Tänase kuupäevaga on jäänud lahkumiseni 95 päeva. Enda sünnipäeval, 28.aprillil, oli jäänud täpselt 100 päeva, siis mõtlesin, et gümnaasiumides on saja-päeva-ball, kus tähistatakse seda, et kooli lõpuni on jäänud täpselt sada päeva. Nüüd on mul tunne, et minu praeguse elu lõpuni tiksuvad päevad aina vähenevad, sest USAs algab minu jaoks uus elu, mitte uus lehekülg raamatus, vaid uus raamat uue pealkirjaga.
Ammu pole siia kirjutanud. Põhjus selles, et olukord on stabiliseerunud. Täiesti. Agentuur Londonist saatis mulle aprilli keskel e-maili, et minu paberid on korda seatud ning need saadetakse DHLi kulleriga kümne päeva jooksul mulle. Tänaseks möödas sellest kõvasti üle kümne päeva ning küsisin abi ja nõu Ketlinilt (kes on agentuuri agent Eestis) ja tema arvas, et peaksin uue meili saatma, mida ma ka tegin. Tuli välja, et mingid minu paberid canceldati ja täna läks pakike uuesti posti. Natukene tuli ahastus peale, see paberimajandus noo...
Perega olen vahetanud veel mõned kirjad, mis pole enam olnud just eriti sisutihedad, sisaldades niisama infot Eestist ja Ameerikast, erinevaid koolivõimalusi ja treeningsaale, ilma ja muud säärast. Muidugi sain perelt ka mõnusa õnnesoovi, paari päevase hilinemisega. Reaktsioon oli vastav, kiri algas sõnadega: "Oh my goodness.." Iga kord, kui näen oma sissetulnud kirjades Giovanna nime, hüppab mu süda lakke, nii tore on neist midagi kuulda.
Viimane kord oli Giovanna kiri veelgi põnevam, sest ta teatas, et tal on mu elamiskoha kohta uudiseid ehk ma oletan, et remont on kas valmis saanud või valmis saamas ja nad tahavad nüüd rääkida ja näidata. Väga lahe. Skype vestluse panime seekord pühapäevasele päevale. Päris siiralt ei jõua ära oodatagi!
Liis (sama agentuuri kaudu hetkel neljandat kuud USAs) tellis Eestist kohvritäie šokolaadi, siis lubas New Yorki tulla, hihi!
Kuna mul uusi pilte ameerikast, perest ega elamisest hetkel ei ole, panen siia pildi mälestuseks oma sünnipäeva peost. Ja suur-suur aitäh mu sõbrale Ristole, kes sünnipäevapeol mulle nii palju ilusaid ja olulisi sõnu ütles. Tean, et tema sõnadel on jõud, kuna tema lahkus oma sõpradest, perest ja elust Eestis täpselt samamoodi nagu mina seda kolme kuu pärast teen.
Ammu pole siia kirjutanud. Põhjus selles, et olukord on stabiliseerunud. Täiesti. Agentuur Londonist saatis mulle aprilli keskel e-maili, et minu paberid on korda seatud ning need saadetakse DHLi kulleriga kümne päeva jooksul mulle. Tänaseks möödas sellest kõvasti üle kümne päeva ning küsisin abi ja nõu Ketlinilt (kes on agentuuri agent Eestis) ja tema arvas, et peaksin uue meili saatma, mida ma ka tegin. Tuli välja, et mingid minu paberid canceldati ja täna läks pakike uuesti posti. Natukene tuli ahastus peale, see paberimajandus noo...
Perega olen vahetanud veel mõned kirjad, mis pole enam olnud just eriti sisutihedad, sisaldades niisama infot Eestist ja Ameerikast, erinevaid koolivõimalusi ja treeningsaale, ilma ja muud säärast. Muidugi sain perelt ka mõnusa õnnesoovi, paari päevase hilinemisega. Reaktsioon oli vastav, kiri algas sõnadega: "Oh my goodness.." Iga kord, kui näen oma sissetulnud kirjades Giovanna nime, hüppab mu süda lakke, nii tore on neist midagi kuulda.
Viimane kord oli Giovanna kiri veelgi põnevam, sest ta teatas, et tal on mu elamiskoha kohta uudiseid ehk ma oletan, et remont on kas valmis saanud või valmis saamas ja nad tahavad nüüd rääkida ja näidata. Väga lahe. Skype vestluse panime seekord pühapäevasele päevale. Päris siiralt ei jõua ära oodatagi!
Liis (sama agentuuri kaudu hetkel neljandat kuud USAs) tellis Eestist kohvritäie šokolaadi, siis lubas New Yorki tulla, hihi!
Kuna mul uusi pilte ameerikast, perest ega elamisest hetkel ei ole, panen siia pildi mälestuseks oma sünnipäeva peost. Ja suur-suur aitäh mu sõbrale Ristole, kes sünnipäevapeol mulle nii palju ilusaid ja olulisi sõnu ütles. Tean, et tema sõnadel on jõud, kuna tema lahkus oma sõpradest, perest ja elust Eestis täpselt samamoodi nagu mina seda kolme kuu pärast teen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar