kolmapäev, 21. november 2012

Teine päev New Yorgis + lahkumine

Esmaspäevane päev möödus meil New Yorgis ringi tuuritades. Hommikul ärkasime  6.30, mis minu jaoks oli täiesti ulmeline, aga no ema ja Egert olid kella neljast üleval. Ääretult normaalne. Neil vist jääb see ajavahega mitte harjumine reisi lõpuni välja. Sättisime end valmis ja olime täiesti graafikus, no 2 minutit maas. Metroopeatusesse ja sealt metrooga Chinatowni. Pidime alguses hommikust sööma minema minu lemmik kohta, aga ei jõudnud, niisiis mina haarasin croissanti kaasa, aga Egertil jäi esialgu hommikusöök üldse vahele.

Ootasime bussi päris kaua, pidi kell 8 tulema, tuli alles 8.15. Giid oli hiinlane ja ilma liialdamata ma räägin inglise keelt paremini kui tema. Alguses ma veel üritasin temast aru saada, aga siis loobusin. Peale meie oli bussis veel üks hiina vanem naine, 2 tüdrukut Austraaliast ja 3 noormees Indiast (kellest üks küll elas Austraalias). Esimene peatus oli Wall Street ja käisime börsi-pulli juures. Kui giidilt küsiti, miks see pull seal on, ei osanud ta vastata. Kõrvalseisnud politseid rääkisid selle loo rõõmsalt ära.

Chinatown

Arutasime Egertiga, et ei tea, kui palju hiinlasi sinna majja mahub



Börsipull

Egert juba viskab nalja, et New Yorgi politseid tööd ei tee, nad ainult poseerivad
Pärast läksime uuesti bussi ja tiirutasime veidi New Yorgi vahel ringi ning siis oli peatus Times Squarel. Kuna me olime seal eelmisel õhtul juba käinud ning me avastasime (see tähendab, mina avastasin), et meile oli poes külma tehtud, läksime sinna. Nimelt oli pakkumine, et 2 särki on 30$, aga tseki peal oli 2 särki koos hinnaga ja üks veel lisaks. 24,50$, ei olnud väike summa ka, et niisama jätta. Lippasime sinna poodi, rääkisin müüjaga natuke juttu ja tulemuseks oli tagasikantud raha. Jee! Armastan Ameerikat. Egertile sai hommikusöögiks McDonaldsist ka midagi haaratud. Ei olnud burger, sest siit ei saa hommikuti burgerit, mingi võileib oli.

Järgmine peatus oli Vabadusesammas, kus meil kulus lausa poolteist tundi aega ja ilm oli ka natukene külm. Tuuline. Temperatuur oli okei. Pärast seda tuuri hakkasime rääkima nende India poistega, igast elust ja olust ning Austraalia tüdrukud otsustasid jalga lasta, meile ütlemata. Lihtsalt ei ilmunud enam kohtumispunkti. Väga nõme, me ootasime neid 20 minutit. See-eest India kutid olid väga lahedad, üks neist oli Benny, teiste nimesid ei tea. Nägusid näete, kui Benny Austraaliasse jõuab, tema fotokas on meist pildid.





Me sõitsime järgmise peatusena vahakujudemuuseumisse, kus meil tänu ootamisele jäi vähem aega, aga minu meelest oligi hea, käisime kõik ruttu-ruttu läbi, ei olnud passimist. Mulle väga meeldis, rohkem kui Londonis ja Egert ütles sama, seega oli ikka hea asi. Ainus, mille pärast kurb olin, oli Bieberi kuju puudumine, see siis ilmselt oli Londonis sellel hetkel.


Leonardo Di Caprio

My name is Bond. James Bond.

Elle MacPherson

Mu uus armastus

Tere hommikust, Ameerika. Tänaste uudiste peateemad.. 

Kuningliku pere noorem põlvkond

Michael Jackson

Paris Hilton

Peaaegu saab palli kätte

Lady Gaga

Justin Timberlake
Kui muuseumis ära käisime, käisime ka lõpuks Subways ära, sõime oma võikud ära enne edasi sõitmist ning siis kohtusime giidiga ja sõitsime veidi bussiga ringi jälle. Käisimine mingi mälestusmärgi juures, ma ei tea, mis see oli, aga leidsime Eesti lipu ka lehvimas. Viimane peatus oli Empire State Building, üliüliüli lahe!

Rockefelleri kuusk


Happy family







Kui ekskursioon läbi sai, läksime laiali. Ema ja Egert läksid Times Squarele, mina ja Benny läksime metroosse ja mina läksin hotelli. Hotellis võtsin kingitused kaasa ja metroosse tagasi, mõnus seiklus jälle üht ja teistpidi (sest metrood on tänu tormile endiselt veel korrapäratud ja nii ei pruugi Sul vajaminevat liini üldse ollagi) ja lõpuks Grand Centrali ja sealt rongiga Stamfordi.

Stamfordis kohtusin Reelikaga, käisime Starbucksis ja Cosis söömas ning õhtul veel tema juures, rääkisime tema hostemaga pikalt juttu. Väga väga hea tunne oli neid tänada, sest nemad tegid minu heaks nii palju, elasin seal ju lausa üle kahe nädala ning mul oli seal väga hea tunne.

Lõpuks läksin uuesti rongi peale, New Yorki, sealt metroo peale ja hotelli ning kui kohale jõudsin, oli kell 1 öösel. Sellest siis ka blogi puudumine.

Teisipäeva hommikul ärkasime jälle ebanormaalselt vara ning alustasime oma reisi JFK lennujaama. Jälle kõik metrood õnnestusid, suunad õiged ja olimegi lennujaamas. Sealt edasi lennujaama rongiga autorenti ja saimegi auto kätte. Nii kiiresti ja nii hästi.

New Yorgist välja saamine võttis meil umbes poolteist tundi aega, aga tuli hästi välja, meie isiklik Märtin (ehk mu ema) oli roolis. Algas meie reis Ohio poole. Alguses plaanisime jääda tee peal kuskile ööseks, aga kui pärast lõunasööki oli selge, et see osutub üsna mõttetuks, sõitsime ühe jutiga Cincinnatisse välja. Jõudsime kohale veidi pärast kella 11.

Amee ja Adam ootasid meid ära ja olid kirjutanud meile "Tervitus Pommers," mis oli minu meelest nii armas. Ja nad ehitasid Egertile täiesti uue voodi. Reaalselt. Mitte mingi madratsi ega välivoodi, vaid voodi. Samasuguse nagu Eviel. Väga lahe, haha. Rääkisime juttu veel mõne aja ja siis magama. Nüüd edukalt Ohios kohal ja algavad uued päevad täis seiklusi!

Metroogurud

Hüvasti Manhattan!

Söögistiil püsib muutumatuna

Meie suksu


esmaspäev, 19. november 2012

Esimene päev New Yorgis

Kuna õhtul jäi Egert juba kell 7 magama, oli arvata, et ega hommikul kauaks und ei olnud. Ja kuigi ema pidas vapralt poole üheteistkümneni minuga vastu, vajus ta ka ära ja loomulikult olid need kaks hullu juba enne kella kaheksat üleval. Mis siis mulgi üle jäi, kui üles ärgata. Kell kaheksa. Pühapäeval. Ebanormaalne.

Viisime siis end eluga kurssi ja rääkisin Egerti juba surnuks, sest õhtul ju ei saanud ning arutasime minu eelmise õhtu seiklusi. Kirusime natuke hotelli ja Egerti voodit (tal lisavoodi, mis kivikõva ja magab köögis, peadpidi pliidis, haahaa) ja no sättisime veel ning lõpuks saime siis linna poole tatsama hakata. Algas minu tähelend.

Esiteks sain ma hiilata sellega, kus asub metroojaam. Olin ju eile õhtul sealt ise tulles sellise seikluse maha pidanud, et teadsin nüüd täpselt kuhu minema peab. Teiseks oskasin ma täpselt öelda, mis metroopiletit meil vaja on ja osta selle nii kiiresti, et ema jõudis ainult "oot-oot" öelda. Ja siis muidugi ema ja Egerti hämmastus, kuidas ei küsitud ei parooli, ei allkirja, ainult postiindeksit. Sellest postiindeksi naljast pole mina ka aru saanud, kinopiletit ostes ja kaardiga makstes küsib ka seda. 

Järgmiseks olin ma siis hullult tark, et mis metrood meil vaja on ja kuhu suunas ning metroos istudes teadsin ju täpselt, mis peatust vaja on. Huhh, nii lahe. Ema oli alguses päris paanikas, arutasime Egertiga, et ema lihtsalt ei oska reisida nii, et tema ei pea mõtlema. Jõudsime siis oma 34nda tänava metroopeatusesse ning jalutasime Madison Square Gardenile, et üritada korvpallile minna. 

Kõigepealt leidsime mingi inimeste järjekorra, mõtlesime, kas nad tahavad piletit osta. Siis üritasime ikka turvamehega juttu puhuda, et kas on piletijärjekord. Tavaliselt välismaal ikka kõik jauravad, et ema mine küsi, ema mine ütle, nüüd vaatasid mulle kaks selli otsa: "Mine küsi Sina." Igal juhul korvpallile me ei saanud, sest see oli totaalselt välja müüdud ja järjekorras, kus hetkel oli umbes 300 inimest, ütles turvamees, et tema pole rohkem kui 30t inimest kunagi näinud. Ja ta oli tõesti seda nägu, et ta on sellel ametil kümme aastat olnud.


Edasi siis tatsasime, just nimelt tatsasime, sest ei meil pole metrood vaja, sööma. McDonaldsisse. Egerti palvel, sest no mida muud Sa Ameerikasse sööma ju tuled. Nagu tavaliselt Ameerikas, oli ka seal re-fill süsteem, mis tähendab, et jooki täidetakse tasuta. Egert küll küsimise jättis mulle, aga vaimustus meeletult. Ütles, et see on parim asi Ameerikas. Haa-haa!

Järgmiseks mingisugusesse ticketi punkti, kust me tahtsime osta pileteid, et muusikali vaatama minna. Reklaamiti ilusti, et 50% allahindlus ning õhtune etendus, kõik nagu sobis, kui jätta välja fakt, et see 50% soodustusega pilet maksis sama palju, kui internetist leitud pilet. Niisiis, ei mingit muusikali ja oligi aega kõike vaadata, mida tahtsime. 

Tänaval jalutades sattusime kõigepealt peale meeletule liiklusummikule, mis meie meelest oli päris lõbus ning siis toimus mingi möll ka, nägime hunnikus tuletõrjeautosid, kes läksid metroojaama. Alguses ei teinud väljagi, jalutasime edasi, jõudsime järgmisse metroojaama juba ning sinna tulid samal hetkel uued tuletõrjujad ning üks mees jooksis metroost välja ja karjus ainult "Crazy," põlemise lõhn oli ümberringi. Jumal teab, mis seal toimus, nagu Egert ütles, meil tehakse pommiähvardusi, aga New Yorgis pannakse ka pomm.

Ummik ja kõik tuututasid

Tuletõrjeauto

Jalutasime mööda Times Square'i, käisime mu lemmik Aeropostale poes, raiskasime hunniku dollareid ära ning läksime siis M&Mi poodi. Egertil ja emal hakkas kommidelõhnast täitsa paha, mina nautisin nagu väike laps. Ja arvake ära, mida ostavad eestlased M&Mi poest? Muidugi sini-must-valgeid komme. Jee!



Korv poes

Täitsa meie värvides poiss ju



Õnnelikud oma kommidega, süüa ei raatsi
Pärast M&Mi kommipoodi läksime veel Hershey'se šokolaadipoodi, aga see polnud midagi erilist, niisiis jalutasime edasi Central Pargi poole. Selle aja peale kui me kohale jõudsime, oli igasugu asju pähe määrivatest inimest ikka täiesti siiber ja meie kolme ühine vastus: "ME JALUTAME," üsna selge. Pidev pakkumine siis käiski rataste ja hobustekaarikute peale. Üks mees hüppas järsku õue ja hõikas: "We have special price today only for persons from.. Where are you from?" (-Meil on spetsiaalne pakkumine täna ainult inimestele, kes pärit.. Kus te pärit olete?). Me hakkasime kõva häälega naerma.

Pargile tegime siis päris suure tiiru peale, vaatasime järvekesi ja mingi lossikese ära ja tegime pilti ning rääkisime juttu. 

Semud iga nurga peal

Vennakesega


no lemmik ju

Egertile tegi nii nalja, kuidas me kahekesi tehnikaga tegelesime
Central Pargist otsustasime mööda viiendat avenüüd jalutada, aga see ei pakkunud üldse pinget, niisiis läksime 7ndale tagasi, käisime Apple'i poes, panime iPhone'ile silma peale (sest Egerti plaan on ju ometi endale see telefon siit kaasa haarata) ja otsisime Cosi (mis on minu üks lemmikuid söögikohti USAs) ning sõime pizzat ja Caesari salatit. Ehk päeva jooksul sõi Egerti burksi, friikaid, pizzat ja ohtralt cocat. Jah, ta lausa armastab Ameerikat.

Söömast jalutasime tagasi Times Square'le, tegime veel tuledevalgel pilte ning käisime mõnes poes shoppamas, sõbrustasime politseinikega ning metroosse ja koju. 


Aastavahetuse kuul, mis uue aasta saabudes üles viiakse ja siis 00.00 kukub alla

Perekonnapilt, väikeste puudustega

Sõbralik politseionu oli
Lõpuks kui oma metroopeatusesse jõudsime, olid kõik parajalt väsinud ning tatsasime hotelli ära. Mina hävitasin veel mõned kohukesed, no ulmeisu ikka nende järele ning Egert ja ema peavad kahekesi koos võitlust, et mitte magama jääda. Ulme vennad ikka. Homme veel pikem ja sisukam päev ees ootamas, jee-jee.