reede, 18. jaanuar 2013

Vaba päev ja tööpäev

Kolmapäeval sain lõpuks poole lõunani magada nagu tükk aega tahtnud olin. Ärkasin korra kell 11 ja siis kell 1. Rahulolu oli tappev. Sättisin siis ennast valmis ja läksin kodust ära. Käisin kõigepealt Starbucksis, ostsin cool lime jooki esimest korda pärast Stamfordi, ohh kui hästi see maitses ikka. 

Edasi läksin tankima, siin peab enne kaardi panema, siis saab tankida. Panin korra, ei töötanud, panin teise, ei töötanud. Tuli onuke välja, et pane ükskord veel. Endal hakkas küll tuluke vilkuma, et vist läheb kaart kolmandal korral lukku, aga no mis siis ikka. Ei töötanud. Siis koitis, et sain uue kaardi, ilmselt parool ka uus (tegemist siis Eesti kaardiga). Ma juba loobusin, onuke ütles, et tangiksin ära ja tuleksin sisse maksma, et siis pole parooli vaja. Tankisin siis ära, läksin sisse ja mida küsiti? Parooli. See ilmselgelt ei töötanud ja tädi ütles, et talle tuleb kiri, et liiga palju kordi vale parool. Küsis, kas ma panka ei saaks helistada. HALLOO, see pank on Eestis, võid päris kindel olla, et mitte keegi ei räägi minuga keskööl. Lollakad. Järjekordselt sain kinnitust, et teine kaart peab ALATI kaasas olema. Ma ei tea, mitmes kord see kaart mind juba hädast välja aitab.

Olin siis ennast korralikult juba närvi ajanud, hakkasin Cincinnati poole sõitma. Käisin seal rajoonis esimest korda, kuigi see oli üsna lähedal sellele ülikoolile, kuhu ma minna tahtsin ja see osa oli tuttav. Saime Markeithiga kokku, sõitsime kõige pealt esimesse parki, ta tahtis mulle Cincinnati vaadet näidata ja ma polnud seal ju enne käinud. Markeith õpib selles ülikoolis, kuhu mina ajakirjandust õppima minna tahtsin ja võib öelda, et tänu sellele teda tunnengi.



Järgmiseks sõitsime ülikooli kõrval asuvasse parki, mis oli natukene suurem ja seal oli veekogu ning mänguväljakud ja nägime punast taevast, selline tunne oli, et päike põleb, väga lahe. Kui seal ka tiiru peale olime teinud, läksime kolmandasse parki, kust nägime siis uuesti vaadet Cincinnatile ning üle jõe ka Kentucky osariigile. Cincinnati keskelt läheb jõgi läbi, taoline nagu Londonis Thamesi jõgi ning ühel pool jõge on Cincinnati, teisel pool on Kentucky. Kuidagi nii naljakas mõelda sedasi. 



Viimase pargi ajal oli juba pime, nagu pildilt näha on ning Keithil hakkas ka külm, niisiis otsustasime natukeseks tema juurde minna. Ta oli eelmine aasta vahetusõpilane Jaapanis, lubas mulle näidata erinevaid asju sealt ning pilte. Väga huvitav mu meelest, Jaapan on ikka midagi väga muud kui USA või Euroopa ju. Läksime siis sinna, kohtusin ta vennaga, kelle nimi on Andre ja kes on 24.aastane. Neile, kes mind ei tunne, ütlen, et mul on vend, kelle nimi on Andre ja kes on 24.aastane. Haha. Päris hea kokkusattumus. Igal juhul ta vend oli väga tsill naljavend, ja kogu õhtu põhinali oli nende üritus mu nime öelda. Vaatasime mõne seriaali ära, hunniku Jaapani pilte, koomikseid ja moeajakirja, kusjuures minu jaoks see oli ikka väga mööda. No nii koledad riided, et kuku pikali. Keith ütles, et Jaapanis on kaks varianti, kas on nunnu või on kole, seksikat ei ole seal midagi. Lõpuks poole kümne ajal läksin minema, pikk maa koju ning pärast kümmet olin kodus. 

Täna hommikul algas tööpäev jälle kaheksast ning esimese asjana tegime lastega video. Eesmärk oli võimalikult palju Graeme sõnu videosse saada, sest Allana (eelmine au-pair) polnud teda ju rääkimas kuulnud. Tuli üllatavalt hästi välja, Graeme ladus enamik oma sõnadest ette ning saime linti ja saatsime Allanale. Tegime teise päeva väga rõõmsaks. 




Lõunauni möödus rahulikult, õhtul oli meil hullemat sorti käsitöö, tegime kaelakette, pilte, postreid, kleepisime, lõikasime, väga hull. Tavaliselt ma nelja ajal hakkan õhtusööki tegema, täna avastasin kümme minutit enne viite, et oops, kohe tööpäev läbi, polegi süüa teinud. Adam tuli koju, rääkisime veidi juttu, näitas mulle trikki, Graeme tahtis tema jogurtit, aga Adam ei tahtnud anda ja siis ta vahetas neid kiiresti kiiresti ja Graeme näitas uuesti, millist tahab ja valis muidugi enda oma, mis nüüd asus lihtsalt teisel pool. Haha! Väga kaval. Adam ütles, et kunagi ma veel kasutan seda trikki.

Minu õhtupoolik möödus tervenisti teleseriaali "Romet ja Julia" seltsis, sest kui ma selle juba tööle panin (Allarile tõestamiseks, et see töötab), tekkis endal ka huvi ja nüüd hakkasingi algusest peale vaatama siis. Korraks sõitsin Subwaysse võikut ostma, sest kui isu tuleb, need kes seda tundnud on, teavad, tuleb seda isu ka kohe rahuldada. See on lihtsalt imeline. Kui ma Eestisse tagasi peaks tulema, siis ma hakkan Subway turundajaks ja toon Eestisse ka ühe. Tallinnasse. Haha. 

kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Veidi emotsioone

Erinevad inimesed on minult palju küsinud mu tunnete kohta USAs, minu arvamust USA-Eesti erinevuse kohta, minu tundeid tulevikku suhtes. Tegelikult olen ma oma tundeid iga kuu kirja pannud, aga mitte avalikkusele esitlenud. Arvan, et need on midagi sellist, mida ma ise tulevikus oma raamatust loen. Jah, raamatust, koos kõikide emotsioonidega teen hiljem oma aastast raamatu, mis mulle igaveseks siis jääb.

Kadi blogist leidsin eelmise aasta lõpus ühe ilusa tsitaadi: "Crying doesn't mean you're weak. It means you have been strong for too long." (-Nutmine ei tähenda, et oled nõrk. See tähendab, et oled olnud tugev liiga kaua).

See tunne tuleb igal au-pairil varem või hiljem. Öeldakse, et Ameerikasse tulles on honeymoon periood, kõik tundub viimase peal, ühtegi muret ei ole, ei igatse koju, kogu elu tiirleb USA ümber, kõik on nii tore. See on 100% tõde. Mõnel on see periood lõpuni, mõnel kaob mõne aja jooksul. Mulle öeldi enne tulekut, et neljas kuu on kõige raskem, et just siis on esimene vaimustus üle läinud ning hakkad maailma realistlikult vaatama. Minu neljandal kuul olid Egert ja ema siin. Ja nende ära saatmisel ka minu esimesed pisarad tulid. Selline tunne oli, et olgu, mis on, 6.august pakin kohvrid kokku ja tulen koju, et ma ei suuda enam mitte ühtegi hüvastijättu taluda.

See tunne aga läks ikkagi üle. Mul on ikka veel see niinimetatud mesinädalate periood. Ma armastan siin kõiki ja kõike. Kas ma mõtlen tuleviku peale? Jah, muidugi mõtlen. Ma isegi tegin mõne sammu tulevikuga seoses ära ja siis lõin ikkagi kahtlema. Täna rääkisime Ketliniga, Ameerika-Eesti olekust ja inimestest. Tuleb tunnistada, et pärast aastat nii positiivses riigis, isegi kui see on võlts, on see ikkagi positiivsus, on raske minna tagasi tõeliselt halli Eestisse. Mulle on tihti öeldud, et ma pole tüüpiline eestlane, et ma nii rõõmus, aktiivne ja jutupaunik, et tavaline eestlane ei ole selline. Võib-olla on minus seda "ameerikalikku" iseloomu juba sündides kaasa antud.

Kui 100% aus olla, takistab mind hetkel kõhkluseta siia jäämist haridus. Jah, muidugi on võimalik minu eriala ka USAs õppida, kuid hinnavahe on ilma naljata 10 kordne. Ma ei tahaks spekuleerida, kas siin selle kümme korda suurema summa eest saaks ka 10 korda parema hariduse või paremad teadmised, ma arvan, et sel ei ole vahet. Sellega seotult ka teise aasta jäämine või mitte jäämine, kes teab, võib-olla jään, võib-olla ei jää, ükskõik, mida otsustan, muudab see otsus mu elu, avab ühed ja suleb teised uksed. Mõlemad variandid ühtemoodi.

Ja nagu ma oma blogi kujundusse ka lisasin (see lause on Kiku blogist leitud): "Kogu see maailm on teile nautimiseks, kuid nautides ärge unustage ennast." See, mis tulema peab, tuleb kindlalt kõik ja vähemalt praegu olen ma loobunud mõtlemast, mis saab edasi, naudin päeva korraga. Neile, kes endiselt mõtlevad, kas tulla või mitte tulla, ütlen - tulla! Te ei kahetse, see on lihtsalt nii suurepärane võimalus meie elus.

Teisipäeva õhtu

Minu tööpäev pärast laste uinakut läks üsna ruttu. Me mängisime ja tegime õhtusööki kõik koos, Graeme aitas segada ja Evie vett pealt ära valada, nii tore oli. Nad tõsiselt armastavad kokkamist, eriti põnev nende jaoks on näha, kuidas mingi asi valmis saab - näiteks orzo/nuudlid/makaronid, mis paisuvad suureks. Pärast oli hea tuju, kõht täis ning kui Adam koju tuli, olid lapsed ikka väga hoos. Mind ka ära ei lastud, mängisime jalgpalli, muidu palli, peitust ja mingi hetk olime kohe ikka 10 minutit peidus ja Adam ei tulnud ega tulnud. Üles ka ei leidnud teda. Läksime Graeme tuppa ja istusime vaikselt seal, järsku hüppas Adam sisse ja karjus boooooo nii kõvasti, et isegi mina ehmatasin ja pistsin röökima. Tal muidugi nalja nabani. Haha.

Pärast seda ehmatust mulle aitas mängust ja natukene surus tegelikult aeg ka peale. Seega, Adam haaras lapsed ja nad läksid kuskile ning mina panin riidesse ja läksin Fridaysse, kus kohtusime Jayga. Olime terve nädalavahetuse textinud ja lõpuks ühise vaba õhtu leidnud õhtusöögiks, minu valik oli koht (jee-jee, lemmik ju). Tegelikult tahtsin lihtsalt Caesari salatit ja see on seal üks parimaid terves linnas. Seega õhtu oli väga lõbus ja hariv, Jay oli Eestit googeldanud ja uuris fakte ja niisama Eesti elu kohta. Mulle meeldib, kui inimene näitab huvi üles, isegi kui ta midagi ei tea, on see armas, kui tahab teada. Ennetades igasuguseid küsimusi Jay teemal (sest mulle saadetud küsimused kipuvad kogu aeg mu sõprade kohta olema), siis ta täitsa abielus olev noormees ja minu jaoks uus, aga huvitav tutvus ning ei ole midagi enamat kui sõprus. Ausalt ka, see on võimalik. 

Kui kõht oli täis, läksin poodi jäätist ostma. Target on jäätisepoole pealt väga jama pood. Näiteks Meijeris on terve suur osakond jäätist täis, Targetis oli ainult kolm riiulit. See muidugi tegi otsustamise veel raskemaks. Lõpuks leidsin miskit, sõitsin koju, lapsed juba magasid ja maja vaikne. Ja minul on lõpuks ometi üks vaba õhtupoolik ja võimalus hommikul poole lõunani magada. Ohh kuidas ootasin juba.

teisipäev, 15. jaanuar 2013

Uus töönädal uue hooga

Esmaspäevast algas siis järjekordne töönädal. Viimane nädal veel vanas režiimis, järgmisest nädalast läheb kõik pahupidi.

Hommikupoolikul oli Eviel kool, autosõit oli päris tore, lapsed laulsid Grease'i "Sinu valinud ma" lugu kaasa, lause Sinu valinud ma kõlas sellise pika täishäälikute ühendina, aga huh-huh-huhuu tuli küll mõlemal kenasti. Lõunasöögiks küsis Evie mac&cheese'i, seega minu esimene mac&cheese toidu tegemine ameerikas. Tuli välja küll. Tööpäev kokkuvõtvalt oli väga tore, lapsed on viimasel ajal nii toredad ja Graeme räägib iga päev üha rohkem, see on ka nii armas.

Mac and cheese

Peaaegu juba seisavad kõik juuksed hobusesabas, jee!

Pärast tööd lebotasin veidi ja rääkisin Allariga ning veidi enne kaheksat läksin kinno, kus kohtusime Omariga. Omar on mul sõber siin, kellega ma siis tutvusin, kui alles New Yorgis elasin ja tema elutee tõi ta nüüd ka Cincinnatisse elama. Käisime vaatamas filmi "A haunted house," mis oli korralik huumor-rõvedus koos. No naersa sai korralikult, aga väga rõve oli ka kohati.

Hiljem kui film läbi, rääkisime veel kaks sõna juttu ja siis koju ja magama. Täna hommikul plaanimuutus, tööpäev algas kella kaheksast ning meie veetsime mõnusa hommikupooliku koos. Mängisime, tegime pilte (katsetasime erinevaid võtteid mu kaameraga), koristasime veidi tubasid ning muud erilist ei olnudki. Graeme ja Evie mängisid minu voodis ja karbiga võitluses jäi Graeme kaotajaks ja nüüd meil sinise silmaga poiss siin majas nüüd.









esmaspäev, 14. jaanuar 2013

13-tunnine laupäev

Laupäeva hommikul ärkasin üles kell 9. Punktid neile, kes arvasid, et süüdi oli helisev telefon. Varsti ma peidan selle telefoni oma voodi alla ära või tõstan lihtsalt toast välja. Peab vist arutama siin seda asja, kas see on minu toas ikka vajalik. Niisiis vegeteerisin oma uimases olekus terve hommikupooliku, ja kell 12 viskas üle, et Zuri magas, ajasin tema ka üles.

Panime oma päevaplaanid paika ning siis tuli kella kahe ajal Joanna siia, pani oma auto mu maja ette ja läksime minu autoga edasi, esimene peatus Burlington. Mina olin otsustanud, et mul ei ole midagi vaja ja ei hakka ostma ka (ise ka ei usu, et mina niimoodi mõtlen). Tutvustasin siis Joannale olukorda, kus miski on ja mingi hetk liitus meiega Zuri ka ning siis ma leidsin oma lemmiklõhna sealt, viimane pudel, testripudel ja tahtsin selle ära osta, ilma karbita, lõpuks leiti mulle hind ka. Inglismaal 30ml pudeli eest oleks pidanud maksma 42 naela, siin maksis 50ml pudeli eest (kus sees ehk on 40ml) 13$.

Pärast Burlingtoni käisime veel Kohl'is shoppamas, see minu meelest on natuke mõttetult kallis, Ameerika mõttes, seega mina seal ringi ei vaadanud, Joanna üksinda hullas, meie Zuriga tegime siis nalja ja rääkisime niisama juttu. Kui seal ringi peale oli tehtud, läks Zuri koju ja meie Joanna Outlet Mallsi shoppama. Esiteks läksime Subwaysse sööma, alguses mõtlesin, et see Joanna jaoks ka põnev, aga tuli välja, et see Rootsis täitsa olemas, seega mitte. Kõhu täis saime sellegi poolest. Teiseks käisime läbi kõik spordipoed, otsisime jooksutosse neiule ning siis tegin ülevaate parimatest poodidest, mis seal on. Lõppes see muidugi sellega, et minu jaoks oli täiesti unustatud lause, et mul pole midagi vaja. Kui mõlemal asjad käes olid, avastasime, et kell on lootusetult palju ja panime jooksuga minema, et me üldse kuskile jõuaks.

Nagu minu lastel on kikid, need tekid, siis Zuri lastel on need, mis tal käes on. Lobbyd.

Subway putkake ja meie kraam
Päeva peale harjus Joanna ka ära, et minuga peab kogu aeg pildistamiseks valmis olema, haha

Shoppame!

Sõitsime esialgu Zuri kodus suunas, sest pidime ta peale võtma, aga lõpuks polnudki vaja ja sõitsime siis otse kinno. Tee peal nägime, kuidas meie ees oli politseiauto ja selle ees omakorda üks teine auto. Kui pöörde ära tegime, oli kiirus 45miili ja pöörde peal juba paistab kaugemalt 55miili märk ning politseiauto konkreetselt sõitis sellel autol tagumikus kinni, provotseerides kiiremini sõitma ja enne 55 miili märgi algust panigi vilkurid tööle ja võttis auto maha. Öelge veel, et politseid ei ole kiuslikud.

Kinno jõudsime kell 20, parkimiskohti oli null, otsisime 8 minutit, lõpuks panime restorani parklasse hoopis eemale, kinno jõudes selgus tõsiasi, et film on väljamüüdud. Mõtlesime veidi, helistasime (need, kes pidid) hostpered läbi ning sõitsime Masonisse, teise kinno ning ostsime piletid sealt ja vaatasime filmi seal. Filmiks siis "The Impossible," mis Eesti kinodes ka täitsa olemas, mina läksingi seda Katharina Facebooki postituse peale uurima (sest kui tema midagi kiidab, peab see hea olema) ning otsustasin, et tahan näha. Film siis 2004.aasta tsunami katastroofist, ühe pere lugu. Viimased 45 minutit nutsin lihtsalt lahinal. Teised ka nutsid. Raudselt aasta üks parimaid filme, nii nii hea, soovitan siiralt.

Vaatasime mänguautomaate enne kino, ühes näiteks võis iPode püüda, teises oli peaauhind iPod Touch. Normaalne värk siin Ameerikas.

Vasakul paistab see suur popcorni ämber, ebanormaalselt suur on see.
Paremal alumisel pildil veidikene näeb kinosaali, aga seal on nii pime, et ei õnnestunud kuidagi pilti teha kogu saalist.
Zuri arvas, et mind pole pildile vaja, sellepärast mina välja ei paistagi, pani käe ette, niu niu.

Eile oli väljas 19 kraadi. Tegin kohe fotojäädvustuse, et 12.01.2013 käisin lühikeste riietega väljas, sest suvi tuli!



 Film lõppes 15 minutit enne keskööd, sõitsime Zuri ja Joannaga minu juurde, Ellen läks koju. Joanna võttis auto ja läks ka koju. Mina olin vahepeal Ianilt kutse tema sõprade Billy-Ashley soolaleivapeole, mis oli veidi Iani sünnipäevapidu ka, seega otsustasime Zuriga, et lähme vaatame selle asja üle. Pidu oli väga tore, nägime Matti, Nicki, Erickut, keda polnud ammu näinud, Jilli, keda korra oleme varem näinud ja siis olid 15 uut inimest, keda elus enne polnud näinud. Kui enamik tundus ikka 30+ vanuses olevat, siis Samuel ja John olid meie vanused, täitsa toredad noormehed. Igal juhul, tore oli ja vahelduseks midagi uut, aga kauaks ei jäänud, sest Nick ja Jill tegid draamat ja minu ja Iani vestlus kiskus lõpuks ka aia taha ära. Seega, siis minema sealt ja Zuri juurde. Tema maja ees ajasime veel veidi juttu ning siis läksin ka koju, kell oli kolm öösel. Niisiis 13-tundi kodust eemal olnud.

Muidugi kodus jätkus veel energiat tunniks ajaks ja kell neli suikusin unne. Hommikul õnneks ei helisenud telefon ja sain rahus keskpäevani põõnata. Väljas sadas paduvihma, seega ei mingit jooksmist. Sain just terveks, nüüd kavatsen hoida. Mitte keegi midagi teha ei tahtnud, kõik pugesid kodudesse teki alla. Mina käisin lõunaajal toidu jahil, algselt plaanisin Subwayst ainult osta, aga kohale jõudes avastasin, et pangakaart jäi koju, niisiis koju tagasi ja hoopis teisele poole (minu kodust jäävad nii-öelda meelelahutuskohad ühele ja teisele poole kiirteed) ning siis leidsin poe, mille olemasolust ma ei teadnudki, Kroger, megasuur. Ja noh, tühja kõhuga poodi minemine..

Panin korvi siis oma müsliga jogurtid, maasikad, kiivid, Caesari salati, koogitordi (sest vanaaastaõhtust saadik, kui Killu ja Alvar torti sõid, oli mul julm isu) ning mõned asjad veel lisaks ja arve läks 6 dollarit. Oojee, see oli küll tore. Lisaks sain täna teada, et siin poes on söögitarvikute võtmine tasuta. Pakk koos salvrätiku, kahvli ja lusikaga ja see anti tasuta. Kuule, teinekordki, ei pea enam alt kahvleid varastama. Siis veel tankima ja koju ning ülejäänud õhtu oli väga lebo lebo lebo.

Täna oli kodus pizzaõhtu ka, nägin isegi Eviet pizzat söömas. See on miski ime siin majas, muidu ta ei söö. Ja siis õhtu lõpetuseks vaatasin veel meie kõige kvaliteetsema kanali Tallinna-TV kordust tänasest kossumängust, mille hommikul maha magasin. Yay, Kalev ruulib endiselt !

laupäev, 12. jaanuar 2013

Reede ja tähistamine

Reedene tööpäev algas kell 12 ehk veidikene aja veetmist lastega ning siis lõunauni. Õhtuks olime planeerinud McDonaldsi, sest kus mujal me ikka midagi tähistame. Seekord tähistasime siis minu lube koos lastega ja reede õhtule kohaselt oli seal väga palju rahvast ja lapsi ehk oli neil ka väga lõbus. Ilm läks meil ootamatult väga soojaks, eile oli väljas 15 kraadi ja käisime t-särkide, pusade väel õues. Mõnus mõnus.

Ma totaalselt armastan Evie crocse, need on nii mõnusad pehmed ja soojad




Tööpäev lõppes kuue ajal, sain kätte uue graafiku ning siis üles, jooksuriided selga ja jooksma. Ja mõnuga poolteist tundi, lihtsalt, mitte mingit väsimust ei olnud, tuju oli mega ning nii hea. Pole vist kunagi varem nii mõnus olnud joosta. Lisaks siis sai laste mänguväljakul treeningut tehtud, seal nii palju igasuguseid asju, millel turnida ja ronida. Hehe.

Siis koju, pessu, riided selga ja Robi juurde. Jätsin auto sinna, võtsime tema auto ja käisime söömas kohas nimega "Mellow mushroom," mis oli pizzarestoran, aga mina sõin ikka Caesari salatit. Me isegi valisime koha selle järgi, et ma salatit saaks. Eriti pirts pliks. Seal oli tore, kelner oli ülisõbralik ja muretses kogu aeg ning toit oli ka väga hea. Sinna läksime siis ka minu lubasid tähistama, see ikka big deal siin.

Pärast tagasi tema juurde, vaatasime filmi nimega "Once." Kui film algas, vaatasin natuke aega ja ütlesin siis rõõmsalt, et kuule see on ju Iirimaa, see on ju Dublin. Ja tuli välja, et ongi. Esimesed stseenid olid seal pargis filmitud, kus ma korduvalt käinud ning taustal paistis Dublini shoppingutänav. Ooojee, mõnus äratundmisrõõm. Film oligi Dublinis filmitud, rääkis iiri mehest ja tšehhi tüdrukust, kes Iirimaale oli kolinud. Tundus alguses siuke tüüpiline armastusfilm, aga lõppes nii jaburalt, et ma olin lausa kuri. Rob siis seletas mulle, et kõik filmid ei peagi "happy ending" olema. Mismõttes ei pea? Peab küll! Ühesõnaga, hea film oli, aga ma ootasin teistsugust lõppu.

Sealt siis koju, kell oli pool kaks ja koju jõudes ma suhteliselt vajusin voodisse, ei tahtnud kedagi tunda-näha ega suutnud isegi blogi kirjutada, haha. See pole üldse minu moodi. Aga nädalavahetus siis alaku, jee!

Palju õnne sünnipäevaks!


It’s your birthday time again;
It’s true; there’s no denying,
Another year has come and gone;
You know that I’m not lying.
So for you, the birthday person,
Here’s what I want to say:
I hope this birthday’s the best one yet,
In every delightful way.
So happy birthday to you.
Have lots of birthday fun!
May your birthday wishes all come true,
Even if you have a ton.

Palju palju õnne sünnipäevaks, kallis Ae! 
Esimene veerandsada on täis, jään ootama järgmisi ja siis seda viimast - 100 ka ikka !! 

reede, 11. jaanuar 2013

20 küsimust ja vastust


1) Mida Sa teeks, kui Su ameerika telefon otsad annaks?
Lolliks läheks ilmselt. Haha. Siin on tõesti peamine suhtlusvahend telefon, Skype/Facebook on väga tagaplaanil.

2) Matthew. Kui vana, kust tunned, kes sinu jaoks on?
21, tutvusime klubis, mina kutsun teda hüüdnimega "dancer," sest me mujal ei kohtu kui klubis ja ta tantsib kohutavalt hästi. Seega ma ei saa teda sõbraks nimetada, ta on mu dancer. Haha.

3) Rob. Kui vana, kust tunned, kes sinu jaoks on?
27, tutvusime ühiste tuttavate kaudu, on väga väga hea sõber siin, natuke inglise keele õpetaja, natuke ajaloo ja kultuuri õpetaja.

4) 2012.aasta eredaim hetk USA elust?
Kui ma selle lause läbi lugesin, torkasid mulle pähe mitu asja. Esiteks see, kuidas Reelika mulle Burlingtonis pidžaamasid näitas. Teiseks see, kuidas Reelikaga rannas ühel õhtul lihtsalt istumas käisime, vaikuses nautisime ilma. Kolmandaks torkas pähe esimene kohtumine Zuriga Cheesecake factorys, järgmiseks torkas pähe, kuidas Matthewi esimest korda nägin ja siis aastavahetuse pildistamine pildiaparaadis.

Ehk ei ole ühte eredat hetke, ka selle sekundi jooksul, mil seda lauset lugesin, tuli juba viis asja silme ette.

5) Kui palju aega veedad perega koos? Kas au-pairidel on kohustuslik oma vaba aega perega veeta?
Kohustuslik ei ole, aga on peresid, kes eeldavad, et au-pairist saab pereliige ehk ta veedab palju aega nendega ja on peresid, kes eeldavad, et au-pair on töötaja ega taha nendega üldse olla. Ehk siis sõltub suuresti perekonnast.
Mina otseselt meeletult aega nendega koos ei veeda, õhtuti mõnikord oleme koos ja nädalavahetustel mõnikord, mõnikord käime väljaspool kodu koos, üldiselt mitte. Mitte sellepärast, et ma üldse ei tahaks, mulle nad väga meeldivad, aga mul pole vaba aega meeletult palju (nädala sees olev vaba aega ei loe, sest teiste au-pairide töögraafikuid enda omaga ei õnnestu klappima saada) ning kui mul ja teistel tüdrukutel ka on, siis me üldiselt oleme kõik ka kodudest väljas.

6) Kuidas sul kogu aeg nii palju vabu päevi on? Jõuludel olid terve nädala vaba, nüüd uueaasta ümber olid ka terve nädala vaba?
Mulle antakse graafik, mina töötan selle järgi. Vabad päevad tulenevad hostisa vabadest päevadest, kui tema kodus on, ei pea mina töötama. Jõulude ajal veetsime kõik päevad koos, lihtsalt väljaspool kodu ning uueaasta ümber vabad päevad olid täiesti kokkusattumus. Jaanuaris see-eest ei ole ühtegi vaba päeva.

7) Kas kõik eesti au-pairid on omavahel sõbrad? Tundub, et räägite üksteisest üksteise blogides kogu aeg ning teate kõike üksteisest. Kelle blogisid näiteks sina jälgid?
Sõbrad kindlasti mitte, aga meil on grupp Facebookis, kus omavahel arutame muresid-rõõme ning sealt paratamatult jääb silma, kui kellelgi midagi olulist juhtunud on. Mina isiklikult suhtlen lähemalt praeguste au-pairide seast Liisiga, Reelikaga, Hannaga, Camillaga, Kadiga, Merliniga ning nüüd mõni päev tagasi tulnud Birgitiga. Meelikaga hakkasime ka suhtlema, aga tema tuleb alles jaanuari lõpust. Seega, blogisid jälgin kindlasti nimekirjast esimese viie omi ning kogu blogilist, mida jälgin, on mul enda blogis täitsa paremal pool ääres olemas.

8) Kui palju sõltub programmist? Kui oluline on programmivalik?
Kui ma päris ausalt ütlen, siis mina siiani mingit suurt erinevust ei olegi märganud. Hinnavahe on see, mis kipub olema ning ilmselt hädade korral on kõik programmid hädas. Seega, ma arvan, et ega eriti vahet ei ole, USAs elades oled ikka omapäi ning sõltud oma tugiisikust ja neid on nii palju erinevaid, et ka ühes programmis on ühtedel väga hea tugiisik ja teistel halvem.

9) Kas tead juhtumeid, kus au-pairil ja üksikvanemal on suhe?
Olen kuulnud jah. Ma ise arvan, et kui üksikisale saadetakse 18-26.aastane tüdruk koju, kes temaga aasta aega elab, siis seal ei olegi palju võimalusi, et sellest midagi ei areneks.

10) Kas olen õigesti aru saanud, et tegelikult peaks au-pair saama peres elada nii, et ta oma palka ei peaks üldse kulutama?
Sisuliselt küll, pere maksab elamise ja toidu ehk kui elada meelelahutuseta, siis saab küll rahata. Meelelahutust on aga USAs nii palju, et minu meelest see teoreetiliselt on võimalik, aga praktiliselt mitte iialgi.

11) Kui kaugel Su juhiload on?
Nüüd tehtud.

12) Kas ameerikas on kõik autod automaatkäigukastiga?
98% jah. Olen mõnda näinud, mis ei ole, aga üldiselt arvatakse siin üleüldse, et need miskid "hiina-imed," mida keegi enam ei kasuta. Aga nagu ma oma vennale ütlesin, arvestades kui palju stop-märke siin on, siis mina läheks ka manuaaliga päris hulluks.

13) Kuidas võrdleksid Eesti ja Ameerika mehi?
Ma ei liigitaks neid paremaks ja halvemaks, aga ameerikas ei lase mees iialgi naisel maksta, kui nad väljas on, Eestis on kuidagi normaalne, et naised maksavad enda eest. Komplimente teevad Ameerika mehed rohkem, aga see tekitab ka mõnikord tunde, et sõnu ei mõelda tõsiselt. Ameerika mehed minu meelest suitsetavad vähem, võib-olla see ainult minu tutvusringkondades nii, aga selline mulje on jäänud. Hmm, mis veel.. Ameerika mehed on rõõmsameelsemad ja humoorikamad, eestlased on eestlastele omaselt sellised rohkem mossis ja külmemad.

14) Kas teiste tüdrukutega koos olles õpite üksteise kultuuri, keelt ja riikide iseärasusi ka?
Konkreetselt mitte, aga eks jutu sees ikka fraasid on, kuidas ühe või teise riigis asjad käivad. Keeltest väga ei räägi, sakslastega ma mõnikord lõõbin ja Zuriga mõnikord praktiseerime mu hispaania keelt, aga teistega mitte.

15) Kas ootad Eestisse tagasitulekut?
Kindlasti.

16) Kas igatsed Eesti hambapastat?
Siin täitsa sama firma hambapastad olemas, mida Eestis kasutasin, seega ei igatse.

17) Millised kohustused reaalselt au-pairidel on? Mida peab kindlasti tegema iga au-pair?
Ainus, mis mul pähe tuli, on töötamine. Töötamise alla käivad reeglid ja kohustused on igas peres erinevad. Õppima peab, see on programminõue. Rohkem vist polegi.

18) Milline toit Sinu meelest on imelik, mis on ameerikas väga populaarne?
Minu meelest on imelikud kõik asjad, kus nad soolast ja magusat koos kasutavad. Näiteks see peanut-butteri ja moosisai. Meie peres olen leidnud need soolased kreekerid mingi magusa glasuuriga. Need on tegelikult päris okeid, aga ikka imelik korraga soolast ja magusat süüa.

19) Kui palju klubipilet maksab?
Oleneb klubist. See, kus meie viimasel ajal käinud oleme, on tavahinnad üle 21-aastastele 5$, alla 21-aastastele naistele 8$ ja alla 21-aastastele meestele 10$. Eriüritustel on hinnad 10-30$.

20) Mis riikidest tüdrukud sinu clusteris on? Kes sinu parimad sõbrad on? Kas mehed saavad ka au-pairiks?
Mehed saavad ka au-pairiks jah. Minu clusteris on tüdrukud Saksamaalt, Mehhikost, Panamast, Kolumbiast, Tšehhist, Ungarist, Brasiiliast, Taist, Rootsist ja Lõuna-Aafrikast.
Seda Tai tüdrukut ma küll pole kunagi näinud ja mul pole aimugi, kes ta on, aga ta meie listis on, seega võib-olla ta kuskil eksisteerib ka.
Minu oma clusterist on mu parim sõber kindlasti Zuri, kes on Panamast ning ka uued tüdrukud Ellen Brasiiliast ja Joanna Rootsist on väga head sõbrad. Christin, kes on Tšehhist pärit, on ka päris armas sõber. Lisaks on veel 2 sakslast teisest clusterist - Nele ja Kim, keda ühtedeks parimateks nimetan.

3/3 - tehtud

Täna hommikul sain töö alustamiseks nii-öelda pisut ajapikendust, kuna pidime 8.30 kodust välja minema alles ja enne seda ei pidanud tööd tegema. Enne äraminekut muidugi oli minu rahakott lootusetult kadunud ja nii ma tuuseldasin mööda maja ja üritasin meenutada, kuhu ma ta eile panin. Lõpuks muidugi leidsin ta autost. Millal ma ometi meelde jätan, et kui miski on kadunud, on see autos?

Läksime siis neljakesi, Evie, Graeme, Adam ja mina uuesti Lebanoni, BMW (mis on meie mõistes ARK) kontorisse. Mul oli eksamiajaks pandud 9.15, jõudsime kohale üheksa ajal ja täitsin mingeid pabereid, jälle ja siis käskis Adam mul autosse ootama minna, et eksamineerija tuleb sinna. Tuli siis tädi sinna, käskis mul mingeid tulesid vilgutada ja tuli siis autosse. Mina mõtlesin, et tavai, born to be driver (-sündinud autojuhiks), ei keera midagi nässu, mitte ainsal alal, kus ma nii pagana hea olen.

Teadsin, et kõigepealt on sõit, siis manööverdus (lubade saamiseks tuleb teha kolm eksamit - kirjalik, manööverdus ja sõit), mõtlesin, et suudan sõiduga juba tädile südamesse pugeda küll. Istus siis sisse, küsis, kas mul on küsimusi. Naersin, et noh, mida ma teadma pean? Tädil ei liikunud ükski närv. Okei, selge, nalja teha ei tohi. Ütles siis, et teeme esimeseks manööverduse. Jah, see oie üle mu huulte tuli päris siiralt.

Sõitsime manööverdusplatsile, tegemist siis selle kurikuulsa ümbrikueksamiga, et postikesed on ja postikestele pihta ei tohi minna ja peab end ühest postist mööda ajama. Postide vahe on 274cm, minu auto laius on 185cm + küljepeeglid (need ongi need saatanast). Panen pildi ka alla poole. Igal juhul sain ma sellega päris kenasti hakkama, minu õnneks palus tädi edasi-tagasi manööverdada paremalt poolt ja sedapidi auto ajamist ükskõik kui pisikesse prakku harjutasime me Henryga ikka tunde ja tunde, nii hea oli nii tugeva betooniga seda teha. Ka siis kui ma korraks valvsuse kaotasin ja postile peegliga ikka väga lähedal olin, tegin veidi ussimoodi liikumist ja olingi paralleelselt ja kaboom, 2/3 lubadest oligi tehtud.




Edasi siis sõitsime linna peale, mul juba oli tuju nii hea, et ma oleks võinud laulda, see manööverdamine oli see, mida ma kartsin. Tegime siis kvartalile tiiru peale, hunnik stop-märke ja minul peas Adami sõnad: "Hoia kaks kätt rooli peal, keera kahe käega, vaata üle õla, kui rida vahetad.." kumisemas ja napilt 5 minutit pärast alustamist olime platsil tagasi. Kaotasin 5 punkti sellega, et tegin mõttetus kohas peatumise, nelja tee ristumine oli ning ma ei pannud esimese hetkega tähele, et kahel stop-märgid on ehk mul tõesti polnud vajadust pidama jääda. Kokku võis 25 punkti kaotada, iga eksimus andis erineva arvu miinuspunkte. Päris naljakad põhjused olid, ma praegu täpselt ei mäleta, aga teen lähiajal sellest paberist pilti. Igal juhul siis kolm kolmest ja olidki load käes! YaY!

Muidugi järgnes sellele hunnik pabereid. Appppppppiiii. Ebanormaalne kui palju pabereid peab siin täitma. Uue pildi õnneks sai ka lubade peale teha ja fotograaf ütles enne pildistamist, et nii ilus tüdruk ei tohiks nii tõsine olla ja ma naeratasin siis vaikselt, väga kena pilt tuli, olin rahul. Ära sõites nägime, kuidas üks õpilane manööverdamisel posti ümber ajas. See on automaatne läbikukkumine. Ja ta polnud isegi platsi peal, ta ajas alguses kohe selle ümber, haha.

Kui lubadega korras oli, käisime korraks kindlustuses (sest see oligi see kurjajuur, miks ma neid üldse tegema pidin) ja siis koju. Adam tööle ja meie lastega jäime siis oma päeva veetma. Päev läks hästi, lapsed olid supertoredad, Brutus nii tore ei olnud, tegi pahanduse pahanduse otsa ja ma lõpuks ei jaksanud temaga isegi mitte enam riielda.

Täna vaatasime ära ka musta ja valge koera multika, mille ema saatis. Iga osa alguses oli eesti keeles kirjas, millest jutt käib ja mina pidin siis Eviele ütlema, millest juttu tuleb. Vahepeal jooksis ikka täitsa kokku, lihtsad laused, aga oi kuidas ei oska inglise keelde panna. Näiteks aia ehitamine. Garden on aed küll, aga see on teine aed. Lõpuks tuli ikka meelde, et fence, see oli aga Evie jaoks jälle võõras sõna. Lõpuks kahe peale saime ikka arutatud, mida nad täpselt seal teevad. Evie ütles, et tema meelest see linnuke on ikka päris alatu. Selles mõttes oli jube hea multikas, et kuna sõnu ei olnud, saime me omavahel rääkida tegevustest ja sellega arendas ka Graeme kuulamist-rääkimist ning täitsa lõbus oli. Selline väga arendav multifilm meie päevas.

Evie emotsioon alumisel pildil on hea
Õhtul tuli Amee kõigepealt koju, meie lastega joonistasime edasi ning siis tuli Adam ka. Oli selline mõnus õhtupoolik perekonnaga, rääkisime igasuguseid asju, muudatustest, mis meie peret ees ootab ning ühel hetkel ma siis läksin üles, pidin kooli helistama. Registreerisin ka kooli ära, lõpuks, ameeriklased ja nende süsteemid on mind viimased kaks nädalat hulluks ajanud, täna sain võitu siis. Ma lihtsalt pean ütlema, et kooli eest maksmisel on vaja pangakaarti/krediitkaarti, sealt pealt küsitakse nime, kaardinumbrit ja säilivusaega (jeebus, kuidas see sõna meil eesti keeles on?) ja sellega on makse sooritatud. Oh neid õnnistatud ameeriklasi, kõik on neil nii ohutu.

Kool kirjas, siis panin end valmis ja läksin shoppama. Esiteks oli vaja Guessi poes käia, kaupa ringi vahetamas ja teiseks oli veel jõulukinki endale vaja, kolmandaks oli vaja endale midagi kingituseks osta, et täna nii tubli olin ja neljandaks tahtsin Subway võikut.

Guessi poes läks natuke nukralt, nad on küll supersõbralikud ja tahavad alati kliendile vastu tulla, aga täna ma lihtsalt tahtsin samasugust jopet uuesti ja seda neil ei olnud. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, jätsin ikka jope endale. Ei saa ju ometi aasta-ostust loobuda niimoodi, haha.

Lisaks käisin siis tuttavates sõprades juba: Hilfiger, Rue21, Nike, Charlotte Russe ja lõpuks kirsina Aeropostale, kus ma jälle hunniku asjadega välja tulin. Selle poe hea omadus on see, et asjadel on reaalsed allahindlused, pole mingi probleem 74$ asi ära müüa 7-10$, aga halb omadus on see, et kui võtad riietusruumi 20 asja, et noh mõni kindlasti ei sobi, siis 19 asja sobivad. Ja palju õnne siis, kui kõik ära tahad osta. Lootusetu, ma peaks seal poes käimist kuidagi vältima hakkama. Haha.

Kiskus vähe neoonseks ära
Mõlemate originaalhind 10.50$, mina maksin sokkide eest 3$ ja kõrvarõngaste eest 3.15$ 
Särk, originaalhind 15.99$, mina maksin 3.99$
Särk, originaalhind 19.50$, mina maksin 3.99$
Ja minu uus lemmikpluus, jejejejejee
Originaalhind 49.50$, mina maksin 14$.

Seljas piltidelt on puudu teksapüksid, mille originaalhind oli 39.99$ ja mina maksin 9.99$. Kogu oma 40 dollarise ostuga säästsin 102 dollarit. Sellepeale vastas mu sugulane, et tema ostis triiksärgi 45€'ga. Haha. Jah, täna poest välja kõndides avastasin isegi kurvalt mõtlemast, et tehke, mis tahate, aga no ei suuda ma enam elada riigis, kus ma riiete eest nii palju maksma pean, kui Eestis peab. Tulevik on Ameerika!

Niisiis selline oligi minu üsna tavaline neljapäev, mis täna üsna vingeks muutus. Tuju on hea, tunne on mega.

neljapäev, 10. jaanuar 2013

Ja õpikust oli kasu!

Teisipäev oli lebopäev, töö algas kell 12, kell 1 panin lapsed magama, kell 3 ärkasid ja neljast umbes olime McDonaldsis nagu Eviele lubasin. Emotsionaalselt oli kuidagi raske päev, sain järjest erinevad negatiivsed teated/uudised ja nii kippus minu tuju ka luhta minema. Tuleb tunnistada, et lastel on suurepärane anne lihtsalt mind naerma panna.
Meie lumememme surm - 8.jaanuar.

Kuna mul rohkem pilte McDonaldsist ei ole, siis pilt lasteeinete uutest kottidest. Mul tekkis küsimus, kas Mc on pankrotis või miks enam papist HappyMeali maju ei anta?!

Kuna lastel oli lõbus ning nad olid head lapsed olnud, jäime sinna tükiks ajaks. Sättisime alles täpselt kella kuueks koju. Adam juba oli enne kodus, kui meie jõudsime. Õhtu oli natuke rõõmsamates toonides, endal oli vähemalt parem tuju. Mingi hetk kadusin siis oma tuppa, kaaslaseks õpik. Kuna olin eelmisel päeval neli tundi seda korralikult lugenud, kõik arusaamatud kohad ära tõlkinud ning enda meelest kõik selgeks saanud, kordasin üle ainult faktid ja nipikohad.

Vestlesime Allariga, kellel varsti ka USA saatus ees, mul tema eest ka põnev, nagu tuleks jälle ise siia. Nii põnev. Vaatasin elu keset linna ära ning mõtlesin, et lähen vara magama. Väljas ilmselt oli täiskuu (nagu Killu ütles) või olid ufod Maad vallutamas, aga mida polnud, oli uni. Une-Mati oli mu konkreetselt maha jätnud. Viimasena vaatasin kella kell 2 öösel ja oigasin vaikselt, sest teadsin, et kell 7 on äratus.

Hommikul siis üles, väike vestlus mõttes iseendaga ning siis alla, Graeme kaasa, Adam autojuhiks ning meie teekond Lebanoni võiski alata. Läksime siis juhilubasid tegema. Sellepärast ka see viimaste päevade sõprus õpikuga.

Jõudsime kohale, olime esimesed, võeti meid kohe vastu ja pidin hakkama siis kõiki andmeid sisestama. Ja nägemistesti ka tegema, et kust poolt vilgub, mis numbrid on reas ja mis värvid. Ausalt, see, kui tühjaks jookseb pea sellistest lihtsatest asjadest nagu numbrid, on lausa huumor. Sain siis endale arvuti number 1 ja hakkasin rõõmsalt testi tegema.

Test sai tehtud 10 minutiga, 40st küsimusest tuli vastata 30 õigesti ning kui ei teadnud vastust, võis küsimuse esialgu skippida ehk vahele jätta. Kui 30 õiget täis oli, ei pidanud ülejäänud kümnele enam vastama. Mulle see süsteem meeldis. Teadsin, et peab olema 10 liiklusmärgi küsimust, ära vastasin 7, seega 3 õiget vastust jäi veel varusse (liiklusmärgid on jube hästi selged). Null veaga tehtud see jamps. Jube õnnelik.

Läksime siis teisest uksest sisse, kus algas alles tõeline ameerika paberimajandus. Sellest ma vist juba kunagi rääkisin, et neil järjekorranumbrid on paberi peale kirjutatud ning siis tädi-onu kõva häälega hüüab numbreid. Väga naljakas minu meelest. Andsin siis kõik oma paberid ära, mis mul olid ning tädi küsib, kas mul on elukoha tõestust. Oi-ei-ei-ei, appi, ärge hakake peale, et mul mingi paber puudu. Adam ütles, et ta on mu tõestus. Sobis nendele tädidele küll. Täitsin sada paberit ära, vastasin teisele sajale küsimusele, tegin pildi ning mõni minut hiljem anti mulle luba kui plastikkaart kätte.

Läksime esimesse ruumi tagasi, et sõidueksamile minna, aga ei saanudki täna, jäi teisele päevale. Eks siis ole näha, kuidas seal läheb. Maksma pidi 22$ ja kui mina esialgu suured silmad tegin, et päris odav ju, ütles Adam, et nad peavad iga 4 aasta tagant oma luba uuendama ja iga uuendus maksab (kui õigesti nägin) ligi 20$ ligi. Seega, vist tuleb meie ARK ja nende BMW samade hindadega lõpuks. Elu lõpuks, ma mõtlen, haha.

Pärast testi siis oli kõigil hea tuju ja kuna kodus oli koristaja, läksime Panera Breadi hommikust sööma. Polnudki ammu oma cream-cheese bagelit saanud ja Graeme muidugi oma M&M kommidega küpsisega. Väga tore oli. Graeme oli väga heas tujus ning nunnutas terve hommiku minuga.


Where is daddy?

Pärast söömist läksime koju tagasi, koristajad olid ikka siin ning minu plaanid muutusid ehk sisuliselt võtsime riidest lahti ja panime siis riided selga tagasi ja läksime Eviele järgi. Evie oli koolis õpetajale rääkinud, et ma läksin juhilubade testi tegema, et see on väga oluline ja ta väga loodab, et ma saan tehtud. Rääkis, et ma polevat kaks õhtut temaga tegelenud ja õppinud, aga ütlesin, et kui tehtud saan, tegelen temaga. Nii armas, lapsed on ikka nii siirad.

Lõunasöök oli paras komöödia, ei sobinud üks ega teine ega kolmas ning kui lõpuks siis muna praadida otsustasin, läks tuletõrjealarm tööle. Pole aimu ka, miks, mina ei näinud väikest aurpiiskagi. Röökis nagu segane. Õnneks jäi kiirelt vait ka. Täpselt siis, kui olime söömise lõpetanud, tuli postiljon mu pakiga. Jee-jee-jee ! Sain ema saadetud paki rekord 6 päevaga kätte ja leidsin sealt seest oma lemmikud kohukesed, nii hea tunne oli. Suure hunniku piparkooke leidsin ka, need said õhtuks juba otsa, kolmekesi lastega hävitasime neid. Nii head. Aitäh aitäh aitäh!






Poole laste uinaku ajal tulid vanemad juba koju ning mina Skypesin Killuga veidi ning Kellyga väheke pikemalt. Väga väga tore oli, oleks veel vahvlid ja tee ka olnud, olekski olnud nagu enne mu siiatulekut kohvikus. Jep, pisiasjad on need, millest puudust tunnen.

Õhtu oli siis lebom, tegelesin mõne asjaga, millega pidin tegelema ning mängisin pisut lastega ja nii see päev öösse veerebki.

Magamisstiil suure poisi voodis


Ja lõppu siis naljakad faktid, mida Ameerika liiklusteooriat õppides leidsin:
* "Kõik autod peavad olema varustatud sallidega.." (ma pole päris kindel, mida see lause tegelikult tähendas, et tõlkes tuli nii välja)
* "Never race a train." -Kas keegi on kunagi üritanud rongiga võidu sõita?
* "Avarii korral ära mine teise autojuhiga arutama, kumb on süüdi, vaid kutsu politsei." -Seda Reelika kommenteeris, et kuna üsna paljudel on relvad, siis võib lahkarvamuse korral mõni närvilisem vend Su lihtsalt maha lasta. Tundub päris reaalne.
* Kui USAs valgusfoor ei tööta, nimetatakse seda olukorda "extremely dangerous."
* "Auto esibumper peab teest olema vähemalt 22cm kõrgusel." -No see on minu meelest jamps, kõik autod on madalamad.

PS! Eestis olevatele tuttavatele ja "sõpradele" aga ütleksin lihtsalt meeldetuletuseks, et ükski jutt, mida te minust taga räägite, ei jää minuni jõudmata ja uskuge, rääkides taga inimesest, kes on 7000km kaugusel, näitab see ikka tõesti ainult ja ainult enda nõrkust. Tule ütle näkku, ära pane seljataga.