esmaspäev, 6. mai 2013

Aeg lendab ehk kuidas Gerli ja Allar New Yorgis käisid

Kolmapäeva õhtul kella poole üheksa ajal tuli Zuri mulle järgi ning viis mu umbes 15 minuti kaugusele minu majast, Atriumi hotelli juurde, mille parklast väljus buss New Yorki. Kuna meil oli veidi aega, tegi Zuri mulle väikse punupatsi pähe ning rääkisime juttu kuniks aeg sinnamaale jõudis, et pidin minema. Bussis kaklesin nende onudega seal, kelleks olid umbkeelsed hiinapoisid ja kellele ma vägagi riukalikult selgeks tegin, et ma EI PANE oma kohvrit sinna alla, vaid VÕTAN selle endaga kaasa.

Bussis asusin esialgu rõõmsalt tagumise pingi poole, kui siis paar rida eespool olev noormees mulle ütles, et aga viimases reas ei saa toole alla lasta. Tõsilugu see oli jah. Läksin siis veidi ettepoole ja kuna tema ette istus mingi inimene, kes lasi tooli alla (ehk põhimõtteliselt talle sülle), kolis tema tahapoole ja nii me istusimegi kõrvuti vahekäikudes ning rääkisime veidi juttu. Kuti nimi oli Matt (jaa, mind kohe tõmbab nende Matthewide poole, haha) ning ta oli Cincinnatist pärit ja nüüd teist aastat New Yorgis elanud. Tänu talle möödus 12-tunnine bussisõit palju kiiremini ning hommikul kell 9.30 olingi juba New Yorgis.

Mu unimütsist kaaslane

Alguses oli mul plaan Bronxi minna, asjad korterisse ära panna, aga korteriomanik saatis hommikul sõnumi, et tal on kiire töö juures ja ta ei saa tulla mulle võtmeid andma. Niisiis trippisin omapäi mööda New Yorki ringi, lõpuks jõudsin Grand Centralisse ning jalutasin siis õues ringi ning läksin kohvikusse hommikust sööma. Lugesin ajakirja, laadisin telefoni ning siis hakkasingi vaikselt ennast lennujaama sättima. Seal esialgu paistis kaua aega olevat, aga siis selgus, et Allari lennuk tuleb pea tund oodatust varem. Passi järjekorras aga kiiremini ei läinud ja nii passisin ikka päris hea aja seal. Lõpuks sain oma Jussikese kätte!


Jussikese suure kohvri sang oli ära lõhutud, seega me alguses leiutasime, kuidas me selle kohvriga üldse kuskile minna saame. Suhteliselt raske oli vedada. Sõitsime siis minu super teadmistega mööda metroosid linna teise otsa, mõnusad kaks tundi ringi trippimist ja veidi eksimist ning kohal me olimegi. Kasutasime ööbimiseks couchsurfingut (www.couchsurfing.org), meie majutajaks oli 43-aastane Rob, kes oli lihtsalt super inimene, alguses oli meil tutvumine ja vestlus, kes ja mis ning siis sõitsime Allariga koos linna, käisime Times Squarel ja McDonalds'is söömas, sest no traditsioon on ju esimese kohana USAs söömas käia seal.








Kes otsib, see leiab



Jõudsime oma korterisse tagasi alles 11 ajal. Kuna Allar oli ajavahe tõttu päris sooda ja mina magamata öö tõttu samuti, magasime pool kaksteist mõlemad. Mina magasin nagu väike laps kuni hommikuni, Allar ärkas kuuest ülesse.

Hommikul oli meil siis plaan võimalikult varakult linna minna, sõime šokolaadikrõbinaid, mille Rob oli mulle eelmine õhtu ostnud ning ma sain veel kohukesi ja siis kuldkalakesi ja porgandeid. Väga rikkalik hommikusöök. Ostsime veel Ground zero piletid ka internetis ära.



Sõitsime siis jälle suure hurraaga linna, ilm oli lihtsalt super. Võtsime ühest kontorist (mille järjekord oli terve streeti pikkune)  pileti ja siis vantsisime teise järjekorda, mis oli viis tänavat pikk ja nii me seal rõõmsalt ootasime, et saaks selle monumendi ära vaadatud.

Uus World Trade Center




Ground Zero on 9/11 rünnakus purunenud kaksiktornide mälestusmonument, kujutab endast parki, kus on kaks suurt purskkaevu. Purskkaevud on täpselt nende kohtade peal, kus need tornid enne asusid. Kuna see oli üks nendest kohtadest, kus ma New Yorgis veel käinud ei olnud, oli see minu prioriteet. Ja see pikk järjekorras seismine tasus ära ka, see vaatepilt oli võimas. Mulle vähemalt väga meeldis. Muidugi ei saa jätta mainimata turvakontrolli, mis enne monumendini pääsemist oli, hullem veel kui lennujaamas.











Kui monumendi juures käidud oli, jalutasime mööda tänavaid ringi ning käisime ära Hudsoni jõe ääres, kus panime pilgu peale Vabadusesambale ning veetaksole. Kuna seal oli üpris tuuline ja jahe, lahkusime kiirelt.






Otsustasime sõita Central Parki ning enne seda haarata midagi süüa kaasa. Kuna Allar polnud kunagi Subways käinud, läksime sinna. Hullumaja, seal oli mingi 6 inimest leti taga, ise nad ei saanud midagi aru, Allar ei saanud midagi aru ja paras segadus oli seal. Saime oma võikud kätte, ostsime poest juua ja läksime siis parki ilma nautima. Nii mõnus, linnulaul, väiksed oravad, hea söök ja seltskond.







Kuna pargis mõlemal juba väga lebo tunne peale tuli, otsustasime oma korterisse tagasi minna, natukene tukkuda ja õhtuks energiat korjata. Nii me ka tegime. Kui olime umbes tunni maganud, pidasime Robiga veidi aru ja leppisime kokku kella kaheksast välja minna. Võtsime tema auto ning sõitsime Manhattanile. Käisime kõigepealt mingis baaris, mille nimi mul ei jäänud meelde, tegime mõned joogid (sain oma esimese bailey ära proovida) ning siis läksime komöödiashow'le. Ma polnud kunagi varem sellises kohas käinud, seega minu jaoks oli väga põnev. Oli naljakas ka, mõnel olid väga igavad lood, aga mõni oli isegi päris hea, sai naerda küll. See lõppes kesköö paiku ning siis viis Rob meid (ahjaa, üks tema saksa sõber liitus ka meiega baaris) Mehhiko restorani, kus me proovisime elu esimesed burritod ära. Nommm.. Need olid tõesti head!




 Sealt hakkasime koju sõitma kuskil veidi enne ühte, viisime sakslase ära, istusime silla peal ummikus, otsisime maja juures hullult kaua parkimiskohta ja lõpuks saime kella kahest magama. Oli lootust, et hommikul jätkub und, aga ei, Allar oli 6.50 üleval (õnneks jäi hiljem uuesti magama) ja mina ärkasin üheksast. Üritasin veidike asju pakkida, aga see eriti ei toiminud, seega sättisime siis ennast valmis ja läksime uuesti linna, otse Central Parki, kus pidime kokku saama Joannaga.


Pärast pisikest otsimist ja telefonikõnesid, leidsimegi üksteist üles. Käisime algatuseks Dunkin Donutsis, ostsime hommikusöögi ning läksime siis seda parki sööma. Meie Allariga valisime mustika muffinid ja miskid donutsid, ma jäin väga rahule. Esimene kord ka suht pettusin selles kohas, seekord oli parem kogemus.




Kui pargis oli käidud ning kõhud täis, tegime väikse shopingu tänaval, sest Allar tahtis omale mütsi ja päikseprille. Olime kokku leppinud (võinoh, tema öelnud), mis summa eest ta need saada tahaks ja onu ütles 5$ suurema pakkumise. Kuna Allari raha oli minu käes, jäin mina nagu arutama temaga, et kas ta tahab või ei taha siis ja siis onu tuli juba, et ah teeme selle hinnaga, see naine nii kuri juba. HAHAHA. Super naljakas. Nii saigi Allar sama hinnaga, mis ta oli arvestanud.



Järgmiseks seiklesime me veidi mööda metrood, sest nädalavahetusel olid seal nii suured muutused tehtud, et hea, kui nad isegi aru said, mis nad korraldasid. Number 5 liin muutus lambist number 2 liiniks, täht A muutus täheks E, jättis kõik peatused vahele ja ooooeehhh.. Nii sai veidi edasi-tagasi tuuseldatud kuni õige koha üles leidsime. Meie järgmine sihtmärk oli Brooklyn Bridge (sest see oli ka üks nendest, kuhu ma varem polnud jõudnud).















Silla peal läks päris pikalt, seal oli ropult rahvast ja rattureid, kes üritasid inimestele mitte otsa sõita ja minu arvates oli see sild ikka päris päris ohtlik. Seal olid selgelt märgid maas, kus kõndida, kus sõidavad rattad, mis suunas miski liigub, ikka ronisid mingi hiinlased ratta rajale. No mis asja?? Kui silla pealt ära saime, leidsime mingi väikse turu, ostsin endale lõpuks südamega "I love New York" särgi, mida mitu päeva otsisin ja mõned kingitused veel. Lisaks nägime tantsupoiste showd, mis oli tõesti hea, ma elasin neile hingest kaasa, supermõnusad ja andekad olid.









Kui olime kultuuri ära näinud, tahtsime kesklinna minna ja tõeline seiklus alles algas. Tegelikult see algas juba eelnevalt metrooga edasi-tagasi sõites, aga nüüd selgus tõsiasi, et metroo üldse ei sõida. Oot, mida? Et mul on pilet, kalli raha eest ostetud ja ma ei saa seda kasutada? Ei ei ei. Nii ei lähe. Panin oma mõistuse tööle ja saimegi kenasti kesklinna, kust jalutasime M&M poodi ning Cosisse sööma.

Meie metroo. Mis oleks pidanud olema metroo...
Tagasi Times Squarel




Lõpuks oligi siis taas õhtu kätte jõudnud ning aeg lahkuda. Saatsime Joanna veel poole tee peale tema bussini ning üritasime mulle pusa osta, sest 20 kraadilt oli temperatuur järsku kukkunud 12le ja mul oli tõesti NII külm. Aga nii külm ikka ei olnud, et osta 30 dollariga pusa, mis päris päris ei meeldinud ka. Kannatasin. Läksime shuttle'ga Grand Centralisse ja üritasime siis oma number 5 peale saada, aga no loomulikult avastasime üsna pea, et seda ei olegi. Mõtlesin oma peas JÄLLE uue marsruudi välja, hoidsime pöidlad pihus, et see töötaks ning asusime proovima. Õnneks, see töötas, aga meil oli nii minuti pealt tõmblemine tänu sellele. Jõudsime korterisse, pakkisime ruttu asjad kokku, jätsime hüvasti ja panime suure hooga linna tagasi. Üritasin kuidagi teekonda saada normaalseks ja siis hakkas minutite mäng. Viimased 500m suhteliselt jooksime kohvritega ja jõudsimegi! YAAAY.



Tegelt olid närvid päris läbi sellel hetkel, üritasin siis veel nalja teha
Bussis vajusime mõlemad Allariga suhteliselt kiiresti magama ja vähemalt mina magasin seekord terve öö. Hommikul sai veidi šokiteraapiat, kui avastasin, et buss ligi poolteist tundi varem kohale jõuab. Ajasin siis hoolega Zurit üles, lõpuks ta ärkas ning tuli meile vastu. Me nii kaua istusime Starbucksis, sain oma tasuta sünnipäevajoogi lõpuks kätte.


Mõnus padjanägu peas alles, aga särk on põhiline, haha
Ja sedasi meie New Yorgi reis otsa saigi, kella poole üheksa ajal minu kodus. Kõigest muust juhtunust ja tulevatest asjadest kirjutan järgemööda.

Mina vähemalt jäin selle tripiga väga rahule, oli lõbus ja meie couch-hoster oli lihtsalt nii õnnestunud ning ilm oli õnnestunud ja noh, Allariga sai ka kamaluga nalja. Homsest algab uuesti töörütm, jess! :)

teisipäev, 30. aprill 2013

Jälle uus nädal algas

Tänane tööpäev algas kell 7 hommikul mul üksinda. Tegelikult oli see hommik päris naljakas, sest alates 6.20st lükkasin ma äratuskella kogu aeg edasi. Alguses optimistlikult viie minuti kaupa, lõpuks lükkasin julmalt 6.55, tõusin siis kärmelt püsti, panin riided selga, pesin kikud puhtaks ja alla. Ilmselt oli mu padjanägu ikka päris julm sel hetkel.

Lapsed ei tulnud alla enne kaheksat, seega ma istusin tugitoolis koos Brutusega keras ning jutustasin Allariga, mis oli ka komöödia omaette. Ta pole kunagi lennujaamas käinud ( ja ta lendab üksinda New Yorki, jee ) ja nii ma seletasin talle siis step by step, mis ta tegema peab, kuhu minema. Arvan, et tegelikult on ta närvid rohkem läbi, kui ta välja näitab. Minul vähemalt küll oleks. Kui ta ennast New Yorki suudab vedada ehk ei maga ühtegi lendu maha ega ole vales väravas, on kõik hästi, lennujaama väravatest püüan ta juba kinni. Haha.

Tavaliselt nagu kombeks, kui Graeme kaua magab, on ta jonnipunn. Nii oligi. Tegelikult nad mõlemad mõnes mõttes olid imelikud viiu-viiud. Kuna aga oli koolipäev, siis hommik möödus kiirelt, üks tädi tuli meie juurde, meie panime siis minema, Adam jäi koju. Viisin Evie kooli ära. Autos tuli Phillip Phillips-Home lugu ja järsku kuulsin, kuidas Evie taga laulis: "Just know you're not alone, cause I'm gonna make this place your home." Ütles, et Amee autos tuleb kogu aeg seda, et tal on juba selge. Tõsi ta on, raadiod mängivad seda lugu MEGApalju. Kui Evie koolis oli, sõitsime koju tagasi, aga nägin kodutänavas, et see tädi on ikka veel meie juures, seega ei pööranud tänavasse sisse, vaid sõitsin teisele poole ja läksime Graemega Subwaysse hängima.

Müüjaks oli mingi indu naine, kes ei saanud inglise keelest mitte midagi aru ning ta oli õudsalt ebaviisakas ja ebameeldiv ja me ostsime nagu neli asja eraldi ja ta ei andnud isegi kandikut nende jaoks. Ma siis üritasin kuidagi hakkama saada. Jõudsin kohale, avastasin, et salvrätte pole. Kohe, kui ta oli meid ära teenindanud, võttis telefoni ja helistas kellelegi ja lasi 25 minutit järjest, terve aeg kui me seal olime. VÄGA HULL. Mina rääkisin ka Allariga, kes üritas siis poest leida kõik asjad, mille järgi vaesel Gerlil isu on. Vahepeal vahetas isegi poodi, sest ei leidnud Selverist seda, mida vaja oli. Nüüd kõik olemas, kohukesed on veel puudu. Lubas 3 tükki tuua. Ma muidugi sõimasin näo täis ja ütlesin, et topelt or nothing. Haha.




Hiljem siis läksime koju tagasi, nüüd õnneks oli maja tühi, saime lebotada. Pesin pesu ning siis läksime jälle Eviele järgi. Koju tagasi, multikad ja pikk vestlus Eviega ning siis lõunauinak Graemele. Evie oli veel üleval, lõpuks vajus ta lihtsalt ära. Mina vaatasin korvpalli, appi kui põnev see täna oli. Eriti see vetsupaberitega loopimine mängu alguses. Kommentaatorid küll ajasid mu väga närvi, sest nad olid selgelt Rapla meeskonna poolt ning kuigi ma respekteerin seda, et kõik ei ole Kalevi fännid, ei respekteeri ma seda, et sellisel töökohal on eelistus niimoodi näha. Konkreetselt sellised olukorrad olid kogu aeg:


Rapla saab 2-punkti. Kommentaatorid: "PAAAANNNIIIIII ÄÄÄÄÄÄRRAAA!!!"
Kalev saab 3-punkti. Kommentaatorid: "Noh, tuli ära."

Noh, võit oli meie, seega tuju oli hea. Pärast pesin veel pesu lõpuni ning skypesin Killu, Alvari ja Kaioga. Ja siis lapsed üles ning snäkiaeg ning Amee tuli ka koju. Vaatasin veel tugitoolis Graemega lebotades telekat, mingi hetk kolisin üles ära.

Rääkisime Allariga ja siis Otiga. Polnud Otiga ammu rääkinud ning meie vestlus oli nii aus ja nii armas, et ausõna mul olid vahepeal pisarad silmas, see on ebareaalne, kui puhas ja armas on meie sõprus. Ükskõik, kui kaua me ei räägi, ükskõik, mis vahepeal olnud on, jätkame alati nii nagu oleks eile pooleli jäänud. Kui kodust ära läksin, oli mul nii hea tunne sees, nagu täispuhutud õhupall. Sest see noormees on mu tõeline ja parim sõber.

Kodust välja, sõitsin kaubanduskeskusesse. Kulutasin hunniku raha ära. Nagu Eviele enne ütlesin, mulle hullult meeldib shopata, eriti kui ma ise selle eest maksma ei pea. Haha! Niisiis, vaikselt täiendan kohvrit kingitustega. Enam pole palju jäänud. Enda asjad vist enam sisse ei mahu. Veetsin poodides rõõmsalt kolm tundi ja tulin siis hoopis rõõmsamana koju tagasi. Olen tähele pannud, et iga kord, kui ma kõht tühjana poodi lähen, ostan hiljem värskeid asju, nii läks täna ka. Suure aluse täie tomateid ja lehtsalatit. Igaks juhuks võtsin tuunikala ka, aga selleni ei jõudnud, tomateid oli nii palju, et hops kõht täis.

Vaatasin siis uuesti "Kes? Kus? Millal?" ära, seekord ärkvel. Kusjuures, mind räigelt üllatas, et nad ei teadnud Holmesi laevanime, isegi mina teadsin, et see oli Aurora. Kust ma tean, ma ei teagi, aga igal juhul jäi mu suu täitsa lahti, et nad reaalselt ei teadnudki. Polnud kuulnudki.

Lõpuks kell jälle pea ööni tiksunud, ees ootab veel üks tööpäev ja siis PUHKUS ja REISILE !!!!

Ja nii mu pidupäev lõppes

Sain eile ühe väga armsa sünnipäeva õnnitluse (sain neid väga palju tegelikult), kopeerin selle siia.

"Sünnipäev - see ei ole lihtsalt pidupäev, see on põhjus mõelda oma elu üle järele ja teha kindlaid plaane oma tulevikuks, seada uued eesmärgid, mida saavutada. Sellel päeval tahan Sulle soovida kõike paremat – energiat, mugavust, aktiivset tulemuslikku tööd, uusi loomingulisi ideid, kasulikke investeeringuid, palju võimalusi, perspektiivseid projekte, kindlaid partnereid ja ausameelseid kolleege, täisväärtuslikke puhkehetki ja unistuste täitumist!"

Ilusad sõnad mu meelest. Rääkisime Amee ja Adamiga ka, mis neil oli, kui nemad 22 olid ja ütlesin, et ohjah, mu emal oli kaks last. A mis mul on? Mul on mu vabadus. JESS!

Killu tahtis mulle õudsalt õigel ajal õnne soovida, aga ta valis mulle nii kaua kaarti, et lõpuks sain õnnitlused hommikul. Nii armas, et keegi rängalt vaeva nägi, et mulle meeldiks.


Minu sünnipäev siis nii-öelda ametlikult oli terve päev suhteliselt tühja passimine, kuigi ma sain väga armsaid õnnitlusi kogu aeg, Facebookis, meilis, telefonis, skypes, kaardid - aitäh teile kõigile ! Väikse vennaga sai ka pikk kõne maha peetud, ütles, et tal imelik mulle õnne soovida, et ei saa midagi teha, kinki anda ega kallistada ja nii ta ei soovinudki. Lõpuks ütlesin talle head ööd, siis ütles: "Head ööd. Ja palju õnne sünnipäevaks." Nii armas.

Minu sünnipäeva "hommikusöök"
Vaatasin "Su nägu kõlab tuttavalt" saate ära, lõppes jälle netis enne, kui tegelik saade läbi sai. Olin päris kuri. Pärast kõike seda siis lõpuks jäin magama, mu pea lõhkus magamatusest otsas nagu segane. Ärkasin seitsme ajal äratuskella peale ning jäin oma perekonda ootama. Nad tulid umbes poole kaheksa ajal ning siis sain omale uue kaardi ja kingi ning õnnesoovid ja meil oli sünnipäeva õhtusöök. Kõigepealt grillis Adam meile burgereid, jube hea liha oli, appi mul oli nii isu reaalse liha järgi. Juust, kaste, salat sinna vahele ja nom-nom. Õige koduburger Ameerikas!

Pärast õhtusööki oli siis koogi aeg ja mulle pandi tordi peale veel küünlad ning kõik laulsid mulle, isegi Graeme laulis, superarmas oli, korraks oli lausa selline klomp kurgus, aga kõik lõppes õnnelikult ja hästi. Aitäh aitäh aitäh Ameele, Adamile, Graemele ja Eviele.



Kui olime köögi ära koristanud, suhtlesin veidi Zuriga, tundsin lihtsalt, et ma tahan temaga rääkida ja temaga olla. Mõnikord on nii, et kui mingid emotsioonid pea peal kokku löövad, on kõige parem rääkida inimesega, kes on samas olukorras olnud. Nii oligi. Kuna Zuri polnud õhtust söönud, läksime McDonald'sisse (mäletatavasti Zuri sünnipäeval olime ka seal), traditsioonide kohaselt. Ja rääkisime kohe mitu mitu tundi juttu. Jube hea oli.

Keegi oli mulle kingi laua alla jätnud
Kui koju tulin, oli kell juba päris palju. Esialgu mõtlesin kohe magama minna, aga siis lugesin veel viimaseid õnnesoove ja mõtlesin ilusaid mõtteid ning hakkasin "Kes? Kus? Millal?" vaatama, aga jäingi magama klapid kõrvas, saade arvutis mängimas ning panin selle siis mingil hetkel lihtsalt kinni.

Nõnda see mu sünnipäev, auväärt number 22 siis mööduski.