta (Ukraina), mina ja Zuri (Panama).
Õhtul saatis mu tugiisik mulle kirja, et ma võiks koos teise tüdrukuga teooriatestiks õppida. See tüdruk elab minust 45 minuti kaugusel, tema ei saa autot kasutada ja mina peaks tema juurde sõitma, et "õppida," mis minu puhul iialgi ei tööta? Ma sain nii kurjaks ta peale, miks ta topib oma nina sinna kuhu pole vaja. Selline targutamine ei lähe mulle kohe üldse peale. Jäin igal juhul viisakaks ja vastasin, et ma eelistan üksinda seda teha.

Homme on meil väike pidupäev, aga sellest lähemalt ikkagi homme. Väga põnev igal juhul.

esmaspäev, 8. oktoober 2012

Reedest pühapäevani

Huhu, nüüd läksid päevad kohe nii kiireks, et ei jõudnudki kirjutama. Hoiatan kohe ette ära, et tuleb palju juttu ja palju pilte ning magusaid detaile.

Reedene hommik algas poole üheksa ajal, poole kümnest kohtusime Adamiga ja üritasime siis veel üks kord seda teooriatesti teha. No ei tulnud seekord ka välja. Täitsa huumoriks muutub juba. Sai jälle viimase küsimusega närve kulutada ning kuigi seekord sain aru nii küsimusest kui ka vastusest, jäi teadmistest vajaka. Nüüd vähe pikem paus enne uut katset. No peab õnnestuma!

Tööpäev oli mul pärast seda, keskpäevast kuni kella kuueni õhtul. Meil oli väga viisakas ja mõnus päev, reeded on üldse alati väga õnnestunud päevad. Õhtupoolik möödus täielikult kunstivallas, Evie joonistas perekonda ja kui ta oli ära joonistanud enda ja minu, ütles ta, et me oleme parimad sõbrad igavesti. Nii armas lihtsalt. Grami tabasin vahepeal oma värviveega nägu ja käsi kokku tegemas, selline ühtlane muri oli.


Minu pilt seal paistab, see sinise peaga



Minu õhtune plaan oli minna Madelenega kinno. Valisime Masoni linnaosas asuva kino, filmiks "Pitch Perfect" ning kellaajaks 22.25. Mina jõudsin umbes kümne ajal kino juurde, Madelenet polnud. Ta oli tol õhtul tööl ning lõppeski see sellega, et tema vanemad ei tulnud koju ajal, mil nad seda lubasid. Mina mõtlesin viimse hetkeni, kas lähen siis üksinda või sõidan mõttetult koju tagasi. Otsustasin siiski minna, sest kino oli päris kaugel ning kasutasin ka esimest korda piletiostmise aparaati, päris vahva. Mulle juba hakkab see kaardiga maksmine siin meeldima. Kusjuures, seoses kaardiga maksmisest - hiljem popcorni ja juua ostes, ei küsitud mult ei allkirja, ei parooli. Mõnes restoranis küsitakse allkirja ka, aga üldiselt tõmmataksegi lihtsalt kaart läbi, antakse tsekk ja nägemist. Minu jaoks väga võõras, aga no kui nad nii soovivad. Iga kord pärast kaardiga maksmist jooksen koju kontrollima, kas on ikka õige asi.

Kinosaal oli väga suur, nagu meie Solaris kino Kalevi saal. Kino ise oli ka üpris suur. Söögi-joogi otsustasin seekord väiksemate kasuks (esimese korra tarkusest), aga no pooled popcornid tõin ikka koju ja jooki jõin kogu kodutee. Film oli super - sarnane Glee saatele, palju muusikat, aga mulle väga meeldis ning mulle meeldisid ka näitlejad. Seega, lõpuks ma isegi ei olnud kurb, et ma üksi seda vaatama pidin.

Kino wc

Kino aatrium

Kino väljast, "Office" sildi all oli piletitemüük letist, sealt edasi pidi minema läbi uste ja siis tuli eelmisel pildil olnud aatrium.

Pärast kino avastasin väljas paduvihma ning meeletult külma ilma. Noh, ilm on üleüldiselt Ameerikas lõpuks külmaks läinud, ikka on mingi paksem vest või ka jope-jakk seljas, ilma on kõhe. Sügis käes, mis muud. Ja ka vihma on hakanud rohkem sadama. Koju jõudsin igal juhul lõpuks umbes kella ühe ajal, veidi hiljem.

Laupäeval täitus minu teine kuu USAs, uskumatult kiiresti läheb aeg ikka. Hommikul magasin kaua kaua, umbes keskpäevani, ärkasin selle peale, et Zuri saatis sõnumi, kas ma saaksin talle järgi minna, et ta on oma hostemaga tülis. Mõtlesin siis oma suure südamega, et olen neiule toeks ja nii plaanisingi talle järgi minna. Üllatuseks avastasin, et mu autot küll kodus pole. Väiksed textid ja pisut ootamist ning Adam tuligi koju, sain auto, sõitsin Zuri juurde ja käisime shoppamas.

Poest ostsime siis kraami õhtuse peo jaoks ning siis käisime koos Subways söömas, mul oli lihtsalt meeletult selle võileiva isu ja hommikuse kiirustamise pärast nagu nii süüa ka ei jõudnud. See söögikoht on üks mu lemmikuid, sest seal on lihtsalt nii palju erinevaid maitseid, olenevalt tujust saab valida ja mulle meeletult maitsevad need kastmed. Et siis ema-Egert, pange kõrva taha - sinna me lähme!!

Zuri ja meie võikud
Söömise järel läksime me siis minu koju, tegime väikest viisi filmiõhtut, vaatasime ära filmi "Think like a man," mis oli päris korralik huumor ning juba teine hea film mul 24 tunni jooksul. Ameerikas on kuidagi filmide vaatamine väga populaarne ning tuleb tunnistada, et lausa õudne on kinos käia, koju tulla ja mõelda, et ohh hea film oli, laeks selle alla ja vaataks uuesti ning siis avastada, et see on liiga uus allalaadmiseks.

Igal juhul sättisime siis peoks valmis, mina tegin salati valmis ja me sõitsime Masoni linnaosasse, otsisime veidi aega maja ning jõudsime siis kohale - sakslaste Judy ja Sophia lahkumispidu. Nad küll ei olnud mingid eriti kallid ja olulised minu jaoks, aga nad siiski väga kiftid tüdrukud ja kutsusid minu ka, seega läksin rõõmuga. Pidu oli tore, seal oli palju inimesi ja palju süüa ja MEELETU kook - koogil oli 14 kihti, üleni šokolaadist ja 14 inimesega ei suutnud me koogist pooltki ära süüa. Väga julm.

Üsna rahvusvaheline laud oli meil

Judy, üks lahkujatest

Osa seltskonnast. Paremalt - Zuri (Panama), Kim  (Saksamaa), Madelene (Rootsi, mu lemmik), üks laps, Sophia (Saksamaa), tema süles ka laps, valgega püsti on Marta (Ukraina), Sophia kõrval on Judy (Saksamaa), püstioleva tüdruku nime ei tea, ja viimane istuv on Nele (Saksamaa). 
Alguses me sõimegi, rääkisime juttu, tegime pilte, ilmselt need tulevad hiljem järgi ning siis vaatasime hüvastijätufilmi. Vaikselt läksid kõik koju, mina, Zuri, Sophia, Judy ja Madelene jäime kõige kauemaks. Lõpuks kell oli vist kahe ligi juba. Võõrustajateks olid Kelly ja Larry, kohalikud ameeriklased, keda mina tänaseni umbes 25-aastasteks pidasin, tuli välja, et Larry oli 38. See on ulme, kui hästi ameeriklased säilivad, haha.

Hüvasti me siiski veel ei jätnud, täna oli veel üks kohtumine. Viisin Zuri koju ja jõudin ise ka poole öö pealt koju. Veidi veel olin üleval ning lõpuks jäin kella nelja ajal hommikul magama. Hommikul tegin silmad lahti ja mu mobiil näitas kella 12.34. Ma armastan sellel kellaajal ärkamist, see on nii maagiline, haha.

Kuna ma siis olin oma eelmiste päevade seiklusest väga väsinud, ei tulnudki ma terve päeva jooksul voodist välja. Kõigepealt Skypesime Kristoga, siis emaga, siis pani Liis end järjekorda ja sai temaga ka räägitud üle tüki aja. Siis uuesti Kristoga. Ja siis oli kell juba ajuvabalt palju ning ma polnud ikka veel perele tere öelnud. Veidi asjade arutamist Zuriga, panin end riidesse ja läksin veidikeseks siis alla, lastega mängima ning perega juttu rääkima.

Poole seitsme ajal, pisut hiljem tuli Zuri mulle järgi me sõitsime koos tema ja Kareniga Cheesecake Factorysse, kus kohtusime Judy ja Sophiaga ning uute tüdrukutega Anna (Rootsist) ja Saraga (Austriast, tema saabus eile alles Ohiosse). Madelene liitus meiega pisut hiljem. Niisiis, mina tellisin ainult koogi, teised sõid soolast ka. Valisin seekord Hershey's šokolaadikoogi. Ja tehke, mis tahate, no ei maitse mulle see asi. Pool jäi järgi, võtsin koju ikka kaasa, et äkki tuleb isu, aga no ma ei tea. Ma polnud täna midagi söönud, ei tellinud sealt ka süüa ja ikka oli kõht liiga täis.


Rääkisime täna igasugustest imelikest asjadest, näiteks kaalutõus, Judy oli nii närvis, et ta poiss-sõber jätab ta maha, et ta on ligi 5kg juurde võtnud ja Sophia ütles, et ta ei hakka enda kilodest üldse rääkima. Tuli jutuks magusasöömine, Madelene ütles, et tal pole mingit probleemi Rootsis kommidest eemal olla, aga siin ta ei suuda. Anna ütles, et kui ta saab väikse ampsu magusat, on kõik, siis ta sööb kõik ära, mis tal on. Seega ta siis üritab üldse mitte süüa, kooki ta ka täna ei tellinud. Küsiti siis minu käest, jäin kohe täitsa vait. Mul on mõnikord küll nii, et sööks või terve maailma tühjaks, aga ikka tuleb piir ette. Näiteks tervet tahvlit šokolaadi ei suuda ma kunagi süüa, nagu mõned suudavad. Naljakas. Tänase õhtu nali tuli ka: "Miks ma nii paks olen? Mul on kaks tõve korraga: buliima ja Alzheimer, sest ma söön hästi palju, aga ma unustan välja oksendada." Haha!

Pärast söömist siis viimased kallistused Judyle ja Sophiale ja siis tuli mul küll pisar silma, kuidagi nii imelik on mõelda kellestki nii, et tutvud-teete nalja ja siis te ilmselt ei kohtu enam mitte kunagi. Mismõttes?? Väga hull. Eks ole selge see, et need, kes ikka terve aasta koos veetsid, ilmselt külastavad üksteist (näiteks sakslastel on plaanis rootsi reis ja rootslastel on plaanis eesti reis jne..)

Udune küll, aga viimane lehvitus Judyle ja Sophiale.
Sõit siis koju, vaatasin ära saate "Minu mees suudab," see ikka täitsa hull saade. Mismõttes mees laseb 20 vahariba endalt üle tõmmata? Julm julm julm. Ma igakord silmad kinni vaatan seda, nii jube. Haha. Veidi rääkisime veel Michaelaga juttu ning tõmbasin endale Pitch Perfecti filmi soundtraki. Sellega seoses, Micha ütles, et tema ei julge ameerikas midagi downloadida, et võetakse kinni ja ta kardab. Ma pole selle peale isegi mitte mõelnud. Oskab keegi öelda, peaks ma lõpetama nüüd alla laadimise? On see tõesti siin nii hull, et pannakse kohe vangi?

Igal juhul siis viimase uudisena veel see, et kooli suhtes sai otsus tehtud, ilmselt homme arutan veel Ameega läbi ja siis registreerin ära. Kui tehtud on, annan teada ka. Etteruttavalt võib öelda, et ajakirjandusest pidin kahjuks esialgu loobuma, lootust on, et äkki jaanuarist saan, aga palju unistada ei ole mõtet, see on ikka keeruline. Põhjustest ka ilmselt siis teise kooli sissekandega hiljem.

Aknast avaneb nii ilus pilt, õue minnes tuleb 7-8 kraadine temperatuur vastu

Üks pilt Ameerika ristmikust. 

B-positiivne veri, Halloweeni kraam. Muide, see läga seal sees on täitsa söödav, komm. Mida iganes.

Uuest nädalast ehk siis tänasest esmaspäevast algavad mitmed uued saated. Nüüd on mul telekava siis selline, et esmaspäeval on "90210" ja "Gossip Girl," teisipäeval (ja tegelikult esimene osa on esmaspäeval) on "Dancing with stars," mis on nagu meie tantsud tähtedega. Miks ma kirjutasin, et esimene osa, sest siin on tantsude ettekandmine ühel päeval, aga välja hääletamine teisel päeval. Mitmetel saadetel on nii. Nii, kolmapäeval on kahe tunnine "X-factor," neljapäeval on veel üks "X-factor." Noo tore, igal õhtul on midagi vaadata.

Ja nüüd lõpetasin ka, edaspidi peab ikka tihedamalt kirjutama, muidu tulevad kilomeetri pikkused sissekanded. Haaha!

reede, 5. oktoober 2012

Kolmapäev ja neljapäev

Kolmapäevane tööpäev oli mul esimest korda siinse pere juures ning hommikune vahetus ehk pidin Evie kooli viima. Õnneks erinevalt esmaspäevast oli see mul meeles ning kuigi Evie oli väga väga jonnakas, saime me selle edukalt tehtud. Vahepeal jälle aega mööda läinud, seega oli aeg koristajateks ja mina otsustasin Evie kooli ajal mitte koju tagasi tulla. Väljas muidugi avastasin, et jou-jou, ma olen kinni pargitud.



Käisime kõigepealt Gramiga koos TjMaxxis shoppamas, aga ei jätnud mingit muljet mulle, pigem ikka kallite asjadega jäi silma. Mõni üksik odav. Ahja, oma Puma sokkide vaimustele sain lisa. Mu pereisa küsis ükspäev, kas mul muid sokke ka on, sest mul reaalselt ongi ainult Pumad. Aga need on nii mõnusad, mulle meeldivad.

Pärast käisime Panera Breadis söömas, seal on hea kindel, mul menüü peas, mis Gramile, mis mulle, kust joogid-asjad saab ning seal on väga mõnus tsillida. Seekord istusime natuke üle poole tunni seal, siis oli enam-vähem okei Evie kooli juurde passima minna.

Minu kurikuulus cream-cheese-bagel ja Grami candycookie

Ja cookiemonster hoos!
Kui kooli tagasi läksime, oli Eviel ebameeldiv intsident õpetajaga ning lisaks oli ta ülbe autos, kodus jaa nii edasi. Lihtsalt uskumatu, kuidas see väiksest lapsest lihtsalt välja tuleb. Õnneks minu tööpäev oli ainult kella üheni ning edasi polnud üldse minu asi, milline ta on. Oli selge, et see oli see päev, kus oli targem temast kaugemale hoida.

Meie Adamiga läksime sõitma, sõitsime Lebanoni, kus oli mingi ametiasutus, kus sai siis Ohio osariigi autojuhilube teha. Jõudsime kohale, võtsime järjekorranumbri, mis oli vihikust välja tõmmatud paberileht, markeriga roosaks värvitud ja mustaga number peale kirjutatud. Haha, kiviaeg, no tõesti. Ja siis tädi kõva häälega hüüdis, kelle number on.

Kui minu kord tuli, küsiti mult pass, security number, DS-2019 vorm, Eesti juhiload ning igaks juhuks küsis ID-kaardi ka. Juhilubadega oli korralikult mässamist, sest see raamat, mis tal oli (tal tõesti oli raamat, kus oli Eesti juhilubadest pilt) ei sisaldanud päris õiget pilti meie lubadest ja nii ma pidin talle seletama, kus on isikukood, kus on kehtivusaeg, mis on dokumendinumber. Ta uuris seda lähemalt ja ütles järsku, et aga mul ju pole vaja lube teha, et Eesti load kehtivad Ameerikas. Mina teadsin, et 90 päeva kehtivad, aga tuleb välja, et tegelikult lausa aasta. Ei tea, kas see on Ohios nii või see on ameerikas nii. Igal juhul mul korraks tekkis lootus, et ma ei peagi siis tegema, aga Adam ütles, et nende kindlustuses on see klausel, mis lubab autoga sõita "Ohio juhilubade omanikel." No super..

Küsiti siis mingi hunnik küsimusi mult, pidin jah-ei vastama, esimese vuristas nii kiirelt ette, et ma olin täiesti AH?? Siis Adam sositas kõrval "no" ja ma vastasin nii ja tädi sai nii kurjaks, haha. Proovis siis uuesti, ega ma ikka aru ei saanud, aga ütlesin ei. Lõpuks vastasin kõikidele ei. Öelnud siis kohe, et ma ei tohi "jah" vastata.

Järgmiseks pidin panema pea mingisse masinasse, ütles, et kui ma prillidega koos panen, läheb lubade peale märge, et mul on prillid. Ma ütlesin, et see on okei, ma nagu nii ei sõida nendeta. Ja siis käskis viiendat rida lugeda, numbreid, lugesin rõõmsalt "Eight-nine-two-nine-oeh-kaks-viis-kuus" hahahaha. Loll valmis. Siis pidin värve ütlema, no täitsa haige kui tühjaks pea sel hetkel tõmbab. Ja lõpuks pidin ütlema, kummalt poolt tuli vilgub. Mõlemalt poolt vilkus kusjuures, esimese hooga mõtlesin, et ma olen idioot.

Läksin testi tegema. Esimene küsimus, 2+2? Täiesti, ilma mingisuguse naljata. Okei, hakkasin siis neid küsimusi seal vastama, vastasin rõõmsalt kõik liiklusmärgi küsimused ära, sest need olid mul selged. Ei piisanud neist. Hakkasin siis leiutama. Väga hästi nagu ei leiutanud, aga kõige kehvem ka ei olnud. Ja siis oli viimane küsimus, mul oli vigade arv täis, pidin õigesti vastama, et läbi saada. Küsimus oli selline, et ma lugesin seda vähemalt 10 korda ja ma ei saanud aru, mida minult taheti. Lootsin abi vastustest saada, aga see oli täpselt sama võimatu. Vist küsiti midagi säärast, et kuidas ma oma autot pargin, kui tänav on allapoole kaldu. Minu vastusevariant "Panen peale käsipiduri ja manuaalkäigukastiga ka tagurpidi käigu" ei olnud õige. Õiget ei teagi. Niisiis, läks luhta see asi.

Sõitsime koju, ma olin ülikurb ja pahas tujus, sest ma pole teooriaeksamil mitte kunagi pidanud põruma ja see oli minu jaoks väga iseenesest mõistetav, et ma ei pea siin ka. Ma ei tea. No väga nõme. Kirjutasin siis Facebooki staatuseks "Fucked up. So sad," ja Adam saatis mulle sõnumi, et ma ennast ei vihkaks ja poleks nii kuri ja et ma alla tuleks, ta annab mulle jäätist. Terve perekond oli üliarmas mu vastu, me rääkisime juttu, tegime nalja, Adam ütles, et Ameerika kooliõpilaste seas on keskmiselt okei 2-3 korraga läbi saada, et ma olen isegi tubli, et mul nii napilt läks. Just see pagana napilt minemine ajabki nii närvi..

Õhtul läks Adam trenni ja me jäime Amee ja lastega ja siis rääkisime Ameega küll igasugused maailmaasjad ära. Arutasime mu nädalavahetuse pidu, kus ma lubasin salati teha, uuris mis plaanid meil empsi-Egertiga on, kui nad siia tulevad, rääkisime thanksgivingu päeva ka ära, ta küsis nii viisakalt ja ääriveeri, kas ma saaks lastega ka olla, see oli nii armas, ta kuidagi nii kartis, et nad olid mulle selle vabaks lubanud ja nüüd ikkagi abi vaja. Ja rääkisime veel lisaks teistest tüdrukutest siin ja mu sõpradest, nende eelmisest (võinoh üle-eelmisest, eelmine oli ainult kuu aega siin) au-pairist, tüdrukuteõhtust ning kui juba päris soe oli olla, küsis Amee veel külaskäinud noormehe ehk Henriku kohta ka.. Haha, see oli veel ekstraarmas. Ütles, et Henrik jättis talle väga viisaka mulje.

Kolmapäeva õhtune meelelahutus on X-factor, tavaliselt 2 tundi. Mis eile toimus? Tund aega. Sest presidendi debatt hakkas. Ma sain nii kurjaks. Palun debattige kuskil mujal. Reaalselt mingi 10 kanalit näitas seda sama asja. Kuna see teema mind siiski natukene huvitas, jäin siis vaatama ja kuulama, sest ameeriklased on valimisreklaamides minu meelest väga julmad. Kui meil lihtsalt öeldakse, et nohjah, see lubadus jäi täitmata jne, sellised lihtsalt laused, siis siin on kõik kõige valusamad asjad välja toodud, kurb taust ja muusika pandud, ma reaalselt vahepeal hakkasingi mõtlema, et Romney on parem valik. Aga ei, Obama on ikka lemmik.

Vaade mu aknast

Täna hommikul siis algas tööpäev jälle kaheksast, äratuskella unustasin õhtul panemata ja nii see mul ei helisenudki. Õnneks sisetunne ütles, et vaata kella ja napilt jõudsin üles. Hea on ikka samas majas magada ja töötada. Hommik oli paljulubav kuni lõunasöögini. Algas väike jonnituur, seekord Grami poolt, aga lõpuks magasid mõlemad õndsat und ning mina sain ka veidi rahulikult lobiseda sõpradega.

Õhtul oli meil väga kunstirikas programm, ikka värvimine, joonistamine, maalimine, käsitöö. Ja õhtusöögi sõime täna väljas, ülimõnus ilm oli, päike paistis, oli soe ja kõva tuul. Oh, nii hea.. Poole söömise pealt tuli Adam ka koju, niisiis koristasin laste järelt ära, panin kõik asjad ära, ütlesin Adamile, et täna oli Evie hea laps ning Adam ütles, et homme peab Evie kasvataja-õpetaja ees vabandama ka. Ta lubas seda teha.

Meie piknik


Kusjuures, kui täna Evie time-outis oli, siis ma ka pärast rääkisin temaga. Ta ei käi time-outis tihti, aga kui selleks põhjus on, siis ma alati räägin temaga pärast, kas ta ise sai aru, mis ta valesti tegi. Täna oli ta väga arukas, sai aru, mida valesti tegi, vabandas ja siis läks Grami juurde ja ütles: "Sa ei võta enam mu topsi ära, muidu ma pean Sinu pärast time-outi minema." Hahaha, issand kui naljakas. Teine naljakas juhtum oli täna veel, mängisime diivani peal, järsku Evie hakkab rääkima:
E: "What's your name?"
G: "My name is Gerli."
E: "Ooohh.. Nice to meet you, Gerli."
Hahahahahaha, ma naersin nii kaua ja nii südamest, ütlesin veel Eviele, et issand kui armas, me ju pole üldse varem kohtunud, täna esimest korda alles, hahaha. Ja ta oli nii siiras, kui ta seda "ooohh" ütles.

Pärast tööpäeva veel tegime veidi nalja ja huumorit ning siis õppisin veidi oma toas, suhtlesin rootlastega, nii Madelene kui ka Henrikuga ning vaatasin ära järjekordse X-factori. Ja Glee ka. Glee oli täna nii kurb, kõik läksid lahku ja muud kui nutsid ja siis mina ka nutsin, nii emotsionaalne olen, haha. Ja täna oli veel üks hea uudis see, et Michaela, Tšehhi tüdruk, kes Staten Islandil minuga samas clusteris oli, leidis täna, pärast kolme nädalat, endale uue pere! Ma olin nii nii nii rõõmus tema üle ja ta oli nii tänulik mulle, et ma terve aja talle toeks olin. Hea tunne kohe.

Ja siis nüüd magama, sest homme järgmine katse juhilubade jaoks. Nüüd ma kavatsen seda teooriatesti kasvõi tund aega teha, aga ma ei vasta enne mitte ühelegi küsimusele, kui ma pole aru saanud, mida mult küsitakse. Nii ajuvabasid küsimusi ei ole mõtet teha lihtsalt, damn..


kolmapäev, 3. oktoober 2012

1 kuu perega

Mõtlesin, et ma ei kirjuta täna üldse blogi, ilmselt see oleks mu kurva enesetunde pärast ka üpris kurb, aga siiski, kuna täna on väike tähistamine, panen märgi kirja.

Tööpäev oli väga rahulik ja mõnus, pärast lõunaund läksime Grami ja Eviega poodi, ostma kooki, sest minu esimene kuu pere juures sai täna täis ja minu meelest oli armas seda tähistada, sest see on nii kiiresti läinud ja nii mõnus olnud ning see pere on mulle väga lõbusat elu pakkunud.

Teel poodi kauples Evie veel ka jäätist kokteili jaoks ning küpsiseid, sest kodus ju üldse pole küpsiseid, haha. Vihma hakkas ka uuesti sadama. Üldse täna oli vihmane päev. Taevas nuttis koos minuga. See vihm oli sellepärast oluline fakt, et siin on ju parklad õues ehk teel poodi saime me kõik läbi märjaks. Evie mängis tõsist beibe "Appi, mu juuksed saavad läbimärjaks," isegi mööda kõndiv naine naeratas mulle.

Poes olid lapsed ülimalt head, ei ühtegi lisasja, kõik mis kokku leppisime - kook, puuviljad, jäätis, Oreo küpsised. Asjad korvi, maksma ja koju. Lausa lust. Ja ei saa mina aru, millest Amee rääkis, et nendega on võimatu sööma ja poodi minna. Minul on mõlemad väga kenasti õnnestunud, mis puutub nende viisakasse käitumisse.

Koju tagasi, siis õhtusöök + maiustamine, lastel kook ja küpsis, minul kook ja vaarikad. Poole maiustamise pealt tuli Adam ka koju, küsis, kuidas kook on, ohh.. Kook oli liiga magus, no täitsa ulme, ma sõin terve paki vaarikaid kõrvale, siis oli enam-vähem okei. Aga ega siin ju poes ei saa koogile peale vaadates üldse aru, mis see on, sest selgitusi ei ole, on ainult koogi nimi. Cheesecake oli see, mis minu ära pettis.

Ja õhtupooliku olen veetnud õppides, eks siis homme kuulete lähemalt, miks ja milleks.

Väike poosekas. 

Valmis poodi minema

Meie valitud cheesecake

Meie magustoidud

Evie plaksutab, sest pidustuse ajal väidetavalt peab plaksutama

Rõõmsad näod

Evie

Peaaegu aeg Halloweeniks!
Ma pole rääkinud veel, et Evie on kohutavalt trenditeadlik. Mitte mingil juhul ei suuda ma talle selga panna näiteks valge-roosat särki ja musti retuuse, sest miski ei "matchi." Ükskord olin kaval, panin talle musta peavõru ja ütlesin, et nüüd matchib. Täna sain ka roosad püksid tänu sellele, et kaelakett oli roosa ning kui pildi pealt vaatate, siis sokid on siniste paeltega, sest pluusil oli ka sinine ja midagi pidi pluusiga ka matchima. Mõnikord ajab see mu lihtsalt hulluks (näiteks eile hommikul, kui meil kooli mega kiire oli), aga tegelikult on see armas, kui juba nii noorena osatakse vaadata, mida ja kuidas selga panna. 

teisipäev, 2. oktoober 2012

Hüvastijätt rootslastega

Tänane öö möödus väga rahulikult, õhtul panin silmad kinni ja ärkasin hommikul äratuskella peale. Ammu pole nii hea olnud, unenägude vaba ja sügav. Ülimõnus.

Ahjaa, ma unustasin eile lisada oma õnnesoovid Kristile, Timole ja Matildale uue pereliikme puhul. Nii armas uudis minu meelest. Nii, et - palju õnne ja edu uue olukorraga.

Tööpäev oli päris naljakas. Hommikul unustasin ma sujuvalt ära, et Eviel on kool, märkasin seda hilja ja kuigi esimese hooga mõtlesin, et me ei jõua, otsustasin siiski kasutada taktikat ruttu-ruttu-ruttu ja uskumatu, aga tõsi, kohale me jõudsimegi. Autos veel rääkisime Eviega, ütlesin talle, et ma ei taha enam mitte kunagi päevasid segamini ajada ja arvata, et ei ole koolipäev, kui tegelikult on..

Gram oli väike vinguviiu, terve aja süles ja kallistas ja nagu temata kuskile läksin, hakkas nutma. Väike hellik. Ei tea, kas mingi haigusepisik küljes, siis lapsed muutuvad sellisteks või lihtsalt oli paha päev. Mõne tunni pärast võtsime Evie ka peale koolist ning pärast lõunasööki oli kõigil mõnus lõunauinak samuti.

Õhtupoolik möödus kuidagi väga ruttu, me joonistasime Eviega, ma koristasin kööki (mulle on üleüldse koristamine meeldima hakkanud, täitsa imelik kohe) ning Gram oli terve aja süles. Kella viie ajal tuli Adam ka koju ja kuigi mu tööpäev oli läbi, tegin lastele õhtusöögi ära ning rääkisime veidi Adamiga juttu, küsis mu nädalavahetuse kohta, kus-kuidas-kellega ning uuris, kas kas ma sain lennupileti ostetud ning kas mu ema ja vend on juba elevuses tulemise pärast.

Pärast tööpäeva oli väike paus ja siis filmiõhtu, kuna homme lähevad mu uued sõbrad rootslased koju tagasi. Filmiks oli "Step brothers," ülinaljakas minu meelest, polnud seda enne näinud ja kuigi subtiitrid olid rootsikeelsed (ja ma teadupärast ei salli üldse inglise keeles filmi vaatamist), tundsin end täna kuidagi mugavalt selles. Kuna me aga klubis otsustasime ja arutasime, et kõige odavam on juua Eestis, siis leppisime kokku, et kui ma ka kodus tagasi olen, tulevad nad Eestisse ja me saame kõik koos pidutseda, mitte, et üks peab autojuht olema. Hehe, väga kena plaan. Loodan, et siis nii läheb ka. Kahe kuu pärast pean Madelene ka ära saatma, siis hakkab küll nukker..

Mingi üheksa ajal siis lõpuks oma tuppa ja oma voodisse tagasi, vaatasin ära Ameerika versiooni saatest "Tantsud tähtedega." Täna oli teine nädal alles ja tantsisid nagu meil finaalis, isegi paremini. Täitsa hull. Esimese hooga mõtlesingi, et ma tean äkki valesti, et uus hooaeg hakkas. Vaatasin järgi, ja no ei, teine nädal. Esimesel nädalal läks koju Pamela Anderson. Oh kui kahju.

Homne tööpäev hakkab hiljem ja just siis, kui ma võiks kaua üleval olla, sest hommikul on aega magada, olen ma nii väsinud, et keeran juba enne kella 11 end teki alla ära. Super värk.

ja lubasin tennistest pildi ka panna, maksid 12 dollarit

esmaspäev, 1. oktoober 2012

Hullumeelne nädalavahetus

Reedene hommik algas sellega, et Evie tuli minuga rääkima ja vabandama, et mu kurvaks muutis, ütles, et ei tahtnud seda teha. Arutasime veidi omavahel ning nüüd kõik hästi. Terve ülejäänud aja kuni tänaseni on ta super olnud. Tööpäev oli ka päris mõnus, oli koolipäev, mis võttis suure osa ajast ära, oli mõnus. Kooli vahepeal käisime Gramiga bensiinijaamas, väga lõbus, mingid masinad ei töötanud ja ma suutsin täpselt need valida ja siis ma ei saanud bensiinikanistri korki lahti ja oeh.. sada häda.

Lõuna ajal magasin koos lastega. Täiesti reaalselt lihtsalt vajusin ära. Ühel hetkel läks kuidagi raskeks, haha, Brutus ronis ka voodisse. Tema ajasin siis ära, sest tal on komme tulla inimese peale. Oleks ta mu kõrval või jalgade otsas, okei, aga ta konkreetselt ronib kõhu või rinna peale ja katsu siis magada. Kui Evie üles ärkas, käis ta omale alt küpsiseid võtmas ja siis tuli minu tuppa, pani omale teleka ja ütles mulle, et ma ei pea ärkama, et ta saab hakkama. Megaarmas. Ajasin ennast siiski üles, sest minu töö ikka lapse eest hoolitseda ja suhteliselt kohe ärkas Gram ka.

Päev lõppes poole viie ajal, Amee tuli koju, meie olime siis õues ning mingi hetk tuli Adam ka, siis hakkasid lapsed kilkama ja tuppa tahtma. Õhtust sõime õues, kuna lubasin Eviele, et see on hea plaan. Väga mõnus, ilm oli ilus ja soe ning mulle meeldib lihtsalt õues olla ja seda nautida.

Esimest korda sain palka pangatsekiga. Ei oskanudki nagu midagi peale hakata sellega. Kuhu minna, mida teha? Vaatasin siis netist, et panga drive-in on kuueni lahti, jõuan. Panin veits mööda, pank ise oli kuueni lahti ja 3 minutit enne kuute astusin sisse oma rõõmsa tsekiga ja saingi raha arvele. Täna sain ka esimest korda poes sellega maksta, issand kui lahe ning eile maksin esimese makse ise ebays, kasutades Paypali. Jumala lamp asi, aga ma ise olen nii rõõmus, et ma lõpuks hakkama sain.

Kuna mu pere aga oli õhtuks kodust ära läinud, lapsed mängima (mäletate seda reklaami, mis koolis oli, et vanemad võivad välja minna ja lapsed mängivad seal nii kaua?) kooli ning Amee ja Adam peole, siis ei viitsinud mina ka koju minna. Läksin hoopis shoppama vahelduseks, sest esile on tunginud probleem, et mul pole ei saapaid ega jopet.

Kelly soovil läksin ka Guessi poodi, Liis oli seda juba tükk aega soovitanud ning jah.. See ei olnud hea mõte. Ükshaaval oleks poe lihtsalt tühjaks tassinud. Paar asja nüüd ongi täitsa sedasi, et tuleb ära osta, pole midagi teha. Pärast käisin veel ühes poes, nimi ei tule meelde, üks pood, mida Madelene mulle näitas ja mis talle hullult meeldis, otsisin sealt kindlaid asju, pluusi sain, kleit jäi poodi. Ja kui nad ei kavatse selle hinda alla lasta, siis ma ei osta ka, sest Ameerikas ei osta keegi õige hinnaga asju.

Lõpuks oli kell juba üheksa läbi, poed kinni, mina haarasin tee pealt süüa kaasa ja läksin koju ning jõudsin 5 minutit enne perekonda. Sõin oma kraami siis ära ja vaatasin Eesti saateid, elu keset linna ja minu mees suudab. Magama läksin alles kella ühe ajal.

Laupäeva hommikul ärkasin kuue ajal, sest seitsmest hakkasin tööle.. Jee, 5 tunnine uni! Ma olin nii väsinud, et ma ei saanud ööd ega mütsi maailmast aru. Gram oli eelmisest õhtust nii väsinud, et magas kella 9ni välja, seega me Eviega  vaatasime kaisus multikaid ja olime mõlemad jube rahul.

Minu tööpäev oli erakordselt selle pärast, et Amee ja Adam läksid mingile jooksule, millega toetatakse vähihaigeid ja üks nende väga headest sõpradest on kahjuks selle tõve küüsis. Jooks umbes sama nagu meil maijooks, aga eesmärk on kindel. Kotid, mis nad finišis said, olid ikka jõhkrad, seal sees oli sall, peapael (firma oma, nike), spordijook, teepakid, vitamiinid, vitamiinijook, spordikott, kommid, küpsised, banaan.. Rohkem ei näinud, aga pool kotti oli siis alles lahti võtmata. Ulme.

Arvasin, et lähen edasi kohe magama, aga no ikka oli vaja ühe ja teisega jutustada ja lõpuks jäin magama umbes kuue ajal. 20.44 ärkasin Madelene sõnumi peale, et läheks 22.30 paiku ära. Ajasin siis ennast üles, käisin pesus, panin ilusad riided selga, ise olin jube rahul ning saanud kindla sõna perelt, et mul pole kellaaega, kui ma koju pean tulema, sõitsin Madelene juurde.

Seal kohtusin Madelene sõprade Bea (Beatrice) ja Henrikuga. Mind kutsuti sisse, sest no 22.30 kellast polnud kellelgi aimugi, pliksid alles panid sukapüksid jalga ja Madelene tõmbas enda omad puruks, niisiis pidi väikest viisi pornot tegema ja paljaste säärtega tulema. Minu meelest oligi nii ilusam. Lõpuks saime autosse ja hakkasime sõitma megakaugele klubisse, no mingi 45 minutit sõitsime. Appi, mul oli lõpuks nii kopp ees, sirge tee, kiirtee, üldse ei jaksanud.

Kohale jõudes selgus, et 1 parkimismaja on täis, teine plats oli täis ja kolmas maja siis oli tühi, sinna saime. Maksis 5 dollarit. Ei tea, kes maksis, kuskilt visati mulle raha. Haha. Panime auto paika ära, jalutasime klubisse. Hakkasin piletit ostma, Henrik ütles, et ostab mulle ise. Misasja? Eino, osta osta.. Haha. Läksime sisse, esimese hooga olin whoohaa seisus. Nii lahe tundus, kuigi eriti ei näinud, tee viis kohe vetsu ju. Naised. Ootasime Henrikuga siis neid eemal, tutvusime veidi, tuli välja, et kõik minuga ühevanused, uuris, kuidas mulle USAs meeldib. Väga lõbus noormees.

Teistel hakkasid siis kohe tequila ringid, minu ülesanne oli seda lihtsalt kõrvalt vaadata. Mitte, et mul sellepärast vähem fun oleks olnud. Muidugi joodi veel sada muud jooki, siis uus tequila ring ja siis ma juba vaatasin, et läheb ohtlikuks ära, aga kuna igaüks pidi maksma ja neid oli kolm, tehti kolmas ring ka. Õnneks Ameerikas klubid ainult kella kaheni lahti ning nende joomisele pandi mõnes mõttes piir. Kella ühe ajal kadusid Madelene ja Bea ära ja meie siis tantsisime Henrikuga kuni klubi sulgemiseni. Ma olin reaalselt täiesti läbi märg, sest klubi oli umbes selline, et mahub 50 inimest, aga seal oli 150. Kõik üksteise otsas, õhku 0, megapalav.

Milline oli ameerika klubi? Sel oli neli korrust, umbes 10 baari, igal korrusel oma muusika. DJ oli väga hea, ei mängitud iga lugu, mängiti neid, mis rahva kaasa tõmbasid ja vahel vahetus lugu iga minuti järel. Ma ei tea, miks, aga mulle väga meeldis nii. Jookide hindade kohta ei oska midagi öelda, ma ei maksnud kordagi ise, aga minul oli Redbulli õhtu. Tantsimine oli ka komöödia - mehed seisid seina ääres ja siis naised hõõritasid oma tagumikke nende "johnsonite" vastu. Ja käiski selline hõõritamine terve õhtu. Misasjaaa apppiiii...

Üks kutt virutas mulle tantsuhoos küünarnukiga siukse litri vastu nägu, et ma olin täiesti kindel, et täna hommikul ootab sinine silm. Aga ta oli väga viisakas, tuli kohe vabandust paluma ning ütles, et ta võib jääd küsida peale. No ma ikka kange pliks, ei ole ju hullu midagi, endal valust silmad märjad. Teise ebameeldiva intsidendina otsustas keegi mulle jääkuubikud pluusi vahele panna. Ahhh.. lasteaed.

Igal juhul oli võimalik ka õues olla ning rõdult avanes imeilus vaade Mount Adamsile, mis on Cincinnati linnaosa, kus klubi asus. Üks pilt on mul ka tervest klubiõhtust, haha.
Bea - Madelene - mina
Kuna klubi pandi ju nii vara kinni, ei saanud me ometi koju minna. Läksime klubist üle tee, seal olid mingid Madelene sõbrad (jumal teab, kust ta need sai), ja seal siis oli afterparty. See oli päris naljakas, sest Bea ja Madelene eriti tagasi ei hoidnud end joomisel ning meie Henrikuga siis naersime nende üle, sest see oli täitsa ulme, mis toimus. Mul on kaks pilti ka, panen, et ema näeks, mis mängu nad mängisid. Pidi pinksipalli teisele topsi sisse saama ja kui sisse said, pidi jooma.



Afterpartylt lahkusime siis, kui Bea oli end korralikult segi joonud ja kukkus vastu aeda (ja täna küsis süütult, miks tal selg valutab). Henrik nagu natuke vihastas või ma ei tea, ütles, et nad on parimad sõbrad, aga nad ei meeldi talle, kui nad purjus on, igal juhul võttis ta purjus Bea omale käeotsa ja mina võtsin Madelene ja nii me jalutasime autoni. Kell oli miski neli äkki..

Hakkasime koju sõitma, siis Beal oli nii raske olla, et ma sain ikka mitu korda pidama jääda, et ta ennast koguks veidi. Täitsa naljanumber. Ise ka imestan, kus see rahulikkus tuli nende peale mitte karjuda. Jõudsime siis Madelene maja ette veidi pärast viite, plikad läksid ruttu tuppa ära, Henrik veel minuga rääkis veidi, sest ma olin nii väsinud ja pidin üles ärkama, et koju suudaks sõita. Samal ajal muidugi Kelly kirjutas hullult pikad tekstid mulle, mida ma siis rõõmuga lugesin ja käskis mul ruttu koju ja magama minna.

Niisiis, viimane ots koju oli veel poole tunnine ja lõpuks ma sain magama kell kuus hommikul. Oi kui tore. Kell poolüksteist olin üleval. No nii minu moodi. 4,5 tundi und. Ja, ja, ja, magamine on nõrkadele. Vegeteerisin siis terve hommiku pooliku, uimasin täiesti. Poole ühe ajal läksin alla hommikust sööma, siis sain uue töögraafiku, järgmiseks nädalaks, kolmapäevane vaba päev võeti ära, aga päevad päris mitu tükki lühemad ning seda siis selle tõttu, et Adam on kodus. Lõpuks! Kolm nädalat oli ära.

Mingi hetk siis sättisin ennast pooleldi valmis, et kui Madelene helistab, ei kuluks aega. Käisime siis eilse seltskonnaga pizzabaaris, aitasin neil puzzlet kokku panna. Eilse päeva puzzlet siis. Nad nägid ikka täitsa õnnetud välja ka, nii kahju ja samas nii naljakas oli. Jätsime siis hüvasti, Henrik ja Bea lähevad teisipäeval Rootsi tagasi, ilmselt neid enam ei kohta. Kes teab, võib-olla on homseks väike plaan ka.

Käisin veel poest ka läbi, kuna mu lemmiktennised põhimõtteliselt on otsustanud otsad anda, läksin ostsin uued ja üritasin, mis ma üritasin, aga no valged olid ikka ilusamad. Niisiis seekord valged. Vaatame, kaua vastu peavad. Ja mingeid uusi imelikke šampoone-palsameid-maske ostsin ka, sest see on lihtsalt ulme, mis juustega toimub. Ema rääkis kodus juuksuriga, kes arvas, et vees ei saa küsimus olla, rohkem ikka keskkonna vahetus ja stress, aga halloo, ei taha kiilaks jääda.

Õhtul tulin koju, rääkisime veidi perega juttu, tsillisime niisama, käisin jooksmas, ilm oli lihtsalt super ning siis koristasin vahelduseks oma tuba. Harva saab seda siin teha, aga tüdrukud ju teavad, milline tuba on, kui klubisse minnakse, hahaha.. Kõik asjad on laiali ja endal pole aimugi, et nii palju asju on. Nüüd on jälle kõik korras, mulle nii meeldib korras tuba. Ja Evie ja Amee tegid miskit küpsetamisõhtut.



Enne magama minekut textisime veidi Henrikuga, kes mulle siis klubipilte jagas ja nende maja poolset olukorda jagas, kuidas tüdrukutel on ikka endiselt väga paha olla (täna kusjuures sõitis neil ka Henrik, mitte Madelene, hahaha). Ja nüüd ongi üks väga vinge nädalavahetus jälle läbi saanud ja aeg läheb lennates. Uskumatu. Uus töönädal algab, väiksed tähistamised on ka ees, kõigest lähemalt järgemööda.