teisipäev, 8. jaanuar 2013

Põnev esmaspäev

Nüüd algas siis jaanuarikuu töögraafik, kus pole ühtegi lebopäeva, kuu lõpuni välja kõik tööpäevad kirjas. Vahelduseks on hea sellist graafikut vaadata, detsember oli küll eriti tühi, ainult vaba päev siin ja vaba päev seal. Niisiis alustasin hommikul kaheksast ühega lapsega tööd. Teine ärkas veidi hiljem. Tujud olid mõlemad superhead, ma olin väga rahul.

Elu USAs aga läheb karmiks. Täna hommikul Eviet kooli viies olid kõik sissesõiduteed suletud, politseiautod vilkuritega ees ning ükshaaval vaadati kõik autod läbi. Politseiohvitser küsis näha last, keda kooli viiakse. Politseidel oli listid käes laste nimedega, pidin ütlema, mis minu lapse nimi on. Minu nime taheti ka küsida ja ma nägin, et eesolevas autos näitas naine dokumenti ka, aga millegi pärast siis hakkas kiire, sest kooliaeg surus peale juba ning mind lasti läbi. Ilmselt mängis see ka rolli, et mul oli Graeme ka.

Mina ei saanudki aru, mis siis valesti on, aga kui pärast uuesti järgi läksime, ajasin ajad segamini ja meil oli palju aega ning kuulsin kahte ema omavahel rääkimas, et mingi kahtlane mees oli ringi luusinud kooli ümber. Mõlemad koolid on nagu sisehoovis, kuhu viib kolm teed sisse, aga majad omavahel moodustavad nagu aia ning siis keskel on parkimine. Ja see mees oli sellel parkimisalal ringi liikunud, kella kaheksa ajal. Ilmselt arvas, et kool hakkab kell 8, aga väikestel hakkab alles üheksast. Väga jube igal juhul.

Kuna aga mina kellad segamini ajasin, kooli viimine on täistund, järgi minemine on veerandtund, siis me Graemega tsillisime autos ja nüüd saate pildigalerii minu eriti armsast modellist täna hommikul.








Pärast lõunat arutasime Eviega täiskasvanulikult, millal meil on jälle aega McDonaldsisse minna. Pakkusin välja, et homme äkki veab kuidagi ajaliselt välja selle asja. Mina võiks nendega seal iga päev käia, aga kui nad 3-4ni magavad, siis me paratamatult ei jõua kella 5ks koju tagasi, kui vanemad koju tulevad. Seega me käime seal kas siis, kui mul pikad ja õhtupoolsed päevad on või kui ma 6ni töötan. Nagu näiteks homme.

Õhtul oli meil päris naljakas lastega, Graeme kogemata tegi mulle haiget ja ütles siis nunnu häälega nagu Evie alati ütleb: "Oh sorry," see oli nii naljakas. Ja Graemest on meeletu mahlasõber saanud, piim ei lähe enam üldse. Minu õhtupoolik möödus õpiku seltsis, 4 tundi lugesin seda pagana õpikut. Ausalt, kui sellest kasu ei ole, siis ma tulen koju. Haha.



Üks tavaline pilt tänasest. Mulle nii meeldivad need koolibussid ja ma ikka üritan Graemele ka selgeks õpetada seda sõna, hetkel on ta endiselt "truck." Haha. Ahjaa, täna hommikul kooli sõites panin iPodist lastelisti, kuhu ma panin mingid lastelaulud ja kõik eesti keelsed laulud, mis ma endale youtubest kokku suutsin tõmmata ja siis täna tuli Nexus - Nii kuum ja Evie ümises tagapingis kaasa seda, päris naljakas.

Meil lubab nädalavahetuseks 15+ kraadi. Talv, daa-daa, aitaski juba. Täna hommikul näiteks oli mu auto lootusetult jääs, mõtlesin küll, et mis pagana põhjamaal ma olen nüüd. Aga no tasus kaks nädalat külma ilma kannatada küll, kui pärast miinuskraade kohe pluss viisteist tuleb. Jee-jee!

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

5 kuud

Täna Ameerikas 5 kuud täis ! Märge kirjas.


Täna oli suur tähistamisepäev, ma olin terve päeva voodis. Skaipisime Killu-Alvari-Liiviga konverentskõnes, see oli päris naljakas ning hiljem Liiviga kahekesi ka, viisin ta uudistega kurssi ikka. Ja kuigi ma Killule lubasin, et ma ei lähe täna kuskile välja (sest ma olen jätkuvalt haige), oli meil õhtul ikka Zuriga väike nunnu istumine. Temal oli vaja rääkida, minul oli vaja rääkida. Alguses käisime õhtust söömas ja siis frozen jogurtit magustoiduks. Ja siis tagasi koju.
Mängis lollakat oma salliga, haha

Sain lõpuks hinna ka teada, haha. 1oz=28 grammi. Seega umbes 100g on 1,6$ ehk 100g=1,2€

pühapäev, 6. jaanuar 2013

Cluster meeting

Tänase varase ärkamise põhjus oli au-pairide kohtumine, mis algas kell 12, downtownis, mis on tunni aja kaugusel minust. Jep, ma olin päris kuri. Seega, ma ärkasin kell üheksa, lobisesin veidi Killuga ning seadsin siis oma marsruudi paika. Kõigepealt siis Zurile järgi ja siis võtsime suuna Lebanoni poole, kus võtsime peale Joanna. Joanna on siis see uus tüdruk Madelene peres, kes on ka rootslane. Kartsin väga seda kohtumist, sest üsna veider tunne on kuidagi sõpra asendada. Õnneks läks asi lihtsamalt, tegemist väga toreda tüdrukuga.

Sõitsime siis ligi 40 minutit sinna pagana kesklinna, ühes tee otsas ei suutnud me GPSiga kahepeale piisavalt kiiresti mõelda ja nii me põmmdi teises osariigis olimegi. Sõitsime üle silla, tuli silt: "Welcome to Kentucky," well well. Welcome, welcome, aga kust kurat see on, mida ma otsin? Tiirutasime siis veidi ringi, tänu minu eilsele google street viewi ülevaatele, teadsin täpselt, kus meie restoran olema peab ja tuleb tunnistada, et sellest oli väga palju abi.

Sain tuttavaks ka Ohio tänaval parkimisega. Asi oli lihtsam, kui arvatagi oskasin ja täna olin väga tänulik, et nad oma liiklusmärke tekstidena väljendavad, ilmselt märkides ma olekski lahendama jäänud, mis päeval ja mis kell ma täpselt sinna parkida tohin. Jätsin siis auto tänavale ja üritasin rängalt meelde jätta, kuhu ma ta jätsin. Zuri ja Joanna üritasid ka. Lõpuks leidsime restorani ka üpris lihtsalt ja poole tee peal sinna kohtusime Nelega ning kohale jõudsime esimestena, ainult Roberta (kes on tugiisik teises clusteris) oli seal.

Meie kohtumisest. Roberta on Cincinnati au-pairide tugiisik ja Barbara on siis Cincinnati eeslinnade tugiisik, põhimõtteliselt. Reaalsuses see asi ei tööta üldse, sest näiteks Nele elab lähemal mulle kui Christin, aga Christiniga olen samas clusteris, Nele on teises. Kuidas iganes see piirkonniti jagamine siis käib, igal juhul oli täna kaks piirkonda koos (tegelikult olid meil jõulud ka koos ja farmis olime me ka koos). Meie clusterist olid kohal Zuri, Ellen, Christin, uued tüdrukud Joanna ja Lidia, tund hiljem liitusid Janine ja kesiganes koos temaga ning teisest clusterist olid Catalina, Fernanda, Tais, Nele ja Sonata.

Sõime erinevaid pizzasid, rääkisime erinevatel teemadel. Nägin, milline on hea tugiisik. Mul on ausalt nii kahju, et ma Roberta clusteris ei ole. Igal juhul me leppisime kokku, et kui järgmine kord mure on, helistan talle, on kindlam, et murele vastuse saan. Mul pole siiani ühtegi pakilist muret olnud, aga tabasin end ükspäev mõtlemast, et isegi kui mul oleks, ei helistaks ma Barbarale (kes on minu tugiisik) iialgi, sest tema moto on, et perel on alati õigus. Või vähemalt 99% juhtumitest.









Pärast söömist - jutustamist, oli meil väike pildistamine veel maja ees ja video tegemine, näitasime Nelega, kui raske on kontsakingadega Gangnam Style'i tantsida (me oleme pidanud seda viimased 2x klubis tegema) ning edastasime tervitused kõigile ja mängisime niisama lolli.


Edasi marssisime uisutamise alale, kus mingist minimajast saime pileti + uisud. Maksis 6 dollarit. Limiteerimata aeg. Päris hea hind mu meelest. Kvaliteet kannatas, aga no polnud hullu. Ellen näiteks oli täna esimest korda elus jääl, ta on Brasiiliast pärit ja ta polnud kunagi lundki näinud. Nii uskumatu kui see ka ei tundu. Zuri ei tulnud uisutama, kuna viimane kord lõppes kurvalt, Joanna ja Lidia ka ei tulnud, shoppasid ringi, Christin ka ei tulnud, sest tal oli külm ja ta läks ka sisse. Et siis vaprad uisutajad olime mina, Nele, Catalina ja meiega uisutamise ajaks liitunud Sarah ning muidugi "esimest-korda-elus-jääl" Ellen. Nalja sai korralikult, uisutada sai ka ning tunni aja pärast oli isu korralikult täis.










Uisutamise ajal juba hakkasid kõigil mõtted liikuma ja pärast uisutamist leppisime siis õhtuseks ürituseks bowlingu, põhimõtteliselt sama seltskond, kes uisutamas olid. Siis tagasi autosse ning iga roju oma koju. Tee peal rääkisime Joannaga ka pikemalt, tuleb välja, et järgmine suur Eurovisiooni fänn, jee, teemasid jätkus ning ta ütles, et tema oleks Getteri lugu tollel aastal võitjaks tahtnud. Tal oli isegi see laul peas, laulsime koos autos. Samuti on ta suur spordifänn, ta isegi valis selle pere kuna nad suured spordifännid. Seega, tundub, et ühiseid teemasid on ja peaks ka jätkuma.

Kodus olid mul lapsed megahoos ja rõõmsad minu nägemisest, Adam elas Bengalsite mängule kaasa (ja häbi tunnistada, ma ei teagi, kas nad võitsid või mitte) ja Amee küpsetas mingit šokolaaditükkidega saia vist, nagu ma aru sain. Alumine korrus igal juhul lõhnas küll väga hästi. Mina kauaks koju ei jäänud, mingi hetk korjasin asjad kokku ja sõitsin Masonisse bowlingusse. Seal selgus, et kogu saal oli täis Bengalsite fänne ning mina tegin kiired ringiarvestused ja sõitsime hoopis Fairfieldi, teise bowlingusse.

Kõigepealt me ei leidnud maja üles ja parkisime siis autod meeletult kaugele sellest, aga nagu Nelega rääkisime - me vaprad eurooplased, võime kõndida küll ! Bowling oli superlahe, saali kvaliteet jättis küll soovida, rajad olid nii õlised, et isegi kuulid olid õlised ja seega oli tükk tegemist, et kuul üldse rajale püsima saada, pidevalt kippus ta ikka rennis olevat.

Minu rajal olid Nele ja Christin, esimese mängu võitsin mina, kusjuures Christin juhtis terve mängu ja ma viimase viskega lihtsalt läksin liidriks. Teise mängu võitis Nele. Teise raja tulemusi ma ei teagi, avastasin just, et ma ei vaadanudki, kes neil võitis.





Bowlingus saime valmis alles kella kümne ajal, seega mul ei jäänudki mingit lollakat vaba aega ootamaks kuni Rob tööl lõpetab ja nii saime korraks ka temaga kokku, rääkisime elust ja maast ja ilmast ning ma mängisin ta kassiga. See kiisu kohutavalt armastab mind, iga kord kui ma sinna lähen, on ta mul kohe süles.

Pärast külaskäiku käisin poes (jee, armastan 24 tundi lahti olevaid poode), ostsin endale puuvilju ning maasikajogurti, milles olid krõbisevad helbed (müsli taoline, nagu krõbedad kaerahelbed vms) ja puuviljad, maasikad, mustikad, vaarikad. Imehea lihtsalt. Seda ma ilmselt edaspidi hakkan ka valutava südamega ostma. Miks valutavaga? Sest selline väike topsik, nagu mul varasemalt on siin puuviljade pildid olnud, maksab 2.49$. Mulle tundub, et see on kuidagi palju. Aga noh, nagu korduvalt öelnud olen, kõik mis on värske, tervislik või hea - maksab USAs palju.

PS! Blogis on küll palju pilte, aga see on väga väike protsent tänastest piltidest, seega eraldi pildiblogi tuleb kindlasti veel. Ja küsimustering on ka peaaegu valmis, mõni küsimus on veel puudu.

laupäev, 5. jaanuar 2013

Reede jälle käes

Tänane päev möödus jälle nii-öelda töötades, alustasin hommikul kella kaheksast ja esialgu tõotas tulla hea päev. Õhtu lõppedes võiksin öelda, et see päev oli küll hea, aga meil sai korralikult draamat ja karjumist ning time-outi. Tavaliselt kui ma hommikuti alla lähen, siis ma näen laste nägudest kohe ära, milline päev tuleb. Tänane hommik pettis.

Graeme sai voodisse pandud mitu korda, Eviele tuli iga natukese aja tagant meelde tuletada, et magamisaeg ei ole läbi ning draamat sai ka kadeduse pärast. Eviel kipub komme olema, et kui ta midagi tahab, peab ta saama, kas selleks peab Graeme ära lükkama, talt asja ära võtma või talle haiget tegema. Ma ei teagi miks, aga need olukorrad ajavad mul kohe eriliselt närvi mustaks. Nüüd on meil siis jagamise kampaania. Igakord, kui mingi asja üle vaidlus käib, võtan asja ära kuni lubatakse seda sõbralikult jagada. Täna lõpuks juba toimis, näis, kas järgmine nädal ka veel meeles on.

Ilm oli ilus, lihtsalt super, päike küttis terve päeva ja minul oli nii suur kihk õue jooksma minna, mõtlesin juba igasugu plaane välja, kuidas lähen koos lastega ja tõmban nende käru järgi ja nii edasi. Lõpuks läksin ikkagi õhtul pärast tööd, pimedas ja külmas. Kuigi ma tänu laste haigustele olen ka ise jätkuvalt tõbine, nohupoiss ei taha kuidagi maha jätta, tunnen, et see värske õhu käes olemine teeb pigem paremaks kui halvemaks. Kui halvaks see üldse enam minna saab.

Igal juhul pärast tööd möllasin lastega ka veel tükk aega, nad olid õhtuks täitsa segased. Naersime Ameega, et tunnevad ka, et reede on käes. Lisaks üritasin end kooli ära registreerida, aga mis ei tööta, see ei tööta. Suhtlesin oma õpetajaga ka, kas ta oskab kuidagi kommenteerida olukorda, soovitas kooli helistada. Seega peab ootama esmaspäevani. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.


Ahja, eilses blogis hõiskasin, et ainult kõhulihased valutavad, täna hommikul üles ärgates esimesed 15 minutit üritasin end üldse kuidagi liikuma saada. Kõik kohad valutasid. Aga ei kurda, lihasvalu on ainus valu siin maailmas, mis mulle meeldib. Haha.

Pärast tööd ja möllamist tekkis naljakas olukord, kus perekond hakkas ära minema ja mina samal ajal läksin ka ära, jätsime garaažis hüvasti. Haha. Käisin pangas ja endale reede õhtu puhul preemiaid ostmas ning tankimas (enam mulle ei meeldi tankida siin, eestis ma ilmselt hakkan jala üldse käima). Kodus siis tegin oma õhtusöögi friikartulite, coca ja külmutatud jogurtiga. Pärast oli jube paha olla. Edaspidi tean, et mõlemat koos ei saa, liiga paljuks läheb.

Käisin siis juba eelnevalt mainitult jooksmas (ning sain aru, et mul on vaja 2 asja jooksuks veel osta) ja kuna ma olin üksi kodus, kasutasin seda ära ja tegin kuuma - kuuma vanni ka endale. Nii kuuma, et ei saanud sissegi. Ja mullidega. Ja siis mõnulesin. Ja lugesin teooriaeksami raamatut, mille ma nüüd endale ostsin.



Väga mõnus reede õhtu, algselt ei tundunudki nii tore tulevat, aga nüüd olen rahul. Ja vara vara magama, sest homme hommikul ei saa jälle magada.

reede, 4. jaanuar 2013

Esimene zumbatrenn ja oi kui külm

Täna hommikul oli mul kell kaheksa algav tööpäev. Uskumatu. Ei mäletagi, millal viimati tööpäev oli. Graeme alles magas, meie Eviega pidasime siis vestlusi maha. Kui me pole ammu kahekesi olnud, on tal vahepeal miljon küsimust tekkinud. Kogu päev oli produktiivne - igasuguseid käsitöö asju tegime, joonistasime, värvisime, harjutasime "Evie" nime kirjutamist, tal aeg-ajalt komme esimene E-täht tagurpidi kirjutada ja mulle vihjati, et ma võiks seda harjutada. Õhtul nagu muiste palus Adam Eviel oma nime kirjutada ja kirjutaski õiget pidi E-ga. Ma olin nii õnnelik.

Kuigi Graeme ei paistnud just parimas tujus, time-outi tuli täna mitu korda kasutada, olid nad mõlemad üliarmsad, musitasid-kallistasid terve päeva, käisime õues, meie lumememme vaatamas. Ta on endiselt alles! Ilmselt on ta jaanipäeval ka püsti, sest ma eestlasele kohaselt ehitasin, lund kõvasti kokku mätsides ja veega üle kallates. Jee! Lisaks oli meil pildistamine täna, ikka üht ja teist ja kolmandat pidi ning koos naerukilgetega. Köögikapi tegime ka korda. Meil on eraldi kapp laste asjade jaoks, kus on värviraamatud ja värvimisvahendid, aga seal oli siuke segadus, sest keegi eriti vist ei olnud süvenenud üldse. Sorteerisime siis raamatud eraldi, kleepsud eraldi, kõik pliiatsid, vildikad, rasvakriidid kokku ja leidsime kaks pakki Draakoni komme kah.









Ühesõnaga, kokkuvõtlikult oli mul lastega täna väga lust päev, väga rõõmus ja tegus ning meil oli Eviega ka väga armas vestlus. Ta uuris minult, kas isa on kaugel ära. Ütlesin, et ei ole, isa tuleb varsti koju. Ja siis Evie õhkas "Ohh.. I love daddy." Ja mina ütlesin, et see on väga armas, peabki armastama. Natuke aega hiljem ütles: "I love you too, Gerli." Need tema siirad sõnad, middle of nowhere (-ei kuskilt), need teevad alati nii rõõmsaks. Hea on tunda, et ma olen siin armastatud.

Graeme õpib hoogsalt sõnu, järsku on hakanud lauseid ja sõnu järgi ütlema. Näiteks lause "No, Brutus, out" on tal väga selge juba ja täna andsin neile snäkke, siis Evie ütles "Thank you, Gerli" ja Graeme ütles järgi, Gerli väga selgelt veel ei tulnud, aga thank you küll. Märksõnad "All gone," näiteks snäkkide kohta, kui need otsa saavad ja "I need more," tulevad ka. Need vast võõrastele veel arusaamatult, aga mina juba saan aru, kas ta tahab süüa või kas ta tahab juurde. Sellised pisikesed edusammud annavad endale ka indu juurde edasi püüelda ja õpetada.

Õhtul käisin korraks shoppamas, sain oma jõulukingi kätte. Ja siis oli muidugi vaja seda kohe testima minna. Nii saigi siis ära proovitud lumes jooks vol 2, kõhulihastele suunatud treening ja Zumba. Kõik ikka korraga. Antud hetkel valutavad ainult kõhulihased, vist oli edukas. Uuele aastale siis vastu hunniku trennidega. Varsti paljastan ka saladuse miks, haha. Tegelikult ema saatis Eestist kommid teele, nüüd peab ette trenni ära tegema, et siis see saak süümepiinadeta hävitada.


Nüüd Zumbast. Treener oli naine, nimi ei jäänud mul meelde, trenn oli trenn. Miks ma nii ütlen? Eestis oli mul maailma ägedaim zumbatreener, kes kutsus meie trenne pidudeks ja kelle trennides oligi pidu kogu aeg. Ei olnud trenni tunnet, oli peotunne. Siin oli trenn. Mulle meeldis see, et me võtsime trenni jooksul läbi 14 erinevat stiili, ta nimetas stiili ja meie tantsisime. Igasugused salsad, sambad, merenged, ja jumal teab veel, mis asjad, vahepeal läksid tõlkes kaduma. Lisaks olid meil käes mitte hantlid, aga nägid välja nagu hantlid ja tegid veits muusikahäält ka (no juhe on nii koos, ei oska seletada, mis asi see on) ja kaalusid jumal-teab-kui-palju-ameeriklaste-ühikuid. Kokkuvõttes oli päris meeldiv, aga ei jõua ikka ära oodata, mil Eestis Mareku trenni tagasi saab.

Ja lubasin teada anda, mis Evie toas tehti. Nad värvisid selle toa roosaks! Ma olen nii kade. Mu eluaegne unistus on olnud roosa tuba. Haha. Ja Graeme suure poisi voodist tegin ka täna pilti. Mina panin teda täna esimest korda sinna magama ja uskumatu, ta ei tulnudki välja, magamisaeg on magamisaeg ja nii on.



Mulle tundub, et meil on väljas praegu külmem kui Eestis. Esiteks ütles Egert, et teil pole enam lund. Teiseks oli mul täna teksapükstega nii külm, et ma reaalselt unistasin oma punastest suusapükstest, mis mul Assakul kuskil on. Mingu nüüd see talv ära, aitab küll, ma juba ootan, et meie bassein lahti tehakse, siis veedan kõik päevad hommikust õhtuni ilmselt seal.

Lõpetuseks soovin õnne Ketlinile, kes abiellus täna. Üks Eesti tüdruk Ameerika noormehe võrku langenud, hihi. Nägin juba pilte pulmadest, ta oli lihtsalt imeimeilus! Üldse on nad Stepheniga tõesti üks ilusamaid paare, keda ma näinud olen. Palju õnne, kulla tüdruk ja et teie elu oleks ka edaspidi nii ilus, särav ja õnnelik kui see siiani olnud on.

neljapäev, 3. jaanuar 2013

Lebotsill jätkub

Eilne päev ei läinudki eriti asjalikumaks, lebotasin terve päeva voodis maha. Poole seitsme ajal kohtusime Zuriga Subways, rääkisime juttu ja ta karjus mu peale 30 minutit. Minu meelest on nii tore, kui sõbrad on nii ausad ja kõik välja ütlevad, mis asjast mõtlevad. Ema ka karjus mu peale eile, ütles, et ma olen segi läinud. Haha.

Pärast söömist käisin poes, läksin niiti ja nõela ostma ja ainus, mida ma ei ostnud, olid muidugi niit ja nõel. Puuvilju tegelikult tahtsin ka, nii, et üks asi läks õigesti. Lisaks sain siis mingid uued piparmündiküpsised ja valged oreo küpsised, mida nüüd tuleb siin ikka tikutulega otsida, enamikes poodides ei ole. M&M kommid on igalt poolt kadunud, need jõulueri omad, piparmündiga. Nii kurb. Ja proovisin ühe kirsipiruka ära, aga see oli päris jube. Teist korda ei ostaks.

Minu poesaak
Õhtu möödus lõbusalt, tegime Michaelaga 90ndate diskot, otsisime kõige lahedamaid laule ja siis jagasime neid ja tantsisime Skype vahendusel. Väga lõbus. Ahjaa, suurkoristuse toas tegin ka. Jälle. Hullult meeldib koristada ikka. Kui hakkasin siis oma ära visatud asjadega kotte prügikasti viima, selgus, et need olid õue pandud, prügiauto tuli ja siis ma olin nagu väike varas, jooksin õue, viskasin kotid ära ja ruttu ruttu tuppa tagasi. Tutvusin eile veel ka kahe uue tüdrukuga, kes tulid. Joanna on Rootsist ja elab Madelene peres nüüd, mistõttu tuleb tunnistada, on natukene raske temaga suhelda, kuidagi nii imelik oleks sinna majja näiteks uuesti minna, kui Madelenet seal enam ei ole. Teine tüdruk on Lidia, tema on Saksamaalt, ja tema pere on programmis uus, ta nende esimene au-pair. Kuna meil laupäeval meeting on, saame nendega ka kohe tuttavaks.

Täna hommikul olin maailma jaoks täiesti kadunud. Arvuti oli väljas, telefonist kõik süsteemid välja lülitatud. Ja magasin poole kaheni. Pärast mitut ööd viie tunnist und, pidi kuskilt see 12+ tunnine uni ju ka tulema. Täitsa lõpp kui hea.. Päev oli vaba jälle tööst, sisustasin selle Killu ja Alvariga rääkimisega, Allariga sai ka räägitud ja lumes jooksmas sai ka käidud. Pärast oli hea läbimärg olla, ei tea, kas veekindlaid tosse tehakse ka, haha. Õhtul nägin ka ära, mis mööbeldamine meie majas toimus, aga las see praegu jääb saladuseks.

Kuna kuupäev on 2.jaanuar, siis saan rõõmuga öelda, et 4 kuud siin peres elamisest on täis. Ma olen jätkuvalt rahul. Nagu mulle meelde tuletati, siis esimeses peres olnud rematchi vestluse käigus öeldi mulle, et kes teab, äkki leian suure majaga ja oma autoga ning vähemate lastega pere, kes mind armastama hakkavad. Asjad asjadeks, aga lapsed on mul küll parimad ning minu hostvanemad on klass omaette. See kõrgem klass.

Pere käis täna frozen jogurtit söömas ja kui nad koju tulid, olin veidi lastega ning Evie küsis, kas minu linnas on frozen jogurtit. Küsisin siis, kas Eestis? Vastas jah. Ütlesin, et nii head ei ole ja sellepärast ma Ameerikat armastangi.

Eelmises blogis tekitas segadust ka Matthewist ja tema sõbrast pandud pilt, et kumb siis ikkagi oli Matthew, nii, et ma siis panen tema pildi üksinda siia. Haha.


kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Uuel aastal uue hooga

Esmaspäeval ehk 2012.aasta viimasel päeval ärkasin jälle liiga vara üles, mis põhjustas minu üleni loiu oleku terveks päevaks. Kuigi alguses tundus, et peomeeleolu on 0 ja energia samuti, läks päev ilusaks hetkest, mil mu saksa tüdrukud teatasid, et nad tulevad ka õhtul ning siis käisin poest jäätist ostmas ja nii see tuju tuligi.

Kella viie ajal oli armas hetk, kui võtsin Skypes Killu ja Alvariga koos uue aasta vastu. Eesti uue aasta siis. Lõid šampuseklaasid kokku ja näitasid mulle rakette. Need raketid jäidki ainsateks, mida nägin, sest USAs on ohutusnõuete tõttu rakettide kasutamine keelatud. Ma pole kindel, kas ainult Ohios või USAs, aga igal juhul siin rakette ei olnud. Seega oli tore, et ma natukenegi nägin.



Peomeeleolu oli siis juba sees, saatsin eestlastele sõnumeid, päris mitu ütlesid, et olin esimene, jee-jee, hea lihtne esimene olla, kui ise samal ajal klaase kokku lööma ei pea. Haha. Pärast saatsin siis oma aastavahetuse kaaslased magama ja läksin vanni. Ja lebotasin seal nii kaua, et uni tuli peale juba. Aga no uueks aastaks ilusti puhtaks, eksole. 

Ja siis hakkas sättimine õhtuseks peoks. Kõige kriitilisemal hetkel tuli mu superarmas väikevend minuga rääkima ja palus, et ma ikka ära ei läheks, et tema ikka tahab minuga rääkida. Ma kohe armastan teda nii väga, eriti kui ta purjus on. Haha. Lõpuks siis olin totaalselt kõikidest graafikutest jälle maas, aga vapper siht silme ees kihutasin siis Robi juurde, kus autod ära vahetasime.

Kui kohale jõudsin, tegin endale kohe ruttu joogi ja siis sain teada, et USAs on seadusega keelatud omada autos lahtist alkoholi. Okei, see oli küll uudiseks. Õnneks polnud mina ainus, kellele see uudiseks oli, ja leidsime ka põhjuse, miks ma ei teadnud - nimelt kõik eelnevad peol käigud oleme teinud au-pairidega ja kui ükski au-pair seda seadust ei tea, siis kõik joovadki ju autos. Ajuvaba seadus. Kuigi, kui ma praegu järele mõtlen, siis mu reeglites oli küll sees, et minu autos ei tohi mitte keegi alkoholi juua. Mina arvasin, et see auto puhtuse pärast. 

Igal juhul ma siis pidin pingi all jooma ja siis me võtsime Robiga Zuri ja Elleni peale ning sõitsime klubisse. Klubi ukse taga ootasime veidi, sakslasi ja siis läksime sisse. Seekord oli mul kenasti pass kaasas, aga ei tahetudki. Tahtis hoopis mu nime, et pileteid kontrollida. Nimega saab ka alati nalja, aru ma ei saa, igakord ütlen P-O-M-M-E-R, aga kõik kuulevad, et ütlen nõrk b. Eile mul oli nii hea tuju, siis ma lõõpisin selle turvamehe kallal, et ole nüüd, ma ju ütlesin P, mitte B. 

Läksime sisse, saime endale uue aasta kraami, mütsid, tiaarad, pasunad, midaiganes seal veel jagati. Ma võtsin kõik. Edasi tegime photoshootingu masinas, siuke tunne oli, et sada tundi veetsime seal, ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.

 Edasi tegime tantsutiirud ühtpidi ja teistpidi ja nägin ka Matthewi ära, teda oli hea meel näha. Mingi hetk siis minu kaaslased väsisid tantsimisest (või ka minust) ja siis ma leidsin uued au-pairi tüdrukud sealt ja uue tantsukaaslase ka endale. Üks asi, mida ameerikas armastan on see, kui pagana hästi kutid siin tantsivad. Eestis on tantsuplatsil valdavas enamuses tüdrukud, siin on poisid ja ei ole selliseid poste väga palju  (kuid ka neid on) ning kui tantsutuju peale tuleb, võta, milline tahad, kõik tantsivad, isegi kui nad Sind 2 minutit tagasi esimest korda nägid või te enam kunagi ei kohtu.




Matthew ja tema semu
Klubimöll lõppes meil vist äkki kella kahe ajal. Või jumal teab tegelikult, mul need edasised kellaajad päris sassis. Magama läksin kell viis hommikul omas kodus, aga ma jõudsin veel eestlastega rääkida ja uudiseid lugeda, seega jumal teab, mis kell ma tulin ja nii edasi.

Täna hommikul ma muidugi olin jälle viie tunnise magamise pealt üleval, supersuper laisk päev olnud, polegi midagi rohkem rääkida. Mingi mööbeldamine käib majas, pole veel päris kindel, mis mööblitükk nüüd toodi, aga terve Evie toa mööbel on mööda teist korrust laiali.

Lubasin iga kuu alguses panna pildi oma uuest kalendrist ja eile sain ka paki oma lemmik perekonnalt Eestis, seega on mul nüüd lausa kaks kalendrit, mille pilte iga kuu siia panema hakata. Ja lisaks siis jõulumemmede paraadi pilt ka. Kõik memmed on meie kodutänavalt pärit.



Memmed
Ja head uut aastat siis kõigile, et 2013 tuleks veel vägevam ja õnnestunum, kui 2012 seda oli. Mina olen ootusärev!