pühapäev, 11. november 2012

Uskumatud seiklused Ameerikas

Reedel pidi mul esialgu olema päris vaba päev, aga lõpuks pidin pisut siiski abis olema. Läksin Eviele kooli järgi ning Adamile autorenti samuti, seega siis mängisin tunnikese autojuhti. Kuna jälle hommikuni üleval sai oldud, tegime Joshiga lolle nalju ning ei saanud kuidagi magama haha, siis pärast autosõitu oli siuke tunne, et kukun kohe ümber.

Otsustasin ikkagi poodi minna, mõndasid asju oli vaja ja kui tagasi tulin, tegelesin korraks söömisega ja siis skaipisime emaga veidi, hoiab ikka kätt pulsil, et siin kõik töötaks. Haha, nagu täna rääkisime Eveliniga ja siis ta torkas mulle, et mis ema ütleb selle peale, haha.. Kõik arvavad, et mul mingi kunksmoor ema, tegelt ei ole. Hahaa.

Alguses olime Davudiga kokku leppinud, et lähme James Bondi vaatama, aga ta pidi õppima ja nii ajasin Zurile, et lähme lähme ja pärast minu väikest uinakut läksimegi. Seanss oli 19.05, me jõudsime 19.00 kohale, kusjuures oli James Bondi esilinastuse päev ning inimesi oli nii palju, et lihtsalt ulme. Ma olin täiesti kindel, et me pileteid ei saa. Siiski saime. Ja film oli ka super. Meeldis tunduvalt rohkem kui eelmine. Või oli see lausa üle-eelmine, mida Pärnus vaatamas käisime... Ei mäleta. Igal juhul lõpp oli päris kurb ja siis sai korraks nutta kah.

Pärast kino mõtles Zuri 20 korda ringi, kas ta tahab peole või koju ja lõpuks otsustasime peo kasuks, korjasime Madelene peale, käisime poes ning läksime. Ja selle kuti nimi oli Matt, mitte Max, eelmine kord läks pisut mööda minust. Jõudsime kohale umbes 11 ajal, seal oli mingi 15 inimest peale meie, oli täitsa tore alguses. Mingi hetk jõid kutid ennast täiesti segamini ja hakkasid ebameeldivaid asju tegema, seega me pisut pärast kella ühte läksime minema.

Viisin Madelene koju ja Zuri koju ja hakkasin siis mõtlema, kas lähen koju või Joshile külla nagu ta eelnevalt kutsunud oli. Otsustasin külla minna, sest mul oli lubatud kodus ööseks ära jääda. Sõitsin siis rõõmsalt sinnapoole, ühel hetkel politseivilkurid auto taga. Ja siit see ameerika seiklus algas.

Jätsin auto seisma, ilusti paremale poole teed. Teen siis juhiakna lahti, politseionu tuleb teise akna juurde. Tegin siis teise akna lahti. Teretab ilusti mind, vaatab oma taskulambiga, minul pulss 300+, käed-jalad värisevad.
Küsib juhilube. No näitan.
Küsib, mis need on. Ohhh issand. Seletan, et Eesti load, rahvusvahelised ja puha.
Küsib liikluskindlustuse pabereid. Meenub Adami lause, et need on autos. Otsin nagu lollakas, üles ei leia, lõpuks politseionu ütleb, et vaata seal. Oh super.
Läheb oma autosse, tuleb tagasi, küsib, kus mu rahvusvahelised load on. Vaatan teda, ütlen, et no tema käes on.
Küsib, kas mul social security number on.
-No ikka on.
No näita.
-No aga kodus on.
No aga pass on?
-No ikka on
No näita
-Aaaaga see on ka kodus

No siis kannis. Küsib, kas keegi mulle tuua saab. Kell on kolm öösel, ma kodust 20 minuti kaugusel.. Ütlen, et no on küll keegi kodus, aga nad magavad. Pakun, kas me äkki saaks sõita koju, et ma näitan? Läheb autosse tagasi, tuleb 5 minuti uuesti, ütleb, et ei saa, et pean helistama. Küsin, kas muud varianti ei ole? Ütleb, et siis peab mu vangi viima. OH ISSAND.

Helistan siis Adamile, ise mõtlen, et täiesti lõpp, ära ta mu tapab. Seletan ruttu, et jube jama on ja passi on vaja ja olen seal ja seal ja no kohe on vaja. Adam küsib, kus pass on. Ei tea ju, appi appi. Mõtlen rahulikult järgi, ütlen, et voodi kõrval sahtlis. Nii, leiab siis passi üles, kihutab sinna, näen, et tuli, aga autost välja minna ei julge, olin ju lugenud, et siis pannakse kohe käed raudu. Kuulen, kuidas Adam sõimab politseinikel näo täis. Tuleb mu auto juurde, ma ei julgenud otsagi vaadata.

Karjuvad siis natukene üksteise peale, politsei ütleb, et mul peab ameerika juhiluba olema. Seletame Adamiga koos, et me käisime tegemas ja meid saadeti ära, öeldi, et ei ole vaja. Politsei vastu, et ei ei ikka on vaja. Oh issand. Lõpuks politsei saatis Adami minema, sest see karjus nende peale seal, Adam ütles viimase lausena mulle "Don't worry about that." (-Ära muretse sellepärast) Nice, ma istun autos, kõik mu dokumendid on politsei käes, politsei ütleb, et kõik jama, vangi minek ja siis Adam ütleb, et don't worry?

Lõpuks siis saime asjad aetud. Mina mõtlesin, et no kõik plaanid untsus, koju minek. Adam tuleb mu juurde, ütleb, et mine nüüd, kuhu Sa minemas olid. Üle huulte tuli ainult "Seriously?" (-Tõsiselt?). Aga sõita ei saanudki esimese hooga, ülekere värisesin. Sure ära. Adam tuli uuesti rääkima minuga, kas olen kombes. No täiesti endast väljas. Palusin vabandust, et üles ajasin ja tänasin, et ta tuli. Meenutas mulle, et meil oli üks reegel sellega seoses ja ärgu ma muretsegu. Selgituseks siis, et meil oli reegel, et kui ma olen hädas, võin ükskõik mis kell helistada ja nad tulevad mulle appi.

Kuigi alguses tundus, et enam mitte mingit tuju ei ole, mõtlesin, et no vastupidi tegelikult, peaksin minema, saaks maha rahuneda ja lõbutseda. Niisiis kella nelja ajal hommikul saatsin Joshile sõnumi, et ma ikka tulen. Sõitsin siis sinna, alguses ei leidnud maja üles, aga pärast lisaselgitusi ikka leidsin ning ta tuli välja, sest ma pidin õues ikka maha rahunema. Kui sisse läksime, vaatasime Transformereid. Ma hullult naersin ta üle, sest see nii ebareaalne film. Küsis, mis mu lemmikfilm on, ütlesin, et Harry Potter, siis oli tema kord naerda, sest jah, see ju nii realistlik.

Mingi hetk hakkasime magama minema, aga rääkisime veel igasugustest asjadest, mu aktsent tegi talle nii nalja, kogu aeg mõnitas, kuidas ma üht või teist sõna teisiti ütlesin, aga see polnud mitte ebaviisakas teise üle naermine, vaid sõbralik mõnitamine. Küsis, mis keeli ma veel oskan ja siis pidin talle lollakaid lauseid eesti, vene ja saksa keeles ütlema. Kuidagi tuli vene-eesti suhted ka jutuks, sain siis jälle ilusti rääkida, kuidas eestlased ja venelased üldse läbi ei saa. Ta ütles, et vähemalt Venemaa ei korralda meile sõda (nagu Gruusiale, haha). Kella kuue ajal küsisin järsku, et kas ta hommikul kuskile minema ei pea ning ta vastas, et peab kell kaheksa tööle minema. Jeeebus. Äratus 7.10, mina ei maganudki, Josh ikka üritas. Kui äratuskell helises, ei teinud ta teist nägugi. Üritasin, mis ma üritasin, üles ma teda ei saanud. Haha. Mina panin endale jope selga ja saapad jalga ja sellepeale ta ikka ärkas ja saatis mu ära, loodan, et ta ise vähemalt tööle jõudis.

Kui ma siis koju jõudsin, olles endale poest puuvilju hankinud, oli kell pool üheksa ja mu pere just sättis minema. Ütlesin tere, kallistasin lapsi ja läksin magama. Ja magasin vist kella neljani. Nüüd on muidugi kõik režiimid sassis, ei siin aita enam miski. Homme on Madelene hüvastijätu lõunasöök, ei taha teada, kui nutuseks see kisub..

Arvas, et jube seksikas kõrvarõngas

Madelene ja Nick. Nick on see tüüp, kelle juures me lõkkeõhtul ka käisime

Kevin ja Zuri. Kevin on Iani väikevend.

Üritasid loomulikku pilti teha.

minu tüdruk

Trummar Nick

reede, 9. november 2012

Vaba päev ja maratonpäev

Kolmapäeviti on vaba päev, see tähendas muidugi teisipäeval ajuvabalt kaua üleval olemist ning kolmapäeval poole lõunani põõnamist. Kella ühe ajal käisin hommikust söömas, õues, lühikeste varrukatega. Ohh kui mõnus. Päike lõõskas taevas, krõbinad maitsesid kohe eriti hästi ning tundsin apelsinimahla vitamiinide liikumist oma kehasse. Haha.

Hilisema päeva veetsingi täies mahus voodis. Mingi hetk jäin isegi uuesti magama, sest kuigi alguses oli õhtuseks plaan kinno minna, jäi see ära. Kui õndsat und nägin, kuulsin, kuidas mu telefon tegi mulli häält. See tähendab siis tavaliselt kas sõnumit või Facebooki, msni, Skype või Gmaili uuendust. Ma ei suutnud välja mõelda ühtegi kiiret põhjust ja seega teesklesin, et ei kuule seda. Varsti tuli järgmine mull. Ja siis järgmine. Ma ikka ei teinud välja, uni oli magusam. Lõpuks siis kuulsin, et mu telefon heliseb.

Helistajaks oli Ian, kes ütles, et ta ikkagi sai piletid ja ma pean tunni aja pärast kinos olema. Kusjuures kino oli minust 25min kaugusel. Vist oli päris kiire sättimine. Jõudsin üpris ligidale, sain sõnumi, et James Bond on välja müüdud. Isegi, kui pilet oli olemas, mis meil oli, ei mahtunud rahvas saali. Päris hea variant, et jagatakse kutsed laiali ja siis kes ees, see mees. Niisiis olime seal kinos, näpus neli piletit ja mõtlesime, mis edasi teha. Kuna see, et rahvas sisse ei mahtunud, oli kino süü, sai James Bondi piletitega pileti mujale seansile. Meie valisime Paranormal Activity 4.

Olin eelnevalt näinud ainult ühte osa ja seda vaatasime koos Otiga Assakul, kust on mu koju väga väike maa ja ma mäletasin selgelt, kuidas ma pärast seda koju minna ei julgenud, aga mõtlesin, et tavai, ma olen julge tüdruk, saan hakkama küll. Ostsime veel popcorni kaasa, et oleks mille taha peitu pugeda ja läksime vapralt saali.

Film oli selline, kuidas öelda.. Esiteks, ta lõppes poolikult, mis mind hullult häiris, aga no need filmid lõppevadki nii. Teiseks, ta oli küll ehmatav päris mitmes kohas, aga kuidagi üldhirm jäi ära. Ma ei tea, võib-olla ma olin nii unine, et ma ei saanud aru. Üldiselt võib öelda, et teine nn õudukas järjest, mis ei anna õuduka mõõtu minu jaoks välja. Ja ma ju tahtsin James Bondi ikkagi näha.

Pärast filmi siis läksin koju, vahepeatusega Orange Leafist läbi, haarasin külmutatud jogurtit koju kaasa, kodus sõin selle ära, vaatasin X-factori ära ning läksin magama. Enne kümmet. Tase!

Minu vanilje-šokolaadi-pulmakoogi-tordi-maasika külmutatud jogurt valge ja pruunišokolaadi tükkidega ning kookoshelvestega.

Täna hommikul ärkasin pisut enne kaheksat ja sain aru, et tervis ei ole jällegi parimate killast. See on see ilm siin, üks päev on jope-saapad, teine päev lühikesed riided. Igal juhul ootas ees 13,5 tunnine tööpäev nagu tavaliselt neljapäeviti ikka on. Ma alustasin päeva kuuma šokolaadijoogiga, ma värisesin nagu segane ja ometi olid paksud riided seljas. Lastega veetsime hommikupooliku toas igasugu käsitöö asju tehes, joonistades, värvides, kleepides ja lõigates. Vaatasime multikaid ja sõime orzot, absoluutne lemmiktoit siin majas kolmel noorimal (ehk mul, Eviel ja Graemel).

Kella ühe ajal läks Graeme voodisse, läks Evie voodisse ja kella kahest läksin mina voodisse. Mina ärkasin pool viis, Evie ja Graeme ärkasid pisut enne viite. Väga normaalne. Mu enesetunne oli ikka pehmelt öeldes päris pask, ma lihtsalt ei jaksanud mitte midagi teha, kõik lihased olid nagu ära halvatud. Arutasime Eviega asja, ta sai aru, et ma ei taha õue minna ja küsis siis ettevaatlikult, et äkki me võime siis McDonalds'isse minna, et nemad saavad mängida ja mina saan süüa ja energiat juurde.

Vot nii tark laps ongi mu 4-aastane siin. Niisiis mõeldud-tehtud ja seadsime sammud sinna. Minul ei läinud ei söök, ei jook alla. Lõpuks tellisin siis jäätisekokteili, et no see peab minema. Jah, väga raskelt, aga tehtud sai. Lapsed jooksid end segasteks, see mu eesmärk oligi ning koju tulles oli kell juba pool kaheksa, ma pistsin mõlemad vanni.

Kui korraks teise tuppa läksin, pidžaamasid ja mähkmeid tooma, keeras Graeme suure paaditäie vett vannist välja. Ja see paat on reaalselt suur, ma ei kujuta ette, kuidas ta üldse jaksas selle välja tõsta. NO APPI!! Ausalt, vannituba lihtsalt ujus. Ajasin siis kõik rätikud põrandale, koristasin selle ära, riidlesin natuke Graemega, aga ega ta midagi eriti minust vist aru ei saanud. Evie ainult itsitas kõrval. Ma mäletan, et mina ka väiksena nautisin seda, kui mu vennad riielda said ja mina hea laps olin, hahaha.

Kell kaheksa läksid mõlemad voodisse, mina läksin alla ja hakkasin x-factorit vaatama. Kuulsin mitu korda nagu veepiisa tilkumist ja järsku nägin köögi laes pikka pikka triipu. Oiiiiii issand. Ilmselt see vannitoa vesi siis tuli kogu täiega alla. Appi appi appi. Esimese asjana tahtsin isale helistada, ma isegi ei tea, miks, võtsin juba telefoni kätte ja hakkasin helistama. Siis mõtlesin, ahhh loll Gerli, mida tema teha saab. Kuivatasin selle siis ära, vaatasin üleval vannitoa uuesti üle, ei olnud enam märg. Jumal seda teab, kust see vesi tuli, puges kuskile vahele.

Amee tuli poolkümme koju, näitasin talle ka seda jama, rääkisin ära, mis saab. Ta nägu oli täiesti emotsioonitu. Pagan seda siis nüüd teab, olen ma jamas või ei ole, hahaha. Õnneks ta teab ise sama hästi kui mina, et kui pahandust saab teha, on kaks olevust maailma muna peal, kes teevad seda helikiirusel - Graeme ja Brutus.

Niisiis X-factor lõpuni, koju läks minu silmis vägagi oodatud tegelane ning vaatasin veel Glee ära, rääkisin Margusega juttu (mu vapper öine eestlane) ning siis juba tiksus kell nii palju, et eestlased hakkasid kõik järgemööda sisse tulema ja sai nii ühe kui ka teisega jutustatud.

Ilusat hommikut!


Superõnnelik laps

Keegi küsis näha, kui suured on suured friikartulid. No ikka terve kandik on täis neid. Meie tavaliselt jagame Evie ja Graemega neid.

kolmapäev, 7. november 2012

Mida ma olen kolme kuuga õppinud?

Kuna mul ametlikult kolm kuud ameerikas täis on, sain ka programmist kirja ning mu tugiisik helistas mulle ja rääkisime, et ma peaks tegema enda jaoks mingi kokkuvõtte. Et mida arvasin, mida tundsin. Iga kolme kuu järel arvatakse, et peaks seda tegema.

Olen palju kuulnud seda, et neljas kuu on kõige raskem, sest siis pidavat koduigatsus kõige rängemalt tunda andma. Ma ei teagi, kas peaks seda kartma või sellega leppima. Minul siiani ei ole mingit hingesöövat igatsust olnud. Eks ikka ole asju, mille peale mõtlema jään, kuidas ikka oleks nii või naa, aga sellist tunnet, et nüüd ostan pileti ja sõidan koju.. Ei ole veel.

Kolme esimese kuuga olen teinud meeletu arenguhüppe oma keeles ja enesekindluses. Ma olen alati suhteliselt enesekindel olnud, aga ilmselt mäletavad kõik mu klassikaaslased, milline hirm ja suhe oli mul inglise keelega. Viimase õpetaja päevast päeva korrutamine, et ma ei oska, pani mind ennastki lõpuks arvama, et ju ma siis ei oska. Aga kui vaja, oskan küll. Pole veel ükski jutt rääkimata jäänud. Ja rääkida mulle meeldib.

Millised on ameeriklased? Pealiskaudsed oleks küll õige, aga mitte alati täpne sõna. Ma pean jagama ameeriklased hetkel kaheks ehk siis lapsevanemate põlvkond ja minu vanuselised. Räägin enda eakaaslastest. Nad on supersõbralikud. Siin ei pea hetkekski kartma, et lähed seltskonda, kus kedagi ei tunne. Pärast viite minutit tead kindlasti juba kedagi. Aga vähesed on Sinu sõbrad ka edaspidi. Kuigi minul on sellega just vastupidi läinud, pea kõik inimesed, kellega olen suhtlema hakanud, on mu suhtlusringkonnas siiani.

Nad armastavad kohutavalt textimist. See on siis sõnumite saatmine telefoniga. Ainult, et neil on see tasuta. Kuna ma olin suur sõnumite fänn juba Eestis, naudin seda kogu täiega. Mõtlesin, et peaks Adamilt küsima mõni kuu, palju ma neid kokku saadan. Ükspäev tegin telefoni tühjaks ja kahe päeva pärast kustutasin 600 texti jälle ära. Tõsine värk, haahaa.

Juba mingis blogis mainisin, et nad tõesti ei võta toas jalanõusid ära. Kui ma küsisin, miks nad seda ei tee, vastati, kuna väljas on kuiv. Tuleb tunnistada, et kliima on siin tõesti enamikel juhtudest kuiv (haha, läheb hästi konteksti praegu, arvestades, mis vesi idarannikul oli). Alguses mina selle hullusega kaasa ei läinud, aga näiteks siin pole allkorrusel kohta, kuhu jalanõudsid jätta ega kohta, kus neid jalga panna (noh, näiteks istuda) ja isegi kui ma koju tulles need jalast ära võtan, viin nad ikkagi enda tuppa ja siis kodust välja minnes panen alati juba üleval jalga. On mugavam.

Mugavusest rääkides, sel alal on ameeriklased esirinnal. Neil on drive-in'id igal pool, see tähendab, et nad saavad kõik oma asjad autos istudes aetud. Olen rääkinud panga drive-inist, söögikohtade ja apteekide drive-inidest ning neil on drive-in ka tavalises toidupoes. Annad oma listi asjadega, mida vaja on ja need otsitakse kõik välja. Selle loogikale ma pole veel pihta saanud, kunagi proovin ära.

Väga paljud ameeriklased ei proovi poes riideid, sest siin saab 30-päeva jooksul kõik tagasi viia, ilma mingite küsimusteta. Tellitakse asju internetist. Maksad korra postikulu, aga kui ei meeldi, kirjutad peale "return" ja saadetakse tagasi ilma lisapostikuluta. Paljudes kohtades kaardiga makstes ei pea kirjutama ei allkirja ega panema parooli, aeg on ju raha. Rääkimata sellest, et kui arvuti katki läheb, tuleb garantiimees koju, ise ei pea kuskile minema.

Ameerikas on kõik teistmoodi. Absoluutselt kõike, mida saab valesti teha, nad ka teevad. Alustades siis ühikutest, kilode asemel on neil poundsid, liitrite asemel gallonid, sentimeetrite asemel tollid, kilomeetrite asemel miilid ja lõpetades kellaaja arvestamisega 12-tunni kaupa, kasutades lühendeid PM ja AM. Ja nad päriselt ka pööravad punase tulega paremale.

See, et ameeriklased on kõik paksud, on vähemalt minu silmis kõik müüt. Eks muidugi ole neid natuke paksemaid ja päris pakse, aga et üldpilt oleks mingeid pakse inimesi täis, seda küll ei ole. Tunnevad siin treeningsaale ka päris hästi ega söö hommikust õhtuni hamburgereid.

Ja mis tunnen? Ma tunnen end hästi. Ma armastan oma peret siin, nad on supertoredad, mul on imetoredad lapsed. Eviega on meil traditsioon enne magamaminekut musi-kalli ja "I love you," nagu filmis alati öeldakse. Ja see on nii armas, mismoodi nad mu mu vabadel päevadel pikali jooksevad, kui ma lõpuks alla lähen. Tunnen, et mind armastatakse siin igal sammul. Ma olen palju sõpru saanud, nii teiste au-pairide, ameeriklaste kui ka ameerikas elavate välismaalaste näol.

Mis edasi saab? Ei tea. See tunne muutub küll iga päevaga. Eile olin täiesti kindel, et mu tulevik möödub USAs, täna tegime Liisiga plaane, mida sügisel Tallinnas teeme. Ma ei taha seda päeva, kui otsustama peab.

Igal juhul, kokkuvõtlikult võib öelda, et kolme kuu järel on asi positiivne. Nii positiivseks poleks osanud oma elu siin küll kujutada.

3 kuud Ameerikas


Täna oli erakordselt palju tähistamisi ühes päevas. Esiteks tiksus täis minu kolm kuud USAs. See aeg on küll nii ruttu läinud, et kui järgmised kuud sama ruttu lähevad, siis ma olen vist Eestis tagasi kiiremini kui üldse aru sain, et ära oleks olnud. Selle kolme kuuga olen ise natukene muutunud ja elu minu ümber väga palju muutunud. Nagu täna ühele oma sõbrale ütlesin: "Mine ise ligi 7000km kaugusele kogu oma senisest elust ja vaata, mismoodi maailma vaatama hakkad."

Teiseks tiksus täis aasta päevast, mil kohtusin ühe vägagi erilise inimesega minu elus. Ja mis sest, et mind ei ole praegu seal tema kõrval ja mis sest, et asjad on nii nagu nad on, ei vähenda see ju ometi minu suurt armastust tema vastu.

Ja nüüd viimased uuendused siit Mikidemaalt. Esmaspäeval hakkas tööpäev kell 8 hommikul. Mul oli tunne, et ma ei mäletagi, millal see viimati juhtus, sest no nii lebod tööpäevad on olnud. Adam oli kodus ja erinevalt tavapärasest ei lahkunud ta koos Ameega ja oma autoga. Mingi hetk ütles, et mina pean ta ära viima. Viisime siis Evie kooli ja siis viisin Adami ka kuskile ma ei tea kuhu, saime veel hullult nalja, kuna Adam on kaardilugemises ikka väga koba ja nii pidin ma mitmel korral oma rallimise oskusi näitama, haha. Kohale me jõudsime, Adami maha jätsime.

Edasi sõitsime Graemega koju tagasi, siis oli juba snacki aeg ja mängisime veidi õues ning hullasime niisama. Aeg tiksus kiirelt ja oli aeg Eviele järgi minna. Ma polnud koolis vist 3 nädalat käinud. Lausa võõras tunne oli. Koju jõudes tegin lastele lõuna, väiksed multifilmid ja läbi kisa magamaminek. Läbi kisa sellepärast, et pühapäeval keerati kella ja ega lapse organism aru ei saa, et midagi muutus ning nad olid magamamineku ajaks juba päris soodad.

Uni venis ka pikale, Evie ärkas pisut enne nelja, Graeme ajasin kella neljast üles, aga ta oli kuri ja passis voodis poole viieni. Amee tuli juba nelja ajal koju, koos saja poekotiga, aitasin need siis sisse tassida ja pakkisime asjad lahti. Tõi mulle ekstra-šokolaadi krõbinaid, sest me ükskord rääkisime, et mulle meeldib süüa selliseid krõbinaid, mis piima maitset muudavad (sest piim mulle ei maitse) ja et lemmikud on šokolaadiga. Nüüd siis sain šokolaadipadjakesed, mille sees on šokolaadikreem. Jaa, väga põnev. Caesari salatit sain ka, mingis kotikeses, Amee ütles, et ta ei suuda enam vaadata, kuidas ma selle pärast alati ekstra poodi sõidan. Ja apelsinimahla sain ka, küsimata.

Sellega seoses Amee uuriski, et kas Eestis juuakse ka pudelivett. Rääkisin siis meie filtrisüsteemist ja kraaniveest, pudelivee joomist olen ma ka kohanud, aga mitte nii nagu siin, et on 0,5 liitrised pudelid ja terve blokk. Küsis, kas minu jaoks on vahet. Hakkasin naerma ja ütlesin, et vesi on vesi.

Pärast tööpäeva skaipisin veel Kristoga ja poole kõne pealt viskas arvuti ekraani mustaks ja nägemist. Tee, mis tahad, tööle ei hakka. Kristo juba otsis mulle kõik Delli garantiilehed välja, kirjutasin telefoninumbri üles ning lippasin ruttu kooli.

Koolis oli alguses tore, aga siis hakkasime õppima igasuguseid pöördeid ja jumal teab mis asju ja no siis jooksis mul küll kokku kõik. Ei ole naljaasi ikka võõras keeles uut keelt õppida. Õnneks on see õpetaja supermõistlik ja sai mu näost kohe aru, et asi ei klapi ning küsis, milles mure ning kui ma oma küsimused küsitud sain, tundus isegi loogiline. 20 minuti pärast hakkas kogu nali otsast peale. Nii kaua kuni ma õpetajat inglise keeles kuulan ja kaasa mõtlen, on kõik korras, aga nagu ma tema juttu peas eesti keelde tõlkima hakkan, läheb kõik vussi. Õnneks lõppes tund seekord 30 minutit varem ning kuna mu tuju täitsa null oli, tühistasin kõik edasised plaanid, ostsin endale jäätisekokteili ja sõitsin koju.

Õpetaja andis kommi

Kodus siis skaipisime Michaelaga ning ma vaatasin oma hispaania keele uuesti üle, rahulikult ning nüüd saan aru küll. Tegelikult see meeldib mulle väga. Lihtsalt ma paraku olen selline, et kui ma millestki kohe aru ei saa, siis ma saan enda peale kurjaks ja siis ei saa kõigest edasisest ka aru.

Öösel magama läksin jälle liiga hilja, ema jõudis küsima tulla, miks ma ei maga. Iga kord kui ma kaua üleval olen, siis ma hirmuga ootan kuni ema tuleb, haha. Hommikul äratus oli kell 11.30. Tänane öö oli jälle paksult unenägusid täis ja hommikul kulutasin kohe tükk aega sellele mõtlemisele. Viimasel ajal on väga tõetruud unenäod kodustest ja kõigest, mis Eestiga seotud. Igatsust ei ole endiselt peale tulnud, see vähemalt hea.

Tööpäeva alustasin 12.30 ning jõudsin vaevalt lastega mõned sõnad vahetada kui juba oligi uneaeg. Ja oiii kui pikaks see täna venis. Evie ärkas kell neli, Graeme lõpuks tõstsin pärast viite lihtsalt voodist välja, kui oleks temast sõltunud, oleks vist hommikuni maganud. Kuna ma siis olin parajalt täbaras olukorras, ajasin lapsed õue ja jooksime kaks tundi õues ringi. Tuppa tagasi, tegime mingi õhtusöögi laadse asja, haha, sõid kaneelirulle.

Siis tegime veel vanni. No erakordne, kui palju vett nad suudavad vannist välja ajada. Kogu vannituba ujus jälle. Erakordselt lihtsalt sain nad pestud, pidžaamad selga, väike ülevaade Lottele ning rääkisime Eviega juttu. Ei teagi, kust ta selle peale tuli, aga küsis, millal mu ema ja vend külla tulevad ja küsis, mis nende nimed on. Ja uskuge või mitte, aga Egert tuli nii puhtalt välja, et mu suu vajus lausa lahti. Pisut pärast kaheksat igal juhul panin mõlemad lapsed uuesti voodisse ja pool üheksa magasid. Minus on ikka väga segadus, kust nii palju und võetakse.

Mina siis lülitasin ennast USA presidendivalmiste peale, see algas täna juba kell 7 õhtul ja kestab kella kaheni öösel. Vahepeal tuli Amee koju, küsis, kas ma tegelt ka vaatan seda.. Ja siis rääkisime niisama mõnusalt juttu, lugesin täna erinevaid juhtumeid teistel au-pairidel ning rääkisin Ameele ka, ja tema rääkis oma teadmistest ka. Naersime koos.

Näiteks lugesin, kuidas ühel tüdrukul tekkis boyfriend siin ja oma hostemale sellest rääkides ostis too talle kondoomid ja palus ettevaatlik olla. Lisaks üks tüdruk, kelle pere luuras teda kaameratest ja luges tema texte telefonis ja ühel õhtul 11.30 nägi hostema Facebookist, et tüdruk oli üleval ja kirjutas talle, et ta magama läheks. Rääkimata sellest, et ta oma autot kusagile minemiseks kasutada ei võinud. Päris hull.

Kella 11 ajal läks Amee magama, aga mina ikka pingsalt jälgisin presidendi valimisi ja poole kaheteistkümne ajal saigi valik tehtud - järgmiseks neljaks aastaks Obama kordusele! Ma olen superõnnelik. Ja veel eriti õnnelik olen selle üle, et nii Cincinnati kui ka kogu Ohio hääletas Obama võidule.


esmaspäev, 5. november 2012

Mitte nii väga laisk pühapäev

Kuna öösel sai hilja magama mindud, olin kindel, et magan poole lõunani, ei liigu kodust mitte kuskile ja olen õnnelik oma laisa pühapäeva üle. Nii muidugi ei läinud. Ärkasin üles kella 12 ajal, suhtlesin natukene inimestega ja lebotasin oma toas, sõin hommikuks kaks oreo küpsist, nüüd mingi uus asi välja lastud, valge glasuuriga. Ohhh kui head! Õnneks piisavalt magusad, et üle 2-3 süüa ei jaksa.

Õppisin oma hispaania keelt, õpetaja ütles, et me peame iga päev 15 minutit hispaania keelega või millegagi, mis on hispaaniaga seotud tegelema. Nii siis sel nädalal päris iga päev ei tulnud, aga enam-vähem. Kõik sõnad-dialoogid on selged, "Danza Kudoro" laul on ka juba selge, multikad vaadatud, muinasjutud loetud. Super.

Õpetaja ütles, et mõni õhtu võib margariitade joomine ka selle 15 minuti sisse kuuluda.

Kella kahe ajal helistas Zuri mulle ja käskis end püsti ajada, et lähme uuesti shoppama. Rääkisin talle eile, et käisin Burlingtonis ja ta oli nii kuri, et ma teda kaasa ei võtnud, niisiis läksime uuesti sinna. Ta tahtis samasuguseid saapaid, mis ma eile ostsin, aga lõpuks ostis ikka teistsugused ning igast muud kraami ka. Minu vest meeldib talle ka õudsalt, oli nii pettunud, et ma selle Eestist ostsin, aga täna leidsime päris okei vesti talle ka.

Mina ostsin endale kindad. See teeb kõigile nii nalja, sest kui mina ütlen, et väljas on külm, siis peab väljas ikka väga külm olema. Tegelikult lihtsalt eile õhtul hakkasid käed külmetama ja leidsin täpselt õiged asjad endale, need, kus näpud on väljas ja siis saab pärast teise poole kindast näppude peale tõmmata. Ma ammu selliseid tahtnud ja no 3 dollariga anti. Ja nagu ema ütles, katus sõidab ammu, mõistusega enam ei mõtle, mida vaja oleks või et hiljem peaks nende asjadega koju tagasi ka minema. Haahaa!

Zuri ja tema jalanõude hunnik

Kolm silmalainerit - pruun, hõbedane ja nähtamatu

Angrybird!! 

Nii hea soe sall oli, ei tahtnudki ära võtta ja müts ka supervinge (jah, kindad on ka peas)

ja lollitame ka ikka

Igal juhul shoppasime me siis lõpuks kahe tunni ringis ja läksime iHopi sööma, sinna samma, kus ma eile Markiga käisin. Me mõlemad olime nälga suremas ja teenindajale tegi meie erutus menüüd nähes nii nalja, hullult sõbralik tüdruk oli. Zuri tellis omale mingi hommikusöögi jama, muna-peekon-kartulimisiganes ja sibularõngad ning mina tellisin mingi võileiva kraami, röstsai-sink-muna-juust ning kartulid. Pool toidust muidugi jäi alles, sest ma mõtlesin, et kuna ma olen seal teist korda, siis ma pean pannkoogid ka ikka ära proovima. Ja tellisin maasika-banaani pannkoogid, lõpp oli superraske, aga imehead olid. Ja homseks on ka lõunasöök olemas, haha. Teenindaja oli lihtsalt super, ma arvan, et ma jõin mingi 100 klaasi pepsit ära, sest ta reaalselt tõi kogu aeg uue. Zuri ütles, et tal läks kümnenda peal lugemine sassi, ahaha. Niisiis, meilt sai tüdruk hea jootraha ka.





Mingi hetk liitus Abdul meiega, kui ta töö läbi sai ning nad Zuriga pidasid väga sõjaka vestluse usu teemal maha, see oli ikka täitsa jõhker. Mina teadsin, et Zuri teeb nalja, aga Abdul tundis ennast rünnatavana ja siis mina lihtsalt olin seal nurgas ja mõtlesin oi-oi-oi. Põhiline teema oli neil midagi taolist, et Jumal ütles Aadamale, et ärgu söögu õuna, aga see sõi, aga Prohvet ütles moslemitele, et nad ei tohi sealiha süüa ja Abdul ei söö. Zuri üritas talle ikka selgeks teha, et ta peab proovima seda, et see on nii hea, et kuidas ta saab öelda, et talle see ei meeldi, kui ta pole seda maitsnud. Lõpuks nad vaidlesid juba naise-mehe teemal, et kas abielluvad samast usust inimesega (Zuri on kristlane) või mitte ning kas lapsed siis peavad ka usklikud olema, kui naine ei ole ja ma tõesti tundsin ennast nii halvasti, sest Zuri ründas ikka teravalt. Pärast vabandasin siis Abduli ees ka, aga ta vist on ikka päris kuri.

Kella kaheksa ajal siis viisin Zuri koju, läksin ise ka koju ning koristasin terve toa ära, kõik sahtlid, kapid, kõik tegin korda. Vahel tuleb see hullus peale. Sorteerisin oma maiustused ka ära, sest ma ju ostan neid kogu aeg kokku, tahan proovida, aga üsna tihti ei maitse, siis need tõstan jälle eemale. "Mike-Ike" kommid on ikka lemmikud mul, nüüd ma leidsin Burlingtonist veel mitu erinevat sorti neid, nii hea!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga hull nädalavahetus oli, mu pere nägi mind vist 20 minutit terve nädalavahetuse peale. Aga samas, endal on kuidagi nii hea tunne, niimoodi möödub aeg ruttu, aga on väga lõbus. Niisiis, rõõmsa meeleoluga vastu uuele töönädalale!

kaart Adamile

Kaart seest (millegi pärast on külili, ei lase muuta ka). See kanake veel liikus kah.

Selline päikseloojang tähendab alati, et väljas on külm. Haha.

pühapäev, 4. november 2012

Laupäev (ja minu 100's sissekanne)

Niisiis olin endale saanud ootamatult vaba päeva ja ärkasin erakordselt kiiresti, läksin alla, rääkisin lastega juttu enne magamaminekut. Evie-Graeme ja Adam olid McDonaldsis käinud ja Evie sai mänguasja, mida ta mulle näitas. Ütlesin siis, et ma peaks ka sinna minema, et tahaks ka mänguasja. Evie ütles, et ma olen selleks liiga suur. Mõtlesin veidi ja nõustusin ning ütlesin, et ma võtan siis friikartulid ja kana naggitsad, Evie ütles, et ma olen selleks ka liiga suur. Lõpuks ütles, et burger on suurtele inimestele.

Gerli: "But I am big baby. Baby, but just big." (-aga ma olen suur laps. Laps, aga lihtsalt suur)
Evie: "You are not baby. You are babysitter!" (-Sa ei ole laps. Sa oled lapsehoidja!)

Minu tee viis Cincinnati Premium Outletsi, kus polnud ammu käinud ja pidin minema mõnda asja üle vaatama, kas on veel alles. Kui kohale jõudsin, sain aru, et seal on hullumaja. Laupäev ja kell oli 1. Kõigepealt otsisin ma parkimiskohta ei rohkem ega vähem kui 10 minutit. Kui olin koha leidnud, sadas taevast konkreetselt mingit paska alla. Ei olnud see vihm, ei olnud see lumi, meenutas veidi meie rahet, aga oli  ikka märg plöga. Kõik inimesed jooksid ning karjusid. Nagu loomaaeda oleks sattunud.

Käisin oma lemmikpoed alguses järgemööda läbi, Guessi, Aeropostale, Rue21, Charlotte Rousse'i, Nike'i ning kui juba mitu kotti käe ümber oli, mõtlesin sügavalt sisse hingates, et lähen Hilfigerisse ka. Meeste poolelt hoidsin teadlikult eemale, sest kui ma midagi ilusat näen, siis on jama käes. Seega proovisin paar naiste asja selga, aga õnneks ei meeldinud. Haha, jäi raha alles.

Kuna siis ilm oli veel jaburamaks läinud ja mina mõtlesin, et väga ajuvaba oleks ka koju minna, sõitsin hoopis pisut eemale Burlingtoni, mille ma mõni nädal tagasi olin valmis vaadanud. Tegemist oli Cincinnati Malliga, mis esmapilgul tundus üsna maha jäetud olevat. Reaalselt, terve blokk kaubanduskeskust oli lihtsalt tühi. Ei poode, ei inimesi.. Leidsin oma Burlingtoni üles ja leidsin järgemööda ka kõik asjad, mille järgi ma sinna läksin. Ja mõned asjad lisaks. No super shopingupäev oli täna.

Poes hakkasin mõtlema loogiliselt, kus ma asun ja järgmise loogilise sammuna mõtlesin, et üsna mu ligidal peaks Mark elama. Textisin talle ja tuligi välja, et ta 3 miili eemal. Kuna mina hommikul süüa ei tahtnud/jõudnud ning kell oli juba 5, läksime me sööma. Koht nimega iHop. Väga mõnusa menüüga, nii-öelda firmaroog pannkook. Ilmselt olekski pannkooke võtnud, aga täna polnud üldse magusa isu ja nii läksin oma lemmiku (trummipõrin) Caesari salati peale välja. Ja ikka pool portsu koju kaasa. Mu kaaslane ajas mul täna küll veidi hinge täis, päris mitme koha pealt ma lihtsalt mõtlesin, et ahhh issand jumal, aga muidu oli okei. Ainult, et temast lahti saamiseks pidin kasutama vabandust, et mu hostisa textis mulle, et ma pean koju minema.

Sõitsin siis kodupoole tagasi, tulin kiirteel üks mahasõit enne kodu oma maha ning läksin Tylersville roadile ning käisin Targetis ja Famous Footwear (või äkki oli mingi muu pood, haha) poes, ostsin veel mõned asjad, mida oli vaja ja mõne asja unustasin ka ning kui olin lõpuks autosse istunud, et koju sõita, helistas Zuri ning me leppisime kokku, et viin asjad koju ja hängime.

Jõudsin koju kella poole kaheksa ajal. Väga normaalne. Vahetasin oma vanematega 3 sõna, lastega 4 sõna, viisin asjad üles, käisin pesus, textisin veel veidi ning kella üheksa ajal läksin välja tagasi. Veidi tundsin end isegi imelikult, et tunnikeseks koju tulin, aga mõtlesin, et kuna mul on ainult nädalavahetused vabad, siis ma peangi tsillima. Igal juhul korjasin Zuri peale ja Kareni peale ja me sõitsime Wyomingi, misiganes ja kusiganes see ka poleks.

Seal kohtusime Ianiga ja sõitsime edasi mingisse kohalikku baari, mis nägi välja nagu tüüpiline Ameerika baar filmides. Ian kohtus seal Ericuga (ja tema naisega). Meie mängisime Zuri ja Kareniga ühe piljardi ja pärast seda läksime poodi. Vahepeal olin oma hostisalt saanud sõnumi, et vajadusel ei pea ma ööseks koju tulema, vaid võin mujale jääda, mis ligemal on. Väga väga armas temast. Poest ostsime me coca, sprite'i ja mingi imeliku joogi veel lisaks ning kuna me VÄGA erutusime McDonaldsi kuldse "M" tähe peale, mis ikka väga kaugele paistab, siis pärast poeringi läksime me sinna.

Mina tellisin oma shake'i (mis on uus sõltuvus siin) ning siis kutt ütles, et bla-bla sõitke järgmise aknani, aga Zuri hakkas karjuma, et ei ei ei, meil on veel ühte tellimust vaja. Noh siis jooksis kutt kokku ja ma ikka üritasin seletada, et meil on nüüd uut tellimust vaja, eraldi 1tsekiga ja arvega ja puha. Ja siis me naersime ikka korralikult seal, mida me täpselt tahame. Kui me lõpuks maksma jõudsime, oli see teenindajakutt jumala kindel, et me oleme purjus. Üritasime ikka seletada, et ei ole ja lõpuks Zuri ütles talle, et me täitsa kained, pole alkoholi käeski hoidnud ja see kutt ei taha näha meid, kui me oleme alkoholi tarbinud. Haha, tegime ühe inimese tuju laupäeva õhtul jälle heaks.

Meie tellimused muidugi läksid kõik sassi ja segadust oli korralikult, seega me pidime hullult kaua ootama ja sisustasime aega lollakate piltide tegemisega. Pärast siis sõitsime Nicki majja. Nick on Iani sõber. Ja Nicki naine Jill on maailma kõige vaimukam inimene. Ma arvasin terve õhtu, et Jill on mingi 20-21, nagu mina, siis sain teada, et tal oli eile sünnipäev ja sai 31. No ma räägin, ameeriklased ja nende säilitusained..

Õhtu oli väga tore, meil oli õues lõke, tutvusime uute inimestega ning grillisime vahukomme. See maitse ajab mind lihtsalt oksele, aga grillida on väga tore. Ja nalja sai korralikult. Minu nimega saab alati nalja, ameeriklased nii püüdlikult ikka üritavad seda Gerlit öelda, täna Jill tegi komplimendi, et mu nimi on nii seksikas. Ja siis sain komplimendi oma inglise keele kohta ning kui küsiti, mis sõna mu jaoks kõige raskem on ja ma ütlesin, et "comfortable," ikka silp haaval com-for-table, siis pool õhtut käis nali selle ümber, et ma suudaks selle välja öelda. Tehke, mis tahate, ei suuda.

Kella ühe ajal sai nalja, sest ameeriklased keeravad kella kell 1 öösel ning minul on näiteks mobiilis kaks kella, üks on automaatne kell ning teine on nii-öelda ekraanikell. Nii tekkiski olukord, kus automaatne kell jäi 00.59 peale seisma ning ekraanikell tiksus edasi. Kui ekraani kell oli saanud 1.59, muutus see tagasi 00.59 peale ja automaatne kell tiksus ka edasi. Päris naljakas oli vaadata, kuidas üks kell lihtsalt seisis. Niisiis, tagasi 7-tunnise ajavahe peal.

Lahkusime siis grillipeolt pisut pärast kahte ning viisin pliksid koju ja jõudsin ise ka koju. Kell oli pool kolm. Ehk tegelikult pool neli. Kuna mu kõht oli kohutavalt tühi, sõin ära oma Caesari salati ning nüüd lähen magama ka. Kell näitab jälle neli. Haha.

22 000$ ja ongi kaater olemas

Outdoor pood, päris huvitav

Karen

Zuri

Zuri

Karen

joujou

Mi Chicas

Lemmik

meie lõke


Nick ja Jill

Vahukommi grillimine

Kella kolmene õhtusöök

laupäev, 3. november 2012

Viimased päevad

Kuidagi vaikseks jäi blogi viimastel päevadel. Tegelik põhjus seisnes selles, et kolmapäeva õhtul oma saadet vaadates tundsin järsku, et kuidagi paha on olla. Kuum-külm ja pea muutus järjest kapsamaks ja kui siis kurva näoga alla läksin, et ma vist olen haige, sain kraadiklaasi ja esimest korda elus oli kehatemperatuur 100! Haha. Ehk siis 38 kraadi Celsiuse järgi. Päris halb lugu. Sain igasuguseid vitamiine ja rohtusid ja kebisin magama ära.

Hommikul ärkasin üles, mitte midagi polnud muutunud. Kuna see aga tuli nii ootamatult, olin ikkagi lastega. Sisuliselt vaatasid nad terve päeva multikaid, sest ma lihtsalt ei jaksanud mitte midagi teha. Lõunaune ajal magasin koos nendega, mõnusalt 2 tundi, ärkasime koos Eviega. Hmm, ma ei teagi, kas me midagi tegime veel, ma olin ikka jumala sooda omadega. Pärast tööd sõin veel rohtusid sisse ja kebisin magama ära ning panin omale äratuse X-factori ajaks. Tundus, et tervis on võib-olla parem, aga kraadida ei julgenud.

Kuna ma siis terve päeva olin maha maganud, öösel muidugi und ei tulnud. Jee-jee! Kui lõpuks varahommikul magama läksin, tundsin vähemalt, et pea pole enam kummist. Reedel ärkasin keskpäeva paiku ja jooksin kohe alla kraadima, ja minu õnneks oli mu semu palavik ennast alandanud. Ameet kodus ei olnud, ei saanud küsida midagi temalt, aga otsustasin siis ise, et lähen hingan värsket õhku. Sõitsin (jaa, õues olemine) kõige pealt kinno, kus ostsin kingituse Ameele ja Adamile, sest nagu te eelnevatest blogidest nägite, ühel oli reedel sünnipäeval, teisel on täna.

Mingi hetk textis Mark mulle, et mis ma teen ja kas mul oleks aega kokku saada, seega ma seadsin oma sammud Orange Leafi, kus sain suure hunniku frozen jogurtit. Jaa, see oligi täiuslikust õnnest puudu. Rääkisime mingi tunnikese juttu, siis pidin ma ära minema. Sõitsin läbi ummikute (sest meeletult arukas on reede õhtul pool kuus üritada kuskile minna) koju, nägin Ameet, soovisin lõpuks näost-näkku ka õnne (Facebookis, textis, blogis ja kaardil olin seda juba teinud) ning nad läksid välja.

Jäin lastega koju, vaatasime autode multikat, tegime vannitiiru ja veidi pärast kaheksat läksid mõlemad väga rahumeeli magama. Väga väga tore. Tegelesin siis veel veidi oma üllatustega, nüüd kõik valmis ja pean lihtsalt järgemööda ootama kuni kuupäevad kätte jõuavad ja neid esitlema saab hakata. Haha. Mingi hetk saabusid Amee ja Adam ka oma peolt koju, rääkisime veidi juttu minu töögraafikust, sest november oli ikka täitsa täitsa imelik, päris mitu kohta olid siuksed, et misasja? Näiteks ühel reede õhtul pool tundi. Haha, midaa??

Igal juhul sain kinnitust, et mul on superluks perekond ja läbirääkimised olid edukad ehk sain ka ühe laupäeva hommiku vabaks, mida mul väga väga väga oli vabaks vaja. Ja pilk kalendrisse näitas, et mul on KAKS NÄDALAT veel jäänud oma lennuni, jejejeje. Ma nii elevil.

Igal juhul siis kesköö paiku tuli Ian mulle järele, sest jälle pärast tervet päeva moosimist otsustasin, et no mis siis ikka, saame siis kokku. Käisime McDonaldsi drive-in'is, sest neiu Gerli väga väga tahtis jäätisekokteili (ja see on siin niiiiiiiiiiii hea) ning siis sõitsime mänguväljakule, vaatasime tähti ja ronisime niisama ning rääkisime juttu. Väga mõnus oli. Ja ma olin väga soojalt riides, kartuses uuesti haigeks jääda, nii, et täitsa hea oli mitte väriseda. Kella kahe ajal tõi Ian mu koju tagasi, Skypesin veel emaga ja siis Egertiga, kes ikka mõnel korral nädalas tuleb mulle ütlema, et uni tapab mu, sest ma ei hooli temast.

Amee sünnipäevakook.

Õnnelik koogi ja cocaga, hahaha.
Ja nüüd siis ongi kätte jõudnud jälle nädalavahetus, mis esialgu pidi ka töötulva all mööduma, kuid plaanid muutuvad kiiremini kui Sandy oksi laiali lennutas, niisiis on ikkagi vaba. Lähen shoppama.

Palju õnne sünnipäevaks !



Once a year I get the chance
To wish you birthday cheer.
It pleases me no end to say,
I wish you another great year.
So happy birthday to you Adam,
From the bottom of my heart.
And may your good times multiply,
Till they’re flying off the chart!

Happy birthday, Adam!

Palju õnne sünnipäevaks!



I’m wishing you another year
Of laughter, joy and fun,
Surprises, love and happiness,
And when your birthday’s done,
I hope you feel deep in your heart,
As your birthdays come and go,
How very much you mean to me,
More than you can know.


Happy birthday, Amee!


neljapäev, 1. november 2012

Päris Halloween

Tavaliselt on kolmapäeviti vaba päev, see nädal ei olnud, sest sain juba ette nädal aega puhkepäevasid. Kuigi töö algas kell 12 ja ma mõtlesin, et saan kaua magada, läks mul meelest ära, et täna oli koristajapäev. Pekki. Me rääkisime Ameega ka sel teemal, et võib-olla oleks neljapäev parem, aga samas on minul keerulisem olla kahe lapsega majast väljas kui ärgata varem. Niisiis käib ta ikkagi kolmapäeviti.

Keskpäeval algavad tööpäevad on sellepärast head, et siis järgneb kohe uneaeg. Täna sain ka mõlemad väga kiiresti magama ning seejärel oli 2 tundi leboaega, ilm oli endiselt väga märg ja vihmane. Tegelesin veidi oma asjadega, üllatustega (nüüd mul neid juba mitu plaanis) ning pärast tegime Eviega snäki, lakkisime ta küüned ära. Poole tegemise pealt ütles mulle, et ma olen esimene au-pair, kes ta küüsi lakib. Hakkasin naerma ja ütlesin, et see küll hea pole, hahaha.. Pärast tegime veel väikest videoshow'd, panen kaks videot siia ka, väheke kummuli on, ma ei saanud üldse aru, kuidas ma oma telefoni hoidma peaks.


Kui Graeme ka üles ärkas, hakkasin lastele just õhtusööki valmistama ja siis tuli Amee koju. Lõpetasin õhtusöögi tegemist ja mängisin endiselt lastega, skaipisin ema ja Allariga ning kirjutasin jälle palju Egertiga, nagu ta ütles, ma rikkun kõik tema õhtud ära, kui kõige paremad saated telekast on.

Mingi hetk tuli Adam ka koju ja siis tulid meil külalised, mingi Amee sõbranna oma lastega ning Adam, see sõbranna ja Evie ja sõbranna lapsed läksid trick-or-treati jooksu tegema. Meie jagasime siis kodus komme. Alguses muidugi Graeme ärandas kaks pulgakommi ära ja sõi neid rõõmsalt koos.

Evie kostüüm - Brave nukk, ilma parukata.  Müts oli peas, sest megakülm oli väljas. Ja niisama Graeme. 

Pulgakommimees

Esimesed külalised

ja veel külalisi

Ja veel külalisi

Meie kodutänav ja tricktreatitajad

Suht peaaegu viimased trikktriititajad, Adam ütles, et nemad on selleks juba liiga vanad, et see pole viisakas
Pärast seda jooksuvärki käisin korraks poes, ostsin endale õhtusöögiks salati ja vaarikad ning vudisin koju tagasi, kus minu suureks üllatuseks oli täna X-factori esimene live-saade. Ma arvasin, et see nädal jääb vahele, aga ei jäänudki. Seega kaks tundi meelelahutust. Ja nüüd vara magama, sest mul on ju nii raske nädal olnud. Nagu ema ütles, pean välja puhkama oma kuuest puhkepäevast.