Kätte on tiksunud aprillikuu ning minu esialgse sihitud kuupäevani on jäänud kolm kuud. Vaikselt juba loen päevi, loodan, et saan kõik korda ja minna ikka sellel kuupäeval, nagu praegu tahaksin.
Eelmise nädala neljapäeval sain agentuurist superuudise, et minu paberid on valmis ja paar tundi hiljem kinnitas ka Ketlin, et talle saadeti kinnitus. Seega, algas aeg, kui käisin iga viie minuti tagant oma profiili vaatamas, kas keegi on minust huvitatud.
Reedel käisin oma perearsti juures, täitsime kahekesi koos ära minu ankeedi. Vähe sellest, et ma lauseid hoolega talle tõlkisin, pidin ise kirjutama ka, sest tema "oma koledate varesejalgadega" tekitab mulle ainult veel rohkem probleeme. Vaktsiinide koha pealt tekkis meil aga küsimus, sest mingeid vaktsiinipabereid mul seal ei olnud ning tema sõnul oleks pidanud see paber mu enda käes olema, pärast keskkooli lõpetamist väidetavalt antakse. Minu käes seda aga ei ole, koolist ma seda ei saanud. Helistasin igale poole, kõikidele tädidele ja sain õnneks lõpuks need kuupäevad ja kinnitused kätte. Hoiatuseks teistele, vaktsiinid, mis koolis tehtud, perearstideni ei jõua ja neid tuleb juba eelnevalt koolist otsima hakata.
Laupäeva hommikul ärkasin erakorraliste asjaolude tõttu kell 7 ja esimene asi, mida nägin, oli kiri, et minust on huvitatud üks pere! Uni kadus silmapilkselt. Lugesin selle kirja läbi, kohe järgnes kirjale pere poolt saadetud kiri. Tegemist oli Bulgaaria-Sri Lanka segaperega, kes 2000.aastal USAsse kolis, neil oli kahe aastane tüdruk ja mõne kuune poiss. Lugesin ja lugesin hoolikalt, inglise keel paistis nii uskumatult lihtne olevat sel hetkel. Kuigi tundsin sel hetkel kohe, et minu jaoks on natuke üle jõu käiv hoolitseda 10-kuuse ja 3-aastase lapse eest korraga, võtsin endale järele mõtlemiseks aega. Pühapäeva hommikul siiski saatsin neile kirja vastu ja keeldusin. Just nimelt väiksema lapse vanuse tõttu. Olen nii väikest last hoidnud, olen kolmeaastast hoidnud ja ma ei kujuta ette, et ma hoiaks neid koos, 9 tundi päevas.
Olen siis tagasi alguses nii-öelda. Meel kurvemaks ei ole muutunud, pigem vastupidi. See pere kirjutas väga ilusti, miks nad minu valisid ja seda oli nii hea lugeda. Jään ootama peatselt saabuvaid kirju teistelt peredelt, olen kindel, et need tulevad.
Täna hommikul vaatasin oma Kelloksi pakki, kuhu peale oli kirjutatud, et säilib kuni 02.02.2013. Täiesti alateadlikult mõtlesin, mis imekrõbuskeid ma sel kuupäeval tegelikult söön. Ja hoolimata meeletust energiast ja optimismist, ei teadvusta ma tegelikult endale siiani, et see saab olema minu elu. Et mina lähen sõpradest ja perest nii kaugele nii kauaks ja et just mina olen see, kelle aasta saab sootuks teistsugune olema. Ei, praegu on maailm mina ja maailm USA, ilmselt jääb nii kuni minekuni. Ma lihtsalt ei suuda endale selgeks teha, et see pole unenägu! :)
Eelmise nädala neljapäeval sain agentuurist superuudise, et minu paberid on valmis ja paar tundi hiljem kinnitas ka Ketlin, et talle saadeti kinnitus. Seega, algas aeg, kui käisin iga viie minuti tagant oma profiili vaatamas, kas keegi on minust huvitatud.
Reedel käisin oma perearsti juures, täitsime kahekesi koos ära minu ankeedi. Vähe sellest, et ma lauseid hoolega talle tõlkisin, pidin ise kirjutama ka, sest tema "oma koledate varesejalgadega" tekitab mulle ainult veel rohkem probleeme. Vaktsiinide koha pealt tekkis meil aga küsimus, sest mingeid vaktsiinipabereid mul seal ei olnud ning tema sõnul oleks pidanud see paber mu enda käes olema, pärast keskkooli lõpetamist väidetavalt antakse. Minu käes seda aga ei ole, koolist ma seda ei saanud. Helistasin igale poole, kõikidele tädidele ja sain õnneks lõpuks need kuupäevad ja kinnitused kätte. Hoiatuseks teistele, vaktsiinid, mis koolis tehtud, perearstideni ei jõua ja neid tuleb juba eelnevalt koolist otsima hakata.
Laupäeva hommikul ärkasin erakorraliste asjaolude tõttu kell 7 ja esimene asi, mida nägin, oli kiri, et minust on huvitatud üks pere! Uni kadus silmapilkselt. Lugesin selle kirja läbi, kohe järgnes kirjale pere poolt saadetud kiri. Tegemist oli Bulgaaria-Sri Lanka segaperega, kes 2000.aastal USAsse kolis, neil oli kahe aastane tüdruk ja mõne kuune poiss. Lugesin ja lugesin hoolikalt, inglise keel paistis nii uskumatult lihtne olevat sel hetkel. Kuigi tundsin sel hetkel kohe, et minu jaoks on natuke üle jõu käiv hoolitseda 10-kuuse ja 3-aastase lapse eest korraga, võtsin endale järele mõtlemiseks aega. Pühapäeva hommikul siiski saatsin neile kirja vastu ja keeldusin. Just nimelt väiksema lapse vanuse tõttu. Olen nii väikest last hoidnud, olen kolmeaastast hoidnud ja ma ei kujuta ette, et ma hoiaks neid koos, 9 tundi päevas.
Olen siis tagasi alguses nii-öelda. Meel kurvemaks ei ole muutunud, pigem vastupidi. See pere kirjutas väga ilusti, miks nad minu valisid ja seda oli nii hea lugeda. Jään ootama peatselt saabuvaid kirju teistelt peredelt, olen kindel, et need tulevad.
Täna hommikul vaatasin oma Kelloksi pakki, kuhu peale oli kirjutatud, et säilib kuni 02.02.2013. Täiesti alateadlikult mõtlesin, mis imekrõbuskeid ma sel kuupäeval tegelikult söön. Ja hoolimata meeletust energiast ja optimismist, ei teadvusta ma tegelikult endale siiani, et see saab olema minu elu. Et mina lähen sõpradest ja perest nii kaugele nii kauaks ja et just mina olen see, kelle aasta saab sootuks teistsugune olema. Ei, praegu on maailm mina ja maailm USA, ilmselt jääb nii kuni minekuni. Ma lihtsalt ei suuda endale selgeks teha, et see pole unenägu! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar