pühapäev, 16. juuni 2013

Kolmapäevast laupäevani, kiire ülevaade

Kolmapäeval pärast spaa üritust sõitsin mina Kristiinesse, kust võtsime Kelly peale, ja siis viskas Egert meid Viru keskuse juurde ära, kus käisime korraks ühes poes ning ostsime paar asja. Kuna siis juba Triinu helistas, et ta linnas, jalutasime Solarisse ja läksime Vapianosse sööma. Kelly ütles mulle kurjalt, et kui ma Caesari salati tellin, siis ... Võinoo, tegelikult ta ütles päris selgelt, et seda ma tellida ei tohi. Kahjuks või õnneks on see just mu lemmiktoit seal, seega ma vaikselt ikka tellisin, hihi. Oli mõnus lõuna koos ja appikene, arvet makstes ma olin nii rõõmus nagu väike laps: EI MINGEID makse, ei mingit tippi ja tasuta kummikommid. Jaa, paradiis on endiselt olemas. Leidsin plussid Eesti kasuks.

Hiljem jalutasime me vanalinna, kus neiud andsid mulle mu kingituse - küpsisetordi. See aga polnud mingi lihtne tort, see oli šokolaadiga üle valatud ja šokolaaditükkidega ja oeeeh. Nom nom nom! Superhea, aitäh! Edasi me jalutasime mööda vanalinna ringi ning tegime pilte ja nautisime ilusat ilma, mis tõepoolest oli tollel päeval imeilus. Käisime vaateplatvormidel ning kohtades, kus ma polnud varem käinudki, väga mõnus. Mingi hetk helistas mulle Ott, et kus ma olen ja tuli ütles ka tere enne oma suurt puhkust, loodetavasti näeme ikka veel.

Ma võiks siia umbes miljon pilti panna, mis me tegime, aga ma katsun ennast tagasi hoida ja päris miljonit mitte panna. Ja üritan teiste pilte ka mitte eriti panna. Kuigi pean mainima, et mul on superilusad sõbrannad!

No nii minulikud emotsioonid









A mis Sa seal taga teed ?


 





Kui isu piltidest enam-vähem täis oli, jalutasime läbi vanalinna tagasi Solarise juurde ning ma leidsin endale lausa marsapeatuse ja marsagi ning sõitsin rõõmsalt Assakule. Maksin pileti eest 1.50€. Nii tore! Ma ausõna ei mäleta, millal ma viimati marsaga sõitsin. Ülbikust autojuht.

Kodus panin jooksuriided selga (sellest ka põhjus, miks ma üldse koju kiirustasin) ning sõitsime empsiga kuskile Mustamäe taha otsa, kus toimus jooksuetapp. Ma ei teagi, mis selle jooksusarja nimi nüüd on, millalgi oli Swedbanki jooks, iga nädal on uues kohas jooks ja firmades on tiimid ja siis tiimiliikmed käivad jooksmas. Täitsa tore üritus mu meelest ja ma juba poole kohaga iga aasta empsi tiimis olnud, nö varujooksja, haha. Rada oli 4,8km, ilm oli ilus ja mõnus ning tuleb tunnistada, et mulle hullult meeldis, metsa sees, hea värske õhk. Polnud pärast isegi mitte väsinud. Jooksult koju ja siis väike jutuõhtu Egertiga ning saigi õhtu otsa.

Neljapäeval olime lubanud ennast Silverile appi kolima ning aktivistid nagu me olime, juba enne keskpäeva valmis minema. Silver aga muidugi telefoni vastu ei võtnud. Helistasime 37 korda, ja no ei võtnudki vastu. Lõpuks läksime Egertiga linna ära, et käime poes ja vaatame, kas siis võtab kutt ühendust. Poes lõpuks õnneks võttis ka.

Nii nunnu silt minu meelest
Sõitsime siis A le Coq Arenale uuesti, võtsime meie jalgpalluri peale ning läksime ühikasse ta asju tassima. Kuna ta polnud neid kokku pakkinud, võttis see kõvasti aega ning tuleb tunnistada, et ma lõpuks kahtlesin sügavalt, kas need autosse kõik ära mahuvad. Uskumatu, aga tõsi - mahtusid. Kuna ränkraske töö oli tehtud, seadsime sammud Räägu burgerisse, sest see pidavat ikka ülemõistuse lahe koht olevat. Tuleb tunnistada, et jah, burks oli küll parem kui Staabis, mida mõni päev enne sõin, aga samas mingit erilist erutust ka ei tekkinud.

Saime Egertiga coca pudelid
Järgmiseks siis sõitsimegi Koplisse, et Silveri asjad korterisse ära viia. Saime sellega oluliselt kiiremini hakkama kui asjade viimisega autosse, seega sups-sups ja oligi see ülesanne täidetud.


Kuna kell oli juba kergelt üle viie tiksunud, saime veidikene aeglasemalt koju sõita kui tavaliselt, sest teadupärast mööda Tartu maanteed praegu Tallinnast välja saamine on üsna seiklus omaette. Õnneks väga kaua aega ei võtnud. Õhtupoole panin ennast jälle riidesse ja sõitsime emaga linna, tema läks trenni ja mina pidin esialgu Kariinaga kokku saama, aga ta pani kellaaegadega veidi puusse, seega ma läksin hoopis vanaemale ja vanaisale külla. Sain jäätist, nom nom. Kauaks ei saanud jääda, kuna Kariina tuli mustamäele ja sõitsin siis ka Osman kebabi, kus me kokku saime. Jutuvada jätkus kauemaks. Kariina oli ise Austraalias samal ajal kui mina USAs, seega oli, millest rääkida ja mõnes mõttes on ta praegu minust üks paremini arusaajaid, kuna ta on samas olukorras ise olnud ja on ka praegu. Veidi enne poolt kümmet läksin uuesti empsile järgi ja siis koju tagasi.

Nii, jõuame reedesse. Hommikupoolikul olin autojuht vendadele ja isale, kes läksid Leetu. Viisin nad bussirenti ning veetsin veidi isaga aega kuni ta bussi kätte sai. Edasi sõitsin Viru keskusesse, käisin oma lemmikus raamatupoes, ostsin kingitusi veidikene. Sealt ära tulles sattusin paduvihma kätte, seega rohkem ei viitsinud kuskile minna, läksin otse koju. Kodus lasin leiba luusse mõne aja ning hakkasin siis aegsasti linna tagasi sõitma, et kella neljaks aktusele jõuda, aga no nagu arvata oli, Tartu maantee oli JÄLLE täiesti kinni. 40 minutit sõitsin Ülemistesse. Nii umbes 6km. Nii tore.

Vahepeal sain Rainerilt kõne, et neil oleks ka lilli vaja ja kuna ma endale plaanisin nagunii ostma minna, panin padavai Viru tänavale, leidsin õnneks autole kohagi ning ostsin kolm kimpu ja padavai autosse tagasi. Kuna minu lemmik marsruudil oli süsteeme muudetud, ei saanud ma enam sealt sõita, kust olin harjunud, seega korraks tekkis paanika, aga õnneks leidsin ikka üles. Lasteaia juures leidsin ka kenasti parkimiskoha ja nägin isegi aktuse lõppu. Õnneks kaua ei pidanud kannatama. Käisin siis Keir Raineri lasteaia lõpetamisel. Nendele, kes ei tea, kes ta on, siis ta oli esimene laps, kelle hoidjaks ma hakkasin, siis kui Keir oli 1 ja mina 16. Aeg lendab ikka meeletult, kuigi mul on superarmas tunne, et ma nendega endiselt läbi saan ja Keiri vanematest mulle eluks ajaks sõbrad saanud on. Ja no muidugi see esimese lapse tunne on ikka esimese lapse tunne.
Üks esimesi pilte, mis meil Keiriga koos on
Ja mina ja  Keir kuus aastat hiljem

Aktus ise venis kole pikaks, isegi kutt väsis ära ja tahtis varem ära minna, torti me ei saanudki. Aga lõbus oli sellegi poolest. Mina ise kihutasin kella seitsmeks koju, et üks auto ära viia ja teine auto võtta ning emaga koos kontserdile minna. Toimus see restorani suveaias, esines RAM-meeskoor (erikoosseis, keegi neist praegu enam seal ei laula) ning Svingers bänd koos Tanja Mihhailova ja Mikk Saarega. Kontsert kestis kella kaheksast kuni veerand kaheteistkümneni, pilet maksis vist kümme eurot ja selle eest sai veel snäkid ja veini ka. Olime empsiga rohkem kui rahul! 

Laupäeva hommikul ärkasime mõlemad päris hilja, olime maas kõikidest graafikutest ja kihutasime siis poodi. Tegime ringkäigu ära ning tulime koju tagasi, Ae oli vahepeal juba siia jõudnud. Küpsetasime kala ja riisi ning näksisime oma snäkke ja nautisime ilusat ilma. Päike küttis nii julmalt, et oli Ae käsi ära põlenud (see, mis päikse poole oli istudes) ja oli minu käsi samamoodi. Aga väga mõnus oli, naisteõhtu ja jutumula ning hea söök. Ae läks viie ajal ära, siis vajus emps all magama ja mina üleval, nii, et meie esialgne plaan kell 7 kinno jõuda luhtus täielikult. 

Ma siis skaipisin veidi Killuga, kes teatas, et mu tagataust ei ole õige, sest tema oli mu USA toaga juba ära harjunud, haha. Õhtul tuli veel TV3'st film "Viimane laul," mis on mul üks lemmikuid, seega vaatasime veel seda ning veidi pärast üheksat sõitsime ikka linna ja läksime kinno. Ma tahtsin tükk aega juba näha filmi "The Internship," ja ei pidanud ka pettuma. Empsile meeldis ka. Oli jälle üks tore naisteõhtu hea filmi ning kummikommidega. Veidi pärast keskööd jõudsime jälle koju. Mõnus.

laupäev, 15. juuni 2013

Minu uus perekond

Alustan 25.juunil oma elu Richardite perekonnas, kus juba enne mind on kuus liiget. Pereema Alison, pereisa Kevin, 5,5-aastane Lucy, 3,5-aastane Tommy ja väiksed neljakuused kaksikud Charlotte ja Joseph (neid kutsutakse Charlie ja Joey). 

Ali on õpetaja, ajaloo õpetaja ning Kevin on Ali sõnul inimene, kes töötab liiga palju. Haha. Ma võin mööda panna, aga ta vist tegeles mingite konstruktsioonide ehitamisega või kuidas iganes ma seda eesti keeles ütlema peaks. Tegemist on läbi ja lõhki positiivse perega, huumorit ja nalja hakkab ilmselt rohkem saama kui varem saanud on.







Minu uueks elukohaks saab Hamilton, täpsemalt öeldes kohake nimega Ross. See on 30 minuti kaugusel Liberty Townshipist, kus ma enne elasin ja kolm miili kaugemal Zurist, kui enne. Ehk sisuliselt täpselt sama kant, lihtsalt veidikene teises suunas. See koht on küll väiksem ja vaiksem, aga tuleb tunnistada, et väga mõnus roheline. Lisaks terrassil olles ei ole lihtsalt niisama tagahoov, vaid tuleb trepist alla kõndida, sest maja on mäe peal. Minu meelest superilus vaade ja koht. 

Mulle on palju öeldud, et ma olen segane ja hull, ema meenutab seda mulle umbes 3 korda päevas, aga mina ise olen rahul. Ma arvan, et elu poolt esitatud väljakutsed tuleb vastu võtta ja no olgem ausad - kunagi pean ju mina ka ema olema ja kes ütleb, et ma kaksikuid ei saa? Haha. Mitte ükski kogemus elus ei kahjusta meid. 

Lisaks, kuigi ma ei ütle mitte ühtegi halba sõna oma eelmise pere kohta, pean siiski tunnistama, et oli asju, mis jäi puudu või mida igatsema hakkasin ning selle pere juures tundub juba eos, et need punktid on täidetud. Ja ma ei saa jätta mainimata, kui "kodu" tunne mul oli, kui sealt maja uksest sisse astusin ja kui väga ma tahtsin tagasi minna, kui nendega hüvasti jätsin. 

Nii, et, 10 päeva veel ja siit ma tulen! Peaaegu, et ei jõuagi ära oodata. 

neljapäev, 13. juuni 2013

Spa ja sushi

Teisipäeva hommikul magasin mõnuga ja üritasin siis koolitööd teha, aga no ei tulnud see soon peale. Mina ei tea, kes need kodused tööd ära teeb, mina ei saa. Ühe ajal läksime Egertiga kodust ära, käisime Ülemistes paari asja ostmas ning siis suund A le Coq arenale, kus Egertil oli kohtumine. Edasi sõitsime Killut peale võtma ja siis Staabi burksi, kus ma sain oma "to-do" listist ühe asja jälle vähemaks. Kui minu kõht täis oli, läks meie suund Viimsisse, kus meie Killuga maha läksime ja Egert ära sõitis.

Läksime Viimsi Spaasse, registreerisime ennast sisse ja läksime tubasid avastama. 405 ja 406 olid meie numbrid, väga ilusad toad, kuigi tuleb tunnistada, et Pärnus olid ilusamad.


Tsau, Killu !

Panime oma asjad ära ning otsisime hommikumantlid välja ning läksime vut-vut kohe spasse, vette ja sauna möllama. Alguses ujusime veidi ja siis hakkas saunarituaal, auru-soolasaunas tuli üks noor kutt ja andis soolatopsid, kus oli siis meresool ja mingi õli. Ma ei mäletagi, mis õli seal esimene kord oli. Pärast veel käisime õuesauna vaatamas ja nautisime igasugu veemassaaže kuniks välja läksime spaa osast.



Kui riidesse saime, sõime veel veidikene ja siis tuli juba Alvar ning me läksime poodi õhtuks nänni ostma. Ahjaa, Alvar tõi mulle ja Killule lilled ka, mulle roosa, Killule kollase. Väga armas, aitäh Sulle! Kui poes ära olime käinud, jõudsime tuppa, hakkasime sööma ja siis jõudis täpselt Kaio ka. Pärast pisukest söömist läksime jõusaali, kus mina ei tahtnud midagi teha, aga teised treenisid veidi. Mingil hetkel kobisime üles tagasi, panime jälle ujukad selga ja läksime alla, et järjekordset saunarituaali nautida. Seekord oli tegemist leilisaunaga, hästi kuumaga ning vihelda sai ja jääkuubikuid anti, need sulasid peos ära nagu või kuumal pannil. Päris mõnus. Pärast hüppasin külma basseini, millest alguses judinatega eemale läksin. Nüüd oli päris hea. Jääkülma kopsikutäie vett tõmbasin ka kaela. Mõnus.

Kella poole üheksa ajal oli ükskord veel see soolasaun, seekord maasikaõliga ning siis läksimegi tubadesse. Panime riidesse ja läksime sushit sööma, sest Killu ja Alvar tahtsid ja ma mõtlesin, et eh, mis siis ikka, proovime ära selle siis. Tellisin mingi lasteprae nö, kus olid siis erinevad sushid, lõhe-angerjas-tuunikala-krevett ning riisisalat. Isegi pulkadega söömisega sain hakkama. Ainult, et see sushi.. HUHHHH. No ei ole minu maitse vist. Kuigi Kelly ei anna alla, lubas mu ühte kohta veel viia.




Õhtusöök söödud, sõitsime muulile ning nautisime peaaegu ilusat ilma, ilusat vaadet ning rääkisime juttu. Tegime pilte ka.



meie nunnupaar 


semupilt kolmekesi





friendship
musumops

Väga kauaks sinna ei jäänud, sõitsime spaasse tagasi, Kaio läks suht ruttu magama, me Killu ja Alvariga mängisime kaarte kella üheni. Ma võitsin konkurentsitult kõik mängud, haha. Päris tore oli. Dipikastme topsi suutsin ka vägagi osavalt ümber ajada, terve põrand oli seda täis.


Hommikul läks Kaio varem minema, meie ärkasime üheksa ajal ning käisime hommikust söömas. Ma armastan neid buffet hommikusööke, seal nii palju häid asju. Algselt plaanisime pärast sööki uuesti ujuma minna, aga kui ma korraks pea padja peale panin, jäin kohe kaheks tunniks magama ja ärkasin siis, kui me ära minema pidime. Checkisime ennast välja, ootasime veidi Egertit ning siis viisime Alvari-Killu ära ning siis mina edasi oma asju ajama.






teisipäev, 11. juuni 2013

Öised seiklused ja uue nädala algus

Laupäeva öösel vastu pühapäeva sain veidi pärast ühte Kelly kõne. Esimese hooga mõtlesin, et ei võtagi vastu, et kõik magavad ja ma ajan üles. Järgmisel hetkel kuulsin, et koerad hauguvad. Oppaa! Keegi on aia taga. Teadsin kellaajaliselt, et Kelly lennuk peaks olema maandunud küll ja nii oligi, et nagu ta maandus, sõitis ta kohe minu juurde ja kallistas mind lihtsalt mitu mitu mitu minutit. Nii hea tunne oli, ausõna.

Edasi veetsin ma oma öö jätkuvalt kord tunnis üles ärgates kuni siis lõpuks sain pildi selgeks ja oleku normaalseks ja magasin lõunani. Ühel hetkel mõtlesin järgmise portsu inimeste peale, keda võiks üle vaadata, aga enne grillisime kodus ja tegime makrasalatit. Nagu märkate, salateid on küll jube palju mu elus, haha. Neist tundsin ikka väga puudust. Isegi kui mõelda/öelda, et USAs on ka need asjad olemas, siis no midagi on seal valesti, ma üritasin mitmel korral teha ega jäänud rahule kordagi.

Kui kõht oli täis, üritasin endale veel hotelli leida, aga tervis oli alla igasuguse arvestuse ning lõpuks sõitsingi siis hoopis Siku ja Kaidoga kokkusaades Nõmmele, kus nägin Katit, Riimakut, Intsu ja Kaiot. Silmasin ka Geiut, vägagi "meeldiv" esmakohtumine. Kati emotsioon mind nähes oli ka meganaljakas, kõigepealt vaatas, ütles tere, siis ütles, et oot-oot, Sina küll Siku ei ole ja siis kargas mulle kaela ja sai silmadki märjaks. Nii armas moment. Mingi hetk tuli Mario ka sinna ja sõime siis kohupiimakooki ning jõime sidrunivett ja rääkisime juttu. Oma chow-chow pesakonna kutsika nägin ka ära, võinoh mis kutsikas ta enam ongi, aga armas oli ikka näha. Sinna jäin vist umbes tunnikeseks, lõpuks hakkas vihma ka sadama, siis läksin vut-vut koju.

Kodus panin pikemad riided selga ning pakkisime kotti mõned tekid ja magamiskoti ning sõitsime emaga rõõmsalt Käsmu poole. Mida lähemale jõudsime, seda soojemaks läks ning vihm kadus. Tallinnast sõitma hakates sadas paduvihma ja polnud lootustki, et see kontsert kuivana üle elatud saab. Kohale jõudes kohtusime Kalevi fännidega, Svea, Madli ja Anneliisiga ning võtsime nendega kampa. Lisaks sain oma pehmet jäätist ja päike tuli ka välja. Kontsert võis alata. Tegemist oli siis Käsmu kaunite kontserdite sarjaga ning esinejaks Smilers.



Mulle kontsert väga meeldis, hea oli eesti keelseid laule kuulata ning Smilers on läbi aegade olnud nii mõnus ja tsill artist, et teda on hea kuulata. Rahvast oli palju, ilm oli ilus ning mõnus õhtu sai naiste seltsis veedetud. Koju tagasi jõudsime 11 ajal, esialgu plaanisin magama minna, aga nagu teada, plaanid on selleks, et need ei töötaks.

Kella ühe ajal hakkasin siis oma parima sõbraga, Otiga rääkima (või tegelikult me juba rääkisime varem, aga siis läks jutt tõsiseks) ning 15 minutit hiljem sõitsin linna poole, et temaga kokku saada. Parkisime minu auto ära, võtsime tema auto ja läksime linna. Kusjuures, tal on Honda Civic, mis on mul TOP2 lemmikautodest. Nii nii nii mõnus ja nunnu auto. Sõitsime linna, parkisime auto ära ja käisime siis vaatamas, mis vanalinnas toimub. Kõik oli peaaegu välja surnud, pühapäeva õhtul pole Tallinn ikka mitte miski. Shooters oli ainuke koht, kus mingi pidu käis, aga seal Ott peaaegu et ehmatas ennast kaineks ja teatas, et "I'm too old for this shit." (-Ma olen liiga vana selleks jamaks.)

Tahtsime sööma minna, sest minu kõht oli tühi, aga me ei suutnud leida ühtegi lahti olevat kohta, seega lõpuks sõitsime me Mustamäele, McDonaldsisse, sest see oli 24 tundi lahti. Ott ehmatas teenindaja korralikult ära, aga saime oma asjad tellitud ja parkisime siis auto ära, et saaks süüa. Autos oli miski ekraan ja Ott pani meile "The Cars," multika peale, sõime oma friikaid seal ja vaatasime multikat. Ausalt, oleks see kohting olnud, oleks see mu elu kõige nunnum kohting olnud, haha. Kell oli kolm öösel.

Kui kõhud täis saime, viisin Oti koju tagasi ning võtsin maja eest oma auto ja tulin ka koju. Väljas läks juba valgeks, lootsin, et ma kedagi kodus üles ei aja, aga nagu täna selgus, mu pere ei pannud tähelegi, et mind polnud. Nii osavaks vargaks olen ennast Ameerikas koolitanud. Seal tuli seda hiilimist ikka kogu aeg ette, hihi.

Täna hommikul ärkasin äratuskella peale, panin ennast valmis ja hakkasin linna minema, kui Andre palus end nõks oodata ja kaasa võtta, seega ma jõudsin lubatud sihtkohta veidi hiljem. Kristiine keskuses saime kokku Kellyga, kes tõi mulle kingitused Maltalt ja Sitsiiliast, ning kellega me siis shoppasime mõnuga mitu tundi. Mainin lihtsalt igaks juhuks, et mina ei shopanud, ma olin Kellyle moraalseks toeks. Lõpu poole läksime Da Vincisse sööma, tellisin bologonese pasta endale, aga seal oli seda tomati jama rohkem kui makarone ja esimest korda elus käis see mulle närvidele. Tahtsin makarone! Haha. Õnneks seekord oli teenindus vähe parem ning vältimaks olukorda, kus iga joogi eest tuleb maksta, ei ostnud ma jooki üldse. Vot kui tark tegu.

Meeletult entusiastlik shoppamiskaaslane
Kõhud täis, viskasin Kelly veel Pärnu maanteele ära, käisin Statoilis jäätist ja juua ostmas ning sõitsin siis koju, vaadates Järvevana teel rõõmsalt, et jõuan veel enne ummikuid. Huh, jah, muidugi, unusta ära, lilleke. Sõitsin Ülemiste keskuse eest Lennujaama 11 minutit. Kes Tallinna ei tunne, siis ma ütlen, et see maa pole isegi mitte kilomeeter. Ja seda kõike sellepärast, et mingid liiklusreguleerijad otsustasid, et nad teevad neljast reast kaks ja kahest reast ühe. Tipptunnil. Geniaalsus!

Koju jõudsin ma siis oodatust tunduvalt hiljem, aga jõudsin. Triikisin pesu ära, kusjuures seda oli ka nii tore teha, ammu pole triikida saanud. Hiljem plaanisin koolitöid teha, aga uni surus nii peale, et vajusin lihtsalt magama ja ärkasin mõne tunni pärast. Nagu silmad lahti tegin, tundsin lasanje lõhna, see sundis ärkama. See on selle maja vaieldamatult lemmiktoit mul. Sõime siis vennakestega romantilist õhtusööki ning siis ma lobisesin Egertile "Fast and Furious 6"  parimaid kohtasid kuni lõpuks läbi tema tuhandete "ei-ei-ei-ei" ma talle teatasin, et ma ootan teda 21.25 autos ja me lähme seda vaatama.

Sõitsime Solaris kinno, parkisime auto ära, ostsime piletid ja kummikommi ning läksime vaatama. Vahelduseks oli tore filmi subtiitridega näha, sain ühest naljast ka aru, mis USAs tõlkes kaduma läks. Egert naeris, et ta käis eelmine kord kinos ka minuga, siis kui Fast 5 välja tuli. See oli miski mitu head aastat tagasi. Traditsioonid säilivad. Egertile film meeldis, mulle meeldis teine kord veel rohkem, sest märkasin detaile, mida esimene kord ei märganud. Film lõppes pärast keskööd, otsisime oma auto üles ja sõitsime koju.

Ja nii need päevad mul siin mööduvad, kogu aeg on mingi möll ja trall ümber minu. 

esmaspäev, 10. juuni 2013

Laupäev ja Kalevi fännide pidu

Laupäeval algas veidi pärast keskpäeva pidu meie juures, iga aastane Kalevi fännide hooaja lõpetamine. Hommikul käis selle tarbeks majas kõva sahkerdamine, toidu valmistamised ja laua valmis seadmine ning 12.30 paiku juba hakkasidki igasugused tegelased tulema.

Lõpuks oli meid ikka päris palju, grillisime ja tsillisime ning mingi hetk pandi meid pikkuse järjekorda seisma ja tehti tiimid, kolm tiimi. Minu tiimis olid Kristo, Birks, Eliise, Britta ja Andre. Meie tiimi nimi oli Kummikingad, aretatult Crocsidest. Teised tiimid olid all-in ja transformerid. Nimedega oleme me alati hiilanud.

Igal juhul oli siis 8 võistlust, noolemäng, sekretäride sangpomm (pidi seisma käed kõrval, hoidma paberilehti käes), joogitopsi mäng (pidi jooksma vett täis topsiga ja võitis see, kes vähem vett maha ajas), coca ära joomine kiiruse peale, pool liitrit, vabavisked, siis oli mingi, kus pidi kolme paberi peale astudes lõppu jõudma ja siis tagasi, maha ei tohtinud astuda, muna ära koorimine ja ära söömine ja viktoriin. Mina oma meeskonnas tegin seda joogitopsiga jooksmist ja siis viktoriin oli kõik koos. Ja meie tiim võitis ka üldarvestuses.

Pärast neid mänge minu jaoks pidu lõppes ja puzzlet panin kokku veel hommikulgi. Oli hea pidu, ausõna. Haha.


joogitopsimäng
Kummikingad!
munasöömine

Sannuga

Teine ja kolmas päev: kilekotid, zumba ja kaardimängud

Neljapäeva hommikul ärkasin pärast 24 tunnist üleval olemist poole kaheteistkümne ajal telefonikõne peale. Ilmselt oli see ka üsna kasulik, sest muidu oleksin maganud terve päeva maha. Koristasin veel oma tuba ning käisime Egertiga Konsumis, Egert tutvustas mulle uut olukorda ja poodi. Mina sain põhimõtteliselt šoki seal, kas ma TEGELT KA pean kilekoti ostma? Selle olin küll ära unustanud. Koju tagasi jõudes pakkisin oma asjad kokku ning üsna pea sõitsimegi juba linna poole.

Järvel sattusime ebameeldiva intsidendi osaliseks, kui üks autojuht otsustas tulla ja Egerti näo täis sõimata, sest tema meelest ta on ikka idioot ja ostis oma load. Ma jõudsin ainult mõelda, et eino tere tulemast Eestisse. Igal juhul sõitsime Killule järgi ja läksime Killuga Audentesesse, Zumba trenni. Minu lemmik treener andis tundi ja Killu oli esimest korda seal, seega lõbus oli küll ja tore oli jälle tantsida. Pärast trenni rääkisin veel Marekuga veidi juttu ning siis käisime jõusaalis Killuga, tema jäi kauemaks, mina läksin ujuma. Hiljem väike saunatiir ning siis välja.

Egert, mu armas autojuht, tuli meile järgi, käisime poes ning siis võtsime mu teise venna trennist ja Egert viis meid Killuga tema juurde. Kaio ja Alvar olid juba seal, me siis lõikasime (tähendab, Killu tegi seda) puuviljad-juurviljad valmis ning vaatasime telekat, rääkisime juttu ning mängisime kaarte. Väga mõnus rahulik õhtupoolik oli. Kesköö paiku läksime magama ning hommikul ärgates olid mehed kadunud ja Killu tegi mulle romantilist hommikusööki voodisse, mannaputru. Oi-oi-oi kui hea. Kaheteist ajal tuli Egert mulle järgi ning me tulime koju.

Õhtupoole käisime Sikupillis söömas ja Ülemistes asju ajamas, pärast kolme päeva ilma nutitelefonita, läksin ja ostsin endale selle. No ei ole võimalik elada ilma selleta. Pehmet jäätist käisime ka söömas ja siis teatas Egert, et jalgpall hakkas ja mina pean hoopis sõitma. Pärast kümmet kuud tagasi manuaali rooli, jess! Alguses jalg värises küll, aga lõpuks tuli täitsa kenasti. Käisime Konsumis ka uuesti ning siis koju. Ees oli ootamas ilus nädalavahetus.

PS! Pildid, mis esimesest õhtust puudu jäid:

 
Minu kingitused.
See siin esiplaanil olev on muideks seep. Haha.