kolmapäev, 12. detsember 2012

Hullumeelne teisipäev

Täna pikka juttu ei ole. Tööpäev algas 12.30. Lapsed läksid magama tund hiljem. Magasid kella viieni. Ma lihtsalt ei tahtnud neid üles ajada, kuna nad on meeletud viimastel päevadel. Mingi halb tähtede seis vist. Evie oli ärgates väga heas tujus, Graeme jätkuvalt jonn-ving-jonn-ving. Ja see pidev "Ma tahan," "Ma teen," "Ma ei kuula Sind" suhtumine, appi appi appi. Time-out jälle sõbraks saanud, mis siis ikka.

Õhtupoole tegime vanni. Minu vannis. Ja nali köögi-lae-vee tilkumisega hakkas jälle pihta. Evie küsis nii süütult, et miks vesi vastu lauda pladistab (siinkohal pidin googeldama, mida tähendab sõna splash eesti keeles, hahaa) ja siis nägin mina ka, kuidas see sealt ülevalt kogu täiega alla tuli. Muidugi järjekordselt on tegemist nädalaga, kus Adamit kodus ei ole, seega suhtlesin siis temaga telefoniteel. Kuna seekord ei olnud lapsed vett maha ajanud, ei saanud see ka sellest tulla, seega on meil majas korralik jama. Adam lubas neljapäeval üle vaadata ja siis otsustada, mis saab. Väga jube lugu igal juhul.

Pärast vanni veel veidi multikaid ja siis ükshaaval pudinad magama.


Treenin muskleid, jee-jee
Minu tööpäev kestis siis poole kümneni. Õhtu mingi osa sai sisustatud Jüri ja Margusega skaipides, kes olid üpris kaugel 0-promilli staatusest ja hiljem leidsin veel 2 eestlast, kes olid purjus.. Mis asja, tähistate teisipäeva või mida?

Kuna Rob oli päeval õhtuks plaane välja pakkunud ja mu päev oli parajalt ajuvaba olnud, saatsin talle kella üheksa ajal sõnumi, et kino kõlab hästi ja nii läksime vaatama filmi "Killing them softly." Minule meeldis sellest filmist ainult Brad Pitt. Muidu oli siuke väga vägivaldne film, üldse mitte midagi sellist, mis mulle meeldiks. Kuigi filmi viimane lause meeldis mulle väga. "America is not a country. America is a business." Minu moto nüüd siin elades, haha.

Pärast tõi Rob mu kenasti koju tagasi, kusjuures ma pidin talle seletama, kus ma elan, aga ma ju päris teangi, kuidas minu juurde saab kuskilt tundmatust kohast ja nii jooksin korraks ikka üsna kokku, aga pakkusin huupi pöörde vasakule ning nii koju jõudsingi. Haha, päris hea GPS olen.

Ja selline ajuvaba päev mul oligi. Mul on tunne, et kui lapsed oma iseloomu lähipäevil muutma ei hakka, lähen ma lihtsalt hulluks, täiesti ilma naljata.

Minu lohutuskast

Jälle mõned pildid jõulukaunistustest. Vasakul all on palmipuuga Zuri maja.
PS! Kui pildile peale klõpsata, näeb seda suuremalt.

teisipäev, 11. detsember 2012

Sinine esmaspäev

Need esmaspäevad kohe on halva hõnguga ja nii juba algas nali keskööst pihta, kui ma kuidagi magama ei jäänud. Kasutades kuldse klassiku sõnu, "Olime Une-Matiga kohtingu kokku leppinud, aga mina ootasin teda kaks tundi."

Seega hommik oli veel eriti ulme teema. Mingil seletamatul põhjusel oli veel Adam ka kodus, niisiis viis tema Evie kooli ja meie Graemega eksisteerisime kodus. Hommik oli nii aeglane ja nii uimane kui veel võimalik. Miski lihtsalt ei toiminud ei mul, ei lastel, ei vanematel.

Hommikused multifilmid
Pliksile kooli järgi läksin mina ja pärast seda algas selline loomaaed lihtsalt, et no sellist päeva pole mul veel siin olnud. Ei kuulanud üks, ei kuulanud teine, vastu haukumine oli lihtsalt mega ja ka pärast korduvat karistamist, rääkimist, oma tuppa saatmist ei muutunud mitte midagi. Appi lihtsalt. Kui ma mingi hetk olin saanud nad rahulikult diivanile istuma ja multikaid vaatama paistis mõlema silmis väsimus. Magama panek seega läks väga lihtsalt.

Selleks ajaks olin mina ka juba energiast tühjaks imetud, skaipisime Killu ja Alvariga, mina magasin, klapid kõrvas ja siis nad vahepeal üritasid minuga rääkida, aga üldiselt magasin lastega koos. Kella nelja ajal ärkasime siis kõik, Amee tuli ka pisut hiljem koju. Mina otsustasin õhtusööki tegema hakata, sest alati ma koolis suren nälga, kunagi ei viitsi enne kooli süüa teha. Pärast sööki jutustasin veel Allari ja Kaioga ka, täna kuidagi oli väga suhtlusrohke päev.

Kella kuue ajal hakkasin kooli minema. Õues leidsin, et mu auto on lume all. APPI APPI APPI kui tore! Haha, okei, see oli veidi liialdatud, tegelikult oli mu auto peal umbes peopesa täis lund, aga no lumi on lumi. Lume üle kohut ei mõisteta.


Koolis oli täna viimane tund, saigi esimene kursus läbi. Uskumatult ruttu käis see asi. Tartu Ülikoolis asi muudkui venis ja venis ja venis, siin on lupsti ja tehtud. Seega meil oli veidi kokkuvõttev tund, veidi õppisime teise kursuse teemasid ning kordasime kogu jama üle, mis me olime 7 nädalat õppinud. Tuleb tunnistada, et väga hästi läks, pidime ise tegema ettekande ühel teemal, mis meil oli ja minu ettekanne oli siis riietepoe shopping, kus tuli kulutada 200 eurot. Ma ostsin vist umbes 4 asja. Õpetaja küsis, kas kogu raha on läinud. Ma ütlesin, et need on eurod ehk tegemist on Euroopaga ehk kõik on VÄGA kallis ja nelja asja peale ongi kogu raha läinud. Õpetaja arvas, et ma olen vaimukas.

Pärast tundi pakuti veel õunapirukat, imehea. Siis sõitsin koju, väikse vahepeatusega apteegis, Targetis ja muidugi iga esmaspäeva õhtune kohustuslik jäätisekokteil McDonaldsist. Kodus rääkisime Ameega minu edasisest kooliplaanist ja mõtlesin välja oma plaani ka Eestis oleva kooliga, mille kohta mulle hea pakkumine tehti, ei saa ju loobuda. Kui kõik asjad vastu võtan, saab ikka jube palju kooli olema järgmisel poolaastal mu elus. Mitte, et see mulle ei meeldiks.

Minu tunnistus

Siinkohal võlgnen selgituse seoses päkapikkudega USAs. Kirjutasin, et lapsed saavad iga päev kingitusi. Märkasin ise, et vist ikka ei saa küll ja nüüd mu semu Mark seletas mulle ära, kuidas see asi tegelikult on. Ameeriklaste jõulud ja muu jama selle ümber sisaldab mingit St Niklausi päeva, mis on 6.detsember. Sel päeval pannakse sussid ukse taha ja siis jõuluvana abiline toob kingitused. Kui ma järgi mõtlesin, olid need kingitused küll jah kuuenda hommikul.

Seega siis selline lugu hoopis. Kõik muu on endiselt lilleline. Jeejee.

esmaspäev, 10. detsember 2012

Nädala teine pool

Reedene tööpäev oli kuidagi erakordselt lühike. Hommikupoolik möödus Eviel koolis. Kooliteel nägin, et meie lähimale suurele tänavale pandi 5.detsembrist valgusfoor. Enne oli seal 4-way-stop, mis tähendas, et kõik ristmikule tulijad pidid peatuma. Mõlemal pool teed oli suur plakat juba 2 nädalat enne valgusfoori tulekut väljas, et olgu autojuhid tähelepanelikud ja blablabla. Reede hommikul siis sattusin ise sinna teele ja kujutate ette, et enne valgusfoorini jõudmist oli tee ääres 3 märki, et uus liikluskorraldus, tähelepanu valgusfoor ja ole ettevaatlik - valgusfoor. Kas te teete nalja? Need märgid olid umbes 100m enne valgusfoori. Ja siis need ameeriklased imestavad, miks neid natuke totudeks peetakse.

Pärast kooli oli meil paras loomaaed, Graeme nuttis kogu aeg ja lõpuks läks ligi tund aega varem magama kui tavaliselt. Panin ta ainult korraks oma voodisse rahunema ja viis minutit hiljem tüüp magas. Evie läks natuke hiljem järgi ja kell 2 oli juba Adam kodus ja möllas ja pakkis laste asju. Mina esimese hooga ei saanudki aru, miks ta seda teeb, aga siis selgus, et Adami õde viis lapsed enda juurde. Ohhjee, vaba nädalavahetus.

Mingi hetk läksin siis kodust ära, käisin pangas ja erinevates poodides, ostsin hunniku igasugu asju ja jõulukingi oma au-pairide kohtumise jaoks ning Zuri sünnipäeva kingituse ühe osa ka. Nimelt oli minu plaan teha talle 20 kingitust, sest ta sai 20 ja minu meelest uus dekaad on väga oluline. Ma polnud seda kunagi varem teinud ja minu meelest oli see megalahe. Pärast shoppingut läksin ruttu koju, sest Zuri tuletas vahepeal meelde, et pidime kinno minema.

Korjasin nad siis Kareniga peale ja läksime kinno, esimest korda elus suure ajavaruga. Läksime vaatama filmi "Playing for keeps," mis oli nii tüüpiline naistekas kui veel olla saab ja esimest minutist oli selge, kuidas see lõppeb, aga no lõpus olid ikka pisarad ja nii nii kurb. Igal juhul mõnus naisteõhtu. Pärast viisin tüdrukud koju ja läksin ise järgmise sõbra juurde filmi vaatama. Vaatasime ära "Back to the future," mis minu jaoks oli pisut raske, igasugu keemilisi termineid täis, aga õnneks sisule sain pihta. Nii hästi kui kell 2 öösel oli võimalik saada. Haahaa.

Laupäeva hommikul tegi mu semu mulle pannkooke mustikatega, sest peanutbutteri ja moosisaiast ma endiselt keeldusin. Vaatasime mingeid lambiseid asju telekast ja rääkisime juttu ning mingi hetk siis läksin ära, käisin veel viimaseid asju ostmas ja sõitsin koju. Skaipisime Killu ja Alvariga ning ma pakkisin Zuri kingitusi.

Lõpuks sain nendega valmis, siis lebotasin terve õhtu kodus lihtsalt maha, kuidagi selline väsimus oli peal. Ühel hetkel korjasin Zuri peale ja me läksime McDonalds'isse, sest see on just õige koht, kus 20ndat sünnipäeva pidada. Keskööl tõin oma kingituse ja kui Zuri alguses suurest elevusest muudkui avas ja avas kinke, siis meie "grande finale" oli meie pilt ja selle peale hakkas Zuri nutma. Ma olin nii segaduses, üliarmas, et talle korda läks, aga ma ei tahtnud teda nutma panna. Haha.

Kingid pakituna, ränk töö

Zuri ja viimane kingitus

Zuri ja kinkide avamine

Kogu krempel lahti pakituna

Pärast rääkisime veel tükk aega juttu ja lõpuks koju jõudsin kella kahe ajal, kus ma siis üsna kiirelt ka ära vajusin. Hommikul ärkasin veidi enne kella ühte, ilmselt oleks terve päeva maha maganud, aga meil oli au-pairide meeting täna. Ma olin ülipessimistlik selle suhtes, aga no peab käima ja eelmine jäi vahele, seega vedasin siis ennast kohale.

Jõudsime sinna, koos Zuriga, meie ees täpselt tulid Nele, Kim, kes on sakslased ja Eva, kes on ka sakslane, üks uutest tüdrukutest, kes USAsse sel kuul tuli. Sees olid veel mõned tüdrukud, mina tundsin ainult Dorottyat, kes on Ungarist pärit. Kaunistasime küpsiseid ja jõime kuuma šokolaadi ning rääkisime juttu. Mina, Zuri, Nele ja Kim eraldusime kuidagi omaette gruppi, teised olid kas uued või teises clusteris ja no ma ei tea, ei olnud seda jutusoont täna.

Meisterdamise vahendid ja minu küpsised


Kim, mina, Zuri ja Catalina
Kui kõik kohal olid, mängisime mõned mängud. Esiteks pidi arvama, mitu kaunistust on kuuse peal, mina panin 74, õige vastus oli 93. Päris täpne. Zuri võitis. Järgmiseks oli soki sisse pandud 10 asja, mida pidi katsudes ära arvama. Mina sain 6 õiget, Kim ja Nele said 7, nemad olid võitjad. Järgmine mäng oli meeskonnana, 9 inimest ühes tiimis, enda parema käega pidi võtma kõrval seisva inimese vasakust randmest kinni ja siis käest-kätte edasi andma kingituse lehvikut, või seda rosetti, mis iganes see on, päris naljakas oli, meie tiim võitis. Ja siis lõpuks oli kingituste mäng. Igal ühel oli number ja järjekorras sai kingi võtta. Ja võis võtta kas uue kingi või varastada kellegi teise kingitus. Mulle see varastamise asi üldse ei meeldinud, näiteks Zuri sai alguses väga hea kingi, mis talle meeldis ja siis see varastati lihtsalt ära, ta oli nii õnnetu. Mina sain kingituseks Victoria Secreti parfüümi ja kehakreemi, lavendli lõhnaga, väga head.
See oli see rosettide mäng, minu tiim on vasakul

Kingihunnik

Natuke udune on, aga niimoodi me seal istusime kõik reas

Kingipaki varastamise stseen

Seal olid mingid lõunamaade pliksid - mehhiko, brasiilia, lõuna-aafrika vabariik 



Meie tugiisiku kuusepuu ja Vanessa
Pärast kingimängu rääkisime veel juttu seal, ühel tüdrukul oli perega probleeme. Ta peab reaalselt kogu aeg töötama. Ükskord kell 11 õhtul, kui ta oli juba pidžaamas voodis ja valmis magama jääma, saatis hostema sõnumi, et vanem laps on üleval ja mingu ta temaga tegelema. Ja kui tüdruk julges öelda, et see pole tema kohustus, öeldi talle, et ta peab paindlik olema oma tööaja suhtes. Seega, ta kaalub väga tõsiselt rematchi.

Kella viie ajal läksime ära, sõitsime Zuri juurde, kus meil oli tema perega sünnipäev õhtusöök. Pakuti riisi ja sealiha. Appi, appi. See oli mu esimene sealiha ameerikas, ma tundsin end kui väike laps, nii hea lihtsalt oli. Riis ja liha ja brokkoli. See roheline jama jäi minu poolt puutumata, aga muud asjad olid super. Ja mingit pikka saia pakuti, nägi välja nagu peenike hotdog ja sees oli juust. Huhh kui hea. Magustoiduks oli muidugi Zuri sünnipäevatort. Panime 20 küünalt peale ja laulsime kõik koos sünnipäevalaulu ja torti pakuti koos jäätisega. Tundub, et see jäätis+kook on mingi ameerika traditsioon, ma sain seda nii New Yorgis kui ka Ohios ja nüüd Zuri juures ka.

Sünnipäeva lapsega grupipildid



Lõpuks jõudsin siis koju tagasi kella kaheksa ajal, nägin korraks Eviet, Graeme oli juba magama läinud ning oma toas leidsin ka oma pakid. Mulle tuli täna 6 pakki. Haha. Nendest 4tk olid mu enda saadetud pakid Eestisse, mis tulid tagasi, sest postkontoril, kuhu oma pakid jätsin, ei ole volitusi saata rahvusvahelisi pakke. Seega pean siinkohal oma vabandused esitama, minu jõulukingid teieni õigel ajal ei jõua. Pean nüüd minema uuesti postkontorisse, kuskile mujale ja uuesti posti panema, uueks aastaks äkki jõuavad kohale. Oeh jah. Ameeriklased ja nende süsteemid.

Lisaks sain kätte oma jaki, mille tellisin ja paki Kellylt ja Triinult. Kuigi ma alguses mõtlesin, et ma ei tee seda lahti, sest see jõudis liiga vara, sai lõpuks minu kuidagi kodulembeline emotsioon võitu ja tegin lahti. Oi kui kiiresti need pisarad tulid. Need kaks teavad täpselt, mis mulle meeldib ja kuidas mulle meeldib ning see pakk oli lihtsalt nii nii nii armas. No nii õnnelikuks tegi. Aitäh teile!


Ja nii saigi üks sisukas ja lõbus nädalavahetus jälle läbi, jään rõõmuga järgmist ootama, mis sama lõbus tõotab tulla.

Ahjaa, unustasin blogis sujuvalt mainida, vahepeal sai juba 4 kuud Ameerikas täis. Linnulennul on see aeg läinud, alles ma tulin.

reede, 7. detsember 2012

Kolmapäev-neljapäev

Kolmapäev on vaba päev, see tähendab poole lõunani magamist. Absoluutselt! Õhtupoolikul käisin Walmartis, ostsin omale suure hunniku asju. Kui täpne olla, ostsin teistele. Üllatuste rada hakkab nüüd tulema. Endale sain lõpuks perekonna sildiga pildiraami ning mandariinid. Ohh, kuidas ma igatsesin seda maitset ja lõhna. 1,3kg pakk maksis 4 dollarit. Õnneks ma ei tea, kui palju mandariinid Eestis maksavad, siis ei tilkunud süda verd ka seda makstes. Ja valged Oreo küpsised leidsin ka, ma oleks peaaegu nutma hakanud seal poes. Need on lihtsalt lemmikud ja kui ema ja Egert külla tulid, sõid nad sujuvalt mu viimased ära ning ma ei leidnud neid ei Targetist, Meijerist ega ka Krogerist enam. Walmartist sai uus lemmikpood!

Enne koju tulemist käisin Subwayst läbi ja haarasin võileiva kaasa ning sõitsin siis koju ära. Kodus võtsid lapsed mu rajalt maha ning Amee ja Adam olid ka kodus, niisiis tegime veidi nalja veel kõik koos ning lõpuks jõudsin alles kella kaheksaks oma tuppa, et siis x-factor ära vaadata. Pärast seda oli veel Grammy auhindade nominentide väljakuulutamine, aga ma olin nii väsinud, et läksin otsejoones magama.

Öö oli ülemõistuse rahutu, nägin õudusunenägusid, näiteks sellest, kuidas tahtsin öösel bensiinijaama minna, aga see oli kinni ja autosse tagasi läksin, pandi mulle püstol oimukohta. Ma röökisin unes nii kõvasti, et kui ma silmad lahti tegin, tundsin kurgus valu. Ja no sellised unenäod öö läbi. Lõpuks ma ei julgenudki enam magama jääda, haha.

Hommikul algas tööpäev kella kaheksast, lapsed tundusid kohe esimesest minutist peale üleni segased. Neil olid ka päkapikud käinud. Võinoh, Ameerikas käib kogu aeg jõuluvana vist, vähemalt Evie ütles küll mulle,e t jõuluvana tõi kingitused. Ja kingitusi oli palju. Ja neid on palju iga päev kuni jõuludeni. Oh jeebus. Laste segane olek jätkus kuni lõunauinakuni, kus mõlemad magasid 13-16, seega andis neile ka tunda see segasus.  Pärast lõunaund tegime pesupesemist ja süüa kõik koos, lastele hullult meeldib süüa teha. Kella viie ajal tuli Adam koju, aga ta tundus meeletult väsinud, seega ma ei kiirustanud oma tuppa.

Panin lastele õhtusöögi valmis ja mängisin nendega pisut ning hakkasin siis endale õhtusööki tegema ja nägin, et Adam magab diivani peal. Nii armas lihtsalt, vaene isake oli nii väsinud. Palusin siis lastel tasa olla ja läksime hoopis üles ära ning tegime mullivanni, mida nad üle kõige armastavad. Ühel hetkel Adam ärkas ja märkas, et lapsi polegi, siis ütlesin, et magagu, et ma möllan nendega. Endal oli küll kuidagi nii hea tunne nendega väljaspool tööaega tegeleda.

Lõpuks siis möllasin nendega jälle kella kaheksani, tulin oma tuppa ja vaatasin x-factori hääletuse ära. Üks minu lemmikutest läks koju, aga tuleb tunnistada, et viimase nelja seas on 3 esinejat sellised, kelle võidu üle ma rõõmus oleks, seega päris hea statistika. Pärast laulusaadet veel ka Glee ja siis uneaeg jälle.

Evie päkapikuasjade hunnik ja minu tehtud kaelakee kaelas (ka üks kingitustest).
Evie soovib häid jõule ka "Happy Christmas," ilmselt Halloweenist jäi niimoodi meelde. Ma ikka üritan Merry Christmas õpetada talle, loodan, et jõuludeks on selge.

Graeme kingitused
Ahjaa, Evie on väga suure silmaringiga tüdruk ja nii teab ta näiteks Hispaania keeles päris mitut värvi ning täna luges mulle 1-5 numbrid ette. Uskumatu, nii tark.

Igal juhul nüüd vaja veel reedene tööpäev üle elada ja siis ongi nädalavahetus, mis saab päris lõbus loodetavasti olema.

kolmapäev, 5. detsember 2012

Teisipäeva lõpp ja pildid

Kuna kolmapäev on vaba päev ja lebo päev, teen viimase pilgu veel teisipäevasesse päeva ning lisan pildid. Pärast lõunauinakut olid mul lapsed väga armsad, meil õnnestus kõik suurepäraselt ning nalja sai rohkem kui piletiraha väärt. Kui õhtul Adam koju tuli, tegime veel nalja ning Evie kammis mu juukseid ja kiitis neid taevani, kui pikad ja ilusad.

Siinkohal mainin ära, et üks asi, mis Ameerikas tõsiselt närvidele käib, on juuste väljalangemine. Oli see probleem minul, oli ka mõnel teisel tüdrukul. Ja aitäh empsile, kes mulle hunniku mingeid asjalikke asju tõi, juba läheb olukord paremaks. Kui need otsa saavad, on jälle jama käes ilmselt. Mingi jama veega ilmselt peab ikka olema.

Niisiis, kui mu tööpäev oli läbi saanud ja ma olin lisaks veel Evie ja Graemega ligi tunni mänginud, tuli tänase õhtu parim lause. Cincinnatis on kaks pesapallitiimi - Bengals ja Reds. Meie majas on Bengals Jumal. Vaatasime mingit spordiasja ja ma rääkisin, et mul oli eile testis küsimus, et mis on Cincinnati pesapallitiim ja ma vastasin Bengals, sest vastupidiselt juhul ilmselt oleks Adam mu maha löönud ning selle peale tuli lause, et kui ma julgen välja minna Redsi fänniga, söödakse mind elusast peast. Appi, appi, ma naersin pisarad silmas.

Lõpuks läksin oma tuppa ja vajusin lihtsalt magama. Ilmselt oleks hommikuni maganud, aga panin endale äratuse, et Victoria Secreti showd vaadata, sest seal esinesid Rihanna, Bruno Mars ja Justin Bieber - kõik mu lemmikud. Hea saade oli. Pärast veel lobisesin mõne sõbraga ning nüüd on kell juba ilmselgelt liiga palju, et üldse üleval olla, seega panen blogi lukku ja lähen magama.




Tegin natuke parema pildi oma seinast. Seal on suur osa ikka veel puudu ning osa pilte läheb veel raamide sisse. Oeh jah, suur suur piltide fänn olen.

Michaela sai täna mu saadetud kaardi kätte. Ta on suurim kaardifänn, keda ma tean, niisiis mõtlesin, et see oleks armas üllatus.


teisipäev, 4. detsember 2012

Emotsioonid

Esmaspäevane tööpäev algas hommikul kell kaheksa ja tõotas tulla üks igavesti ilus ja tore päev. Nagu tavaliselt, oli meil Evie koolipäev, meil Graemega veidi lebom hommikupoolik ning hiljem Evie peale, lõunasöök ja lõunauinak.

Kuna ma jube hõivatud kogu aeg olen, pani Kelly juba varakult aja kirja, et minuga skypeda saaks, päris naljakas. Varsti vajan sekretäri abi, kõik ajad on kinni. Igal juhul oli jälle mõnus vestlus ning sellele järgnesid veel ka muud vestlused, kuna lapsed magasid ikka päris pikalt.

Amee tuli koju kuskil poole viie ajal, rääkisime temaga veel korraks juttu ja siis läksin oma tuppa veel hispaania keelt veidi õppima. Eile õhtul oli suur suur test, 170lk peale õpikust + töölehed, igasugused grammatilised laused ja niisama sõnad (näiteks värvid, numbrid, päevad, kuud).

Pool tundi enne kooli sain väga kurva uudise, nüüd meie majas jälle lein, seekord minu südames. Pikemalt ma  sel peatuma ei jää, ei taha sellest rääkida. Ma ei rääkinud isegi hostvanematele, saatsin neile hiljem lihtsalt texti.

Sõitsin siis kooli, läksin klassi, tegime eksami, sain 98 punkti 100st. Ühes kohas läks 60-70 numbrid segamini (need ülisarnased - sesente ja setente, hääldus põhimõtteliselt sama) ja ühes kohas läks üks sõna valesti. Seega, emotsiooni pealt tehtud eksam ja ma väga rahul.

Pärast kooli rääkisime pikalt mu õpetajaga ning siis sõitsin koju ja võtsin vahepeatusena McDonaldsist jäätisekokteili ja kodus ootasid hostvanemad mind juba ja rääkisime nendega ka. Edasi oma tuppa, kus ma siis lõpuks olin saanud nii-öelda aja olla üksi ja nukrutseda. Olin päeval saanud kätte tellitud kalendri ja pildid, seega siis sorteerisin pilte ja panin kalendri üles, rääkisin veel Benny ja Michaelaga juttu ning kesköö paiku panin ennast riidesse ja läksin õue.

Võtsin auto ja sõitsin semu juurde, et oma mõtteid mujale saada ning me grillisime tagaaias liha ning ta üritas mind "peanut-butterit" armastama panna, aga mis on rõve, on rõve, seal ei ole muid variante. Rääkisime veel juttu, mängisin kassiga (sest ameeriklastel ju ei ole kunagi kasse, seega see kass nüüd saab kogu mu armastuse) ning kella kahe ajal tulin koju tagasi.

Vajusin voodisse ja magama ning ärkasin hommikul kell 11. Paremas tujus, paremas meeleolus. Algas päev lastega, kes ei olnud heas tujus. Saime kuidagimoodi ikka hakkama ja nüüd magavad mõlemad juba pikemat aega, seega ilmselt oli nende halb tuju tingitud väsimusest.

Seega, ei midagi uut ja olulist, läheb lepase reega.

Palju õnne vanaemale ja vanaisale pulma-aastapäeva puhul! :)


Suur ja  väike Peeter

3.detsembri ilm

3.detsembri temperatuurid. Kell 10 hommikul 62F (16,6 C), kell 6 õhtul 71F (21,6C) ja kell 10 õhtul 82F (27,7C). Õhtul käisingi väljas t-särgiga, nii soe oli


Pole parim pilt, aga umbes näha, kui palju tulukesi igal pool on

Kalender ja detsembri kuu. Muud kuud tulevad järgemööda. Ise olen väga rahul.
Hispaania keele eksam. Kaheksas küsimus oli, et milline on kuulus pesapallitiim Cincinnatis. Ilmselt Adam oleks mu ära tapnud, kui ma poleks sinna Bengals kirjutanud. Haha.

Ja lõpetuseks siis panen lihtsalt ühe pildi selle kalli inimese mälestuseks, keda meie seas enam ei ole.



And when we have remembered everything,
We grow afraid of what we may forget.
A face, a voice, a smile? A birthday? An anniversary?
No need to fear forgetting, because the heart remembers always.

esmaspäev, 3. detsember 2012

Nädalavahetus

Eile õhtul oli mul filmiõhtu semuga, vaatasime filmi "The Groundhog day," mis rääkis mehest, kes ärkas igal hommikul kell 6 samas päevas. Ükskõik, mida ta tegi päeva jooksul, uuesti ärgates poleks seda kõike nagu üldse olnud. Alguses oli ta hästi ennasttäis, aga selle ajaga õppis maailma ja inimesi teisiti vaatama ning lõpuks filmis olnud naine armus temasse ja lõpp oli ikka selline ninnu-nännu nagu tavaliselt. 1992.aasta film, päris naljakas, ma olin siis mähkmetes, kui see tehti.

Pärast filmi mõtlesin tund aega, kas jääda ööseks sinna või minna koju, otsustasin jääda ja nii oli meil kella kolmeni hommikul veel väga sisukas vestlus Eesti ja Ameerika elude erinevusest ja inimestest. Hommikul ärkasin kõige pealt 10.30, rääkisime natukene ja magasin edasi. Siis ärkasin kell 11.30. Siis ütles tema, et võiks ikka ühe uinaku teha ja lõpuks sain riided selga alles kell 1. Mõnus laisk pühapäev.

Hommikul vaatasime veel filmi ja rääkisime veel näiteks rassimist Eestis, ütlesin, et no mustanahalistel inimestel on Eestis ikka väga raske elada ja tema ütles, et hoolimata sellest, et Ameerikas on valged-mustad kogu ajaloo koos olnud, paistab rassism ka siin välja. Rääkisime veel minu tulevikust, aga nagu Liisa näiteks oma blogisse kirjutab: "See lõik läheb ainult bestsellerisse" ehk sellest siin pikemalt praegu rääkima ei hakka.

Kella kolme ajal lõpuks siis läksin koju. Evie pidi mu suurest õnnest pikali lausa jooksma, ta teeb seda alati, kui ma kuskil kadunud olen olnud mõne aja. Superarmas laps. Kodus siis tegin kiired vestlused eesti sõpradega ning panin jälle riidesse ja sõitsin Daytoni lennujaama. Dayton on minust 50 minuti kaugusel, seega päris hea sõit. Seal ootasin tund aega Zurit, kes tuli täna Panamast tagasi. Jee! Sain ta kätte, sõitsime tagasi Liberty Townshippi, läksime Friday'sse sööma.

Ma polnud päev otsa midagi söönud, seega oli tunne, et ma võiks terve menüü tellida. Lõppes see sellega, et ainus, mille ma ära sõin, oli juustukook, kõik muu on kodus kaasas, haha. Zuri kommenteeris, et ma teen seda alati, et ma ei söö oma eelrooga isegi mitte kunagi ära. Zuri teatas mulle täna ka maailma parima uudise, nimelt ta pikendab oma olekut USAs. Minu üllatuseks ka samas peres, ta lihtsalt armastab neid lapsi nii väga. See aga tähendab seda, et kuni minu äraminekuni (vähemalt augustini) on Zuri ju ka siin. Supersupersuper, see oli lihtsalt terve kuu parim uudis!



Pärast viisin ta koju ära ning tulin ise ka koju. Homme algab uue hooga uus töönädal, sünnipäevade maraton algab ka, pidu peo otsa, jee-jee.

Täna sai 3 kuud Ohios ja Gasserite perekonnaliikmeks olemisest. Ajuvabalt kiiresti lendab aeg, ausalt ka.

Graeme - Amee . Adam - Evie
♥ 

pühapäev, 2. detsember 2012

Detsembri esimene

Märkamatult ongi kätte jõudnud detsember, jõulukuu. Jee-jee. Üks asi, mida ma kohutavalt ameerika juures näha tahan, on nende jõulud. Meie peres polnud jõuludest mingit juttu olnud ja nii küsisin ühel õhtul ise, milline meie jõulukava on (sest siin naljalt ilma kavata ei möödu miski). Sain korraliku ülevaate ja ülesandeks mõelda, kas ma tahan liituda või mitte. Täna rääkisime hostemaga selle veel üle ning tundub, et mul tuleb 3 jõulusöömingut USAs + üks veel Skype vahendusel Eestis ka. Lubati mind ka lauda võtta, haha.

Igal juhul siis reede hommikul magasin ma kaua kaua, pea keskpäevani ja alustasin siis oma eesti keele tundi Killu ja Alvariga. Ilmselt ilma nendeta oleksin ma terve päeva lihtsalt maha maganud, nii loid oli olla. Mingi hetk ajasin ennast püsti ja sõitsin frozen jogurtit ostma, lootes, et seal on wifi. Ei olnud. Võinoh, oli, aga teenindajad ei teadnud parooli. Only in America..

Niisiis mõtlesin kiirelt mingi muu variandi, kuidas Killu ja Alvariga edasi rääkida ja sõitsin McDonaldsi parklasse, kuhu levis wifi. Whoohaa, ameeriklased, te üllatate mind. Kuna frozen jogurti hindasid on palju küsitud, siis näiteks eile läks mul 500g jogurit maksma 4,6$. See tegelikult oli kõikide allahindluste tulemus, tavapäraselt on umbes 350g umbes 6 dollarit. Sellise hinnaklassiga. Ja makstakse kaalu järgi, ka lisandid (kuulsin, et eestis maksad iga lisandi eest eraldi).

"Ma lähen pesen niikaua paar potti ära" ehk skype autoparklas
Hiljem istusin ma mõne tunni veel McDonaldsis, rääkisin Killu, Alvari ja hiljem ka Michaelaga. Siis otsustasin Meijerisse minna, sest ühele kaardile oli marke vaja. Sai saadetud. Seekord mitte Eestisse, postikulu hinnavahe andis kohe tunda, haahaa. Käisin poes ka, leidsin superägedad särgid endale, 4.5$ tükk. (jah, mul on nii vähe asju, et ma LAUSA vajan uusi - ennetan lihtsalt küsimusi).

Pärast poe ringi läksin koju ja kodus sai veel Benny ja tema pojaga skypetud ning siis tegelesin hispaania keelega, tegin koduse töö ära ja saatsin õpetajale. Vähe vussi läks, õpetaja tahtis olevikuvormi, ma panin kõik tulevikus, ütles, et mul on järgmise tunni teema selge. Jeee! Siinkohal tuleb aitäh Karenile öelda, kes mulle alguse kätte näitas, et ma üldse midagi aru saaks. Superlahe on omada hispaania keelt emakeelena kõnelevaid sõpru antud hetkel.

Lõpuks hoolimata sellest, et ma tahtsin vara magama minna, läks see ikka mõnusalt üle kesköö ja kui ma siis hommikul kell 7.30 ärkasin, oli see enese vihkamine kiire tulema. Täna ootas ees tööpäev, sellepärast eilne vaba oligi. Hommikupooliku tsillisime siis niisama toas, enne lõunasööki käisime kiire tiiru pangas ning siis lõunasöök ja magamine. Kella kolme ajal ärkas Evie üles, ma ütlesin talle, et vara veel ärgata, et proovigu veel magada, läkski magama tagasi. Amee arvas, et see on päris naljakas.

Esialgu pidi tööpäev olema 6.30ni, aga siis saatis Amee sõnumi, kas saaksin lastega kella kaheksani olla. Mul oli kuidagi hea tuju ja ütlesin, et muidugi, sest esiteks sain ma siis lasta neil leebemalt magada ja meil oli aega ka õhtul nii-öelda välja minna. Käisime McDonaldsis. Ja siinkohal siis kommenteerin ka, sest keegi saatis mulle väga ähvardava kirja selle kohta (haha). Üldiselt, kui me seal käime, söövad lapsed õuna ja kana naggitsaid, joovad piima. Vahel söövad ka mõne friikartuli, üldiselt mitte. Seega, see ei ole kohe mitte mingist otsast ebatervislik toitumine, mida ma peaks vältima. Ja ma ei käi nendega seal salaja, pere kiidab kõik käigud väljaspool kodu kahe käega heaks.

Üleüldse on mulle hakanud tunduma, et neid sapiseid kommentaaride pritsijaid on kuidagi paljuks läinud. Mitte üldse ainult minu blogis, siin on teisi au-paire ka, kelle elu kohta (või lausa välimuse kohta) ettekirjutisi tehakse. Kõike seda muidugi anonüümselt. Tean, et kui on avalik blogi, tuleb sellega arvestada, aga kuulge teie kõik, kes te umbes 10 aastat olete rääkinud, kuidas te lähete ka välismaale elama ja pole seda endiselt teinud, ärge võtke sõna elu pealt, mida teie iial elada ei julgeks.

Täna oli õues 17 kraadi. Jah, soojakraadi. Käisin teksade ja t-särgiga ringi. Ja õhtul lugesin uudistest, kuidas Eestis lubatakse 17 kraadi külma. Okei, tuleb tunnistada, et kliima on üks nendest asjadest, mida ma Eestist ei igatse. Lumi on armas ja tore, aga kuna siin pole talverehve, ei oota ma siin lund absoluutselt. Kuigi ka talverehvide ja lumega on mul kodust väga "tore" kogemus olemas..

Harjutame Killuga inglise keelt. Wasaaap, seks paksu tagumikuga, istusid mütsid peas ja jõid teed. Haahaa!
Viimasel ajal on palju Killut ja Alvarit mu blogisse sattunud. Minu meelest on see väga vahva, et mul on väiksed missioonivennad kodus, kes mu keelt hoida üritavad ja rääkima sunnivad ja hea on vahel ka hinge pealt asju ära rääkida, mis trükimusta ei kannata.. ahahaha. Nagu Killu täna ütles: "Kõik, mis juhtus USAs, jääb USAsse."

Tahaks päkapikke ja advendikalendrit. Viimase lähen ostan esimesel võimalusel ära. 

reede, 30. november 2012

Vaba päev, tööpäev, sünnipäev

Kolmapäev on vaba päev ja sel nädalal oli küll koristaja päev, aga ma lihtsalt ei suutnud üles ärgata ja üleüldse olen ma piisavalt tubli, et oma tuba ise koristada (mida ma ka hiljem tegin), seega ma magasin süümepiinadeta terve aja, kui koristaja kodus oli.

Kui ma üles ärkasin, oli meil Killuga Bingo Loto õhtu, nemad vaatasid telekast ja jagasid mulle ka numbreid ja siis mina muudkui tegin oma piletile märkmeid. Kahjuks ei võitnud. Äkki järgmisel nädalal uuesti, haha, päris tore meelelahutus mu meelest.

Pärast lotomängu sõitsin West Chesterisse, mis on minust umbes 15 minuti kaugusel, kohtusime Robiga ja sõime tema lõunasöögi ja minu hommikusöögi. Tema siis on mäletatavasti see minu "intelligentne ameeriklasest sõber," mis tähendas, et ka meie vestlus oli läbi ja lõhki tarka juttu täis. Mingi hetk ma väsisin sellest lihtsalt ära ja hakkasin napakamaid teemasid otsima ja lõpuks me jõudsime oma jutuga sinnani, et beebidele mõeldud purgitoidud ei ole üldse head. Haahaa, praegu ajab ennast ka naerma, kuidas sellisest teemast üldse rääkida saab.

Kuna Rob pidi tööle tagasi minema, läksin mina poest läbi, ostsin Graemele veel paar asja ning sõitsin siis koju, kust leidsin üllatuslikult eest Amee isa. Ja Graeme ka. Mõtlesin, et räägin vanaisaga juttu, aga ta ei tundunud üldse jutusoonel olevat, niisiis skaipisin Killuga ikkagi.

Pärast läksin alla ja leidsin sealt veel Ashley, kes on Amee õde ja Amee ema ka. Ja siis eelnevalt oli Amee isa ka. Mina ei teadnudki, et meil mingi pidu on, haha, seda suurem üllatus. Seekordne kohtumine oli pisut lõbusam kui eelmine, kuna teist vanaema-vanaisa ei olnud, rääkisin nendega ja tuleb tunnistada, et pean oma arvamust pisut korrigeerima nendest. Esimesest kohtumisest jäi mulle kuidagi mitte nii sõbralik mulje neist.

Kui nemad ära läksid, kolisin üles ära, vaatasin x-factori ära ning pärast seda tahtsin magama minna, aga no oli vaja ühega ja teisega ja kolmandaga rääkida ja nii see aeg muudkui venis ja venis ja venis.. Niisiis, kui mul hommikul kell 7.30 helises, ei tahtnud ma ennast üldse tunda. Uni oli magusam kui šokolaad, jumala tõsiselt. Kuulsin, et Brutus haukus ja garaažiukse häält, mõtlesin, et misasja, kes see enne kaheksat külla tuleb. Hiljem selgus, et see oli öö läbi tööl olnud Adam, kes terve päeva siis kodus magas.

Mina läksin alla ja andsin Graemele oma kingituse, kutil oli täna sünnipäev, sai tervelt 2! Meil oli palju juttu olnud lärmakatest mänguasjadest, seega ma arvasin, et oleks jube naljakas kinkida midagi, mis teeb palju palju lärmi. Sain hästi hakkama. Graemele igal juhul väga meeldis, võttis auto isegi magama kaasa.

Vasakul siis minu kingikott: kiirabiauto, lotte krõbinad, the cars vannimullid ja draakonikommid (minu pere laste vaieldamatud lemmikud) ning paremal paistab kurikuulus kiirabiauto lähemalt. Ja Graeme sünnipäevasõõrik.

Minu sünnipäevalaps, kadestan neid rosinasilmi ja pikki ripsmeid. Ja viimasel pildil on näha, et kutt kasvab kasvab, ilmselt minu lahkumiseks on juba jalg sama suur kui mu käsi.

Meie päev oli väga produktiivne - meil oli hommikul suur suur kunstitund, terve laud oli pärast joonistusi täis. Mina pidin rohelise Brutuse joonistama ning punase maja, kuhu siis Evie lisas tegelased ja muidugi "car-truck" Graemele. Need kaks sõna on tal kõige puhtamad, mida ütleb. Nagu Adam mõnitas, kui ma tahtsin Graemele musi teha, karjus ta "No! No!" ja siis Adam ütles "Nooo kisses, only cars and trucks." Haahaa. Hiljem tegime käsitööringi, tegin neile paberist lennukid. Tahtsin aurikut ka teha, aga ei mäletanud absoluutselt, kuidas see käis. Järgmiseks korraks õpin internetis selgeks. Soolatopse meisterdasime ka.

Kunstitund, kunstihuvilised, käsitööring ja meie joonistuste kogumik


Mõlemad lapsed läksid kell 1 rahumeeli magama ja ärkasid alles kell neli minu äratamise peale. Selleks ajaks oli Adam ka üles ärganud, seega oli minu tööpäev läbi. Mitte, et see lastele sobinud oleks, niisiis me veel tegime mingit paraadi üle maja ning mängisime Eviega printsesse ja Graemega autodega. Lõpuks kell viis tulin oma tuppa, kaklesin iPodiga ning sättisin siis end valmis ja läksin välja.

Sõitsin uuesti West Chesterisse, seekord Chicago restorani nimega "Uno," (mitte ei tea, kuidas Uno Chicagoga seotud on) ja kohtusin seal Ianiga. Teenindaja oli lihtsalt nii supersõbralik, alguses kuuldes, et me mõlemad oleme seal esimest korda, vuristas ruttu igasugu asju ette ning ma valisin siis Caesari salati ja kanapizza. Tahtsime küll BBQ kana tellida, aga teenindaja millegi pärast arvas, et mingi muu kana ja lõpuks saime siis BBQ kana pizza tasuta koju kaasa võtta, teenindaja ütles, et tema viga. Mitte, et teisel pizzal midagi viga oleks olnud. Vot siuke teenindus!

Ian on ilmselt minu inglise keele arenemises päris palju "süüdi," sest just tema on see olnud, kes mu jaoks nagu õpetaja on olnud ja täna ta üritas mulle seletada sõna kirbud ja no ei saanud aru. Lõpuks kutsus teenindaja, et kas ta oskab seletada seda sõna ja teenindaja küsis, miks seda vaja on ja siis ma ütlesin, et inglise keel ei ole mu emakeel, mille peale ta suured silmad tegi ja ütles, et ta ei saanudki aru. Ja kuna Ian endale naist otsib, siis ma mõtlesin, et küsin selle teenindaja telefoninumbrit talle, aga tuli välja, et ta oli hoopis abielus, haha. Ja siis mina kirjutasin enda telefoninumbri pizzakarbi peale, mille peale teenindaja tegi suured silmad ja küsis, kas meil Ianiga polegi üksteise numbreid. No nii naljakas lihtsalt. Seletasin siis Ianile ka, et üks asi, mida ma Eesti juures vihkan, on külmad teenindajad. Et meil võetakse tellimus ja joostakse siis kiiresti minema, äkki jumala eest julgeb midagi veel küsida. Teenindus on Ameerikas tasemel!

Sest toidupildid ikka meeldivad. Tervitan isa sellega, haahaa!

Minu brownie koogi mingi jäätise magustoit. Nimi ei jäänud meelde, liiga keeruline, haha.

Meie õhtusöök venis päris pikale, aga oli jälle supernaljakas, kuidagi ülivaba õhkkond. Pärast õhtusööki sõitsin otsejoones koju, tee peal leidsin endale vastu vaatamas kaks suurte silmadega loomakest, pidin lihtsalt pilti tegema neist. Kuskil loomaaias elan, kodutänavas hüppavad jänesed ringi, kõrvaltänavas on kitsed.



Ja lõpetuseks siis kaks pildikest veel.

Kodumaantee ja mingi ilus veekogu seal

Meie pere laste lemmiktassid nüüd!