Done

Eelmine sissekanne lõppes tõdemusega, et mul olid puudu video, soovituskiri, arstitõend ja kriminaaltunnistus.

Videoga tegelesin teisipäeval, tegin paar kaadrit koos Matildaga (keda hetkel hoian), mõned kaadrid ilusat ilma nautides, mõned helivestlused ja hunnik pilte + muidugi teemakohane New York City laul, mille esitajaks Getter Jaani. Ise jäin jube rahule, arvan, et mu video on meeldejääv ning vast ei teki perekondadel kohe soovi seda kinni panna, igav just ei hakka.

Soovituskirja andis mulle lisaks Evelinile ja Kristile, kelle juures ma ametlikult lapsehoidjana tööl olen olnud, ka Kairi, kelle lapsi olen hoidnud ja keda tunnen läbi oma vanemate ja teiste sugulaste, ühesõnaga, neile kolmele suur suur aitäh! Soovituskirjade kirjutajad helistati läbi neljapäeval, vestlused lõppesid edukalt ning minu agent Ketlin sai kõik vajalikud asjad oma reporti kirja panna. 

Politseist oma süütust tõendava dokumendi sain samuti kätte. Eeldasin, et see peaks läbi ja lõhki valge paber olema, aga eksisin - wow! 2009.aastal saadud Munitsipaalpolitsei trahv oli kenasti kirjas. Natuke halb tunne on, rikkus tõendi ära, aga samas, asi see siis nüüd on..

Seega, endiselt on mul puudu arstitõend ja minu arst oli telefonis surmkindel, et tema ei taha seda täita, tema ei saa millestki aru ja üleüldse, ei-ei-ei. Pidades siis oma agendiga aru, kirjutasin tõendi peale eesti keelsed sõnad, aitan tal oma teksti inglise keelde tõlkida ja vast saab siis kuidagi selle korda. Igal juhul on aeg reede hommikuks kirja pandud ja loodetavasti lõppeb see hästi.

Vahepeal sain tuttavaks Liisiga, kes läbi selle programmi praegu USAs juba on. Mul on selle tutvuse üle väga hea meel, saan rohkem informatsiooni ja kui juhtumisi satume üksteise lähedale, on üks sõber just kui juba kohapeal olemas. Liisi enda blogi leiate siit: http://liisuuuu.blogspot.com/search/label/USA.

Otsisin üles ka kõik paberid, mis vähegi mind puudutavad, informatsiooni lehekesed, teadeande lehed ja mida teha, kui pere helistab. Natukene on värin sees, ootan juba seda, kui mu profiilile ilmub "to be matched," sest siis hakkan ootama telefonikõnesid, mille suunakoodiks +1 ja hunnik numbreid otsas. 

Vaikselt olen hakanud jutu sees kasutama lauseid, a la "Ameerikas on nii," või "Järgmine aasta samal ajal olen..," valmistan end psühholoogiliselt ette, et minu järgmine aasta ei saa kohe üldse selline olema kui 21 eelmist aastat. Üldiselt on meel rõõmus ja tuju hea ja ootan juba väga kohvri pakkimist, mõnikord taban end isegi mõtlemast, mida kaasa võtta, täna ütles Liis, et võtaksin võimalikult vähe asju, sest koha pealne elu on paradiis. Jään ootama. Samuti olen hakanud vaikselt vaatama ja tutvuma USA kaardiga, otsima osariikides plusse ja miinuseid, et kuhu minna.