pühapäev, 12. mai 2013

Reede ja laupäev. Allar on IKKA veel siin.

Reedel alustasin tööd jälle kella seitsmest, nagu sellel nädalal juba traditsiooniks sai. Lapsed olid juba enne mind üleval. See ei tõotanud head, kuna meil olid plaanid tehtud, aga õnneks saime hakkama. Eviel oli hommikul siis kool, meie Graemega tsillisime niisama, pärast kooli läksime Zuri juurde playdate'le. Lapsed olid päris pöörased, jooksid mööda maja üles-alla, kisasid ja röökisid. Mul oli hea, et neil lõbus oli, saime rahulikult Zuriga samal ajal rääkida ja see oli midagi, mida mul sel hetkel väga vaja oli. Läksime veidi enne kahte ära, Graeme jäi autos juba magama, kodus läksid mõlemad. Amee tuli varem koju, aga ma ei tahtnud laste juurest ära minna, seega olin nendega kuni poole kuueni, nad pakkisid asju ja sahmerdasid ringi ning läksid siis hoopis ära.

Meie Allariga otsustasime siis toast välja minna, käisime pangas ja Tj Maxxis ja Targetis ning siis tulime koju. Samal ajal pidasime pidu, sõime õhtust, sättisime peoks ning rääkisime juttu. Multifunktsionaalsed tegelased. Kella üheksani olime kahekesi kodus, siis läksime välja.


Allariga sõitsime kõigepealt Zurile järgi ja siis võtsime poolel teel klubisse veel Caroline (meenutuseks, tüdruk Saksamaalt) ja Paty (uus tüdruk, Mehhikost) peale ning pärast väikest tiirutamist, sest meie GPSid läksid soodaks ja päris täpselt ei mäletanud, kuhu minema pidi ning pärast sattumist kohtadesse, kus me üldse poleks tahtnud sattuda, jõudsimegi klubisse.

Esimese hooga oli väga tühi, siis ikka tuli rahvas ka ja lõpuks oli nagu tavaliselt, ei ruumi, ei õhku. Kuna mina olin seekord autojuht, oli väga odav terve õhtu vee peal olla, hakka või tihemini autojuht olema. Klubis kohtusin korraks Joega, kellega ma oma sünnipäeval seal samas tuttavaks sain, aga ta käis mulle nii närvidele, et Zuri lõpuks saatis ta viisakalt minema. Täna olen terve päev sõnumeid saanud, kuidas ja miks ja mida jnee.. Oeh. Ma loodan, et ma kunagi nii meeleheitel ei ole.

Tegime grupipildi, meie Zuriga saatsime süütult Caroline Matthewi paluma seda teha (sest Caroline ei teadnud, et me teda tunneme) ja Matthew tegigi ning sai ilmselt olukorrast vägagi valesti aru, kui Allar lõbusalt mulle käed ümber pani. Mitte, et see polekski meie eesmärk olnud. Seega, nalja kui palju ning Allar sai ka klubist vahva kogemuse. Veidi enne kahte läksime ära, enne kui see suur rahvamass kõik välja hakkas liikuma.

Paty, Caroline, mina, Allar, Zuri
Caroline, Paty, mina
Caroline, Paty, mina, Zuri, Allar
Koduteel sai ka veel palju nalja, kui me ei suutnud Caroline'i kodu üles leida, sest minu GPSil seda aadressi polnud ja Caroline ise ka nagu ei saanud aru, kus ta elab. Haha. Appikene. Zuriga koos itsitasime lihtsalt eespingis, kui tagapingi purjus inimesed siis orienteeruda üritasid ning lisaks McDonaldsisse palusid. Vahelduseks on ausõna supernaljakas olla see kaine inimene seltskonnas, sest purjus inimesed on NII toredad. Kui lõpuks ta kodu siiski üles leidsime, sõitsime Liberty Townshippi ning otsustasime sööma minna ning kuna iHop on ka 24 tundi lahti, läksime sinna. Sellline hommikusöök kell kolm hommikul. Ka huvitav.


Ahh, mu lemmikud pannkoogid - maasika ja banaani.

Pärast tunnikest nalja iHopis, kus tõepoolest sai megahuumorit, sest Allar ja Zuri klapivad no nii hästi ning Allar ausõna ütles siira näoga, et tal on laua peal 25 senti rohkem, sest see on tipiks, mille peale me Zuriga naerukrampidesse surema pidime. Kella nelja ajal saime kodus magama, Zuri tuli ka minu juurde ning hommikul ärkasin mina lootuses korvpalli näha, aga see oli hoopis läbi saanud (sest nädalavahetusel EI ALGA mängud kell 7), seega ma ei näinudki. Allar ajas Zuri üles pesema minnes, seega Zuri tuli mu tuppa ja magas veidi veel siin ning mina skaipisin kogu oma perega. Vahetustega nägin kõik ära, inimesed ja kassid ka. Teatavasti korvpall oli täna ikka väga põnev, lõppes Tanel Soku viimase sekundi viskega poolelt väljakult, mis tabas. Mitte, et ma oleks uskunud, et see seeria kuidagi teisiti, kui 4:0 lõppeb, aga täna oli oht olemas, nagu selgus. Ei, kõva tiim on!
Minu isa ja meie pere lemmik mängija 

Veidi hiljem sõitsime korraks Zuri juurde, ta andis oma hostemale emadepäevakaardi ära ning printis Allarile paar asja. Järgmine samm oli "Steak and Shake," kuhu läksime hommikust, lõunat ja õhtut sööma. Kellaajaliselt. Pidime Ellenit natuke ootama, kuna ta jäi hiljaks, aga muidu oli jälle superlõbus aeg koos. Ma ausõna hakkan neid naljakaid hetki igatsema, kui Allar ära läheb, sest tema juuresolekul käituvad tüdrukud ka hoopis teistmoodi. Palju tsillimalt kuidagi.



Suht vihkavad vist üksteist, haha

Tuli üks nunnu pilt ka
Kui kõhud täis said, käisime Walmartis shoppamas, Zuril ja Ellenil oli emadepäevaks asju vaja, Allaril mälukaarti. Veidi viitsime seal aega, siis läks Ellen koju ning meie viisime Zuri koju ja läksime uuesti Meijerisse, sest ma tahtsin Allarile tõestada, et sealt SAAB rahvusvahelisi kirju saata (eelmisel korral mäletatavasti ütles mulle noormees, et ei saa). Uskuge või mitte, aga sealt saab. Sai ka täna. Allar peaaegu, et ei uskunudki mind ja arutasime siis kahekesi koos, et on ikka soodad küll. Järgmine kord ma loen sellele kutile ette, mis ta tegema peab, et saata.

Poole tee peal autosse nägin Redboxi automaati ja mõtlesin, et vaatan, mis uusi filme pakutakse. Allar kiitis Djangot ja ma olin selle kohta ka varasemalt ainult kiidusõnu kuulnud ning huvi vaadata oli juba tükk aega. Niisiis võtsimegi filmi, popcorni ning tulime koju filmiõhtut pidama. Film kestis 2 tundi ja 45 minutit, aga ma aru küll ei saanud. Kuidagi tegevus toimus kogu aeg ja aeg lendas. Lebotasime Brutusega üle terve diivani ning lõpuks oli kell juba peaaaegu 11. Aga mulle meeldis. Täpselt sel hetkel, kui olime asjad kokku saanud, teleka kinni pannud, kuulsin, et pere jõudis koju. Mõlemad lapsed juba tudusid neil süles ning mina tulin ka oma tuppa ära, et saaks mõnusa magamise teha.

reede, 10. mai 2013

Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev. Allar endiselt siin.

Minu teisipäevane tööpäev hakkas erandkorras hommikul kella 7st. Amee lahkus nii vara, et teda ei näinudki, lapsed tulid kuskil kaheksa ajal alles alla. Sõime hommikust ja tsillisime niisama, midagi erilist ei toimunud. Rohkem selline laseme leiba luusse päev.

Pärast minu tööd läksime Allariga jooksma. Vaatasin korraks küll õue ja iroonitsesin, et ilmselt saame vihma, aga otsustasime minna. Muidugi samal hetkel kui pargini jõudsime, hakkaski vihma sadama. Ja mitte tibutama, vaid sadama. Padukat. Maa ja taeva vahet ei näinud. Hetkega läbimärg nagu dušši alt tulnud. Mitte, et see meie indu vähendanud oleks. Jooksime siis ikka ringi ära, mis tahtsime ja hetkel, mil kodutänavasse tagasi jõudsime, jäi vihm järgi. Kui maja ette jõudsime, tuli just Adam garaažist välja, ütles, et nad tulid meile järgi sõitma. Aahhhh, nii armas lihtsalt !

Kuna me siis olime läbimärjad, seisime tükk aega garaažis, väänasime riietest vett välja. Haha. No väga lõbus kogemus, ausõna. Polegi enne niimoodi padukaga jooksnud. Õnneks oli soe, kuskil 24 kraadi näitas, seega see vihm tuli ainult kasuks. Toas siis pesu, riided selga ja siis välja.

Käisime Krogeris shoppamas, sest Allaril sai sellest USA rämpstoidust kiirelt siiber ning läksime poodi normaalset toitu ostma. Noh, spagette ja juustu ja saia. Haha. Tüüpiline poissmehe söök, kohe näha, et otse ühikast tulnud. Poes käidud, läksime kinno, kus kohtusime Zuriga ja veidi aja pärast Elleniga. Läksime vaatama filmi "Pain is gain," mis oli normaalne, mitte parim, aga täitsa hea film. Natuke liiga rõve minu jaoks. Film lõppes kesköö paiku, siis sõitsime koju ära ka ja magama.

Kolmapäev pidi algama alles kella 11se äratusega, ilmselgelt olin mina 8.25 üleval. Päris kuri enda peale. Veetsin siis aega Killuga skypedes, oli väga tore. Sain 11.30 ajal lapsed endale, tegime lõunasööki ja möllasime niisama, väga lõbus päev oli. Lõuna ajal, kui lapsed magasid, skypesin mina emaga, viisin eluga kurssi ning pärast tudumist oli Eviel tantsutund, kuhu ma ta viisin. Järgi ei pidanud minema. Nunnutasime Allari ja Graemega kodus.

Tuli istus mulle sülle ja viskas jalad laua peale. Eriline lebokunn

Allar meeldis talle ka

Pärast tööd võtsime veel õues päikest ja otsustasime tänase jooksmise (kuna ilm tundus jälle vihmane olevat, mida ta ka hiljem oli) asendada muu füüsilisega ja läksime bowlingusse. Allar töötas Eestis bowlingus, seega ta tundis juba vaikselt puudust sellest. Kutsusime Zuri ka, panime end valmis ja läksime siis Mason bowlingusse. Mängisime kaks mängu, teine juba oli siuke uimps, seega kuna meil Killuga on "workout-challenge,"  hakkasin mina siis hoopis aeroobikat seal tegema. Ilma naljata, ikka trepist üles, trepist alla, trepist üles trepist alla, vahepeal viskasin oma viskekorrad ka ära. Kui ära lõpetasin, avastasin, et 23 minutit olemas. Saigi esimene workout kirja. Jess!











Zuri läks koju, meie käisime veel frozen jogurtis, seekord siis proovis Allar ka seda süüa. Tegime nalja ja rääkisime juttu ning siis koju ära. Jälle üks päev otsas. Allariga kuidagi lähevad need päevad jube kiiresti.



Neljapäeva hommik algas jälle 6.30, see nädal ei ole mitte ühtegi vaba päeva ega mitte ühtegi vaba hommikut (kolmapäev oli küll hommik vaba, aga kuna see tavaliselt on vaba päev, siis sama hea, kui ei ole vaba hommikut). Ma vaikselt hakkan hulluma. See ärkamine ei ole minu jaoks.

Tööpäevas midagi erilist ei juhtunud, meil oli Eviega nii armas vestlus, aga sellest ma räägin kunagi pikemalt. Meil sai palju nalja, oli nunnusid hetki, Zuri helistas, et me võiks skype-kõne teha lastega, nii siis olime meie ühes arvutis ja nemad teises ja rääkisime veidikene juttu.

Lõuna ajal vajusin mina ära, magasin mõne tunni ning õhtul pärast tööd tegin ruttu koduse töö ära ning siis viisin Allari Zurile ja läksin ise kooli. Meil oli nii naljakas klass, et ma naersin kogu aeg ja Quintin tõi mulle küpsise. Ütles, et tahtis Bengalsi tuua, kui kuulis, et Margus Hunt on eestlane, aga ei leidnud Bengalsi küpsist, seega tõi mulle Redsi. Sport on sport, spordi üle kohut ei mõisteta. Haha. Järgmine nädal on viimane hispaania keel, ma nii nukker, mulle nii meeldis seal klassis. Vähemalt lõpp tuleb vahva.

Pärast kooli saime Allari ja Zuriga uuesti kokku ja kuna nemad käisid söömas, aga minul kõht tühi oli, ostsin subwayst süüa kaasa ja siis koju ära. Une-Mati juba silmas, seega ruttu ruttu magama.

teisipäev, 7. mai 2013

Post number 3: Töörütm ja 9 kuud Ameerikas!

Täna olen eriti hoos, see juba kolmas blogi sissekanne. Esiteks siis mainin ära selle, et täna tiksus täis üheksa kuud üle ookeani elamisest. Wow! Nüüd on juba see tunne, et USA on rohkem kodu kui Eesti. Mitte, et armastus kodumaa vastu väiksem oleks, aga kuidagi tunne on selline. Vahva, et 3/4 ajast on täis, hullumeelselt kiirelt küll.
Teiseks siis algas täna uuesti töörütm, mis tuli raskelt, aga kindlalt. Hommikul lükkasin näiteks järjekindlalt äratuskella edasi kuni lõpuks ma suht trepist alla joostes riideid selga panin. Asjatu kiirustamine, lapsed tulid alles pool kaheksa ja kaheksa. Allar va õnnelik magas ka alles. Hommik oli paras uimps, keegi ei jaksanud liigutada ning mul oli meeletult külm. Hakkasin siis endale sooja jooki tegema, avastasin, et uued kakaod on majas. JESS! Piima-šokolaad, nom  nom nom kui hea.

Eviel oli koolipäev, seega tema läks siis hommikul sinna, meie veetsime mõne aja kodus. Hiljem enne Evie peale korjamist käisime Subways ning siis Evie peale ja koju. Kodus lõuna ning siis tulid Zuri, Adam, Julia ja Megan meile playdatele. Lastel oli möllu rohkem kui piletiraha väärt, karjusid, jooksid, kisasid, mängisid, vaatasid multikaid. Jube lõbus.

terve pere crocsid


Evie, Megan, Graeme, Julia
Külalised lahkusid kahe ajal, Graeme siis juba magas, Evie läks kohe järgi. Allar läks ka. Haha! Allar magas tegelikult igal võimalikul hetkel, nagu selja keerasin, kohe magas. Mina vaatasin lõpuks näosaate ära ning lõpetasin tööpäeva kah ja tulin siis üles, et näosaade lõpuni vaadata. Lisaks vaatasin "Kes? Kus? Millal?" ära ning siis pakkisime ennast valmis ja läksime poodi. Käisin Allarile kaubanduskeskust näitamas ning ostsin veel mõned asjad, mis tellimused Eesti poolt teele on pandud ning siis käisime üritasime kaarti saata. Öeldi mulle, et nad ei saada kaarti, välismaale. Ma karjusin seal, et kuidas see võimalik on, et ma olen kaheksa kuud seda teinud, eelmine nädal viimati ja nüüd ütlete, et te ei tee rahvusvahelisi saatmisi?? Ja nad jäidki endale kindlaks, et nad ei tee. Ütlesin Allarile, et vean kihla, et kui homme sinna lähen ja seal teised müüjad on, saan selle kaardi ikkagi sealt saadetud. Jobud.

Enne kojuminekut käisime veel frozen jogurtist läbi, kus on see kuu mingi "Lucky Monday" kampaania, kus tuleb oma jogurti kaal ära arvata ja siis saab jogurti tasuta. Ma hakkasin naerma, ütlesin, et mul pole ausalt HALLI AIMUGI, mis ta nendes ameerika ühikutes kaaluda võib ja tüdruk hakkas siis naerma ja ütles, et ma võin proovida. Panin, et äkki on 6 ounchi, oli 9. No peaaegu, haha.

Lõpuks siis koju, nüüd ma natuke aega kirjutamisele kulutanud ja varakult magama ära. Allar oma sassis graafikuga ajab mul ka kõik sassi, kogu aeg on uni.

Post number 2: Welcome to Ohio!

Minu ja Allari pühapäevane päev oli selline parajalt unine, aga üritasime siiski ennast üleval hoida. Mina sain hakkama, Allar vajus ära. Mingi hetk ajasin ta üles, sõitsime Walmarti paari asja ostma, mida me lõpuks ikkagi ei ostnud ning siis ruttu ruttu koju. Mina tahtsin rõõmsalt "Sinu nägu kõlab tuttavalt," saadet vaatama hakata, aga nagu selgus, finaalsaadet otsesaatena väljaspool Eestit ei näidatudki. Olin kuri ja torisesin omaette, aga vaatasin siis hoopis ära "Elu keset linna," ja "Reisijaht." Natukenegi meelelahutust.

Pärast seda ajasin Allari üles ning sättisime ennast valmis ja teele. Kõigepealt võtsime Zuri peale ning siis Cheesecake factorysse, kus me saime nii parkimiskoha kui ka laua üllatavalt kiiresti. Alguses olime ainult meie kolmekesi, mingi hetk liitus Ellen ka. Tellisime oma söögid ära, tegime ulme palju nalja lihtsalt ning muidugi kohustuslik cheesecake ka. Allari esimene ! Ma isegi tegin video sellest, kuidas ta seda proovis (see küll natuke on külili, aga küll vaadatud saate, haha), sest Zuril on väga värskelt meeles, kuidas minu esimene kord möödus.

Lõpuks istusime seal kolm tundi, superlõbus oli, sõime-jõime, rääkisime juttu. Allar praktiseeris inglise keelt. Võinoh, niivõrd-kuivõrd me ta üldse rääkima saime. Ehmatasime vist poisi päris ära.





BBQ burger peekoni ja sibula (läks kohe üle laua teise taldrikusse) ning ekstra tellitud salatiga, haha.
Pasta misiganesnimega
Pasta carbonara
ja kohustuslikud kotikesed koju kaasa


Pärast, kui kõhud täis olid, viisime Zuri koju ning sõitsime ise ka koju. Jõudsime kohale, siis Evie juba magas, võino oli magama pandud. Läksin vaikselt ta tuppa, et sealt tekk ja padi varastada ja siis ta ütles nii armsalt mulle, et ta on nii väsinud. Ma vabandasin, ütlesin, et ma võtan ruttu teki ja lähen ära ja siis ta ohkas ja ütles, et tead ikka, et ma olen NIIIII väsinud. Haha, aww!

Ehitasime Allari voodi valmis, tema vajuski kohe ära, mina tegin oma kilomeetrise blogi valmis ning kolisin siis ka voodisse. Megaväsimus oli peal, sekundiga magasin lihtsalt. 

Post number 1: Puuduolevad pildid NYCst












Viimase pildi kohta olen ma rohkem kui viis korda pidanud ütlema, et tegemist on mu sugulasega, mitte boyfriendiga. Ma igaks juhuks mainin siia ka, et ta on mu tädipoeg, enam rohkem oma veri olla ei saa. Haha!