laupäev, 18. mai 2013

Reede, laupäev: möllud ja meetingud

Reedel alustasin tööpäeva kella 12st jälle, aga oli selles mõttes rahulik päev, et saime kodus olla ning midagi erilist ei juhtunud. Lõunapausi ajal vaatasin mina korvpalli, kus Kalev lõdva randmega meistriks sai. Kolmas aasta järjest, 4:0 skooriga. Haahh, mõnus. Seda õiget elevust muidugi ikkagi sisse ei tulnud, hoopis teine asi on kohapeal olla.

Õhtul tuli räige torm. Ma tegin garaažiukse lahti ja seisin siis tükk aega seal, et kas jooksen autosse või ei jookse. Lõpuks jooksin. Oma helekollaste teksapükstega. Peas kumisesid ema kurjad sõnad, iga kord kui ma Eestis valged püksid jalga panin, kui väljas sopane oli. Täpselt samasugune tunne tuli jälle, haha.



Korjasin Zuri peale ning läksime siis oma igakuisele meetingule. Seekord toimus see bowlingus ja ilma meie tugiisikuta, oli Roberta, see, kes mulle rohkem meeldib. Meeting ise oli lõbus, kuigi ma olen alati öelnud, et need on selles mõttes mõttetud, et nagu nii suhtlevad omavahel need, kes niigi suhtlevad, tavaliselt tekivad ikkagi grupid. Aga lõbus oli, mängida sai, süüa sai, rääkida sai.

Petra ja Zuri
Mina ja Nele
Fotosüüdistus, et Zuri tõepoolest tegi mulle ära
Õhtul läks kõik neooniks


Pärast meetingut tahtsime midagi teha, aga kõik kohad olid kinni. Täiesti ajuvaba, üks asi, mida ma USA juures ei salli, on see, et nad reaalselt panevadki kõik kohad 10-11 õhtul kinni ja tsaopakaa. Istu kodus. Nele tuli siis suurepärasele ideele, et me võiksime Targetisse (tuletan meelde, et see on toidupood) hängima minna, et on ju lahe koht küll. Haha. Ja uskuge või mitte, me läksimegi, 15 minutit enne sulgemist ja korraldasime segadust rohkem kui ükski laps suudaks selle ajaga korraldada.

Bacon is my favourite flavor, yeeeesshh!
Siin siis üks video meie lollitamisest, üks lugeja kirjutas mulle, et ta tahaks kuulda, kuidas teised tüdrukud inglise keelt räägivad, siit siis ilmselt saab mingit aimu.


Lõpetasime mingi hetk ikka lollitamise ja jutustamise parklas ära ning käisime siis korraks Nele juures Zuri koolipaberitel järgi ning siis Zuri koju ja mina ka koju, vajusin voodisse sama kiirelt, kui riided seljast sain. Nii väsinud olin.

Täna hommikul oli mul enne kaheksat juba äratus, no ei sellist nalja rohkem mu elus ei näe, aga panin ennast valmis ja läksin siis kokku saama ühe perega, kes elavad West Chesteris, kes omale au-pairi otsivad ja veetsin seal poolteist tundi. Super lahe ja lõbus oli seal. Pärast kohtumist saatsin ainult Zurile sõnumi, et ma võtan Su peale, lähme hommikust sööma. Kuidagi nii pinges olin ja kõik oli vaja ju endast välja saada, seega sai vaene Zuri jälle kõik endale kaela. Haha.

Käisime Subways söömas, kuna see oli lähedal ja juba enne kahtteist pidin jälle kodus olema, et lapsed ära viia, sest üllatus-üllatus, arvake, kes oli majas? Jep, ostja. Meie veetsime oma vaba aega siis McDonaldsis, kuna lapsed polnud söönud ning see oli selline paras koht, kus tunnike olla.


Saanud Adamilt sõnumi, et me võime tagasi minna, läksime tagasi ja polnudki rohkem ühtegi ostjat. Nagu jõulud oleks varem kätte jõudnud! Ma skypesin Egertiga, tükk aega, ta näitas mulle korvpallurite plakatit, mis ta mulle sebis, koos autogrammidega ja puha. Meil omad diilid nende autogrammidega. Igal juhul ma väga rõõmus, et miski ilus mind kodus ootamas on.

Pärast vaatasin ära eurovisiooni, mis lõppes oodatult, muud tulemust sealt polnudki lootust saada, samamoodi nagu eelmine aasta Rootsiga, kui ikka lugu 4 kuud enne eurovisiooni igal pool leierdatakse ja võitjaks nimetatakse, suhtutaksegi sellesse teistmoodi. Ma ei ütle, et see mulle ei meeldi, kui see välja tuli (ja siis oli väljas alles neli lugu), ütlesin kohe, et sellest loost saab võitja, aga tänasel päeval oleksin eelistanud kedagi teist.

Kui eurovisioon läbi sai, hakkas mul sigakiire. Mitte ükski kellaaeg ei klappinud enam mitte millegagi, igale poole olin lootusetult hiljaks jäänud. Jooksin siis ruttu Targetisse, et marker osta ning Zurile järgi ja siis Cincinnati poole. Koha, kus kokkusaamine toimus, leidsime kergelt üles, aga parkimine on ekstreemsus omaette seal Cincinnatis. Kui lõpuks auto paika saime, ei leidnud me kohta, kust välja saada. Kui väljapääsu leidsime, ei saanud me enam aru, kus me oleme. Täiesti lootusetu. Lõpuks siis jõudsime kokkulepitud kohta pool tundi hiljem, päris paha lugu.

Kokku saime siis igal juhul Margus Hundiga, sest mul oli plaan teha väiksele vennale kingitus (eelnevalt mainitud diilid autogrammidega) ning talle head ja soojad sõnad eestlaste poolt siis kaasa pakkida ja hooajaks edu soovida. Tema ja Bengalsi tiim on üks põhjus, miks ma tegelt tahaks ikkagi siia jääda, kuidas ma nüüd siis ära lähen? Igal juhul kohtumine oli vahva ja super suur aitäh Margusele, et ta viitsis ja meie jaoks aega leidis.
Kontsad ka ei aidanud, mini on mini

Kui kõik asjad ja tehingud said tehtud, asusime siis uuesti oma autot otsima. Ilma naljata me otsisime seda jälle 20 minutit. Tegime tervele majale tiiru peale, no üles ei leidnud, kus pagana kohast see lift minema peaks, et viiendale korrusele saada. Ma lõpuks olin juba nii kuri seal kõigi peale, tahtsin lihtsalt oma autot kätte saada. Jumal võttis palveid kuulda, auto me leidsime.

Järgnevalt tegi GPS veidi nalja Cincinnatis ning lõpuks saime ikka ennast õigele rajale tagasi ning suundusime Kenwoodi, kus Friday's toimus Catalina ja Fernanda ärasaatmine, nad lähevad ära nüüd USAst. Ausalt öeldes läheb minu lahkumine (ilmselt) ka kõikide teiste lahkumiste vahele, siis ei ole aega endal kurb ollagi teiste pärast. Kuigi kurb olla saab kindlasti. Igal juhul tellisime terve seltskonnaga ribisid, mina esimest korda ja APPI. See oli lihtsalt kirjeldamatu, kui hea. Liha tuli luu küljest niimoodi lahti, et ma ei pidanud nuga isegi kasutama ja näppe ei pannud üldse külge (väike beib rannavees, shalala, haha). Superhea!



Õhtu parim pilt 
No ei saa selle tüdrukuta :)))


Vasakul mina, Nele, Rata, (ei jäänud meelde), Paula
Paremal Zuri, Fernanda, Catalina, Paula kutt ja keegi väga mu nime sarnane, aga meelde ei jäänud, haha
Edasi mindi kuskile pidutsema, aga kuna see oli 21 vanusepiiranguga, otsustasin Nele ja Zuriga jääda ning muidugi olid kõik kohad jälle kinni, seega me ei saanud kuskile minna. Lõpuks tuli Nelel pähe, et McDonalds on lahti, seega me läksime sinna ja jäime sinna sigakauaks. Kui tellima hakkasime, ei suutnud ma otsustada, kas võtan smuuti või limonaadi ja siis tuli meil nali, et jaa, kuna au-pairid on nii rikkad, siis nad ei vali, nad võtavad mõlemad. Haha. Suure irooniaga muidugi. See au-pairi raha teema on alati paras iroonia siin olnud.


Lõpuks siis iga üks oma koju, mina jõudsin ühe ajal platsi. Oeh jah. Ja nüüd siis tuduvärk ruttu-ruttu. Häda nende nädalavahetustega, et need nii kiirelt läbi saavad, sups ja läinud.

AHJAAA, ühel väga lahedal tüdrukul on täna sünnipäev ka - PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, SANNU! :)))

reede, 17. mai 2013

Teisipäevast neljapäevani: Töö, kool, otsused

Kui olime Allari lennujaama jätnud, sõitsime koju ja lapsed läksid kärmelt magama kuna Graeme juba kergelt suikus unne tee peal.

Mina asusin rõõmsalt Eurovisiooni vaatama, kus teadupärast Eestil läks väga hästi, finaalikoht välja võidetud. Lõpu 40 minutit vaatasin allkorrusel telefonist, kuna Adam tuli oodatust varem koju ja lapsed ärkasid Brutuse haukumise peale üles. Tuleb tunnistada, et telefonis oli kvaliteet nii palju parem arvutist, et ma mõtlesin, et tänase vaatangi telefonist.

Pärast eurokat sai mu tööpäev läbi iseenesest, aga kuna Adam palus mul lastega olla, kui mingi ostja või kes iganes majja tuleb, siis ma ei saanud enne lahkuda, kui see käinud oli. Pargis käisime ka veel lastega. Kui see onkel oli siis ära käinud, ootasin tükk aega, et Zuri töö lõpetaks, et me saaks Subwaysse minna, kus me veetsime ka mõnusalt aega kuni Connor (teenindaja seal) meid välja viskas ja ütles, et ta paneb selle kinni. See meie jutuvada ei vähendanud, lasime õues ka veel tükk aega.

Kolmapäeval olid hommikul koristajad majas, lõunast olid lapsed minu ning kuna ostjad siiberdasid majas, pidime meie eemal olema. Sain natuke korvpalli vaadata ja siis peksti mind minema. Olin natuke nukker ja natuke kuri ka.

Sõitsime siis Zuri juurde, kus Zurit ei olnud, käisime pargis ja Zuri parti vaatamas. Ma pole sellest rääkinud, üks part tiigist tuli Zuri majja ja asus suures lillepotis oma mune hauduma ja nüüd tal tulidki pojad, 12 tükki ja nad läksid tiiki tagasi. Pardi nimi on Candy. Me siis käisime Evie ja Graemega Candyt ja pisikesi tiigis vaatamas, sest eelmine kord lapsed näitasid Eviele parti ja mälu on tal hea, kohe küsis, kus Candy on. Kuna väljas oli 32 kraadi ja me olime vahet pidamata tunde õues olnud, mina olin sooda, lapsed olid soodad, läksime Menchie'sesse frozen jogurtit sööma. Kulus väga ära selline jahutus.





Söömise ajal helistas lõpuks Zuri, et nad on nüüd ujumast tagasi ja me võiks sinna minna. Kuna Evie tantsutunnini oli natuke aega, otsustasin, et veedame selle aja seal ja lähme otse trenni. Lapsed said möllata ja hullata, Zuri tegi lõunasööki ning võtsime päikest ja ajasime juttu. Kõik olid väga rahul.









Edasi siis Evie trenni, meie Graemega koju ja kuna Amee ja Adam olid juba kodus, oli minu tööpäev läbi. Ma olin niiiiii läbi, et ma jõin liitri vett ära ning läksin kell 6 õhtul magama. Korraks ärkasin veel õhtul üles, aga üldiselt magasin hommikuni. See on see viis tundi lauspäikese käes.

Täna hommikul oli selle nädala ainuke päev, mis kell 7 hakkas. Lapsed olid ka üleval juba, enne mind. See head ei tõotanud. Pärast Graeme pidevat nutmist saatsin ta oma tuppa, kus ta voodisse puges ja magama jäi. Muidugi siis, kui meie pidime majast ära minema, sest mingid ostjad jälle tulid. Läksime McDonaldsisse, kus lapsed ennast segaseks mängisid ja mina siis inimestega suhtlesin, sest seal tahavad alati kõik suhelda.

Mu suured põnnid
Lõunaks läksime koju, Evie teatas ise, et ta tahaks magama minna, et ta on väsinud. Panin nad siis tudule, teades, et järgmine ostja tuleb õhtul 17.30. No muidugi ei lähe siin mitte miski nii, nagu plaanitud. Sättisin mina ennast kenasti Eurovisiooni vaatama, kui tuleb Adamilt sõnum, et kell neli ostja majas, laske jalga. Graeme röökis mu peale 20 minutit, kui ma ta unest üles ajasin, mõtlesin, et ma lähen hulluks. Haarasime snäkid kaasa ja läksime parki, kus hakkas viis minutit hiljem paduvihma sadama. Istusime siis autos kuni Amee sõnumi saatis, et me võime kokku saada ja nad võtavad lapsed.

Andsin lapsed neile ja läksin ise maja ette ootama kuniks ostjad ära lähevad. Nad olid siin nii kaua, et me juba hakkasime Adamiga nalja tegema, et kolisid vist sisse ja et me peaks neilt üüri küsima hakkama. Kuna 17.30 tulid juba järgmised ja 17.20 polnud eelmised välja tulnud, hakkasin mina kergelt närvi minema, sest mul oli vaja oma kooliasjad kätte saada. 17.27 tulid nad välja, mina panin suure jooksuga sisse, haarasin kooliasjad ja sain 30 sekundit enne uute tulekut majast minema. Oeeeehehhh jah. See ajab mu hulluks.

Koolis oli meil täna viimane tund, tegime nalja ja õppisime veel viimased asjad ning pärast poolteist tundi tundi läksime kõik koos El Rancho Grandesse sööma, mis on Mehhiko restoran, kus teenindajad räägivad kõik hispaania keelt ning meie viimane test oli siis tellimus esitada hispaania keeles. Kuna minu jaoks on inglise keel ka võõrkeel, siis mul tuli see tellimus ikka vähe segamini kõikides keeltes. Tegime grupipildi ning rääkisime kõikide plaanidest ja tegemistest ning üldse oli väga väga armas see õhkkond seal. Mul on reaalselt nii kahju, et see juba läbi sai.

Mu kurikuulus küpsisetooja Quintin

Meie õpetaja - Mindi
Minu burrito ja riis restoranis
Meie grupp, vasakul Urszula, mina, Quintin, paremal õpetaja, Conzuela ja Arin (loodan, et kirjutasin õigesti)
Istusime restoranis veidi üle tunni aja ning lõpuks jätsime kõik koos hüvasti, jagasime veel meiliaadresse, et tulevikus ikka veel kokku saada. Mina sõitsin siis koju ning vaatasin ära Eurovisiooni, mida ma lõunal ei saanud vaadata. Olin üpris rahul tulemustega, Läti oleks võinud ka veel edasi saada.

Ja nüüd siis lõpetuseks see otsuse lugu, mille kohta ma tuhandeid küsimusi sain täna. Nimelt, minu praegune pere kolib Texasesse, ajal, kui mina olen Eestis, seega 4.juunil on minu viimane päev selles majas ja selles peres. Kahju, et hetkel, mil ma arvasin, et olen lastega veel terve aasta, sain teada, et meil on jäänud ainult kolm nädalat. Ehk siis olen rematchis, otsin omale uut peret ning Eestisse tulles lõppeb minu üks peatükk USA elus, USAsse tagasi pöördudes algab uus. Kauaks, kus ja kellega, see on hetkel veel teadmata, ilmselt see selgub üsna pea.

Nukrutsemiseks põhjust ei ole, sest seekord on olukord vägagi erinev esimesest rematchist ning ainus, millest mul tõeliselt kahju on, on see, et mul oma pisikestega on jäänud veel vaid 19 päeva.. 

Allari viimased päevad Ohios

Lõpetame nüüd siis selle osa ära, mis me Allariga viimastel päevadel Ohios tegime.

Pühapäeva mõtlesin, et veedame tervenisti voodis, sest ma ei viitsinud mitte midagi teha. Oli emadepäev ning mina edastasin oma soovid nii emale, vanaemale kui ka hostemale. Kuna mu pere planeeris õhtusööki, otsustasime Allariga minna enne lõbutsema ja läksime Dave and Busterisse lõunat sööma ning mängima. See on siuke spordibaar, kus on ka mängusaal, mitte kasiino, aga sarnane ja kuna seal on pakkumine söök ja mängud koos ja seda on kasulikum võtta, kui sööki üksinda, võtsimegi selle ja veetsime kaks tundi hullult möllates. Täitsa tore oli.

Minu miski steaki-sai juustuga
Allari kana BBQ kastmes
Autoralli pildistamine enne mängu
Lauahoki
Kaotasin veits haledalt
Hoburalli !!
Võta või jäta
Selliseid pileteid sai kogu aeg auhinnaks ja lõpuks sai piletite eest auhinna.

Zuri oma lastega astus sealt ka korra läbi, aga ainult korraks. Pärast mängimist sõitsime koju, kus mina vestlesin oma perega ja sain neilt uudiseid, mistõttu ma terve õhtusöögi istusin ja mõtlesin ainult sellele, et mitte nutma hakata. Õnneks Allar oli ka laua ääres ja mingil seletamatul põhjusel oli temast mulle väga palju tuge. Õhtusöögiks küpsetas Adam lihasid, kahte erinevat, aga sellise ameerikaliku küpsetamisega ehk minu jaoks pritsis verd suht näkku, kui kahvli sisse lõin. Haha. Lisaks orzo ja magustoiduks brownie. See on vaieldamatult mu lemmik maiustus USAs.

Pärast õhtusööki oligi siis minul vaikne pisardamise aeg ja kuna ma täiesti endast väljas olin, leppisime Zuriga kokku, et kohtume, sest mul tõesti oli vaja mõtteid eemale saada. Seega siis kohtusimegi Starbucksis. Zuri tõi veel Allarile head-aega kingituse ning ma sain oma emotsioonid ka välja elatud. Mõnusad paar tundi möödusid muidugi kibekiirelt.



Esmaspäeval alustasin uue töönädalaga. Alustasin tööd alles kell kaks, siis oli lõunauinak, rohkem midagi erilist ei juhtunud. Õhtupoole käisime Jump&Jackis, lastega aega veetmas, sest ma pidin töötama keskööni ja neid on hea seal väsitada. Meie Allariga tegime siis lollakaid videoid, mida nägite eelmises blogis.






Ta küll polnud vist eriti vaimustatud sellest musist, hahaha..
Kui lapsed olid magama pandud, tegime meie Allariga veel mac&cheese'i söögiks, Allari esimene ning tähistasime omamoodi tema viimast õhtut Ohios, rääkisime juttu ja nautisime üksteise seltskonda.


Teisipäeva hommikul alustasin omal soovil tööpäeva varem, et jõuaks Allari ära viia. Hommikul veel pakkisime viimaseid asju ära ning siis sõitsime neljakesi, lastega ja mina ja Allar Daytonisse, kust lennujaamast ta teele läks. Meie hüvastijätt möödus väga lõbusalt, rääkisime veel kaks sõna juttu ning siis läks Allar lennujaama poole teele ja ütles "Let the journey begin."

neljapäev, 16. mai 2013

Videod: Kuidas Gerli ja Allar lollitasid

Seekordsetel videotel ei olegi mingit pointi, on siuke ühtlane nalja tegemine, aga kuna me neid ikkagi tegime ja see minu meelest nii naljakas oli, siis saab siia ka pandud. Samuti jookseb üks fakt sealt seest läbi, millest ma varem pole rääkinud ja millest lähiajal pikemalt juttu tuleb ehk minu paljuküsitud tulevik. Kuna ma ei saanud oma programmi ja videofaile kuidagi omavahel ühtima, siis on täiesti muutmata kujul seekord videod.


Lõpetuseks ütlen siis vihjena ära, et seda korterit poisid ei saanud, mis mina sebisin, aga ühe teise said ja homsest elavad sees!


pühapäev, 12. mai 2013

Head emadepäeva !!


Ja vanaemale ka head emadepäeva! 

Head emadepäeva!



On April 28,1991, God sent me to the arms of an angel. An angel whose arms are always open when I need a hug, whose heart always understands when I need a friend. An angel whose eyes are stern when I need a lesson, whose strength and love guides me and give me wings that enables me to fly. I am most fortunate to call this angel my mother.




Head emadepäeva, kallis emps :))))