reede, 22. veebruar 2013

Ostublogi

Teen vahelduseks siis kokkuvõtte piltide näol asjadest, mis soetanud olen või millele on silm peale pandud

BabyPhati jalanõud - originaalhind oli 59.99, mina sain 14.98$


Heleroheline pluus - Rue21 poest, originaalhind 19.99$ ja mina maksin 3$

Helesinised teksad Aeropostale poest,  originaalhind 49.99$, mina maksin 9.95$

Bearpaw saapad -  originaalhind oli 89.99$ ja soodushind 59.99$


Must pluus - Ostsin Burlingtonist, maksis 2$ (originaalhind 9.99)
Must seelik -  Ostsin Charlotte Rousse'st, maksis 3$ (originaalhind 24.99)

Roosa pluus - Ostetud Rue21 poest, originaalhind 12.99, ise maksin 5$
Tumedad teksad - Ostetud Aeropostale poest, originaalhind 49.99, ise maksin 9.99$
BabyPhat jalanõud - Ostetud Burlingtonist, originaalhind 59.99, ise maksin 14.98$


Mustad ja valged tennised - ostetud Targetist, originaalhind 12.99$, maksin 6.98$

Baleriinad - ostetud Targetist, originaalhind 12.99$, mina maksin 6.98$ 



 Heleroheline pluus - Rue21 poest, originaalhind 19.99$ ja mina maksin 3$
Must seelik -  Ostsin Charlotte Rousse'st, maksis 3$ (originaalhind 24.99)


Kampsunid - mõlemad on Rue21 poest, originaalhinnad 19.99$ ja mina ostsin 12.99$. Samasuguseid kampsuneid on mul paar veel, ei hakanud pilte eraldi tegema, haha.

Ja sellega seekord piirdun, asju on veel rohkem, aga ei viitsinud puuduolevaid pilte teha ja nendega sain suurema ülevaate jälle antud.

Peaaegu nädalavahetus

Eile öösel jättis Une-Mati mu täiesti üksinda, üritasin, mis üritasin, und ei tulnud. Kella kahe ajal läksin internetti meelelahutust otsima, et äkki uni tuleb. Lõpuks jumal teab mis ajal sain magama ja hommikul poole seitsme ajal oli küll siuke tunne, et ei ei ei, mitte veel..

Alla minnes nägin, et Graeme on väga heas tujus, pole ammu nii heas tujus olnud. Tegime siis hommikusöögi ja hommikused multifilmid ja siis hakkas draama kuningriik pihta. Mingil seletamatul põhjusel tahtsid nad täna kogu aeg süüa, Eviele võin ma anda, aga Graemele näkse andes tekib olukord, et ta lõunal ei söö ja siis ta ei maga, sest ta kõht on tühi. Nõiaring. Igal juhul oli see täna hullumaja, ilmselt minu enda väsimus andis ka tunda.

Lõunaajal kuulsin, kuidas Brutus haukuma hakkas ja jooksin alla, nägin, et postiauto on maja ees ja kilkasin siis nagu väike laps toas, sest ma teadsin täpselt, mis pakk see on. Jeeejee! Eestist saadetud pakk jõudis kohale, lõpuks.

Mõneks ajaks jälle magusaisu rahuldatud. Kaks kohukest ei pidanud ka vastu, aga kuuest neli väga head, seega läks hästi. Nüüd võin öelda, et kõik korrad on kohukesed üle tulnud, seega ülejäänud tüdrukud - võite ka küsida, ei saa need ameeriklased aru, mis need on. Ja lõpuks ometi saan ma suppi! JEJEJJEJEE!! Üks meie peretuttav ütles nii hästi pilti nähes, et ja siis emad räägivad, et nende tütred on maiasmokad. Haha. Aitäh, emps, you made my day!

See pakike muidugi tegi hea tuju terveks päevaks. Kui lapsed üles ärkasid, näitasin neile ka nende kingitust, musta ja valge koera järgmine DVD, seekord värviline. Hakkasime seda ka vaatama, Evie oli nii rõõmus, et linnuke on tegelikult sinine mitte must. Kui Adam ja Amee koju tulid, ütles Adam külmkappi vaadates, et oioi Eesti maiustused meil siin.. Haha. Hoian kõik endale. HAHA. Igal juhul lastele meeldis see multikas ka, minu meelest üks lihtsamaid ja loogilisemaid multikaid maailmas. Pealkirjade tõlkimisega oli täna päris tegemist, näiteks ühe osa pealkiri oli "Õige toon." A värvitoon? Muusikatoon?



Tegin täna vaese mehe pastat (sain idee siit: http://llauraas.blogspot.com/2013/02/food-poor-mans-pasta.html). Väga väga hea oli! Minu tegemine nägi välja nagu alljärgneval pildil, praadisin kana ja maitsestasin, keetsin makaronid valmis. Võtsin sulajuustu ja panin makaronidega kokku ja kana ka otsa ja voila, valmis ta oligi. Lihtsalt ja kiirelt.

Ahjaa, täna sain teada, kes Evie boyfriend on. Olevat miski korvpallur, kenake teine ja pikk samuti. Nime lubas homseks uurida mulle. Tundub, et meie maitse eelistused on päris ühte klassi. Haha.

Kui täna nukumajaga mängisime, avastasin, et Lotte on paljas. Küsisin Evielt, kus Lotte kleit on, vastas mulle targalt, et ah ta täna unustas..

neljapäev, 21. veebruar 2013

12 tundi und, töö ja kool

Kolmapäev ei olnud sel korral vaba päev nagu tavaliselt, veidi oli minu abi vaja ja tegin midagi siinoldud aja jooksul esimest korda, ojee!

Siiski oli mul vaba hommikupoolik ja ma nautisin seda kogu täiega, ärkasin üles alles kell 1. Vahepeal kuulsin küll all kolistamist ja mõtlesin, et mitte kuidagi loogiliselt ei saa tegemist olla mu perega, aga see ka meelde ei tulnud, et koristaja oli. Nii jäi koristajal minu tuba täna puutumata. Mis veel oli naljakas, oli see, et õhtul läksin magama tuduriided seljas, iPod padja all, klapid kõrvas ja telefon öökapi peal. Hommikul ärkasin üles ilma tuduriieteta, iPod oli öökapi peal, klapid olid põrandal ja telefon oli voodis. Mis asja ma öösel korraldasin, ei oskagi nagu öelda.. Vist oli hea uni.

Kella kahest siis võtsin lapsed üle, Graeme juba magas, Evie vaatas filmi, lasin tal seda rahus teha. Kui ta aga teleka kinni pani ja Brutust hulluks hakkas ajama, sain aru, et magama! Evie muidugi nii ei arvanud ja nii saime me korralikult draamat jälle teha. Ma lihtsalt ei saa aru, miks ta peab iga kord draamat tegema, kui ta kolm minutit hiljem magab. Ja magab magusalt mitu tundi.

Natukene enne nelja üritasin neid siis üles ajada, Evie võttis vedu, Graeme korraldas üllatus-üllatus mõnusa draama. Oeh. Panin siis Eviele tantsuriided selga, pakkisin snäki ja piima kaasa ning tõstsin Graeme konkreetselt voodist välja, panin jalanõud jalga, võtsin snäkid kaasa ja tõstsin autosse. Natuke karjus küll mu peale, aga lõpuks oli juba päris okei. Ahjaa, enne kui minema hakkasime, leidsin oma postkastist uue aux'i-juhtme, nüüd saan jälle autos diskot teha (selgituseks, eelmine läks külmaga katki, ei mänginud enam muusikat).

Sõitsime Evie tantsutundi. See oligi see, mida esimest korda tegin, pole kunagi varem teda tantsima viinud. Meie teel tantsutundi on üks suurem maja, kus on ka erinevad loomad ja seal on ka hobused. Täna siis oli lausa kolm tükki väljas ja nad meeldisid Eviele väga.

Evie: When I grow up, I'm going to ride with horses. Have you ever ride with horses? (-Kui ma suureks kasvan, lähen hobustega sõitma. Kas Sa oled kunagi hobusega sõitnud?)
Gerli: Yes. (-Jah)
Evie: Ohh.. you are so lucky. Here? (-Ohh.. Sa oled õnneseen. Siin?)
Gerli: No, in Estonia. (-Ei, Eestis)
Evie: I wish I could live in Estonia.. (-Ma unistan, et ma võiks Eestis elada).

Kui ma ristmikul õigesse tänavasse pöörasin (ise kõhklesin isegi korraks), järgnes Evie vestlus:

Evie: It's right street. (-See on õige tänav)
Gerli: Is it? Or isn't it? (-On? Või ei ole?)
Evie: No no, it is. You do such a good job! Great Gerli! (-Ei, ei, on küll. Sa teed head tööd. Tubli Gerli!)

Haha, ja sellega meie nali alles algas. Sõitsime tantsutunni maja juurde, ma hakkasin asju kokku korjama, mida meil vaja on ja järsku küsis Evie minult, mis Keith teeb. Ma ütlesin, et ma pole kindel, ilmselt töötab või on koolis. Selle peale teatas Evie, et tal on boyfriend.

Evie: I have a boyfriend. (-Mul on poisssõber)
Gerli: Wow, really? (-Wow, tõesti?)
Evie: Yes. He is so beautiful. (-Jah. Ta on nii ilus)
Gerli: Hmm, what is his name? (-Hmm, mis ta nimi on?)
Evie: I don't remember. (-Ma ei mäleta)
Gerli: Okay, it's so normal..you don't have to know your boyfriend's name. (.Okei, see on täiesti normaalne.. Sa ei peagi oma poisssõbra nime teadma)
Evie: Hmm..(whispering) But it's a secret. Don't tell it to mom and dad. They don't understand. Don't tell it anybody. Not yet. (Hmm.. (sosistades) Aga see on saladus. Ära ütle emale ja isale. Nad ei mõista. Ära räägi kellelegi. Mitte veel.)

Kuna Laura küsis minult, kas Evie ka aru saab, et ta nalja teeb, siis ma mainin ära, et ta on ise alati surmtõsine neid asju öeldes. Ta ei mõtle poole noodigagi, et ta teeb nalja.

Kui Evie kohale oli toimetatud, tulime meie Graemega tagasi ning esialgu oli lahtine, kes Eviele järgi läheb, aga siis tuli Amee juba koju ja ütles, et mina igal juhul ei pea. Läksin üles, panin ennast kooliks valmis ja läksin siis suure hurraga kooli. Pole vist kunagi nii heas tujus kooli läinud. Ise ka ei usu, et nii ütlen, aga ma ausalt armastan kooli. Ma ei jõua ära oodata, millal ma jälle ülikoolis käia saan ja kogu aeg õppida. 

Koolis sai täna korralikult nalja, me õpime üha rohkem rääkima, nagu jutte ja asju ning tund algab alati õpetaja küsimustele vastamisega. Mina oma hea tuju pealt lasin liugu, kõike teadsin ja oskasin, kõik oli nii loogiline ja lihtne. Tunni teises pooles oli meil test, aga õpetaja ei öelnud seda ette. Võinoh, ütles, et teeme mingi testi, aga mille peale või kuidas, ei öelnud. Samasugune test oli nagu eelmise kursuse lõpus (mille ma mäletatavasti 98 punkti sain) ja kui ma tookord mõtlesin, et ei tea, kust need teadmised tulid, siis täna tegin seda ikka väga kindlalt. Esimene osa oli teksti kuulamine ning siis küsimustele vastamine, see läks kuidagi eriti lihtsalt, väga lühikese ajaga on sõnavara NIIIIIII palju suurenenud, sain reaalselt kõigest aru. Õnnest tahtsid pisarad silma tulla, haha. Teine osa oli jutu kirjutamine, teemaks perekond ja huvid. Õpetaja ütles mulle naerdes, et ma võin ükskõik, kummast perekonnast kirjutada. Ma kirjutasin mõlemast, sain pikema jutu. Kolmas oli grammatika, seda eelmine kord ei olnud, sest me polnud erinevaid aegu õppinud, nüüd olime. See oli vast ainus osa, mis natuke raske oli minu jaoks, sest nagu ma 9 aastat inglise keelt õppides tõestasin, need ajad pole minu jaoks.. Haha. Aga läks siiski hästi. Neljas osa oli suuline, pidime endast rääkima (mu lemmik teema ju, haha), aga mitte lambist endast, vaid teemast, mis õpetaja andis ja mina siis pidin rääkima oma plussidest ja miinustest USAsse jäämisel või mitte jäämisel. Kokku sain 77 punkti 80st, kolm punkti läksid kõik grammatikas.. jee-jee. Väga rahul.

Pärast kooli rääkisime veel õpetajaga, ta küsis, kuidas ma hakkama saan, ütles, et ma olen tunnis tihti nii vaikse ja tagasihoidliku mulje jätnud, et ta on kahelnud, kas ma saan aru ja kui mind küsib, siis oskan alati vastata, et kuidas ma ise tunnen. Seletasin siis, et no eesti-hispaania keel oleks väga lihtne, see inglise keel seal vahel rikub kõik ära. Ja õpetaja uuris Eesti ja USA kohta ja Euroopa kohta ja nii edasi. Ühesõnaga, mõnus. Lõpuks jõudsin koju kella kümnest, aga tänu mõnusale unele hommikul, muidugi nüüd enam und ei ole. Haha.

Mitu blogilugejat küsisid mu juuste kohta, kui ma eelmine kord ütlesin, et USAs asi käest ära läks, seega ma panen nüüd siia siis pildi, kuidas oli Eestis, kuidas oli USAs, kui olin siin 3 kuud olnud ja kuidas on USAs tänasel päeval, kui kolm kuud nendega veidi vaeva olen näinud, igasugu asju pähe toppinud.

Vasakul Eestis mai 2012,  keskel USA november ja paremal USA veebruar

kolmapäev, 20. veebruar 2013

TT ehk teisipäev ja tantsupidu

Tänane päev oli emotsionaalses mõttes päris raske, aga teiselt poolt olid lapsed paremad kui eales varem ja meil oli kohutavalt lõbus ning nii tundsingi õhtuks, kui tööpäev lõppes, et enam ei jaksa. Nii palju emotsioone ei saa ühes päevas lihtsalt olla.

Jätan hetkel nimed nimetamata kuni asjad kindlamaks saavad, aga saladuskatte all siis tegin enda jaoks otsuse ühe väga kalli inimesega edaspidi mitte suhelda, kuna meie maailmavaated ja tuleviku suhtumine on lihtsalt nii erinevad, et see oleks teineteise piinamine. Sellest järgmiseks sain teada, et üks mu väga väga väga headest sõbrannadest siin läheb ilmselt re-matchi, mis tähendab, et ta lahkub mu elust veel varem kui ma oskasin oodata.

Alguses olid minus lihtsalt kurvad emotsioonid, aga kui Evie ühel hetkel küsis, miks ma kurb olen ja ma talle kõva häälega välja ütlesin, miks, olid ka silmad üsna kiirelt märjad. Miski minus loodab, et kasvõi üks neist olukordadest muutuks. Praegune situatsioon sakib päris rängalt.

Tänane tööpäev siis nagu eelnevalt mainitud, oli väga väga tore, sest lapsed olid superarmsad ning meil oli tantsupidu vähemalt viis korda. Multifilme oli lausa olematult ja see tähendas, et tegin head tööd, et nad telekat vaadata ei tahtnud. Väga mõnus.

Õhtul tegin oma koolitöid, nii ajakirjanduse kui ka hispaania keele omi ja see tegi meele küll rõõmsaks, järsku tundus kõik nii lihtne ja loogiline, sulg jooksis ja mõte liikus. Sellistel hetkedel ma mõtlen, et oh küll ma olen tark tüdruk ikka. Haha. Ennast kiitmast ei väsi. No ei iial.

Panen lõppu mõnusalt õnnelikud pildid, mis varasemalt ununenud.

Nagu  kaksikud




teisipäev, 19. veebruar 2013

+13 ehk kevad tule juba!

Pühapäeva hommikul läksin magama kell 5.20. Nägin ära kellaajad 1.23, 2.34 ja 3.45 ja mõtlesin, et vaatan siis 4.56 ka ära. Vaatasin ära, siis muidugi olid juba kõik eestlased üleval ja mina ei tahtnud ka magama minna ja nii see läks..

Ärkasin keskpäeval äratuskella peale, vihkasin natuke aega ennast ja ärkasin siis üles ning panin ennast valmis ja sõitsin Cincinnatisse. Ilm oli lihtsalt superilus, päike paistis, helesinine taevas ja mõnus kevadelõhn, kui jätta välja fakt, et külma oli viis kraadi. Viimast asjaolu arvestades ei olnud õues väga tahtmist olla ja nii mõtlesime Keithiga hoopis päeva minu juures veeta. Ja see päev oli väga armas, selles mõttes, et mu hostvanemad ja Keith tutvusid ning Keith ja Evie/Graeme kohtusid ning nii mõnigi kohtus veel Keithiga, ja meil oli väga sisuka vestluse päev-õhtu ning see aeg lausa jooksis me eest, seega möödus tund tunni järel ja otsustasime lõpuks peaaegu pimedas Cincinnatisse tagasi minna.

Alguses oli meil plaan miskisugusesse hotelli minna mingisugusele õhtusöögile, aga selgus, et see meie asukohast 40 miili kaugusel ja kuna kell tiksus halastamatult ja mul polnud mitte mingit tahtmist pärast 2 tundi koju tagasi sõita, jäi see ära. Käisime korraks poes ja siis otsustas Keith koju minna ja mina käisin veel natukene ümbruskonnas jalutamas. Ilm oli endiselt külm ja karge, kuid kuidagi mõnus kodutunne tuli. See on õige tunne, et poole veebruari peal peab müts peas olema ja kindad käes ning saapad jalas - see on õige talveilm. Mis sest, et ilma lumeta. Haha.

Mingi hetk sõitsin koju tagasi ja käisin enne endale õhtusööki otsimas, sest taipasin järsku, et kogu päeva söömise hetk sai muudkui edasi ja edasi lükatud ja nii olingi oma kahe oreo küpsise peal kella poole üheksani vastu pidanud. Kui koju tulin, vaatasin ära lõpuks Eesti Muusikaauhindade jagamise, kvaliteetaeg iseendaga jälle. Nägin õhtul ka ära, et võitsin läätsede konkursil Facebookis, seega aitäh veel üks kord kõikidele mu sõpradele, kes aitasid. Nüüd peab ema seebitama hakkama, et ta mu auhinna mulle varsti toimetaks ka. Haha.

Täna hommikul algas siis uus töönädal kenasti mul kellaaegade segamini ajamisega ja nii saingi voodist välja täpselt 4 minutit enne tööd. Elu kiireim valmis sättimine. Üks luksus tööl elamise juures. Lastega oli väga mõnus hommikupoolik, Evie oli mõnusas tujus, rääkis väga mitte temale omaselt, kasutas päris mitut Amee lauset-sõna, ja siis järgi kohe minu sõnu-lauseid. Haha. Täna kooli ei olnud, kuna Ameerikas Presidendipäev, jee-jee. Seega oli meil sisukam hommikupoolik kodus selle eest.

Hommikusöögi printsess kolme kausiga
Meie päev oli üsna lõbus, me saime õues käia, kuna väljas oli +13 kraadi. Super super lahe ju! Vaatasime ära "vahelduseks" musta ja valge koera multika ning pesime pesu. Pesu peseme alati koos, lapsed on super suured aitajad, Evie juba teab, et heledad asjad ei käi tumedatega koos ja et pehmed asjad on eraldi ja nii edasi. Kuna täna oli Eviel jälle mingi meeletu naljategemise tuju, tuli neid kilde järjest ja järjest, panen parima stseeni siia ka.

Gerli: Where is your Lalaloopsie house? (-Kus Su Lalaloopse maja on?)
Evie (super calmly): Daddy trashed it. - (Super rahulikult. --Issi viskas selle ära.)
Gerli: What? Why? (-Misasja? Miks?)
Evie thinking little bit and then makes supersad face. (Evie mõtleb pisut ja teeb siis superkurva näo)
Evie: OH MY GOODNESS!! HE TRASHED MY LALALOOPSIE HOUSE!!!! (-ISSAND JUMAL! TA VISKAS MU LALALOOPSIE MAJA ÄRA!!!!)

See olukord oli nii naljakas, et ma naersin pisarad silmas. Ta oli alguses nii rahulik, ütles, et issi viskas selle ära ja kui talle järsku kohale jõudis, mis issi tegi, siis oli sellises ahastuses. Haha. Vahel ma unustan, et ta ainult neli on, tal on emotsioone rohkem kui mõnel täiskasvanud inimesel.

Lõunauinak läks täna päris kenasti, Graeme magas kenasti oma aja ära, Eviet pidi kella nelja ajal ikka korralikult segama hakkama, et ta üles tõuseks, uni oli ju niiii magus. Voltisin siis veel lasteriided kokku, mis pesust tulid ja panin kappi ära ning Amee ja Adam olidki kodus ja mina olin oma toas, sest olin Laurale lubanud, et ma pärast tööd kohe tulen.

Lapsed aga ei tahtnud minust üldse loobuda ja nii käisid nad mu toas korduvalt ja korduvalt möllamas, pidin neid päris mitu korda korrale kutsuma, et kõnest üldse midagi välja tuleks. Lõpuks sain aru, et ega ei tulegi ja panin ukse lukku kuni meie jutud räägitud said. Siis läksin alla ning pidasin õhtusöögi iseendaga, rääkisin veidi hostvanematega juttu ning siis üles ja vanni, pärast mida hakkas ikka täitsa halb. Kusjuures, see ei ole esimest korda, ükskord juhtus samamoodi kodus ka, seega käitusin siis samamoodi, lasin külma vee all seistes lihtsalt kehal maha jahtuda. Õhhhh, iseenda piinamine. Paremaks ikka ei läinud. Kobisin siis vaikselt teki alla ja tundus, et nüüd läheb õhtu mõnusaks leboks.



Saigi siis uus nädal jälle avatud. Ahjaa, tahtsin siia faktina kirja panna, päris mitu korda on küsitud nii minult kui ka teistelt tüdrukutelt, kas siis USA meditsiinisüsteem on kallis. Mõned päevad haiglas, operatsioon ning arve 52 800$. Yaaay, vot nii kallis ongi. Aga nagu mu isa ütleb, kallis on ainult see, kes kaela ümbert kinni hoiab, kõik muu on ostetav.

Ilusat uut nädalat !

pühapäev, 17. veebruar 2013

Topelt pettumus ehk kuidas vaatasime Eesti/Rootsi eurovisiooni

Reede öösel läksin lõpuks pärast Andre korduvat õiendamist, kaua ma üleval olen, kell neli magama. Hommikul avastasin, et käekella pole käe peal. Tavaliselt vaatan esimese asjana sealt kella ja siis otsustan, kas liigutan ennast või mitte. Täna pidin kella vaatamiseks ennast liigutama. Kell oli veerand üks. Lebotasin veidi veel, lõpuks vist ühe ajal sain kuidagi voodist välja.

Päev möödus üsna mõnusalt, sai erinevate sõpradega räägitud ning panime Joannaga õhtuks plaani paika. Kella kuue ajal alustasin tööd. Alguses oli Adam veel all ja Brutust sisse lastes hoidis ta ust no nii kaua lahti, et mul hakkas jumala külm.

Gerli: Adam, it's cold, you know? (-Adam, suht külm on, tead vä?)
Adam: Ahh come on, you are from Estonia.. (-Ah ole nüüd, Sa oled Eestist..)

Niimoodi siis tehakse minu rahvuse üle nalja siin. Haha. Ausalt öeldes avastasin pärast, et väljas oligi miinus kuus kraadi. Hästi normaalne. Ma ei julge enam kunagi niimoodi kodust välja minna, et ma ei vaata, palju temperatuur on, olen olnud paksude riietega soojal päeval ja külmal päeval puhta ilma jopeta, seega korralikult kõrvetada saanud juba. Haha.

Lastega tegime väikse õhtuoote, mina sõin, nemad sõid ning siis hetke ajendil mõtlesin, et läheks poodi nendega, ostaks õhtuks asju ning neile jubedalt meeldib autoga ka sõita. Nali enne kui kodust välja saime.

Evie: Gerli, I need my shoes. (-Gerli, mul on oma jalanõusid vaja)
Gerli: Jep, go and take them. (-Jep, mine ja võta need)
Evie: Please you have to bring them. (-Palun sina pead need tooma.)
Gerli: Excuse me? Why me? (-Kuidas palun? Miks mina?)
Evie: My hands are sooooo tired. (-Mu käed on niiiiiii väsinud)

Käisime siis Krogeris, üritasin kuidagi ikka nii, et laste soovidele järgi ei annaks, aga lõpuks ühed küpsised nurusid minult välja. Evie küsis sinise glasuuriga. Ma olin väga kahtleval seisukohal, sest no kui palju tervislikkust saab olla SINISES küpsises? Küsisin, kas ema on kunagi siniseid ostnud (sest ma olen mingeid taoliseid meil kodus ka näinud). Evie ütles, et ei ole. No selge, siis mina ka ei osta, mina ei taha paha au-pair olla. Lõpuks jõudsime juba roosades kokkuleppele, aga nägime siis roosa-kollaseid-rohelisi ühes pakis ja noh, võtsime siis need. Nii palju jamamist küpsistega. Sellega seoses tuli meelde, kuidas kõik eestlased viimasel nädalal küpsisekooki tegid ja mulle isu peale ajasid...

Poest saime täiesti edukalt minema, koju tagasi, väike küpsisering ning siis tuli Joanna juba külla. Tegime lastele vannitiiru ära, kusjuures see oli täna ekstramärg kogemus. Eviel oli mingi eputamisetuur peal Joanna ees ja nii ta pritsis vett igale poole ja toppis Graemele vahtu pähe ja suhu ja silma. Oeeehhh. Pole pidanud teda kunagi nii palju vannis keelama. Lõpuks siis olid mõlemad jõmmid puhtad, pidžaamades, mängisime veel veidi ja panin nad magama. Evie korraldas minidraama, millegi pärast teeb ta seda iga kord, kui vanemaid kodus pole, aga lõpp hea kõik hea.


Kui lapsed magama olid pandud, kaklesime veidi tehnikaga, kuidagi ei saanud heli-pilti arvuti ja kodukino süsteemiga klappima, lõpuks leppisime siis teise arvutiga, sest minu oma oli liiga väike ja vaikne, et sealt mingit asja vaadata.

Ahjaa, ma avastasin täna, et mu mikrolaineahjul on programm "popcorn." Seal pole sekundeid ega mitte midagi, mingi sensor cooking, ja küpsetaski popcorni täitsa valmis. Wow. Ma jätkuvalt üllatun siin.


Põhjus, miks me Joannaga täna üldse kokku saime, oli eurovisioon. Nimelt teatavasti oli Eesti Laulul täna esimene poolfinaal ja Rootsi Melodifestivalenil oli teine misiganesfinaal. Neil on mingi sada saadet. Seega me vaatasime mõlemad ära.

Eesti Laulu vaatasime esimesena ja Joanna andis oma hinnangu ja kõrged punktid Grete Paiale ja Elina Bornile. Olgu mainitud, et Joanna on sama jõhker eurovisiooni fänn nagu mina. Seega, tuleb tunnistada, et ta pani ju päris täppi, mõlemad lood on meil finaalis ka. Minu lemmikud lisaks selles poolfinaalis olid Rosanna ja Anisa. Nemad kumbki edasi ei saanud. Ainus, mis mind lohutas, oli see, et mu lemmiklaul sel aastal on teisel poolfinaalis. Ma ei tea.. Winny Puhh? Kõrsikud? Oeh jah. Otsime ju ikka Eesti Laulu, milleks mõelda, et Eurovisioonile peab ka keegi minema.. (see oli suur suur suur sarkasm).


Muidu üldine arvamus meie Eesti Laulust oli Joannal pigem kesine, et kas nii väike ongi ja kas sellised laulud ongi? Mina alguses mõtlesin, et eino, jah, et ongi poolfinaalid lebod ja siis finaal on suur kontsert. Kusjuures mõndade laulude juures oli Joanna lihtsalt suu ammuli ja mina üritasin oma nägu peita, et ei ole võimalik.. sellised laulud, appi appi.

Olgu, järgmiseks siis vaatasime ära Rootsi Melodifestivaleni. Mul jäi suu lahti juba siis, kui see hakkas. Saate aru, nende üks veerandfinaal võimisiganes on sama suur kui meie korraldatud Eurovisioon. Ja see oli väike, toimus a la meie mõistes Pärnus, Stockholmi ja Götenburgi "misiganes"finaalsaated pidid veel suuremad olema. Appi. Okei, väga normaalne. Rootslastel on 4 saadet, igas saates on 8 laulu, igast saatest saab 2 tükki edasi ja siis on viies saade, kus võistlevad 8 laulu, kes eelvoorudes said "teise võimaluse" ja sealt valitakse veel kaks ning siis kuues saade on finaal 10 lauluga, kus nad endale Eurovisiooni laulu valivad. Minu süda jäi kohe esimese laulu juurde, appi kui lahe laul, kui lahe kutt, kui lahedad tantsijad. Joannaga koos panime eurovisiooni teadjatena paika, et see laul peab kindlalt finaalis olema..

Natukene paistab kui palju rahvast on
Ja sinna mu süda jäi
Eddie Razaz - Alibi oli laulu nimi
 Katastroof oli see, mis järgnes.. Öeldi järjest 4 nime, kelle vahel uus hääletus tuleb. Viienda nime ootamisel näidati järgi jäänud nelja osalejat, üks nendest pidi veel edasi hääletamisele minema. See lugu selle viie seas ei olnud. APPI! Mul oli tegelikult ka selline tunne, et ma hakkan nutma. Edasi said mingid siuksed vennad, et oehh.. Ühed (kes tegelikult olid päris lahedad) olid meessoost versioon eelmise aasta Venemaa "paartii foor eveerriboodi" mutikestest. Ja mõnest muust ei hakka rääkimagi. Hiljem kui video youtubest üles otsisin, oli seal hulgi kommentaare, et halloo Rootsi, teil oli kolm head laulu, mida eurovisioonile saata ja te ei saada neist ühtegi isegi mitte finaali?? Hea, et ma ainsana pettunud pole.

tegi Boratit


Pärast saadete vaatamist ja pettumusest üle saamist vaatasime veel youtubest videosid Eurovisiooni võitjatest, Rootsi eelmise aasta laulust ning Ott Leplandist. Ahjaa, Eesti võidulaulu vaatasime ka ära, sest seda Joanna ei teadnud. Lisaks näitas Joanna neid kahte laulu, kes eelmisel nädalal nende eelvoorust edasi said. Oeh ma ei tea, ma ikka nii pettunud, nagu endale oleks eurolugu valinud. Ja kuna ma ilmselt nüüd olen nii mõnegi mõtlema pannud, mis lugu see siis nüüd oli, mis mul nii hinges on, siis ma panen selle video siia ka.


Joanna läks pärast keskööd koju, mina juba eurovisiooni meeleolus siis kuulasin-vaatasin veel videoid ja jään rõõmsalt ootama järgmist nädalavahetust, mis äkki toob rõõmsamad toonid Eurovisiooni ridades.

Ja saigi küsimusi jälle 20

1) Kas sul öörahu ei ole, millal kodus pead olema?

Ei ole. Mul on nii-öelda kirves pea kohal, et kui hostvanemad tunnevad, et ma pole tööks valmis ja olen liiga väsinud, siis kehtestatakse öörahu. Reaalsus on see, et kui hommikul kell 7 ikka tööga alustama peab, tahan ju ise välja puhata ega lituta poole ööni kuskil linna peal.

2) Kas sa ei karda, et kui sa öösiti koju tuled, ajad teised üles?

Kusjuures, iga kord kardan. Õnneks ei haugu Brutus, kui ma öösiti tulen, aga garaažiuks on küll otse hostvanemate voodi all ja see teeb koledat häält. Üks öö üritasin, et tulen eest uksest, mis teeb vähem häält, aga see lõppes sellega, et Brutus haukus nagu segane. Peab vist lihtsalt öösiti mitte koju tulema, haha.

3) Ütlesid, et hostvanemad teavad Keithist ja sellest, et te koos olete. Kas sa räägiksid neile ka seda, kui te lahku lähete?

Ma arvan, et nad näeksid selle mu näost kohe ära. Haha. Aga ma ei läinud neile ütlema, et ou kuulge teate, mul on keegi, nad panid ise otsad kokku ja küsisid siis, kas on nii. Ilmselt ma ei läheks ka nüüd ütlema, et ou enam ei ole mingit värki, nad paneks ise otsad kokku.

4) Kui peaksid just täna otsustama, kas pikendad või mitte, milline oleks su vastus?

I love USA ja ei midagi muud. Haha. Homme oleks vastus midagi muud ilmselt.

5) Kõigepealt aitäh pika kokkuvõtva blogi eest. Küsiksin, kui saaksid uuesti oma tulekut otsustada, kas teeksid seda uuesti?

Ilmselt küll. Kuigi ma USAsse tuleku üleöö otsustasin, oli see aastaks eemale minek mul tükk aega peas juba.

6) Kas ja kuidas on Sinu arvamus ja sisetunne USA ja ameeriklaste kohta muutunud? Mida enne USAst arvasid ja mida nüüd?

Arvamus on paljuski muutunud ja mõnes asjas samaks jäänud. Näiteks see müüt, et kõik ameeriklased on paksud. Ei ole, absoluutselt ei ole. Olen suuremaid kohanud küll, aga tegelikult on ikka inimesed väga terviseteadlikud ning söövad korralikult ja teevad trennigi. Sõbralikkust olen avastanud, teadsin enne, et nad on sellised võltsid ja pealiskaudsed, aga tegelikult on paljud neist ka ikka väga väga sõbralikud. Vahet pole kas üks õhtu, kolm õhtut või terve ülejäänud elu. Eestlased ei suuda enamasti sedagi. Sellist poripritsimist siin pole.

Arvasin, et siin on ainult rasvased toidud ja burger iga nurga peal jne, see ei vasta ka tõele. Muidugi neid on, aga samas on asi tervislikku osaga väga tasakaalus minu meelest. Teadsin, et USAs on kõik asjad suured ja neid on palju, see on ka kinnitust saanud.

Arvasin, et USA on kõikide võimaluste maa, et siin on kõike ja midaiganes Sa poest ei leia, saab netist tellida. Ausalt öeldes nii on ka. Olgu olgu, kohukesi ei ole.. Aga põhimõtteliselt on Ameerika mulle vägagi sellise mulje jätnud, et kellel surres rohkem asju on.

7) Kas olid enne USAs reisinud?

Ei olnud.

8) Mis Su lemmik NBA tiim on?

Lemmiktiim on LA Lakers, neid lähen vaatama ka.

9) Mida soovitaksid Ameerikasse kolivale inimesele seoses autosõiduga? Mida peaks harjutama, mis on teistmoodi, mis on oluline?

Eestlastele ei oskagi nagu midagi soovitada, minu meelest on siin sõitmine tänu automaatidest autodele ja tekstidega liiklusmärkidele väga lihtne. Samas on siin ka väga lihtne libastuda, näiteks pole loogikat kiirusepiirangutega, 40-50-25, need võivad 1 miili jooksul muutuda ja jääb üks alandav märkamata ja ongi kaboom ning teised autojuhid on ikka mõnikord küll sellised, et kisub ropendama. Eriti kiirteedel. Eile just sain kogemuse, kuidas nelja realisel kiirteel kaks autot üksteisele ära panema olid tulnud, vahetati ridu täiesti olematute kaugustega teistest autodest. Mul pidi süda seisma jääma.

10) Kus sa nii hästi kirjutama õppisid? Kas oled midagi ajakirjandusega seotult õppinud?

Aitäh! Kirjutada on väga kaua juba meeldinud ja ülikoolis õpin ka hetkel ajakirjandust jah.

11) Oled nüüd 6 kuud automaatkäigukastiga autoga sõitnud, kumb rohkem meeldib?

Ameerikas kindlalt automaat, aga muidu meeldib manuaal ikkagi rohkem. Siis on tunnet ka, et sõidan, mitte ei ole trammijuht.

12) Tean, et oled suur eurovisiooni fänn, kas vaatad usas ka seda? Kuidas? ETV ju ei näita välismaal?

See on välismaal elavate eestlaste nipp, kuidas vaadata saab, haha. Ma ei hakka kõva häälega rääkima, muidu äkki ei saa enam.

13) Kas usaldad oma hostvanemaid samamoodi nagu oma päris vanemaid?

Ma usaldan neid muidugi, aga arvestades, et mu oma ema on mul nagu sõbranna, kes minust kõike teab, siis samale pulgale ma neid panna ei saa.

14) Kas sa ei karda, et Eviest ja Graemest lahkumine saab väga raske olema?

See ongi ainus, mida USAst lahkumise juures kardan.

15) Kas jootraha on kohustuslik?

Mitte alati. Vahel pannakse see lihtsalt tseki peale ja polegi muud teha kui lihtsalt maksta.

16) Kuidas võrdleksid Eesti ja USA mehi?

USA meestel käib kõik kiiresti, 1.päev - kohtume, 2.päev - suhtes, 3.päev - voodis, 4. - abiellume. Ja tundub, et ameerika meeste jaoks ei ole suhe just kõige olulisem, kiputakse rohkem füüsilise asja peal väljas olema. See on ainult minu kogemus, ei tasu isiklikult võtta. Samas nt minu hostvanemad kohtusid juba keskkoolis, deitisid tükk aega, abiellusid, rajasid pere. Väga armas lugu.

17) Kuidas võrdleksid Eesti ja USA naisi?

No punkt 1 - Eesti naised hoolitsevad enda eest tunduvalt rohkem. Muretsetakse enda pärast, kuidas välja minnakse jne. Alguses ma vaatasin siin ikka väga imelikult dressides ringi käivaid naisi, et mis asja, need on ju koduriided (või veel hullem tuduriietega). Punkt 2 - mulle tundub, et vähemalt minu vanuselised neiud on Eestis arukamad. Siin ei tundu haridus nii oluline olevat ja kui ma suhtlen 21-aastase ameerika neiuga, siis paratamatult ta meenutab mulle 16-aastast eestlast. Jällegi ainult minu kogemused, aga kuidagi on nii kujunenud.

18) Kuidas võrdleksid Eesti ja USA lapsi?

Tundub, et Eesti lapsed on tervemad. Siin on lastel nii palju igasuguseid allergiaid ja asju, midagi süüa ei saa ega tohi jne. Eestis küll ma sellist asja ei märganud.

19) Mida arvad, et hakkad USAst kõige rohkem igatsema?

Vara veel öelda, mida täpselt, aga ilmselt kogu seda elu, seda muinasjutulisust. Vahel ikka on tunne, et see pole minu elu siin..

20) Mis sa arvad, mitme kohvriga Eestisse tagasi tuled? 

No 3+. Haha.

laupäev, 16. veebruar 2013

Nalja rohkem kui saja rubla eest ehk vahva reede

Reede hommikune tööpäev algas rõõmsalt jälle seitsmest ja kuna ma öö läbi jälle magada ei suutnud, lugesin lambaid ja tähti ja kuid ja nii edasi, oli see hommik päris mõnus.. Mul on äratuskell üks armas armas lugu ja täna hommikul ma reaalselt laulsin terve loo kaasa, sest ma ei jaksanud end ümber pöörata, et see kinni panna. Vot nii väsinud olin.

Hommikupoolik oli väga edukas, nalja sai nii palju, et ma ei jõudnud telefoni käest ära pannagi, et meelest ära ei läheks. Ikka uus ja uus ja uus nali. Panen kõik siia ka. Evie aevastas terve hommiku ja nii ma talle kogu aeg ikka terviseks ja terviseks ütlesin ja kuna mingi hetk me kõik haiged olime, siis see rääkimine, et ma olen veidi haige või keegi teine on, on meil üsna tuttav. Nii vastaski Evie mulle ühel korral hoopis nii:

Evie: I am little bit sick (-Ma olen veidi haige)
Gerli: it's little bit bad, you know? (-See on veidi paha, tead jah?)
Evie: Yeah..that means I can little bit go to the McDonald's. (-Jah.. see tähendab, et ma võin veidi McDonaldsisse minna).

Enne seda tegelikult tuli tema poolt avastus, et reede on ja reede on ju McDonaldsi päev. See on nii armas, mismoodi ta selle peale rõõmustab. Täna ma avastasin, et ilmselt peaks pausi tegema, Evie sai mänguasjaks Hello Kitty, mis tal juba olemas oli. Seal on vist mingi 8 erinevat, küsisin siis, millist tal ei ole, ütles ainult kaks tükki. Ohh well.. Õnneks pole kõik minu töö, Adami õde tõi talle mingi ja Adamiga nad ka käinud. Esimese hooga mõtlesin küll, et oh super nanny..

Igal juhul siis hakkasin alguses ikka Eviele vastu ajama, et noh vaatame ikka, kas lähme või ei lähe ja vaatame, kas on pärast kooli tuju või ei ole. (Järgmine nali on ühe lauluga seotud, seega, kes seda laulu ei tea, ei saa naljast ka aru).

Gerli: We can go. Maybe. Maybe maybe.. (-Me võime minna. Võib-olla. Võib-olla võib-olla)
Evie: Call me maybee.. (Helista mulle võib-olla..)

Lõpuks kui olime juba kooli minemas, hakkasin Graemele jalanõusid jalga panema ja avastasin viimasel hetkel, et mähkmed vajavad vahetamist. Läksime siis üles kõik koos, et võtame uue mähkme ja vahetame ära ja hakkasime siis alla tagasi tulema.

Gerli: Graeme, let's go downstairs to change the diaper. (-Graeme, lähme alla, vahetame mähkme ära)
Evie is running to downstairs. (-Evie jookseb alla)
Gerli: What are you doing? Graeme have to go, not you. (-Mida Sa teed? Graeme peab minema, mitte Sina)
Evie: I'm running away from stinky diaper. (-Ma jooksen haisva mähkme juurest eemale).

No ühesõnaga nalja lihtsalt nabani, ma ei tea, mingi väga särav hommik oli plikal. Haha. Kui tema kooli viisime, veetsime Graemega mõnusad tunnid kodus ning pärast kooli siis sai ikkagi McDonaldsisse mindud, nagu Eviele lubasin, ta oli seda korralikult terve koolipäeva meeles hoidnud ja kui mind nägi, küsis kohe, kas me nüüd lähme.. Okei, lähme lähme.

Lõuna ajaks tulime siis koju, lapsed läksid edukalt magama, ilma kisa ja pisarateta ning väljas hakkas kõige pealt vihma sadama ja siis lund, seega maja oli täiesti pime, nagu öösel ja tänu sellele ilmselt magasid mõlemad lapsed kella neljani välja. Minul seega oli pikk pikk lõunapaus, sain oma asjadega tegeleda, väga mõnus. 

Amee ja Adam tulid väikeste vahedega poole viie paiku koju, Adam kirjutas mulle tšekki ja siis arvutas, et palju peab kirjutama, Evie ütles, et 574 oleks hea. Ma naersin, et jaa, see oleks ikka päris hea, Adam meiega ei nõustunud, haha. Natuke aega hiljem läksin mina üles ennast valmis sättima. Mingi hetk tuli Brutus minu juurde magama, seega perekond oli kadunud majast. Haha. Minu "mul-on-täpselt-aega-jõuan-ilusti" lõppes muidugi sellega, et mul oli vaja Triinuga skypeda ja Lauraga ka veel jutustada ja lõpuks sai vist elu kiireim sõit tehtud, kõiki reegleid arvestades (aga Henry õpetusi ka jälgides, haha). Kella kuue ajal sain Joannaga kokku ja sõitsime siis rõõmsalt Kenwoodi, kus otsisime natuke aega parkimiskohta ning siis lippasime rõõmsalt Cheesecake Factorysse, kus Ellen ja Lidia meid juba ootasid.

Siis algas lõputu ootamine.. Kõigepealt ootasime Zurit. No see tuli 20 minutit hiljem. Siis pidime veel 15 minutit ootama kuni Nele ja Kim kohale jõudsid. Tellisime siis kõik söögid ära ja ootasime järgmised jumal teab mitusada minutit.. väga hull. Õnneks tuuakse seal lauda ühte jube head leiba-saia, seega me sõime siis seda kuni toit tuli. Me istusime mingi räige puhuri all, nii külm oli, et lõpuks panime joped ka selga ja küsisime siis kelnerilt, kas kuidagi soojemaks ei saa asja. Pandi soojemaks. 5 minutit hiljem pandi täiskülm tagasi. Õõõõehh. Tegime nalja, et panid soojaks ja siis naersid, et haha, päris saategi ja keerasid külmale tagasi. Väga naljakas. 

Kogu õhtu oli väga tore ja supernaljakas, ma naersin nii, et pisarad silmas lihtsalt. Ja hoolimata sellest, et seltskonnas olid 3 sakslast (kes alati kipuvad omavahel saksa keeles rääkima), tuli tänase õhtu ainuke saksa keelne sõna minu suust ja see oli ka "scheisse." Tellisin omale õhtusöögiks pasta, see oli nüüd kolmas kord seda tellida, ma tükk aega mõtlesin, kas pizza-pasta-salat (kõik itaalia toidud, jee) ja siis tuli meelde, et tervisliku toitumise joon, salatit teine päev süüa ei saa (sest saiakuubikud lähevad pehmeks) ja nii tuligi pasta. Ja magustoiduks vaarika-sidruni-juustukook. Ei tea, kas kogemused juba mängivad rolli, aga kõht ei olnud üldse megatäis, juustukook maitses hullult hästi (lõpetasin kodus) ning jube hea kogemus oli. Kui välja jätta see, et need lollakad mingi mõnusa jootraha otsa keerasid arvele. Hiljem selgus, et kui lauas on rohkem kui 4 inimest (ja eraldi tšekki), pannaksegi 18% jootraha otsa. Tooohoh. Kui tsekk toodi, oli võimalus veel ekstratippi jätta, Nele küsis, kas -2 ei saa kirjutada? Haha..






Üritasid hullult poseerida, aga Joanna kergelt suri naerukrampidesse.



Vajutage pildile peale, näete suuremalt
Igal juhul ehitasid Zuri ja Nele vahukoorest lumememme. Ebareaalne. Nele veel, et saksamaalt pärit ja lumememmedega üles kasvanud, aga Zuri.. See polnud lund näinudki ju. Haha, välja tuli igal juhul väga hea.

Pärast mitut tundi seal siis sõitsime Joannaga koos West Chesterisse, rääkisime tee peal ja arutasime, kas viitsime klubisse minna või ei viitsi, aga poole tee peal juba Keith ütles, et ta sõber ei tule ja tal ka kadus tuju ära ja siis kadus meil ka tuju ära ja nii ma tulingi koju hoopis lõpuks.

Kodus oli mul meeldiv vestlus nii Keithiga kui ka mõlema vennaga. Uskumatu, nii jutukad mõlemad täna. Haha. Igal juhul sai eilne sõbrapäeva emotsioon mõnusalt maha pestud ja tulid jälle positiivsed mõtted pähe. Ajee!

Ja lõppu väike pilt ühest väiksest peost ka, nimelt sai Kelly kallis ju lõpuks 21! :)


reede, 15. veebruar 2013

Kolmapäev ja neljapäev

Kolmapäev on lebopäev, seega ma magasin mõnusalt keskpäevani, avastasin siis Facebookist, et üks siinne tüdruk oli kirjutatud "Snow" ja ma ausalt ka ei julgenud aknast välja vaadata. Lõpuks kui julguse kokku võtsin, avanes sealt just selline vaatepilt:

Kusjuures teisipäeval käisin juba täitsa kevadiselt riides, väga väga oksele ajas see lumi ikka. Igal juhul skypesin siis eestlastega isu täis terve päeva. Kusjuures Lauraga skypedes tegin samal ajal ka hispaania kodutööd ja Laura ei suutnud ära imestada, kuidas ma suudan mitut asja korraga teha, kirjutada-tõlkida-teda kuulata-talle vastata. Haha, multifunktsionaalne. Igal juhul nagu ma viimases blogis kirjutasin, oli seekordne kodutöö päris raske ja kui ma omast arust olin sellega valmis saanud ja Zurile kontrollimiseks saatsin, saatis ta mulle vastu, et gooossshhh kõik on valesti. Oeh, okei, uue hooga siis. Õnneks lõpuks sain aru ka. Need hispaanlased keeravad kõik laused ebanormaalseks, selle asemel, et öelda lihtsalt ma lähen shoppama ütlevad nemad ma lähen shopingut tegema ning keeles muutub veel sada sõna ja täiesti vales järjekorras, nii et lõpuks tuleb välja shoppingut tegema ma läksin. Midaiganes. Tuleb, tuleb..

Enne kooli käisin ka supsti arsti juurest läbi, kus oma mõnele küsimusele vastuse sain ning nüüd kõikidele nendele hulludele, kes mu peret piinavad küsimustega, kas see ultraheli pilt oli minu oma, siis ei, ei olnud. Kui hästi järgi mõtlete, kirjutasin mõni aeg tagasi, et üks mu sõbranna saab lapse. Ja see pilt kuulub ka talle. Haha, aga igal juhul hea töö, ma kuulsin juba selliseid lugusid, et naersin pisarad silmas.

Koolis sai meil jälle korralikult nalja, seal teavad kõik kõikide elu, kaaslasi, olekut jne, seega kui meil on selline rääkimise osa, küsimustele vastamised jne, siis nt Davidilt (kelle naine on rase ja peaks iga hetk sünnitama) küsitakse mitmuses, et mida teie teete ja nii edasi. Väga tore on nii. Eilses tunnis siis igal juhul peatusime minu perel pikemalt, pidin rääkima kõige pealt perest Eestis, kes mul seal on ja kes kus elab ja loomad ja siis oma perest USAs, et kui palju mul lapsi on ja kas mulle meeldib mu töö ja viimasel ajal on õpetaja hakanud ka küsima, kas ma nüüd tean, kas ma pikendan. Haha. See on nii armas.

Koolist koju ja sisuliselt otse magama ära. Hommikul jälle vara üles, ja täna ju oli sõbrapäev. Soovisin Eviele head sõbrapäeva ja ta näitas mulle kingitusi, mis sai, sellised pisikesed asjad, kommid, värviraamat, mullitaja. Päeva esimene pool möödus väga hästi, telekat ei pannudki tööle enne kui lõunasöök söödud oli. Väga mõnus. Värvisime ja meil oli tantsupidu, seekord suurt sorti.

Vahvlite tegemisega sai hommikul nalja ka. Evie tahtis vahvleid, mina polnud neid siin varem teinud, seega ta siis seletas, kust ma midagi saan, kuhu panema pean ja kuidas valmis saab. Kui olin valmis saanud, ütles ta, et tahab südamekujulisi, sest ometigi sõbrapäev ju on. Veidi veel õpetust ning valmis oligi. Andsin siis Eviele, ta vaatas seda tükk aega ja ütles. "It's a waffle.." (-see on vahvel). Ma olin siis segaduses, et noohjah?! Pidi ju vahvel olema. Selle peale ütles Evie rõõmsalt: "Good job, Gerli! I'm so proud of you!" (-Hea töö, Gerli. Ma olen Sinu üle nii uhke!). Haha, naera lolliks.. Pärl tüdruk see mul ikka.



Panen videod ka, esimene video on Graeme ja Evie vestlus, "knock-knock - who's there - Cinderella," (-kop kop - kes seal on - Tuhkatriinu) see on nii armas, kuidas nad seda teevad. Graeme uus lemmiklause on "What are you doing?" (-mis teed). Ta käib mööda tuba ja küsib seda kogu aeg, kui ma oma tegevust muudan ja kui mu tegevus on lihtne, kordab ta seda. Täna ma vastasin: "Making lunch," (-teen lõunasööki) ja Graeme vaatas mind veidi ja ütles "Lunch.."(-lõunasööki). 

Teine video on Evie lemmiklaulust minu iPodist, hamster song ja kolmas video on veidi näha, kuidas Evie eesti keelt kaasa laulab. Väga lahe minu meelest! Ühte Getteri laulu ta laulab veel paremini, aga seda ta käsu peale ei tee, seda ta teeb ainult vaikselt koolist koju sõites, haha.



Lõunauinak oli täna veidi imelik, esiteks läks Graeme magama ligi tund varem, kui ta peaks ja teiseks sain ma Evie peale päris kurjaks või nagu, ta eiras seda, milles kokku leppisime ja siis valetas mulle silma sisse. Ütlesin talle, et ta peab oma tuppa minema ja võib sealt välja tulla, kui ta on järgi mõelnud, mis ta valesti tegi ja tahab mulle midagi öelda. Ta muidugi ei tulnudki välja. Veidi aega hiljem läksin tagasi ja panin ta hoopis magama. Kui ta teab, et Graeme kõrvaltoas magab, aga on megavihane (mõnikord ta läheb nii vihaseks, et tal tulevad vihast pisarad silma lihtsalt), siis ta ei tee piiksugi, sest ta teab, et kui Graeme üles ajab, on jama. Täna ta oli ka megavihane, sest "I'm NOT TIRED," (-ma ei ole väsinud) ja mina ju ikka käskisin voodisse minna. Tulemus oli see, et napp 5 minutit hiljem teda vaatama minnes ta muidugi magas.

Graeme ajasin siis ühel hetkel üles ja panin valmis ning siis tuli Adam koju ja viis poisi arsti juurde. Ja tuligi välja, et kõrvadega pole kõik korras (ta oli vahepeal mitu korda järjest mingites põletikes jne) ja peab operatsioonile minema. Sain aru, et midagi suurt ega hullu pole, väike asi, aga esimese hooga ehmatas sõna lõikus küll ära. Igal juhul siis neljast sai minu tööpäev juba läbi.



Alguses mõtlesin,et peaks asjalik olema ja üht koma teist tegema, aga lõpuks said emotsioonid nii võitu, et tuli teine murdumispunkt ka ära. Kuna mul siin polnud sõbrapäeval ühtegi sõpra ja ma ei saanud ühtegi kinki ega kaarti ning ma järjest nägin, kuidas kõik nii õnnelikud olid oma sõbrapäevaga, siis ma lihtsalt pugesin teki alla ja pisardasin veidi omaette. Aitäh kõigile, kes siiski mulle häid soove edastasid, see kõik oli vägaväga armas, aga teatud hetkedel jääb internetist väheks.. täna oli üks nendest päevadest. Õnneks jõulud, läinud, sõbrapäev, läinud, rohkem ei tohiks vist pühasid tulla, mis kurvaks teeks. Selline tunne oli küll, et sellist jama teist aastat järjest üle ei ela.

Kuna ma siis olin kurb ja plaanideta (sest meie sõbrapäeva plaan on homseks lükatud), sain lõpuks õhtul nii-öelda kohtingu kutse ja nii mul oligi vähemalt väike ja armas õhtusöök ning veidi tegi rõõmsamaks ka. Vähemalt läksin kodust välja ja sundisin ennast naeratama. Seega kui lõpuks tagasi jõudsin, oli rõõmus emotsioon tagasi ning homsele lähen juba jälle positiivsena vastu.

Evie sõbrapäevakaart mulle
Seega siis siia päeva lõppu veel head sõbrapäeva oma nunnudele Eestis ja mujal maailmas, kes laiali rännanud on. Enam-vähem kõikidele vist sain isiklikult ka soovitud, loodan, et ei jäänud keegi ilma.