laupäev, 18. august 2012

Asenduskodus

Minu tänane päev möödus asenduskodus, minu poliitilises varjupaigas, nagu ma teda kutsun. Reelikale ei meeldi see üldse, et ma nii ütlen. See pole üldse paha pärast nii, vaid ma nagu olengi väike kodutu, kes otsib kodu, kus elada ja inimesi, kellega olla.

Ärkasin täna hommikul alles veerand kaksteist. See näitas seda, kui hea mul oli siin olla, siin magada. See madrats on tõeliselt mugav ja mul oli rahulik, unenägudeta öö. Kõik oli lihtsalt hästi. Vahelduseks. Kui ärkasin, selgus, et Reelika peab suhteliselt kohe poodi minema ja nii ajasin ka endale ruttu kleidikese selga ja läksin kaasa, endale hommikusööki ostma. Sain puuvilju ja smuutijooki, mis kahjuks ei maitsenud nii hästi kui too eelmine eile, aga puuviljad olid tõeliselt head. Eriti hommikuks.

Edasi ma olin tükk aega lihtsalt netis, rääkisin Kristoga, kirjutasin emale, skaipisin Allariga (temaga kohe mitu mitu tundi) ja nii. Väga mõnus ja pingevaba, et keegi ei karjunud midagi või et ma ei pidanud iga oma sammu pärast muretsema. Tõesti hea. Sõime Reelikaga koos jäätist ning otsustasime siis linna peale poodidesse minna.

Käisime läbi minu lemmiku - Burlingtoni (too hea suur pood, kust saab kõike ja odavalt) - ning lisaks mõned Reelika lemmikud, peoasjade poe ja veel mingid poed ning Cosis söömas, mis on mu teine lemmik ning hommikune imeilus ilm lõppes õhtuse paduvihmaga. Kuna palju juttu ei ole, panen hunniku pilte meie tänasest päevast.

Stamfordi põhjaosa

Pizza-auto

Ja tagasi Mallis!

Eestis maksid 2399 krooni, USAs 54.99 dollarit.

Family is where the love begins, so true

Tegin veits fashion-showd, imeilus jope. Ei julge ära osta, aga nii nii meeldib

Lapsekleit, 7.99 dollarit. Ajuvaba hind. Ma ütlesin Reelikale, et minu laps vahetaks Ameerikas iga tunni aja tagant riideid, kui need siukeste hindadega on.

Burlingtoni katusel
Burlingtoni katusel

Kumb väljapääs - kas see ?
Või see?



Tagasi Mallis!

Üks parkis otse poodi

Nunnu numbrimärk

"Tervis" - täitsa eestikeelne firmanimi ju

Aga kui ma tahan seda kõige ülemist puud?

Armusin täna :D

Peo-poes sai ikka nalja ka
Pühendusega mu jooga-tsikile, Liisile
Veel üks tervis

Aastakümnete jagunemine ja pulgakommid - päris lahe.


Ise jube rahul endaga.
Läksin õllearmastajate punti (haha, tegelt siiski mitte)
Väike ämblikmees
Toosama ämblikmees ja miski roosakübar
Politseionud korraldasid läbiotsimist
Õhtu lõpetasime mu lemmiksöögikohas - Cosis.
Ja õhtune möll
Mõnus vihmapidu

Nagu ilmselt ka paistab, on tuju palju rõõmsam. Päris optimistlik veel ei ole, aga loodan, et läheb paremaks. Tähtis on hoida pilk selge ja süda õige koha peal ehk mitte laskuda nii madalale kui mõni teine. Nagu mu ema alati ütleb: "Ussimürgi vastu ussimürk ei aita," niisiis üritan lihtsalt mõelda, et ju polnud minu ja pere klappivus ette nähtud ning mul on hea meel, et see nendepoolne otsus (ükskõik, kui alatu ja kui valus minu suhtes), sai tehtud alguses, kui mul on veel võimalus midagi muuta. Kuigi nad selle muutuse parajalt keeruliseks tegid.

Ja aitäh kõigile, kes toetussõnu öelnud ja ka mõelnud on.

reede, 17. august 2012

Re-match ja minu lugu

Päris mitmed on igalt poolt juba kuulnud, et ma tulin oma pere juurest ära. Kuna mu pere nägi väga ränka vaeva, et kõik nende versiooni kuuleks, leian, et mina võin siia enda versiooni asjast kirjutada.

Esmaspäevane vestlus perega jõudis punkti, kus nad seletasid, et neil on rohkem hoolt vaja ja au-pairi programm lubab seadusega teha 45 tundi nädalas tööd. Pereema sai reede õhtul teada oma uue töögraafiku ja sellest sai ka tehtud otsus loobuda au-pairist. Ehk siis minust. Mina sain kinnituse selle kohta teisipäevaks ja siis olin emotsionaalselt nii läbi kui veel annab olla.

Et esmaspäevane tööpäev kestis 12 tundi, teisipäevane 11 tundi, olin kolmapäeval väga läbi. Ei teagi, kas sellest, et pikad tööpäevad ja magamata või sellest, mida olin teada saanud. Kolmapäeva hommikul ärkasin ja tundsin, kuidas mul on nii nõrk olla ja nii paha. Sellest hoolimata käisin perega loomaaias, aitasin lapsed ära sööta ja kella kahe ajal (ehk mul oli siiski ligi 7 tunnine tööpäev juba olnud) läksin oma tuppa voodisse magama. Ja magasin kohe korralikult.

Kolmapäeva õhtu osa jäigi siis töö suhtes olematuks, sest minu enesetunne polnud kiita ning ma üritasin pigem ennast korda saada kui mingit muljet avaldada ja olin ju siiski peaaegu täispika päeva tööd teinud. Neljapäeval ehk siis eile (nii teie kui ka minu kellaaja järgi) alustasin jälle rõõmsalt tööd, olime ära teinud hommikusöögi ja veidi lastega mänginud.

Mingi hetk küsisin oma hostemalt, Giovanna, et kas ta on Seaniga, mu tugiisikuga, rääkinud. Mul oli iga päevaga järjest ebamugavam seal peres olla, kui midagi ei räägita, ootusi ei paljastata ja endalgi motivatsioon puudus. Giovanna ütles, et pole rääkinud ja ma peaks talle helistama. Esimese hooga ei saanud ma Seani kätte. Teisel korral juba sain. Meie vestlus kestis 36 minutit.

Minu hostema oli talle rääkinud, et ma ei oska laste eest hoolitseda. Ma ei tegelevat nendega, vaid vaatan televiisorit ning ei pööra tähelepanu, kui beebid nutavad. Telekat vaatasin ma laste ülevaloleku aja jooksul 5 minutit, seda ka hommikuste uudiste ajal, samal ajal neid söötes ning kui beebid nutsid, võtsin nad 99% juhtumitest sülle või läksin niisama nägusid tegema, et nad naeraks. Lisaks ütles ta, et ma ei vaheta beebide mähkmeid, hiilin kohustusest kõrvale. Johhaidii! Ma olen viis aastat lapsehoidja olnud, neist viimased kaks täiskohaga ja ta väidab, et ma ei julge seda teha? Ei, lase edasi.. Paremaks veel läheb. Ta väitis, et kui Stef tahab raamatut lugeda, ei loe ma talle, vaid panen raamatu riiulisse. Ta nägi mind täpselt ühte raamatut riiulisse panemas ja seda siis, kui me koristasime. Võin praegu peast ette lugeda 8 erinevat raamatut, mida me koos Stefanoga lugesime.

Minu emotsionaalsust teades ning ülereageerimist arvestades, nutsin ma selle telefonikõne lõpus nii lakkamatult ja ahastuses olles, et ma helistasin koju, et ema tuleks ja räägiks minuga. Õnnetuseks oli mu ema kodust eemal ja kuulis ainult seda, et ma nutan. Tema soov koju jõuda muutus väga kiireks. Me rääkisime, pikalt ja laialt, ta lohutas, ta aitas, ta mõtles minu eest.

Jõudsime järeldusele, võinoh tema jõudis, et ma peaks siiski minema Giovannaga rääkima. Minu tugiisik ütles sama. Teisipäeva õhtul pakkus eesti tüdruk, Reelika, kes elab Stamfordis, on ka au-pair ja kelle pereema on eestlane, et ma võiksin nende juurde tulla ajaks, kui uue pere leian. Niisiis, küsisin pärast kõnet, kas see pakkumine on jõus ja saanud jaatava vastuse, läksin seda sama ka oma pereemale serveerima. Vaatasin talle otsa ja küsisin, et miks ta ütles, et pole Seaniga rääkinud, kui ta tegelikult seda tegi? Miks ta rääkis asju, mida pole olnud, laimas mind? Ta kehitas vaid õlgu ega osanud midagi vastata. Jah, ilmselt üritas ta lihtsalt enda pealt süüd ära saada, et programm mingit hullu trahvi kaela ei määriks.

Olles saanud Giovannalt jaatava vastuse lahkumise suhtes, läksin alla tagasi ja lõpetasin pakkimise. Üles läksin vaid lõunat sööma ning kui hakkasime õhtul ära minema. Jätsin kaksikutega ilusti hüvasti, Stefanole ei saanudki head-aega öelda, kuna pere viis ta millegi pärast üles. Joele tegin head aega. Giovanna viis mu rongijaama ja ütles ainult "good luck." Vot, selline vahva situatsioon.

Minu lugu ei ole veel lõppenud, sest mul ei ole uut peret, kuhu au-pairiks minna. Sean teeb selle nimel tööd ja ta on kohutavalt hea tugiisik! Kui Staten Islandilt lahkusin, uuris ta isegi kell 11 õhtul, kas ma ikka jõudsin ilusti kohale ja kas minuga on kõik korras.

New York
New Yorgis sõidadki kogu aeg niimoodi suurte majade vahel
Rongijaama jäin ma päris üksinda, tegemist Grand Central Stationiga, mis filmidest paljudele tuttav. Inimesi oli miljoneid, mina üksinda. Ei leidnud piletiaparaategi üles, kiskus nutuvõru ümber suu küll.. Vähemalt sain lõpuks omadega hakkama, ostsin pileti, leidsin õige perrooni ja rongigi.




Oh need ameeriklased oma lippudega...

No kui ikka nii igav hakkas seal põrandal maas

Rongiga sõitsin Stamfordi. Linna, kust ma oma teekonda alustasin. Mõnes mõttes isegi nostalgiline. Reelika oli mul kenasti vastas ja saime kohvrid ilusti autosse ja sõitsime mingil määral süüa otsima. Üritasime seda saada Subwayst, aga see oli juba kinni ja me pidime all-linna tagasi minema, toidupoodi. Sealt ostsin endale smuuti, bageli õhtusöögiks ja Cheeriosed hommikusöögiks.

päris kallis kraam see milka

Euroopa ja Ameerika suurused

Alkoholi pakid randa - sest klaaspudelit ei või võtta

Minu õhtusöök - väga toitev ja imehea
Kui saime poes käidud, läksime lõpuks Reelika ja tema pere juurde. Kõik ootasid meid. Ema ja isa tulid end mulle tutvustama ja tüdrukud tulid ka. Siin miskid suured tüdrukud - Liisa ja Kirsi. Täitsa eesti neiud. Igal juhul väga hea tunne on, soe ja kodune. Tüdrukud käisid isegi spetsiaalselt head ööd soovimas ja naeratasid ja soovisid nimepidi mullegi. Hea, et vähemalt keegi oskab mu nime õigesti hääldada.

Miski Choco või miski säärane oli ta nimi

Eesti tunne - Reelika tuba
Minu voodit tegemas

Varjupaiga voodike (hiljem pumpasime ikka täis ka, nüüd täitsa hea)

Mis edasi saab? Minu tugiisik otsib uut perekonda, New Yorgi või New Jersey piirkonda, suuremate lastega minu enda soovil. Senikaua olen siin peres, ilmselt. Tumedad pilved minu helesinises taevas, aga loodan, et läheb paremaks.

Õppisin seda, et olen nii naiivne ja usun kõikidest alati parimat. Ei tahtnud ka olukorras, kus pere konkreetselt mulle haiget tegi, uskuda, et nad on õelad inimesed. Ka siis, kui nad minust seljataga halvasti rääkisid, mõtlesin ikka, et oeh jah.. Kuid nagu mu ema armastab öelda: "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks!"

See lugu on täna täiesti õige, just sõnade pärast, nii tõsi, nii-nii tõsi.

neljapäev, 16. august 2012

Ilma draama

Viimasel kahel päeval on ilm olnud nagu mõni keskea kriisis vaevlev naine. Ärkan hommikul, väljas on juba 28 kraadi, näen, kuidas päike tõuseb, kella 11ks on temperatuur tõusnud 32 kraadini ning kell üks sajab paduvihma nii, et maa ja taeva vahet ei näe. Vot just selline on Ameerika ilm!

Eilne päev oli meil üsna kodune. Hommikul ärkasin mina kenasti 6.30, Stefano ärkas kell 7.40 ja tüdrukud alles poole üheksa ajal. Tore lugu küll. Sõime koos Stefiga, talle jubedalt meeldivad minu krõbinad, aga kuna need on šokolaadiga, on need tema jaoks pidupäeva krõbinad ja ta tohib neid ainult nädalavahetuste hommikutel saada. Niisiis käib ta neid minult nurumas. Päris armas.

Hommikupoole käisime natuke linnas ringi sõitmas, Giovanna näitas mulle igasugu erinevaid asju, postkontorit, spordiklubi, poode, kohvikuid. Postkontoris käisin sees ka, paar asja oli vaja korda ajada. Minu meelest päris lahe värk. Esiteks, see maja oli väljast super ilus, nagu oleks just ehitatud, suur ja võimas. Seest paistis nagu nõukaaegne vannituba, selline kivist põrand ja need letid olid ka üsna.. Ma ei teagi. No ei olnud sellist "ohoo-emotsiooni" heas mõttes.

Lisaks nägin ma nüüd lähemalt ära sõjaväe hoone Staten Islandil. See oli minu jaoks väga põnev, sest esiteks seisis seal ees kaks tanki. Lihtsalt seisid. Eesti ei saaks vist iial lubada endale tankide seisma panemist. Teiseks, see maja nägi välja nagu loss ning see oli tohutult ilus. Ameerikas võiks ma isegi sõjaväkke minna, ausalt öeldes.


Pärast meie väikest tiiru läksime koju, Lulu ja Fifi olid juba ennast magama asetanud ja seega tuli nad üles ajada ja sööma hakata. Mina sõin lõunasöögiks jälle seda head krõmpsuvat saia pesto, mozzarella juustu ja tomatitega. Imehea. Ja piisab ainult ühe ära söömisest, kui on kõht tükiks ajaks täis.

Stefano sõi lõunaks peanut-butteri ja moosi saia. Maapähklivõi on see siis eesti keeles. Mekkisin ka ära. Öäääkkk.. No tõesti rõve asi. Ja kui see mulle kunagi maitsema hakkab, siis ma ei tea. See on ääretult rõve. Igal juhul, kui see purk tühjaks sai, anti jäägid koerale. Mis asja?! Ja koer hoidis seda hellalt käte vahel ning limpsis kogu purgi puhtaks.


Ülejäänud õhtu veetsin oma toas üksinda, rääkisin erinevate sõpradega Eestist juttu ja õhtu lõpuks saime natukene emaga ka skaipida ning Kristoga rääkisin pea magamaminekuni. Ehk jah, tema oli kella kuueni hommikul üleval. Lõpuks ei tulnud mu magamisest suurt midagi välja, emotsioonide tõttu.

Täna hommikul ärkasin jälle 6.15 kenasti üles ja olin 6.30 üleval, seekord juba targu koos arvutiga, sest millegi pärast ei ärka lapsed nii vara, kui nad peaksid. Ma vist olen mingite eriliste omadustega, ükskõik, kuhu ma lähen, panen lapsed kauaks magama. Ootasin veidi ja otsustasin siis hoopis alla tagasi minna. Igal juhul ärkas Stef pisut pärast seitset täna, üsna ruttu. Kui mina üles jõudsin, tegeles ta juba hommikusöögiga. Ootasin veidi seal ja tulin siis uuesti alla ja läksin üles, kui tüdrukud ärkasid.

Kenasti rutiini järgi hommikusöök ja mängimine ning siis mingi kella kümne ajal, veidi varem, asutasime end loomaaia poole. Ilm oli kohutavalt palav ja mul oli kohutavalt halb olla, Giovanna isegi küsis korraks, kas tahan äkki koju jääda. Otsustasin siiski minna. Panin nii õhukesed riided selga, kui mul veel olid ning tee võis alata. Pilte mul väga palju ei ole, sest mu akud olid jälle tühjad, ma ei teadnud, et me loomaaeda lähme ja viimastest asjadest ei saanudki pilte.
















Minu jaoks üllatus oli see, et loomaaia pilet maksis 8 dollarit (umbes 6,5 eurot). Okei, vaatasin praegu Tallinna loomaaia lehelt üle, meil maksab ka pilet 5,8 eurot. Aga igal juhul on Staten Islandi loomaaed Tallinna loomaiast heal juhul 1/4. Suuruse mõttes. Lisaks, need loomad, keda esimestel piltidel näete, olid omaette aedikus, kuhu sai ka minna, aga selle jaoks pidi uue pileti ostma. Ja kui kassas veel lasti alla kolme aastane laps tasuta sisse, siis aedikus maksis 1 dollar nägu. Vahet ei ole kui vana. Uskumatu. Pärast veel teises aias, kus hobused olid, pidi ka maksma, aga sinna me ei läinud. Ütleme nii, et ameeriklased kohe oskavad raha teha.

Tulime koju tagasi, termomeeter näitas 32,8 kraadi, mina olin näost täiesti valge ja saanud Giovannalt loa, läksin alla korrusele magama. Ei söönud ma lõunat ega ka midagi muud, jõin 4 klaasi vett järjest ära ja magama. Viimasel hetkel veel märkasin, et etv2 kannab korvpalli üle, seega panin selle omale arvutist mängima ja pugesin teki alla. Kui üles ärkasin, oli korvpall ammu läbi ja mul olla veel kehvem. Uskumatu lugu.

Surnuaed.. Kuidagi nii avalik, midagi isiklikku pole

Staten Islandil oli seal kohas olnud kunagi hobusefarm, enne kui inimesed sinna elama kolisid ja see hobune on sümboliks.

Veidi üldist pilti Staten Islandilt
Kuna siis kell hakkas Eestis jõudma juba 22-23 vahele, ilmusid järjest kõik inimesed internetti, sain jälle lobiseda ühe ja teisega. Nii hea. Mingi hetk käisin üleval nägu näitamas, aga sain aru, et püsti olla ei ole just parim tunne. Seega tulin alla tagasi ja olin teki all kuni Joseph töölt koju tuli. Kusjuures, siin oli megatorm, nii märg nagu oleks tsunaami käinud (mäletate nüüd, mis ilm hommikul oli, jah?). Ja tänu sellele ilmale siis tekkis New Yorki megaummik ehk Joe tuli kolm tundi koju, tavalise 40 minuti asemel. Mina muud kui ootasin ja ootasin ja ootasin.

Lõpuks kui ta tuli, oli meil õhtusöök. Burgerid! Mu esimene burger ameerikas, homemade. Selle grillimasina (ma jätkuvalt ei tea, mis masin see on) peal olid saiad küpsetatud, Joe grillis veel pihve, lisaks grillitud juust (nom nom nom), tomatid ning hapukurk. Ja siis ketšup ja majonees. Mmmmm... Burger oli imeväike, no tõesti peopesa suurune ainult, aga kui ära sõin, oli kõht niiiii täis. Arvestades, et ma täna hommikuste krõbinate peal olin, oli see uskumatu. Ma olen üldse kuidagi väga vähe hakanud siin sööma, portsusuuruseid arvestades, ilmselt siis on kaloritehulk sobiv ja keha ütleb aitäh.

Ahjaa, kaalu leidsin ka. Uskumatu, aga see number on 2kg väiksem, kui Eestist lahkudes. Hea algus, olen rahul.

Õhtupoolik oli selles mõttes lõbus, et me saime Liisiga palju rääkida, kuna me oleme samas ajavööndis ning ei ole siukest asja, et üks peab magama minema. Lisaks skaipisime me veidi Jüriga, kes oli öövalves ja ajas mulle lolli juttu. Ja lõpuks - klaas vett sisse, teine klaas tuppa kaasa ning magamaminekuks seegi joodud ning head ööd :)

Lubatud pilt nendest nunnudest riiulitest

Minu pildisein :)

Lõpetuseks siis veel nii palju, et mu emal ja isal täitus täna 25 aastat abiellumisest, nende ajavööndis muidugi eile, aga mul täna ja minu meelest on see nii nii nii armas. :) Mul pole just palju sõpru, kelle vanemad koos oleks (kuigi just praegu mõtlesin, et meie kolmikliidul on kõigil vanemad koos). Palju õnne teile, armastan teid :) :)