Teeme listi

Vahepeal pole midagi uut juhtunud, edasi ongi jäänud vaid oodata. Järgmisel nädalal peaks minuni jõudma programmi poolt saadetud pakk vajalike paberite ja infoga ning see-järel tuleb sammud seada USA saatkonda viisa tegemiseks.

Mida uut? Pärast pere leidmist võeti minuga mitmel korral ühendust Londonist ja siis võttis minuga ühendust minu cluster (ehk siis ameerika piirkonna abiinimene vist), onuke, kes väikse pildi järgi tundus pisut vanem olevat ning googeldades selgus, et tegemist endise politseiametnikuga.

Giovanna (mu pere ema), saatis mulle linke erinevatest koolidest, mis lähedal on ning otsis isegi ajakirjanduslikud kursused välja, ütles hellitavalt, et "Meie tulevasele ajakirjanikule" kuluvad need ära. Minu meelest ääretult armas temast. Kuigi ma ise mõtlesin, et lähen õpin mingit keelt ja ema arvas, et eriti lahe oleks ju Itaalia keelt õppida, sest Giovanna saaks mind aidata, siis hoolimata idee kiitmisest arvas Giovanna, et ajakirjandus oleks mulle põnevam.

Viimastel päevadel olen tihedamalt suhelnud Liisiga (neiu, kes selle programmiga hetkel kolmandat kuud USAs), saanud väärt nippe ja hakanud koostama must-have listi, mis on vaja kaasa võtta. Niisiis, toetudes Liisi soovitustele ja näidetele, on esimene list järgmine:

1) pistikud - sest ameerika pistikud on HOOPIS teistsugused, kui meil siin Euroopas
2) šokolaad - sest ameerika maiustused ei pidanud kuskile kõlbama
3) kohupiim - sest Liisil on isu (haahaha), Liisil on keedukartuli isu ka..
4) leib - sest isetehtud leib on parim ja emps on kindlasti väga armas ja küpsetab mu perele kingituseks
5) kilu - sest see on ameerikas defitsiitkaup

Üleüldse pean tunnistama, et kuidagi palju julgem on minna, kui tean, et keegi on kohapeal. Mis sest, et ta minust mitme tunni kaugusel on, sellegi poolest on ta olemas ja juba asjas sees ehk siis ma saan kogu aeg nõu küsida, fakte uurida ja niisama muljeid vahetada. Tänu programmile on mul üks väga tore sõbranna juures.

Uurisin järgi ka spordivõimalused oma kodukohas, sest kuulen hirmuga, kuidas kõik hoogsalt juurde võtavad ja trennis käimine on mul ka siin ja praegu suhteliselt veres. Kui esimene hind, millest kuulsin, oli 50 dollarit/kuu, siis teine hind juba 27 dollarit ja täna ütles Giovanna, et nende kodu lähedal on 10 dollarit/kuu. Eks ilmselt kvaliteet ka kannatab, aga vaatan üle. Lisaks mainis Giovanna, et kodu ligidal on ka järvega park, mis on jooksmiseks ideaalne. Nagu filmis, väga lahe.

Kuna minu käest on mitmel korral küsitud programmi kohta, vastaksin siis kolm küsimust, mis kipuvad juba päris mitmendat korda korduma.

Mis programm, palju maksab?
Tegemist on programmiga, milleks nimeks Au Pair in America (eesti keelne koduleht: http://www.aupairinamerica.pri.ee/). Hetkel on programmitasu 395 eurot, seda siis natuke aega (ma täpselt ei mäleta, mis see limiit oli), tavahind on 580 eurot. Programmitasu sisse jäävad lennupiletid, neid ei pea ise ostma. Esialgu on nelja päevane koolitus New Yorkis, kusjuures hotell+söögid on samuti programmitasu sees. Lisaks tuleb maksta vaid USA saatkonnale viisatasu, mis on umbes 100 eurot.

Mis täita tuleb?
Sellest kõigest lähemalt ja täpsemalt rääkisin esimeses kahes blogis, kuid kokkuvõtvalt ankeet enda kohta, lapsehoidmise kogemused, soovituskirjad (3tk), "dear family"kiri, tervisetõend, politseitõend, koolilõputõend ja juhilubade koopia. Lisaks tuleb panna pilte ja teha endast video. Sellele järgneb vestlus agendiga, seal tuleb täita iseloomutest, seejärel läbida vestlus ning ongi kõik. Kui kõik on korras, muutud peredele nähtavaks, võetakse ühendust, valid pere ja kõik.

Kas on tasustatud töö?
Au-pairid ei saa palka, vaid taskuraha. Pere poolt on majutus ja söögid ning iga nädalaselt makstakse 195 dollarit taskuraha. Selle eest tuleb pere lapsi hoida, maksimum 45 tundi nädalas ja 10 tundi päevas. Lisaks peab olema igas kuus täiesti vaba nädalavahetus (reede õhtust esmaspäeva hommikuni).


Niisiis, jälle väike kokkuvõte jälle tehtud.
107 päeva minekuni.