teisipäev, 25. juuni 2013

Eesti peatükk kinni

Minu jaanipäev möödus sellel aastal Nõmmel, kus toimus üle linna jaanituli. Minu peamine põhjus sinna minekuks oli Koit Toome, mis oli mu üks "to-do listi" punkt. Algselt olin ma kaaslaseta, aga siis otsustasid Geelika ja Silver tulla ning siis tuli Egert ka ja oligi meil väga lahe punt koos. Soojendasime enne Assakul, ema tegi head sööki ja kooki ning läksime veidi enne kaheksat sinna. Kohale jõudes esines Karavan, lõime seal mõnusalt tantsu ja laulsime. Irooniline, et Karavani loole "Ooajee" tegid zumbatajad muusikavideo,  ja siis ma veel ütlesin, et seda lugu küsin jaanipäeval DJ'lt. Ei pidanudki küsima, tuli niisama. Pärast bändi toimusid võistlused, kus õllekasti hoidmises Silver kolmanda koha sai. Hiljem oli veel paaride võistlus, mille Silver ja Geelika võitsid. Väga lahe! Ja siis muidugi tuli Koit Toome, mille ajal me rokkisime lava ees, kõik koos, megamõnus lihtsalt! Veidi aega vaatasime The Suni ka, aga lahkusime enne lõppu. Nägime palju tuttavaid, saime süüa ja juua ning pärast pidu jalutasime kõik koos veidi eemale, ema tuli järgi ja nii meie õhtu läbi saigi.




Täna hommikul ärkasin kümne ajal ehmatusega, et keegi peab kohvreid ka pakkima. Seekord mõtlesin, et kuna mul eriti varianti raskusteks ei ole, sest pidin ju lihtsalt kaasa võetud asjad tagasi kohvrisse panema, siis alustan sellega mõni tund enne lendu. Nii tegingi. Päev otsa lebotasime niisama, ja siis pakkisin sups-sups kohvri ära. Sõime veel putru, mis emps meisterdas ning siis läksin lennujaama oma suurt kohvrit ära viima. See on see hetk, kus ma armastan seda, et ma elan lennujaamast 5 minuti kaugusel. Tegin check-ini ära, kohver läks läbi grammi pealt läbi ning sõitsin siis koju tagasi.

Kohe pärast mu jõudmist tuli Kaio sinna, tuli kutsusid vaatama ja mulle head aega ütlema. See oli väga armas temast ning ma olin väga rõõmus, et ta tuli. Hiljem vaatasime Geelika, Egerti ja Silveriga veel Lena seebika ära ning sõime tatraputru (sai kogu mu to-do listi söögiosa täidetud) ning siis oligi juba aeg lennujaama minna. Kallistasin kodus vennad ja isa ära ning kõik oli nagu tip-top (mis puudutas pisarakraane), aga kui õues kutsudega hüvasti jätsin, olid kraanid lahti kiiremini kui oskasin oodatagi. Terve see aeg, kui ma USAs olin, rääkisin ka, et inimeste igatsuse vajaduse saan neti teel rahuldatud, aga loomad on ju need, kellega ei saa.

Sõites selgus, et Tartu maantee on jälle kinni, seega meie viie minuti tee võttis aega 30 minutit. Mina olin vana rahu ise, ema kinnitas, et ma jään hiljaks, ma jään hiljaks ja ma ei saagi lennuki peale. Lennujaamas kohtusime Killuga, kes ka mind ära saatma tuli ning nägime ka Loreeni ära, Killu sai isegi autogrammi temalt. Tegime viimased pildid ning kallistades märkasin, kuidas kõik inimesed ümberringi nutsid ja sain ka ikka korra uuesti silma märjaks, õnneks ainult korraks, nagu turvaväravatest läbi sain, oli juba parem. Aitäh kõigile, kes tulid, see tegi mu äramineku tunduvalt lihtsamaks, kui sai läbi naeru minna.



Ja nüüd siis sellest kolmest nädalast, mis ma Eestis veetsin. List inimestest, keda näha tahtsin, sai pea eranditult täidetud, üks nimi ei saanud. List asjadest, mida teha tahtsin, sai ka peaaegu täidetud, kolm asja jäi puudu - klubi, ujumine ja vere andmine. Verd ei saanud andma minna, sest USA kuulub riskiriikide hulka.

Minu eranditult kõik päevad olid täis sebimist, sai palju nalja ja kallite inimestega koos oldud. Sai nauditud aega perega, sai nauditud aega sõpradega ning teha asju, mida USAs teha ei saa ja asju, mida saab seal ka teha, aga mida on Eestis lihtsalt odavam teha. Mul oli kõik see aeg supertore!

Aga ma saan nüüd suurepäraselt aru neist, kes tulevad USAst tagasi Eestisse ning ei taha enam USAsse tagasi minna. See tunne, mis mul lennukis oli, kui ma aru sain, et ma jälle ära lähen, oli nii rusuv, et ma peaaegu et vihkasin ennast, miks ma ometi seda teen. Ma tean, et see on minu otsus ja ma tean, et ma ei kahetse seda ja et see teeb mu rõõmsaks ja üle ookeani oli ju see elu, mida ma elada tahtsin, aga Eestimaa on ikka kodu. Ja nii on.

Arvan, et see kolm nädalat oli täpselt paras aeg, et jõudsin kõike teha ja näha ning ei tekkinud tüdimus, jäi endiselt elevus sisse, et uuesti tulla ja uuesti nautida. Ja ma olen supertänulik oma emale, tänu kellele ma üldse tulla sain ja supertänulik kõikidele nendele, kes mu aja Eestis meeldivaks muutsid. Järgmise korrani, kallikesed!

pühapäev, 23. juuni 2013

Lõpetamised ja viimased päevad Eestis

Neljapäeval olin isa autojuht, mille raames käisin ära nii mõneski kohas ning lõpuks maandusin Magistrali, kus Killu töötab ja rääkisin temaga ka juttu. Lisaks käisin seal Chopsticksis söömas, sest kõht tegi ikka räiget lärmi. Kuna Triinu elab Magistrali kõrval, helistasin talle ja ta liitus minuga, seega meil oli mõnus aeg jutustamiseks. Hiljem sain veel Ülemiste tiiru teha, kust sain Zurile kingituse ning siis uuesti isale järgi ja Assakule.

Assakul tõmbasin korraks hinge ning siis uuesti linna, kohtusime Patrickus Triinuga ning meiega liitus hiljem ka Kelly. Saanud seal asjad söödud, lippasime sushit sööma, sest Kellyle ei andnud rahu, et mulle esimene kord ei maitsenud. Proovisime siis ühe korra veel. Pean tunnistama, et seekord oli jumala hea. Kelly teab, mis Kelly räägib ja söötis mulle parima pala ette. Väga väga maitsev. Õhtu oli ka väga meeldiv, täis nalja ja naeru.



Reedel tõotas tulla ilus ja kaunis päev, ilma kiirustamata.. Haha! Läksime kell 12 linna poole, jõudsime Ülemistesse pea pool tundi hiljem (jätkuvalt 6km), mina käisin silmaarstil, Egert käis sadamas. Egert tuli sadamast tagasi ka pool tundi, siis kihutasime Jürisse, kus toimus lõpetamine. Meie naabritüdruk Anneli lõpetas ning Egerti mingi bestikas Brandon ka. Anneli sai lille, Brandon õlle. Kes tuleb lillega, kes õllega.



Kui olime Jüris kõik ära õnnitlenud, võtsime ette veel ühe teekonna Mustamäele, et minu arvuti parandusest kätte saada. Saime ka selle käigu kenasti tehtud, läksime optimistlikult Viru tänavale lilli ostma. See siuke paras enesetapp, aga lilled me saime. Ja siis hakkasime koju minema. Ükskõik, mis suunda me vaatasime, autosid oli mustmiljon. Kell oli kolm. Kodus pidime olema pool neli. Tundus täiesti võimatu missioon. AGA, ärme unusta fakti, et mina olin roolis ja nii me 15.30 kodus olimegi. Jess!

Kodus ruttu asjad kokku ja Koeru poole. Alguses käisime veel Kapus, kus mu sugulased elavad ning siis läksime Koeru Keskkooli aktusele. Aktus oli mõnus, kestis vist veidi üle poole tunni või midagi sellist ning siis õnnitlemine, pildid ja lups koju tagasi. Ma kohe armastan neid koerukate lõpetamisi, sups-sups-sups ja tehtud. Ja saigi Kasparil see keskkool lõpetatud. Pärast oli meil veel Kapus suur pidu, pika laua ja maitsva toiduga.


vendade tugev käepigistus



kolm on seltskond
Geelika sääred ja boss Kregor
Minu nunnukad

fotograafi hea tabamus
kullake
Üks nendest sõprustest, mis iial ei lõppe
Üks mu lemmikutest paaridest






täitsa kained poisid
Mingi hetk käisime Geelikaga mu vanaema koju viimas ning siis viisime Harivaldi ka koju ja läksime ise Koeru peole. Jussil oli sünnipäev, sai 22, pakuti maitsvat sööki ja jooki ning nalja sai jälle kamaluga. Nägin ka Reenot, kes on mu lapsepõlvesõber, kuid kellega enam eriti tihti ei kohtu (mitte, et ma teiste eestlastega rohkem kohtuks) ning lisaks tutvusin veel mõne oma blogilugejaga. Koerus üldse tundus neid lugejaid palju olevat, tundsin ennast kohati nagu mingi kuulsus, kui mind teati, aga mina kedagi ei teadnud. Haha.

Harivald hullude naistega
ralliässad
Geelika pildistas Kuud, jube suur pidi olema

Liivi ja Reeno
Bobo ja Kadri, kes ka homme Eestimaa tolmu jalge alt pühivad
Juss ja sünnipäevakook
Eestlaste lemmikjook
Hästi normaalsed
Pärast keskööd läksime Geelikaga tagasi Kappu ning pidu jätkus kuni kella kolme-neljani hommikul. Hommikul ärgates oli tunne, et seda und ei olnud piisavalt, kohe üldse mitte. Lebotasime hoovis mitu tundi ning hakkasime siis Tallinna sõitma. Mina magasin terve tee.

Kodus panime plaanid paika, sõime soojasid juustusaiasid ning viisime siis Egertiga vanaema koju. Edasi läksime sadamasse (popp koht see sadam) ning siis Ülemistesse, kus ma tegin paar ostu, mida mul vaja oli. Ulmehinnad on Eestis, ausalt.. Ma ei saa aru, kuidas ma enne raatsisin oma riideid siit osta. Kui tiir tehtud, sõitsime koju, Egert läks maha, mina sõitsin Luigele, kus ma pool tundi üritasin oma peaga kohale jõuda ja siis helistasin emale, et jubedalt tahaks tulla, aga teed ei leia mitte üles. Saanud väiksed selgitused, jõudsingi kohale.

Luigel elavad meie sugulased-tuttavad, kellel on SUPERmõnus hoov, majake ja lauad ja ekraan ja muusika ja tuli ja grill ja oehhh.. Jube kift koht kohe! Algselt plaanisin sinna natukeseks minna, lõpuks olin ikka mingi 3-4 tundi seal. Tšillisime, tantsisime, laulsime, rääkisime juttu, grillisime ja mina mängisin loomadega. Ja väike plaan tulevikuks sai ka paika pandud, superäge minu meelest.

Lordi
Sofi tegi musi


Tantsisime Kikuga
Koju jõudsime veidi enne ühte, siis ma veel tuuseldasin arvutis ja lõpuks kahe ajal jäin magama. Täna hommikul ärkasin juba kümne ajal ning keskpäeva paiku läksime emaga kinno. Tänaseks filmiks "The Big Wedding," mis oli üsna aimatava õnneliku lõpuga, aga sisu ja faktid, mis filmist läbi käisid, olid naljakad ja põnevad. Naerda sai küllaga. Mulle meeldis ja emale ka meeldis + seal on superhea näitlejate komplekt kokku saadud. Ning muidugi see peaosatäitja kuti pruunid silmad, jaa.. lemmikud.

Pärast kino poeskäik, mina ostsin kõik asjad, mis USAsse kaasa võtan, kingitused ja muu kraami ning see arve ei kannata isegi mitte kriitikat. Ütleme nii, et hinnad on üks asi, mida ma Eestist igatsema ei jää. 

neljapäev, 20. juuni 2013

Viis päeva linnulennul

Pühapäeval olime emaga jätkuvalt kahekesi kodus ning veetsime hommikupooliku lihtsalt laiseldes. Kella kahe ajal avastas ema, et ma pole jätkuvalt söönud ja küpsetas mulle pannkooke. Ohh, kodused pannkoogid värske maasikamoosi ja külma piimaga, nom nom nom. Veidi aega hiljem sättisime me ennast linna, et taas kord kinno minna. Emal on aastas paar filmi, mida ta näha tahab ja mina sattusin vaimustusse odavast kinopileti hinnast, niisiis rahuldame mõlemad oma vajadusi. Seekord vaatasime ära filmi "The Great Gatsby." Peaosas oli Leonardo Di Caprio, mis meile väga meeldis ja film meeldis emale ka hullult, minule nii väga ei meeldinud. Ma ei ütle, et see oli halb, film kui film oli hea, aga sisu poolest jäi mulle natuke nõrgaks. Kuna tegevus oli mingi 1922.aasta (võin natuke mööda panna), siis see oligi minu jaoks veidikene lihtsalt igav.

Pärast kino sõitsime Nõmme keskusesse, kus me pidime pere kokku korjama, mehed tulid Leedust tagasi. Isa saime kiirelt kätte, vendasid ootasime ligi 45 minutit. Ma olin päris närvis seal, sest mul oli vaja ammu juba järgmises kohas olla, aga no mis siis ikka. Vahepeal leidsime emaga eksinud koera, helistasime varjupaika ja palusime talle järgi tulla, ei teagi, kas tulid. Kui meie ära läksime, oli kutsa ikka veel seal Nõmme keskuse juures. Kahju oli kohe.

Koju jõudes võtsin auto endale ja põrutasin siis kesklinna, kus polnud ühtegi parkimiskohta. Tegin paar tiiru ümber Kaubamaja ja võtsin siis Killu peale, kelle jätsin autoga peaaegu parkimiskohta. Võinoh me empsiga olime seal mõni tund varem parkinud, nüüd enam loogilist kohta polnud, aga ma enam-vähem sättisin auto ja panin siis jooksuga Subwaysse. Minu esimene külastus Eesti Subways. Viidad olid veidi abiks, sain samasuguse võiku kokku nagu USAs sõin. Hiljem käisime korraks veel Maximas, kus kolm kutti meiega rääkima hakkasid. Killu reageeris nagu tõeline eestlane - tahtis ruttu jooksu panna, ma ikka rääkisin tükk aega juttu. Olid küll kahtlased ja tegid kahtlaseid nalju, aga vahelduseks oli tore kahtlast juttu ajada. Haha.

Õhtupooliku veetsime siis Killu ja Alvariga. Proovisin oma Subway ära. Reaalselt sõin neljandiku saiast ja rohkem ei läinudki. Täitsa rõve oli. Mul oli lausa kahju. Alvar arvas, et äkki oli mingi kaste pahaks läinud, aga ma ei tea, no täitsa halb oli. Igal juhul näksisime siis, tegime Zuriga Skype kõnet ja vaatasime filmi "Varuplaan." Väga armas ninnu-nännu film oli.

Veidi pärast keskööd läksin sealt ära, siis saime hetkeajendil Liis-Maryga kokku. Kuna oli pime ja külm, siis meil oli selline auto-kohting, aga sellegi poolest oli hea üle tüki aja näha ning oli hea rääkida. Lihtsalt rääkida. Kõigest, mis südamel ja meelel ja keelel. Eriti, kui üsna sarnases olukorras oleme, oli hea omavahel kogemusi jagada. Mõnus öine kohting.

Koduteel käisin veel Hesburgerist läbi, ostsin Egertile öösöögi ning sõitsin siis koju, kuhu jõudsin veidi pärast kahte. Jälle.

Esmaspäeval oli lõpuks üks rahulikum päev, keskpäeva paiku käisin juuksuris, sain oma tumeda värvi ja mõnusa soengu tagasi. Pärast sõitsin koju ning meil oli ajaveetmine koos Volliga. Hiljem sõitsin linna, saime Kellyga kokku ja käisime Pizzapoistes, seekord Tondil. Halvaks üllatuseks polnud seal sees isegi mitte laudu, kus taga oleks süüa saanud, seega istusime me õues ning hiljem autos ja rääkisime juttu. Nii muuseas nägime Killut ka. Mõni tund hiljem sõitsin Pääskülla ja saime Kaioga kokku, nägin ta remonditud maja ka ära. Kauaks ei jäänud sinna ning enne keskööd olin juba kodus.

Teisipäeva hommikul viisin ema poole seitsme ajal sadamasse, kusjuures kuna ta telefoni koju unustas, pidin veel edasi-tagasi sõitma ja enne laeva väljumist jõudma. Huh, jõudsin! Koju tagasi tulles magasin veidi ja siis tegelesin terve päeva õppimisega. Pärast pidevaid kirju programmilt ja tugiisikult, võtsin siis ennast kokku ja hakkasin neid ülesandeid tegema. Õhtul käisin emal uuesti sadamas järgi ning läksin siis pärast kaheksat Evelinile ja Keidule külla. Külaskäigu raames tegime väikse photoshootingu ka.









Kolmapäeval magasin lõunani ning siis võtsime Egertiga end kokku ning läksime linna. Viisime mu arvuti parandusse ning läksime pärast seda korraks vanaema juurde. Seal alati tore käia. Edasi viis meie tee empsi töö juurde, kuhu Egert viskas minu ära ja läks siis ise edasi. Meie empsiga läksime järgmisele jooksuetapile, seekord oli Ülemiste järve ring. Jube palav oli ja mul oli ikka jube halb joosta, surm oli silme ees terve raja pikkuse. Jube lihtsalt!

Kui joostud saime, panime padavai koju, pesusse ja peoriided selga ning siis Piritale, kloostrivaremetesse, kus toimus "Vallatud Vestid" kontsert. Tanel Padar, Ott Lepland ja Jalmar Vabarna. See oli lihtsalt pehmelt öeldes SUPER. Nii palju sai naerda, nii head lood, no lihtsalt super super super.

Kes otsib, see leiab, emps on täitsa pildil
Kontsert lõppes vist kümne ajal, siis tulime koju ja mina tegelesin jälle oma õppimisega kuni kella üheni. Lõpuks vajusin lihtsalt magama ära.

Täna hommikul ootas mind hambaarsti retk. Panin auto Kristiine keskusesse, läksin poodi ja ostsin kommikarbi arstile, et ta mu nii kiiresti vastu võttis (ja aitäh vanaemale ka, kes mulle selle aja susserdas). Läksin pangaautomaati ning panin kommikarbi automaadi peale. Muidugi kui raha kätte sain, läksin ära ja kommid jäidki sinna. Õnneks tuli kiiresti meelde, minut-kaks hiljem olin tagasi. Kommikarpi ei olnudki. Ma peaaegu, et hakkasin nutma, olin korraga kurb ja vihane. MISMÕTTES Sa lähed ja võtad teise kommid ära??? Egert ütles selle peale, et tasuta kommid, tema oleks ka võtnud. Oeh jah. Igal juhul läksin siis uuesti poodi ja ostsin uued kommid ja läksin arstile.

Arst kiitis mu naeratust, ütles, et nagu pärlid suus, peaks reklaami minema, hehe. Veidi šokeerisin teda oma joogi-ja söögiharjumustega, aga lubasin edaspidi tublim olla. Ühtegi augukest ei olnudki, see oli hea uudis, vahetas mõned täidised ja kaboom - 75 eurot läinud. Lohutan ennast sellega, et usas oleks see vähemalt 750 dollarit olnud, haha. Pärast arsti läksin poodi ja ostsin endale kohukest, sest hommikust ju süüa ei jõudnud ega tahtnud. Sõitsin koju ning tsillisin kassiga õues kuni koristaja toas möllas.

Vaatasime Egertiga koos saadet "Heeringas Veenuse õlal," mida ma üllatus-üllatus polnud kunagi varem vaadanud. Päris naljakas oli, ausalt öeldes, haha. Igal juhul on jäänud veel viimased viis päeva Eestis, ei tea, kus see aeg nüüd nii ruttu siis jooksis?