neljapäev, 28. august 2014

Tagasi Mikidemaale, päev 1.

Meie reisi algus oli hullumeelne, nii megalt kiire oli, ma töötasin veel hommikul, seega ma pidin korraga jõudma hoida Looret, pakkida asju, sõita mööda linna, Loore vanaemale näiteks järgi ja siis veel raha vahetama ja oehh.. Kui ma lõpuks koju jõudsin, olin läbi nagu Läti raha juba. Pakkisime kiirelt asjad kokku, arutasime omavahel veel 7x üle, et mis puudu on ja mis juurde tuleb panna, aga no mõni asi jäi ikka maha, nagu näiteks USBi juhe Lexusesse. No mis seal ikka.  Sõin kodus veel natuke ja siis tuligi juba emps järgi ja viis meid sadamasse. 

Sadamas saime oma check-in’i kenasti tehtud, aga pidime hullult ootama, kõigepealt kuniks lasti sinna üles ootama ja siis polnud laeva ja see tuli ka mingi sigahilja ja lõpuks jooksime laeva. Kadusime üksteisel veel ära kah. Kajut oli meil mega – autoteki all! Jess. Kuigi väga ilus. Kui olime kotid ära pannud, läksime laeva peale ringi jalutama, õhtusöögi varianti otsima, kuna „Rootsi laud“ maksis 36€ ja kui väga ma ka ei tahtnud viis liitrit jäätist ära süüa, oli see hind ajuvaba. Leidsime ühe koha, kus pidi maksma 100g järgi 1.90€, see tundus päris okei.  Tegime paar pilti ja videot ning kolisime kajutisse tagasi. Ah ei, tax free poes käisime ka korraks ja siis vaatasime kajutis filmi „Last Vegas,“ aga Allar jäi juba suht alguses magama ja mina jäin ka ühel hetkel. Magasime mõnusalt kuni laev jõudis Helsingisse ja hakkas nii kõvasti värisema, et mu padi värises voodist maha. No doubt, ma olin päris kuri. Haha.




Pärast pisukest arutelu, et mis siis nüüd teeme (te ei kujuta ette ka, kui igav on laevasõit, kui pidu ei pane ja mega seltskonda kaasas pole) ja otsustasime õue minna. Tegime veel videosid, pilte ja läksime kajutisse tagasi. Hull ekskursioon on siin laevas, liftid ei too kõik teisele tekile ja siis me muudkui peame orienteeruma. Kajutis avasime šampuse ja ametlikult meie reisi, pidasime maha kaunid toostid-kõned ning jõime selle 10 minutiga ära. Või võib-olla pikema ajaga, aga mul hakkas pea kohe ringi käima, seega ma ei saanud midagi aru. 






Kui jook joodud sai, läksime uuesti laeva peale taterdama, seekord siis sööma. Läksimegi sinna saja grammi kohvikusse, pakuti kartuliputru (lemmik ju) ja lihapalle, megahead soolased. Kõhud täis, üritasime ikka kuidagi wifisse saada, aga terve laev vist üritas, seega mega aeglane jamps oli. Istusime „Fun“ baaris, oma arvutites ning ajasime lolli mula. 

Ja nõnda meie laevareis möödubki. Hommikul kella kümneks peaksime Stockholmi jõudma ja siis õige seiklus alles algab.

neljapäev, 14. august 2014

Uued seiklused ootavad ees

Kutsun kõiki oma Ameerika seiklusele kaasaelajaid nüüd mu uuele seiklusele kaasa elama. Seekord päris Ameerikasse ei koli, aga seal saab ka kindlasti käidud - http://gerlikruiisil.blogspot.com/.

esmaspäev, 4. august 2014

1 aasta kodus

Täna, täpselt aasta tagasi, jõudsin Eestimaa pinnale ning minu ilus muinasjutuline lugu Ameerikas sai mitte nii muinasjutuliku lõpu. Lubasin kunagi, et kirjutan postituse oma ajast, kurbadest ja rõõmsatest hetkedest ning võtan selle kokku nii, et see ei tee enam haiget.

Öeldakse, et inimene saab millestki üle siis, kui ta suudab meenutada ainult head. Minuga just nii praegu ongi. Ainus, mida oma aastast mäletan, on õnnelikud ja rõõmsad hetked, inimesed, kellega tutvusin ja minu teine perekond, kelle endale sain. Ja ausalt öeldes, kui ma aasta tagasi ütlesin, et ma ei teeks seda enam mitte kunagi uuesti, olen ma praeguseks selle juba unustanud, ma teeks seda iga kell uuesti (ja kes teab, äkki teengi). 

Aasta on pikk aeg. Täpselt nii kaua sain ma Ameerika pinnal ka olla. Ma elasin New Yorgis, oma esimese hostpere juures, kellest ma küll tegelikult ei mäleta midagi. Mu aju on lihtsalt ära blokeerinud selle osa, mis seal toimus või kes need inimesed olid. Nemad olid esimesed, kes näitasid mulle, millised on ameeriklased tegelikult. Edasi elasin ma Stamfordis, Reelika hostpere juures ja jätkuvalt, ma olen neile surmani selle eest tänulik. Ilma nendeta oleks mu dream õhupall juba nädal pärast saabumist katki läinud. Ja siis kolisin ma Liberty Townshippi, Cincinnati eeslinna. Minu paradiis algas. 

Amee, Adam, Evie ja Graeme on jätkuvalt mu südames, me kirjutame ja räägime, saadame pakke. Mäletatavasti kolisid nad Texasesse, kui ma nende juurest lahkusin ning nüüd on nad valmis saanud ka oma maja ning elavad seal. Adami õde kihlus vahepeal, Amee õde sai lapse. Palju muutuseid on toimunud ning neil läheb endiselt hästi.

Edasi elasin ma Hamiltonis, Richardite perekonnas, kes olid tõesti armsad inimesed, aga tüüpilised ameeriklased ning selle asemel, et rääkida ja asi korda ajada, käitusid nad nii nagu ameeriklased ikka käituvad - endale kasulikult. Kuna seal oli meeletult valesid ja alatut käitumist, ei tahaks ma nendest üldse pikemalt rääkida. Fakt on see, et nad võtsid uue tüdruku umbes 2 kuud pärast minu lahkumist ja kohtlevad teda täpselt sama sitasti kui mind. Ma arvan, et peaksin olema rõõmus, et sellest pääsesin.

Järgmised kodud olid mul Elleni, Lidia ja Zuri hostperede juures mõnede päevade kaupa ning ka kõigile neile olen ma rohkem veel kui tänulik, sest just sellises olukorras Sa näedki, kes on Su sõber. Muidugi tegelikult oli mul öömaja pakkujaid teisigi, aga nemad olid need, kelle juures ma reaalselt olin.

Ma sain endale väga häid sõbrannasid: Zuri Panamast, Madelene ja Joanna Rootsist, Kim, Nele ja Lidia Saksamaalt, Tereza ja Christin Tšehhist ning Ellen Brasiiliast. Pean uhkusega tunnistama, et suhtlen nende kõigiga tänaseni. Kõige rohkem vast Zuri ja Madelenega, kuna viimane käis mul hiljuti külas ning Zuri.. tema lihtsalt oli mu parim sõbranna seal ja kuigi me vahepeal tülli läksime, oli see meie puhul kuidagi mitte midagi ületamatut. Väga palju oleme ka Joannaga rääkinud, temaga saame nüüd ka kuu aja pärast kokku ning muidugi Ellen, kes jätkuvalt kiusab mind piltidega Kings Islandist, sest tema pikendas teiseks aastaks ja on endiselt seal. Ja ma olen endiselt väga kade.

Kui ma võtan oma aja kokku, ütlen ikkagi, et ma ei kahetse midagi. Ma tegin selle aasta jooksul rohkem lollusi kui  oma eelneva elu jooksul, ma tutvusin rohkemate inimestega, ma elasin hullupööra mõnusat elu. Ma õppisin selgeks keele, mida ma räägin sama hästi kui oma emakeelt, ma kasvatasin oma enesekindlust ning avasin oma silmad, et maailm ei ole must-valge ega ka roosa. Õppisin olema realist, õppima oma vigadest ning mis kõige olulisem - õppisin armastama iseennast.

Üks, milleks tuleb valmis olla, on see, et inimesed Su elust kaovad. Kadusid ka minu elust. Kui ma koju tagasi tulin, kustutasin oma elust ära kõik need, kes selle aasta jooksul minuga kordagi vestlust ei aretanud. Milleks see kõik? Lisaks tekkis mu ellu selliseid inimesi, kes tahtsid minu sõbrad olla, kuna olin USAs käinud. Mõni neist siiralt, mõni mitte. Pluss muidugi Eesti aupairide kogukond, oeh, nii palju uusi tüdrukuid minu sõbralistis, enne kui läksin, minu sealolemise ajal ning ka nüüd, kui ma juba kodus olen. Oma kogemustega saan head nõu anda ning ma pean ütlema, et Eesti tüdrukud on ikka ägedad tüdrukud küll.

Kohanemine kodus. Ilmselt veidi aitas kaasa ka minu üsna järsk ja ootamatu lõpp, aga see kohanemine oli ikka väga raske. Alguses läks mul ligi kuu, kui ma olin valmis inimestega kokku saama, kes polnud mul just kõige lähedasemad ja kelle küsimused alles haiget tegid. Muidugi ma pean siinkohal tänama meeletult oma sõpru, kes andsid endast 120%, et ma ennast hästi tunneks ning muidugi mu pere, eesotsas emaga, kes tegid mu olemise ikka väga mõnusaks. Ma kippusin (ja mõnikord kipun siiani) Eestit ja Ameerikat pidevalt võrdlema, kippusin endale kinnitama, et seal oli parem. Kippusin silma kinni pigistama asjade ees, mis olid siin suurepärased, aga ma ei tahtnud seda endale näidata. Ma ei tahtnud tunnistada, et Eestis on ka täitsa okei olla, iga minu rakk tahtis üle ookeani tagasi lennata.

Kolm kuud hiljem läksime me emaga reisile, Ameerikasse, kuhu ta tegelikult pidi mulle külla tulema, aga noh, mind ju seal enam ei olnud. Meie reis oli ülilõbus, naljakas ja tore ning ma olin enda jaoks juba mõelnud enne reisi selgeks, et sellest kas saab minu Ameerika peatüki viimane lehekülg või saan ma vastupidi aru, et ma tahan sinna tagasi. Juhtus viimane. Mu ema, kes ilmselt tunneb mind pea kõige paremini, on sellest ajast saadik rääkinud, et ma muutusin seal totaalselt ja see on totaalselt minu ühiskond. Minu inimesed, minu suhtumine, minu elu.

Ja nii ongi. Ei möödu päevagi, kui ma ei mõtleks, kuidas Ameerikasse tagasi saada, mida seal teha, kellega olla, kuhu minna. Võib vist isegi öelda, ma olen totaalne USA sõltlane. Ilma naljata. Viimased pool aastat olengi teinud ränka tööd, et sinna tagasi minna ning ma ei jäta enne järele, kui ma saan ka. Kui ei saa selle projektiga, saan järgmisega. Kui keegi minult au-pairi programmi ja kogemuste kohta küsib, räägin alati positiivset, mis sest, et negatiivset on ka, positiivne kaalub selle kõik üle. Ma ei oleks see, kes ma olen, ilma selle kogemuseta.

Lõpetuseks jõuangi sinna, et 28.augustil sean juba koos Allariga sammud jälle USA poole, küll ainult reisile, aga seekord läänerannikule ehk kõik on jälle uus, juhhuu! 

reede, 25. juuli 2014

Uudised




Minu puhul on see häda, et kui ma midagi pähe võtan, siis nii on. Kolmapäeval sain pakkumise, terve öö mõtlesin selle peale ja neljapäeval otsustasin, et no ja mis mul kaotada on? Nii, et, Ameerika - HERE I COME AGAIN! 

(Hihi, ja see ju tähendab jälle uusi blogipostitusi, hurraa!)

pühapäev, 9. veebruar 2014

Uus blogi

Kutsun kõiki siinlugejaid ka mu uude blogi keskkonda: http://thesidrun.blogspot.com/.

Tegemist siis minu iga päevase jonnimise, vingumise, arvamuse ja kogemuse blogiga. Kirjutan kõigest, mis peas, südames ja hinges ning ootan vastukaja samuti.

Tere tulemast :)

neljapäev, 19. detsember 2013

123

Mulle tundub, et siin on ikka veel neid, kes tahaksid mu igapäeva blogi lugeda, aga pole kutset saanud, palun saatke minagerli@gmail.com uuesti oma meiliaadress, mingil hetkel tuli neid kutseid nii palju, et keegi võis küll kahe silma vahele jääda.

Varsti jagan uut ja põnevat blogi, mis hetkel avatud ainult mulle, aga üsna pea saab avalikuks.

esmaspäev, 2. detsember 2013

Väike kokkuvõte

Niisiis ongi minu kaua oodatud puhkus Ameerikas läbi. Kõige eredamad momendid on ikkagi kruiisilt pärit, kuigi me empsiga mõlemad tõdesime, et kruiis lõpus oleks parem olnud. Esiteks temperatuuri vahetus ja teiseks see, et seal saab tõsiselt lõdvaks lasta. 

Mul on heameel tutvuste üle, mis tänu kruiisile sain. Esiteks muidugi teised eestlased Malle ja Hindrek, kes olid lihtsalt nii ägedad, et seda raske kirjeldada. Mul pole kunagi olnud probleemi võõraste inimestega läbi saada, aga nad olid kohe ekstraägedad. Teiseks Nikola, noormees Serbiast, kes laeva peal meie õhtusöögi kelner oli, kellega me tänase päevani kirjutame ja arutasime, et ta võiks puhkuse ajal Eestisse tulla. Ja kolmandaks, Shurland, noormees Trinidad ja Tobagost, varem mul siin blogis DJ nime all olnud, kellega me samuti tänase päevani aeg-ajalt kirjutame ja Skypeme. Rahvusvahelised suhted on alati kasulikud.

Nikolaga, pärast seda, kui me Gangnam Style'i olime ära tantsinud. 
Kui ma peaks 15 päeva jooksul ütlema ühe KÕIGE meeldejäävama ja lemmikuma hetke/koha, siis selle hõivab 100%-liselt delfiin Amaya. Inimesed, kes pole kunagi delfiiniga sõitmas käinud, tehke seda. See, miks lapsed käivad delfiinidega ravil, on nüüd minu jaoks nii selge, nad suudavad ravida ka terveid inimesi. Selle tunni aja jooksul, mis vees oled, unustad absoluutselt kõik oma mured, mis vaevavad, on vaid kaks elusolendit - Sina ja delfiin. Rahasse ei anna seda väärtust üldse panna. See on väärtus kogu eluks.


Muidugi oli reisil ka palju muid lahedaid asju - Cozumel ja Key West, Chicago Cloud Gate (ehk Uba), Willis Tower, Niagara Falls, Kanada. Sõita läbi riigi oli vahva, kõik hotellid olid vahvad. Neid oli meil ühtekokku 7 terve reisi jooksul, seega paras ports. Ja mitte ükski ei olnud halb. See on vist küll rekord.  Terve aja, kui me sõitsime, oli meil sama raadiojaam (no 95% ajast) ja ausalt, seal oli umbes 10 erinevat lugu, mida siis lasti kogu aeg uuesti ja uuesti ja uuesti. Lõpuks olid kõik sõnad peas. Haha.

Seltskond reisil oli mul vahva. Emps. Me oleme piisavalt sarnased inimesed, et saaks nalja ning piisavalt rahulikud, et üldse mitte tõmmelda, kui GPS meid valesti juhatab või ise veidi puusse paneme. Mis halvasti, see uuesti. Isegi siis, kui meil kohvrid ära kadusid Miamis, panime kained pead kokku ja leidsime lahenduse, samamoodi Chicagos, pingelises olukorras, kus kõik hotellid olid välja müüdud. Ütleme nii, et kaks pead on ikka kaks pead. Ja nalja sai meil ka, päris palju, üsna tihti naersime pisarad silmas. Kuigi emps ütles, et nüüd mul ilmselt temast tükiks ajaks kopp ees, pole üldse nii hull, tegelikult oli väga väga vahva. Aitäh Sulle!

Kuna ma sain samalaadset küsimust enne reisi ja ka reisi ajal mitmelt inimeselt, otsustasin sellest pikemalt kirjutada. Mõnes mõttes kartsin seda reisi väga. Aimasin, et on kaks varianti, ma kas saan seal aru, et ma lihtsalt igatsesin USA elu ja tõmban nüüd niidid kokku või ma saan aru, et see on minu jaoks ja ma tahan sinna tagasi minna. Esimesed päevad ma olin kui kala vees, kõik oli nii hästi, kõik tegi nii rõõmsaks. Mingil hetkel sain pakkumise, mis pani mind tõsiselt mõtlema ja kui ma olin tõsiselt juba tükk aega mõelnud, mõne inimesega arutanud, aga sisuliselt üksi otsustanud, sain aru, et asi ei ole igatsemises, asi on selles, et ma tõesti olin seal riigis õnnelikum. Võib-olla ei olegi küsimus riigis, vaid nendes inimestes, võib-olla on asi milleski muus, aga ma ei saa pigistada silma kinni selle ees, kes olin 12 kuud seal, kes olin ligi 4 kuud siin ja kes olin 2 nädalat jälle seal. Ma näen ise, mis on õige ja mis parem. Minu jaoks.

Ja et mitte midagi ära sõnuda ja põnevust hoida, jätan praegu otsad tuleviku mõttes lahtiseks, aga ütleme nii, et on mida oodata. Vähemalt ma ise küll ootan.

Ja veelkord suur-suur aitäh kõikidele osalejatele, kes minu jaoks selle reisi nii ägedaks tegid. 

Reisilõpp ja seiklused ehk 14.-15.päev

Laupäeval olime kohe eos sellised lebotajad, läksime kodust välja alles ühe ajal, käisime kõigepealt uuesti Outletsis, mina ühtesid pluuse vahetamas (sest ma ei viitsinud neid proovida ja ei olnud õiged) ja ühte pusa tagasi viimas ning ema veel mõndasid asju ostmas. Mul oli kuidagi tüdimus peal, ei meeldinud ükski pood, ei meeldinud shoppamine, ükski asi. Kolm päeva jutti oli lihtsalt liiga palju.


Edasi läksime Burlingtoni, kus ostsime endale uue ilusa kohvri. Tõesti väga ilus ja mahukas ka. Seal käidud, siis läksime Forever21'te, kuhu minu ühed jalanõud jäid. Kahjuks neid ei olnud selles, või tegelikult olid, aga liiga suured või liiga väiksed. Mu tuju aga oli endiselt üleval, sest üks variant oli veel neid saada. Leidsime mingi Charming Charlie poe, kus müüdi ehteid, kotte, salle ja muud kraami värvide järgi. Rohelised, sinised, mustad, valged. Väga lahe. Soetasin endale ühe käekoti ja emps soetas endale väga fancy telefonikoti, käis ja eputas sellega terve õhtu.

Viimast õhtusööki läksime Steak and Shake'i sööma. Esiteks, kuna see mu lemmik, teiseks, kuna see oli seal samas ja kolmandaks, kuna seal on maailma parimad jäätisekokteilid. Meie teenindaja oli väga armas tüdruk ja pean tunnistama, et mina tellisin oma joogi valesti, mul oli näpp menüül mint-cookie shake'i peal, aga ütlesin cookie-shake ja ta tõigi tavalise. Ma siis vabandasin ja ütlesin, et ma ikkagi soovisin minti ja ta tõigi uue ning vabandas ka veel. Uskumatu. Isegi, kui mina olen sitapea, ta ikka vabandab. Lihtsalt armastan seda nende suhtumist ja armastust töösse, mida nad teevad.

Hotelli tagasi, algas missioon kohvrite pakkimine. Mina olin optimistlik ja muudkui rääkisin, et küll mahub, küll mahub. Kusjuures, mahtus ka. No üldse ei olnud probleeme, ei mahtuvusega, ei kaaluga. Käsipagas küll kaalus 12kg + käekott veel 5kg, kuna arvuti oli seal sees, aga no lebooo.. ABC Family kanal näitas Harry Potteri seitsmenda osa esimest osa ja siis teist osa ja siis näitas teist osa uuesti, et no kui keegi ei näinud veel. Väga naljakas.

Hommikul arvas emps, et äratuskella pole vaja, et küll ärkame. Ärkasime mu ehmatuse peale 8.38, hommikust sai süüa kuni kella 9ni. Ma vist nii padjanäoga pole kunagi söömas käinud, konkreetselt püsti-riidesse-sööma-tuppa tagasi. Toas panime veel viimased asjad kohvritesse ning hakkasime siis ära tulema, mõtlesime, et pigem olgu lennujaamas suurem varu, kui et passime hotellis tühja.


Mäletatavasti meie auto oli nii väike, et sinna midagi sisse ei mahtunud ning tulles oli meil 1 suur kohver, nüüd oli kaks. Ja me mahutasime ära. 2 suurt kohvrit + 2 käsipagasit + 2 käekotti. Ja minu sombreero. Selle tõin ikka vapralt koju ära.

Sõitsime umbes tunnikese, käisime veel ühes kaubanduskeskuses, lootuses mu jalanõusid leida, aga neid ei olnud. Ju ma siis ei pidanudki neid saama. Lohutuseks käisin frozen jogurit söömas ning siis läksimegi lennujaama. Leidsime autorendi imeilusti üles, ilma ühegi probleemita. Emal oli leping kaasas, et lisajuhti ei ole ja siis mina sõitsin sinna, haha. Selle katki läinud kojamehe susserdasime ka sinna külge, seega mingeid lisatasusid ei rakendunud. Hurraa!

Lennujaamas oli meil 3,5 tundi aega ja olime mingis tillukeses terminalis, kus polnud isegi eriti palju poode, kus aega surnuks lüüa. Kuna mul oli internetiühenduse saamiseks kasutaja juba olemas (sest Chicagost ei saa ju kunagi õigel ajal minema), sain vähemalt netis olla. Seoses selle Chicago lennujaamaga, ma olin empsile juba mitu päeva rääkinud, et olgu valmis, et me jõuame kolmapäeval koju, et ei ole võimalik, et kõik hästi läheb.

Meie lend pidi väljuma 16.25. Sellel kellaajal hakati meid alles sisse laskma. Läksime siis kenasti oma kohtadele, meie rida oli 62. Kokku oli ridasid 68 ja meie tagant olid kõik tühjad. Siuke lebovärk, palju ruumi pikutamiseks. Kui rahvas oli lennukisse lastud, ei juhtunud midagi. Pool tundi hiljem ka ei juhtunud. Siis ütles kapten, et meil on ukse damage (ma ei teagi, mis sõna see eesti keeles on, katki noh) ja nad üritavad hinnata, kui tõsine see on, kas me saame minna või võtab aega. Lõpuks tõusime õhku 18.10. Meie selle ja järgmise lennu vahel oli veidi üle kahe tunni, seega meil vaikselt hakkasid närvid läbi minema.

Reis iseenesest oli minu meelest kiire, aga üsna rappuv. Kuna oli üsna hiline kellaaeg (arvestades kellakeeramist), magasin mõnuga. Vahepeal sõin, siis vaatasin ära filmi "We're the Millers," mis on üks mu lemmikuid sel aastal ning siis magasin edasi ja magasingi terve reisi kuni kohale jõudsime. Vahepeal ärkasin selle peale üles, et lennuk värises nii kõvasti, et mu padi kukkus maha ning ma mõtlesin juba, et kui palju inimesi mu matusele tuleks ja mis nad seal räägiks. Tõsiselt, nii hullult raputas. Vahepeal, kui lennukiirust vaatasin, näitas see 998km/h, tavaliselt üle 900 ei ole, seega piloodid tegid tõsist tööd, et varem jõuda.

Õhtusöök

Jõudsime Amsterdami 8.10, pidime jõudma umbes kell 7. Järgmise lennu check-in aeg oli 8.45 ja see oli täiesti teises lennujaama otsas. Emps hakkas hullu tuhinaga jooksma, ma lihtsalt ei jaksanud. Kohver + käekott olid nii rasked, et käed olid nii valusad, et pisarad olid silmas, seega mul oli nii savi, nagu nii minuta see lennuk ei lähe kuskile. Tänu sellele, et meil kiire oli, ei pidanud turvakontrollis pikas järjekorras seisma, saime eelisjärjekorras, kuigi emps korjati seal jälle maha. Chicagos ei meeldinud neile meie ilusad küünlad või noh see geel seal sees, Amsterdamis ei meeldinud neile külmkapimagnet. Minu kinkepakki ka veidi kommenteeris, aga ma pilgutasin silmi ja ütlesin, et ma järgmine kord olen tublim.

Jooksuga siis sinna teise lennujaama otsa, jõudsime väravasse, kohe tuli buss, kohe viis lennukisse. Käsipagasi kohvrid korjati ära, aga see enam ei üllata, enam ei paki ka sinna mitte midagi sellist, millest kahju oleks. Lennuk oli täis korvpallureid, ma nii lootsin, et saan ühe nunnu musta poisi kõrvale istuda, aga vot ei saanud, haha. Nüüd tuli välja, et see on see meeskond, kes homme Rakverega mängib. Mine või Rakverre vaatama..

Igal juhul lend kestis kaks tundi ja kümme minutit ning mina suures osas põõnasin, ei osanud lihtsalt muud teha. Kui maandusime, tervitas meid esimese hooga üsna karge ilm. Kuigi temperatuur oli üsna sarnane USA omale, on ikka vahe sees. Lennujaamas ootasime siis oma kohvreid, muudkui tulid, rahvas muudkui sai ja sai ja pool lennukitäit ikka veel ootas ning lint pandi kinni ja kõik. Oota, mida? Ilma naljata, pool lennukitäit polnud oma kohvreid saanud. Ei tundunud loogiline. Meie ka muidugi ei saanud, ilmselgelt. Kuigi me veidi olime seda aimanud, sest arvestades, mis jooksuga meie lennukisse läksime, ei pruukinud kohvrid üldse jõuda.

Läksime siis pabereid täitma, et oma kohvreid saada, kogu see pool lennukit tuli kaasa, mees seal laua taga läks jumala närvi, et misasja, üks alus on laadimata või milles küsimus on? Aga vot küsimus oli ikka selline, et kõik kohvrid jäid Amsterdami. Vahva. See tekitas minus siukse jonni, et kui me koju jõudsime, kommenteeris mu väike vend, et see on imelik, et ma autosõidu jooksul ei öelnud ühtegi sõna. No ei olnud tuju üldse. Kurat te ei saa oma kohvritega hakkama, ma pole kolm viimast reisi mitte kuskile saanud ilma, et mu kohvrid kadunud poleks.

Lennujaamas vastas olid meil isa ja vend, kodus tervitasid kutsud ja kiisud. Sõin kohe taldrikutäie makarone ära, lõpuks normaalne toit, jess. Ja nii meie seiklus lõppeski. Ilma kohvrideta. Loodetavasti need tulevad ka järgi. 

laupäev, 30. november 2013

Shopping ja Black Friday ehk 12.-13.päev

Neljapäeva hommikul kell 11 visati meid hotellist välja ning mina läksin siis vut vut autole järgi ja emps nii kaua ootas kohvritega hotelli juures. Meie plaan oli minna Aurorasse, mis on pisike linnake Chicago külje all ja kus asub Premium Outlets (sama nimeline asus mul Ohios kodust 5min kaugusel). Esialgu plaanisime sinna Chicagost sõita, aga see vahemaa oli 40 miili, seega me muutsime oma hotelle ja jäime ostukeskuse ligidale ööbima.

Tee peal otsustasime süüa, kuna kõht hakkas tühjaks minema. Esialgu aga unustasime täiesti ära fakti, et oli Tänupühade päev. See tähendab, et kõik kohad on kinni. Kui me juba mitut söögikohta kinnisena ja McDonaldsit lahtisena nägime, hakkasime lootust kaotama ja mõtlema, et äkki peaks ikka sinna minema. Mina olin endiselt kange ja tahtsin normaalset toitu, ja sihikindlus viis sihile. Jõudsime kohta nimega Butterfields, mis oli üsna sarnane iHopiga, serveeris pannkooke ja muud kraami.


Söök oli hea, aga seda oli minu jaoks lihtsalt liiga palju. Isegi teenindaja naeris koos minuga ja ütles, et mõistab täiesti. Kõhud täis, sõitsime oma hotelli, kuhu jõudsime kahe ajal. Check-in hakkas kella kolmest, aga tädi lasi meid rõõmsalt sisse. Kui olime oma toaukse lahti teinud, ütles ema vaikse häälega, et "oih, üks voodi." Ja see üks voodi oli väiksem kui kõikides teistes hotellides olnud voodid, kus me mõlemad üksi magada saime. See muidugi oli minu maiuspala, teeme draamat, ega me ometi kavatse kolm ööd ühes pisikeses voodis magada.

Õnneks oli hotelli administraator väga tore neiu ja meie õnneks oli ka üks kahene tuba veel vaba, seega me muutsime veidi oma broneeringut, maksime juurde (minimaalselt) ja saimegi omale kahe voodiga toa. Kusjuures selles esimeses oli ka meeletu suitsuhais, kuigi tegemist pidi olema suitsuvaba korrusega. Saa siis nende loogikast aru.

Toas lihtsalt lebotasime, rääkisime inimestega juttu, omavahel juttu, tudusime (vähemalt mina) veidikene ning siis oligi aeg seada sammud shoppingu poole.

Empsil tuleb juba see poseerimine koos minuga välja küll
Kuna me olime endiselt oma "hommikusöögi" peal, otsustasime esimese asjana sööma minna ja seekord ma surusin julmalt oma tahet ja läksime Steak and Shake'i sööma. Emps siin kogu aeg riidleb minuga, et ma söön nii vähe ja kõik jätan järgi ja pffffff üldse olen nii halb neiu. Seega seal ma sõin terve oma taldriku tühjaks, seal on mulle vastavad portsud, hurraa! Ja põhimõtteliselt oli odav koht ka, seega kõik eesmärgid täidetud.

Edasi sõitsime siis Chicago Premium Outletsi, kus me magasime õige teeotsa maha, aga jälgisime parkimissilte ning meie auto pargiti põllu peale ära. Mul on kahju, et ma sealt pilti ei teinud, kui kaugel see kaubanduskeskus sel hetkel oli, aga ilma naljata, no mõne kilomeetri vantsisime maha küll sealt parklast. Iseenesest korraldus ju hea, et kaubanduskeskuse parklasse mitte mahtujad ka ikka ostlema saaks tulla, aga no kilomeetreid? Tegelt ka?

Kaubanduskeskusesse jõudsime umbes üheksa ajal. Kell tiksus kümme, üksteist, kaksteist, üks, kaks, siis hakkasime vaikselt väsima. Lõpuks oli kell kolm, kui me ära läksime. KUUS TUNDI POODIDES?! Ja mis te arvate, et siis kõik ostetud said? Oo ei, siis lihtsalt tuli väsimus peale ja otsustasime lahkuda. Suur osa inimesi oli endiselt poes ja endiselt ostles. Ja teate, kui lõbus neid kilomeetreid koos nende kottidega vantsida oli? Muideks, täna hommikustes uudistes ütles, et 94 miljonit inimest shoppas eile. Uskumatu arv tegelikult.

Hommikul oli meil 8.30ks äratus pandud, et me sööma läheks, aga ma konkreetselt tõusingi üles, panin riided selga, läksin sööma, tulin tuppa, võtsin riided ära ja magasin edasi. Ja kuni lõunani siis magasimegi vahelduva eduga.
Eilse shoppingu tulemus - väga armas tüdruk, haha
Kuskil ühe-kahe vahepeal läksime Burlingtoni, mis oli täiesti komöödia täna. Kõigepealt võtsin käru, kui riiete vahele sisse läksin, jätsin käru riiulite ette ning kui tagasi tulin, käru polnud. No okei, see oli tühi, keegi ajas sassi. Läksin siis võtsin uue. Panime sinna sisse juba hunniku asju, olime juba tunnikese koos sellega mööda poodi traavinud, ühel hetkel läks emps ühele poole, mina teisele ja mina arvasin, et tema võttis käru ära, tema arvas, et mina. Kui kokku saime ja kummalgi käru ei olnud, läksin ma nii närvi, et mul olid lausa pisarad silmas. Otsisime terve poe läbi, no ei olnud käru ja seal poes ei saa nii ka, et võtad samad asjad uued, seal enamasti ongi iga asja üks. Lõpuks leidis ema meie asjad riiulil rippuvate asjade alt, MAAST. MIDA KURADIT?? Pärast leidsime veel, et osa asju oli puu peale ka riputatud. NO MIDA KURADIT SA ÜLDSE MÕTED, ET SA KEERAD KELLEGI KÄRU TAGURPIDI JA VÕTAD ENDALE?? Kuna meie kärus olid lisaks asjadele iseloomulikud paberid veel sees, nägime, kes selle ära võttis ja ausõna, ma olin nii friiking lähedal, et sellele naisele kallale minna. SA EI VÕTA MINU KÄRU ÄRA. Kahjuks oli ta mingi Aasia sitapea, ta poleks ilmselt minust arugi saanud. Doohh, idioot oled raisk.

Ma tavaliselt ei ole nii närvis, aga täna ütles isegi ema, et seda oli näha, kui vihane ma olin. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et Sa võtad käru, kus on teiste inimeste asjad ja viskad need lihtsalt põrandale ja võtad käru endale. Kusjuures osa asjadest olid rinnahoidjad. Puhtad ja korralikud ja visatud lihtsalt põrandale.

Sealt edasi läksime me Premium Outletsi tagasi, aga eelmise päeva tarkusest ikka poe kõrvale parklasse. No kõigepealt me tiksusime sisse sõites päris pikalt, ikka mõne sentimeetri haaval. Ja samal ajal siis Andre (mu vend Austraalias) kiusas mind ja muud kui rääkis ja rääkis ja rääkis ja mina muudkui sõitsin ja kirjutasin samal ajal. Emps ütles, et sulandusin massi, kõik ameeriklased istuvad telefonis, kui liiklusummik kuskil on. Kui parklani juba jõudsime, siis ühtegi kohta me küll ei näinud. Ütlesin empsile rõõmsalt, et kui tal mingi plaan  või idee on, siis need kuluvad hetkel ära. Lõpuks aitas meid lihtsalt õnn ja kiire reageerimine ja saimegi auto pargitud.

Tänane shopping oli selles mõttes lihtsam, et me teadsime poode, kus eile midagi ostmata jäi ja poode, kuhu me eile ei läinud, seega sups-sups-sups. Mitte, et me see-tõttu ajaliselt vähem seal oleks olnud, ära tulles oli ikka kell üheksa õhtul. Timberlandi poes uksel olnud kutt rääkis nii ruttu ja nii palju, et ma küsisin talt naerdes, kas ta plaadil ka müüb seda teksti? Tal tuli see lihtsalt nii automaatselt. Tegime seal veidi nalja, ütlesin, et ma töötasin Eestis Timberlandis, ma küll ei pidanud nii palju rääkima. Pood ise oli meie jaoks veidi pettumus, kui siis, oleksin ainult neid kollaseid papusid tahtnud, aga naisteomad olid otsas. Kui me välja hakkasime minema, tuli see sama kutt ja küsis, et mismõttes meil midagi ei ole, ütlesin, et kahjuks naiste kollased olid otsas ja ta vabandas, ütlesin, et ei aita, ta siis naeratas hästi laialt ja küsis, kas see aitab. Ahh, need Ameerika müüjad on nii ägedad!

Ühes poes oli meil täna lausa nii äge, et arve oli 41$ ja kogu soodustus 164$. Allahindlused on meil ikka stabiilselt 200$ ringis, see on mega, mida nad siin hindadega teevad.

Suurem shopping tehtud, googeldasime endale Targeti, kust oli veel paar asja vaja ning õhtuks ostsime süüa puuvilju ja miskit imelikku saia, mida ema väitis kuskil Aasias olevat. Täitsa maitsev teine. Poes oli jaks nii otsas, et pidi ise sundima jalgu astuma, ikka parem ja vasak, automaatsest tööst ei olnud enam juttugi. Lõpuks siis hotelli kohale ja kohe teki alla ära. On vahvad kaks shoppingupäeva olnud ja homne on veel ees, aga õnneks homme minimaalne. Nii väga kui me oskame minimaalselt shopata. 

reede, 29. november 2013

Kuidas me asju jagame?

Notsu ja Puhh saavad paki.
Notsi läheb Puhhi juurde ja teatab: "Tead, Puhh, meile saadeti 10 mandariini, tähendab - kummalegi 8."
"Kuidas - kummalegi kaheksa?" küsib Puhh imestunult.
Notsu: "Ma ei tea ka, aga ma sõin enda omad juba ära."


Täna hakkasin šokolaadi võtma, seal oli umbes 1/4 alles, küsin viimase tüki söömisel emalt, et kas tahad ka? Ema vastab, et ei, ma juba sõin pool ära. Khm.. kaheksa kummalegi, jah?