reede, 17. mai 2013

Teisipäevast neljapäevani: Töö, kool, otsused

Kui olime Allari lennujaama jätnud, sõitsime koju ja lapsed läksid kärmelt magama kuna Graeme juba kergelt suikus unne tee peal.

Mina asusin rõõmsalt Eurovisiooni vaatama, kus teadupärast Eestil läks väga hästi, finaalikoht välja võidetud. Lõpu 40 minutit vaatasin allkorrusel telefonist, kuna Adam tuli oodatust varem koju ja lapsed ärkasid Brutuse haukumise peale üles. Tuleb tunnistada, et telefonis oli kvaliteet nii palju parem arvutist, et ma mõtlesin, et tänase vaatangi telefonist.

Pärast eurokat sai mu tööpäev läbi iseenesest, aga kuna Adam palus mul lastega olla, kui mingi ostja või kes iganes majja tuleb, siis ma ei saanud enne lahkuda, kui see käinud oli. Pargis käisime ka veel lastega. Kui see onkel oli siis ära käinud, ootasin tükk aega, et Zuri töö lõpetaks, et me saaks Subwaysse minna, kus me veetsime ka mõnusalt aega kuni Connor (teenindaja seal) meid välja viskas ja ütles, et ta paneb selle kinni. See meie jutuvada ei vähendanud, lasime õues ka veel tükk aega.

Kolmapäeval olid hommikul koristajad majas, lõunast olid lapsed minu ning kuna ostjad siiberdasid majas, pidime meie eemal olema. Sain natuke korvpalli vaadata ja siis peksti mind minema. Olin natuke nukker ja natuke kuri ka.

Sõitsime siis Zuri juurde, kus Zurit ei olnud, käisime pargis ja Zuri parti vaatamas. Ma pole sellest rääkinud, üks part tiigist tuli Zuri majja ja asus suures lillepotis oma mune hauduma ja nüüd tal tulidki pojad, 12 tükki ja nad läksid tiiki tagasi. Pardi nimi on Candy. Me siis käisime Evie ja Graemega Candyt ja pisikesi tiigis vaatamas, sest eelmine kord lapsed näitasid Eviele parti ja mälu on tal hea, kohe küsis, kus Candy on. Kuna väljas oli 32 kraadi ja me olime vahet pidamata tunde õues olnud, mina olin sooda, lapsed olid soodad, läksime Menchie'sesse frozen jogurtit sööma. Kulus väga ära selline jahutus.





Söömise ajal helistas lõpuks Zuri, et nad on nüüd ujumast tagasi ja me võiks sinna minna. Kuna Evie tantsutunnini oli natuke aega, otsustasin, et veedame selle aja seal ja lähme otse trenni. Lapsed said möllata ja hullata, Zuri tegi lõunasööki ning võtsime päikest ja ajasime juttu. Kõik olid väga rahul.









Edasi siis Evie trenni, meie Graemega koju ja kuna Amee ja Adam olid juba kodus, oli minu tööpäev läbi. Ma olin niiiiii läbi, et ma jõin liitri vett ära ning läksin kell 6 õhtul magama. Korraks ärkasin veel õhtul üles, aga üldiselt magasin hommikuni. See on see viis tundi lauspäikese käes.

Täna hommikul oli selle nädala ainuke päev, mis kell 7 hakkas. Lapsed olid ka üleval juba, enne mind. See head ei tõotanud. Pärast Graeme pidevat nutmist saatsin ta oma tuppa, kus ta voodisse puges ja magama jäi. Muidugi siis, kui meie pidime majast ära minema, sest mingid ostjad jälle tulid. Läksime McDonaldsisse, kus lapsed ennast segaseks mängisid ja mina siis inimestega suhtlesin, sest seal tahavad alati kõik suhelda.

Mu suured põnnid
Lõunaks läksime koju, Evie teatas ise, et ta tahaks magama minna, et ta on väsinud. Panin nad siis tudule, teades, et järgmine ostja tuleb õhtul 17.30. No muidugi ei lähe siin mitte miski nii, nagu plaanitud. Sättisin mina ennast kenasti Eurovisiooni vaatama, kui tuleb Adamilt sõnum, et kell neli ostja majas, laske jalga. Graeme röökis mu peale 20 minutit, kui ma ta unest üles ajasin, mõtlesin, et ma lähen hulluks. Haarasime snäkid kaasa ja läksime parki, kus hakkas viis minutit hiljem paduvihma sadama. Istusime siis autos kuni Amee sõnumi saatis, et me võime kokku saada ja nad võtavad lapsed.

Andsin lapsed neile ja läksin ise maja ette ootama kuniks ostjad ära lähevad. Nad olid siin nii kaua, et me juba hakkasime Adamiga nalja tegema, et kolisid vist sisse ja et me peaks neilt üüri küsima hakkama. Kuna 17.30 tulid juba järgmised ja 17.20 polnud eelmised välja tulnud, hakkasin mina kergelt närvi minema, sest mul oli vaja oma kooliasjad kätte saada. 17.27 tulid nad välja, mina panin suure jooksuga sisse, haarasin kooliasjad ja sain 30 sekundit enne uute tulekut majast minema. Oeeeehehhh jah. See ajab mu hulluks.

Koolis oli meil täna viimane tund, tegime nalja ja õppisime veel viimased asjad ning pärast poolteist tundi tundi läksime kõik koos El Rancho Grandesse sööma, mis on Mehhiko restoran, kus teenindajad räägivad kõik hispaania keelt ning meie viimane test oli siis tellimus esitada hispaania keeles. Kuna minu jaoks on inglise keel ka võõrkeel, siis mul tuli see tellimus ikka vähe segamini kõikides keeltes. Tegime grupipildi ning rääkisime kõikide plaanidest ja tegemistest ning üldse oli väga väga armas see õhkkond seal. Mul on reaalselt nii kahju, et see juba läbi sai.

Mu kurikuulus küpsisetooja Quintin

Meie õpetaja - Mindi
Minu burrito ja riis restoranis
Meie grupp, vasakul Urszula, mina, Quintin, paremal õpetaja, Conzuela ja Arin (loodan, et kirjutasin õigesti)
Istusime restoranis veidi üle tunni aja ning lõpuks jätsime kõik koos hüvasti, jagasime veel meiliaadresse, et tulevikus ikka veel kokku saada. Mina sõitsin siis koju ning vaatasin ära Eurovisiooni, mida ma lõunal ei saanud vaadata. Olin üpris rahul tulemustega, Läti oleks võinud ka veel edasi saada.

Ja nüüd siis lõpetuseks see otsuse lugu, mille kohta ma tuhandeid küsimusi sain täna. Nimelt, minu praegune pere kolib Texasesse, ajal, kui mina olen Eestis, seega 4.juunil on minu viimane päev selles majas ja selles peres. Kahju, et hetkel, mil ma arvasin, et olen lastega veel terve aasta, sain teada, et meil on jäänud ainult kolm nädalat. Ehk siis olen rematchis, otsin omale uut peret ning Eestisse tulles lõppeb minu üks peatükk USA elus, USAsse tagasi pöördudes algab uus. Kauaks, kus ja kellega, see on hetkel veel teadmata, ilmselt see selgub üsna pea.

Nukrutsemiseks põhjust ei ole, sest seekord on olukord vägagi erinev esimesest rematchist ning ainus, millest mul tõeliselt kahju on, on see, et mul oma pisikestega on jäänud veel vaid 19 päeva.. 

Allari viimased päevad Ohios

Lõpetame nüüd siis selle osa ära, mis me Allariga viimastel päevadel Ohios tegime.

Pühapäeva mõtlesin, et veedame tervenisti voodis, sest ma ei viitsinud mitte midagi teha. Oli emadepäev ning mina edastasin oma soovid nii emale, vanaemale kui ka hostemale. Kuna mu pere planeeris õhtusööki, otsustasime Allariga minna enne lõbutsema ja läksime Dave and Busterisse lõunat sööma ning mängima. See on siuke spordibaar, kus on ka mängusaal, mitte kasiino, aga sarnane ja kuna seal on pakkumine söök ja mängud koos ja seda on kasulikum võtta, kui sööki üksinda, võtsimegi selle ja veetsime kaks tundi hullult möllates. Täitsa tore oli.

Minu miski steaki-sai juustuga
Allari kana BBQ kastmes
Autoralli pildistamine enne mängu
Lauahoki
Kaotasin veits haledalt
Hoburalli !!
Võta või jäta
Selliseid pileteid sai kogu aeg auhinnaks ja lõpuks sai piletite eest auhinna.

Zuri oma lastega astus sealt ka korra läbi, aga ainult korraks. Pärast mängimist sõitsime koju, kus mina vestlesin oma perega ja sain neilt uudiseid, mistõttu ma terve õhtusöögi istusin ja mõtlesin ainult sellele, et mitte nutma hakata. Õnneks Allar oli ka laua ääres ja mingil seletamatul põhjusel oli temast mulle väga palju tuge. Õhtusöögiks küpsetas Adam lihasid, kahte erinevat, aga sellise ameerikaliku küpsetamisega ehk minu jaoks pritsis verd suht näkku, kui kahvli sisse lõin. Haha. Lisaks orzo ja magustoiduks brownie. See on vaieldamatult mu lemmik maiustus USAs.

Pärast õhtusööki oligi siis minul vaikne pisardamise aeg ja kuna ma täiesti endast väljas olin, leppisime Zuriga kokku, et kohtume, sest mul tõesti oli vaja mõtteid eemale saada. Seega siis kohtusimegi Starbucksis. Zuri tõi veel Allarile head-aega kingituse ning ma sain oma emotsioonid ka välja elatud. Mõnusad paar tundi möödusid muidugi kibekiirelt.



Esmaspäeval alustasin uue töönädalaga. Alustasin tööd alles kell kaks, siis oli lõunauinak, rohkem midagi erilist ei juhtunud. Õhtupoole käisime Jump&Jackis, lastega aega veetmas, sest ma pidin töötama keskööni ja neid on hea seal väsitada. Meie Allariga tegime siis lollakaid videoid, mida nägite eelmises blogis.






Ta küll polnud vist eriti vaimustatud sellest musist, hahaha..
Kui lapsed olid magama pandud, tegime meie Allariga veel mac&cheese'i söögiks, Allari esimene ning tähistasime omamoodi tema viimast õhtut Ohios, rääkisime juttu ja nautisime üksteise seltskonda.


Teisipäeva hommikul alustasin omal soovil tööpäeva varem, et jõuaks Allari ära viia. Hommikul veel pakkisime viimaseid asju ära ning siis sõitsime neljakesi, lastega ja mina ja Allar Daytonisse, kust lennujaamast ta teele läks. Meie hüvastijätt möödus väga lõbusalt, rääkisime veel kaks sõna juttu ning siis läks Allar lennujaama poole teele ja ütles "Let the journey begin."

neljapäev, 16. mai 2013

Videod: Kuidas Gerli ja Allar lollitasid

Seekordsetel videotel ei olegi mingit pointi, on siuke ühtlane nalja tegemine, aga kuna me neid ikkagi tegime ja see minu meelest nii naljakas oli, siis saab siia ka pandud. Samuti jookseb üks fakt sealt seest läbi, millest ma varem pole rääkinud ja millest lähiajal pikemalt juttu tuleb ehk minu paljuküsitud tulevik. Kuna ma ei saanud oma programmi ja videofaile kuidagi omavahel ühtima, siis on täiesti muutmata kujul seekord videod.


Lõpetuseks ütlen siis vihjena ära, et seda korterit poisid ei saanud, mis mina sebisin, aga ühe teise said ja homsest elavad sees!


pühapäev, 12. mai 2013

Head emadepäeva !!


Ja vanaemale ka head emadepäeva! 

Head emadepäeva!



On April 28,1991, God sent me to the arms of an angel. An angel whose arms are always open when I need a hug, whose heart always understands when I need a friend. An angel whose eyes are stern when I need a lesson, whose strength and love guides me and give me wings that enables me to fly. I am most fortunate to call this angel my mother.




Head emadepäeva, kallis emps :))))

Reede ja laupäev. Allar on IKKA veel siin.

Reedel alustasin tööd jälle kella seitsmest, nagu sellel nädalal juba traditsiooniks sai. Lapsed olid juba enne mind üleval. See ei tõotanud head, kuna meil olid plaanid tehtud, aga õnneks saime hakkama. Eviel oli hommikul siis kool, meie Graemega tsillisime niisama, pärast kooli läksime Zuri juurde playdate'le. Lapsed olid päris pöörased, jooksid mööda maja üles-alla, kisasid ja röökisid. Mul oli hea, et neil lõbus oli, saime rahulikult Zuriga samal ajal rääkida ja see oli midagi, mida mul sel hetkel väga vaja oli. Läksime veidi enne kahte ära, Graeme jäi autos juba magama, kodus läksid mõlemad. Amee tuli varem koju, aga ma ei tahtnud laste juurest ära minna, seega olin nendega kuni poole kuueni, nad pakkisid asju ja sahmerdasid ringi ning läksid siis hoopis ära.

Meie Allariga otsustasime siis toast välja minna, käisime pangas ja Tj Maxxis ja Targetis ning siis tulime koju. Samal ajal pidasime pidu, sõime õhtust, sättisime peoks ning rääkisime juttu. Multifunktsionaalsed tegelased. Kella üheksani olime kahekesi kodus, siis läksime välja.


Allariga sõitsime kõigepealt Zurile järgi ja siis võtsime poolel teel klubisse veel Caroline (meenutuseks, tüdruk Saksamaalt) ja Paty (uus tüdruk, Mehhikost) peale ning pärast väikest tiirutamist, sest meie GPSid läksid soodaks ja päris täpselt ei mäletanud, kuhu minema pidi ning pärast sattumist kohtadesse, kus me üldse poleks tahtnud sattuda, jõudsimegi klubisse.

Esimese hooga oli väga tühi, siis ikka tuli rahvas ka ja lõpuks oli nagu tavaliselt, ei ruumi, ei õhku. Kuna mina olin seekord autojuht, oli väga odav terve õhtu vee peal olla, hakka või tihemini autojuht olema. Klubis kohtusin korraks Joega, kellega ma oma sünnipäeval seal samas tuttavaks sain, aga ta käis mulle nii närvidele, et Zuri lõpuks saatis ta viisakalt minema. Täna olen terve päev sõnumeid saanud, kuidas ja miks ja mida jnee.. Oeh. Ma loodan, et ma kunagi nii meeleheitel ei ole.

Tegime grupipildi, meie Zuriga saatsime süütult Caroline Matthewi paluma seda teha (sest Caroline ei teadnud, et me teda tunneme) ja Matthew tegigi ning sai ilmselt olukorrast vägagi valesti aru, kui Allar lõbusalt mulle käed ümber pani. Mitte, et see polekski meie eesmärk olnud. Seega, nalja kui palju ning Allar sai ka klubist vahva kogemuse. Veidi enne kahte läksime ära, enne kui see suur rahvamass kõik välja hakkas liikuma.

Paty, Caroline, mina, Allar, Zuri
Caroline, Paty, mina
Caroline, Paty, mina, Zuri, Allar
Koduteel sai ka veel palju nalja, kui me ei suutnud Caroline'i kodu üles leida, sest minu GPSil seda aadressi polnud ja Caroline ise ka nagu ei saanud aru, kus ta elab. Haha. Appikene. Zuriga koos itsitasime lihtsalt eespingis, kui tagapingi purjus inimesed siis orienteeruda üritasid ning lisaks McDonaldsisse palusid. Vahelduseks on ausõna supernaljakas olla see kaine inimene seltskonnas, sest purjus inimesed on NII toredad. Kui lõpuks ta kodu siiski üles leidsime, sõitsime Liberty Townshippi ning otsustasime sööma minna ning kuna iHop on ka 24 tundi lahti, läksime sinna. Sellline hommikusöök kell kolm hommikul. Ka huvitav.


Ahh, mu lemmikud pannkoogid - maasika ja banaani.

Pärast tunnikest nalja iHopis, kus tõepoolest sai megahuumorit, sest Allar ja Zuri klapivad no nii hästi ning Allar ausõna ütles siira näoga, et tal on laua peal 25 senti rohkem, sest see on tipiks, mille peale me Zuriga naerukrampidesse surema pidime. Kella nelja ajal saime kodus magama, Zuri tuli ka minu juurde ning hommikul ärkasin mina lootuses korvpalli näha, aga see oli hoopis läbi saanud (sest nädalavahetusel EI ALGA mängud kell 7), seega ma ei näinudki. Allar ajas Zuri üles pesema minnes, seega Zuri tuli mu tuppa ja magas veidi veel siin ning mina skaipisin kogu oma perega. Vahetustega nägin kõik ära, inimesed ja kassid ka. Teatavasti korvpall oli täna ikka väga põnev, lõppes Tanel Soku viimase sekundi viskega poolelt väljakult, mis tabas. Mitte, et ma oleks uskunud, et see seeria kuidagi teisiti, kui 4:0 lõppeb, aga täna oli oht olemas, nagu selgus. Ei, kõva tiim on!
Minu isa ja meie pere lemmik mängija 

Veidi hiljem sõitsime korraks Zuri juurde, ta andis oma hostemale emadepäevakaardi ära ning printis Allarile paar asja. Järgmine samm oli "Steak and Shake," kuhu läksime hommikust, lõunat ja õhtut sööma. Kellaajaliselt. Pidime Ellenit natuke ootama, kuna ta jäi hiljaks, aga muidu oli jälle superlõbus aeg koos. Ma ausõna hakkan neid naljakaid hetki igatsema, kui Allar ära läheb, sest tema juuresolekul käituvad tüdrukud ka hoopis teistmoodi. Palju tsillimalt kuidagi.



Suht vihkavad vist üksteist, haha

Tuli üks nunnu pilt ka
Kui kõhud täis said, käisime Walmartis shoppamas, Zuril ja Ellenil oli emadepäevaks asju vaja, Allaril mälukaarti. Veidi viitsime seal aega, siis läks Ellen koju ning meie viisime Zuri koju ja läksime uuesti Meijerisse, sest ma tahtsin Allarile tõestada, et sealt SAAB rahvusvahelisi kirju saata (eelmisel korral mäletatavasti ütles mulle noormees, et ei saa). Uskuge või mitte, aga sealt saab. Sai ka täna. Allar peaaegu, et ei uskunudki mind ja arutasime siis kahekesi koos, et on ikka soodad küll. Järgmine kord ma loen sellele kutile ette, mis ta tegema peab, et saata.

Poole tee peal autosse nägin Redboxi automaati ja mõtlesin, et vaatan, mis uusi filme pakutakse. Allar kiitis Djangot ja ma olin selle kohta ka varasemalt ainult kiidusõnu kuulnud ning huvi vaadata oli juba tükk aega. Niisiis võtsimegi filmi, popcorni ning tulime koju filmiõhtut pidama. Film kestis 2 tundi ja 45 minutit, aga ma aru küll ei saanud. Kuidagi tegevus toimus kogu aeg ja aeg lendas. Lebotasime Brutusega üle terve diivani ning lõpuks oli kell juba peaaaegu 11. Aga mulle meeldis. Täpselt sel hetkel, kui olime asjad kokku saanud, teleka kinni pannud, kuulsin, et pere jõudis koju. Mõlemad lapsed juba tudusid neil süles ning mina tulin ka oma tuppa ära, et saaks mõnusa magamise teha.