Aeg tiksub lähemale

Olen nüüd jälle mõne aja kirjutamisest loobunud, aga hetkel ongi selline igav aeg, kus midagi erilist ei toimu ja väikesed muutused on ilmselt olulised vaid minu jaoks.

Sellegi poolest mõned uuendused on. Kümme päeva tagasi ehk siis kaheksandal mail sain DHL-kulleri käest allkirja vastu omale pakikese, mis oli täis hunnikus pabereid. Kuna mul tol päeval oli tervis natuke nõrk ja tahtsin pigem magada kui midagi lugeda, libistasin paberitest silmadega üle, süvenemata.

Muidugi leidsin paar aspekti, mis minu jaoks imelikud olid ja kuna Ketlinit (eesti agent) sel hetkel msnis ei olnud, lendasin kaela Liisile, kes natuke minu üle naeris ja kõik rahulikult ära seletas. Esiteks, oli viisapaberitel kirjas, et kehtib 08-06-2012 kuni 08-06-2013. Sattusin paanikasse, et kas ma pean siis USAst varem ära tulema, sest viisa saab otsa. Liis selgitas, et ameeriklased lihtsalt kirjutavad kõigepealt kuu, siis päeva.. On taignad.

Järgmiseks oli viisapaberil üldse nii palju infot, et minul esimese hooga juhe korralikult kokku jooksis. Taas kord oli Liis see, kes seletas asja lahti ning minul jälle kergem olla.

Kokkuvõtlikult on mul siis vaja teha fotod 5x5cm, mis ei ole Eesti passipildi formaadiga samad ja kahest fotopoest on mind juba ära saadetud, et nemad selles suuruses ei tee, seega pean nüüd veidikene asja uurima, kus seda teha saab. Kui pilt olemas, pean ära täitma mingi ankeedi USA saatkonna kodulehel, selle välja printima, pildi kaasa võtma (teine variant on pilt skännida otse avaldusele juurde, aga ma ei viitsi jamama hakata), aja broneerima ja siis kohale vantsima. Vastavalt euro-dollari kursile peab raha ka maksma, nii umbes 120 euro ringis. Okei, sellega on aega, hetkel ma ei jaksa lihtsalt tegeleda, lükkan suvesse, kiiret pole.

Tänase seisuga on minekuni jäänud täpselt 80 päeva. Ma ei teagi, on seda palju või vähe.. Jätkuvalt mõtlen igasugustel üritustel nii, et järgmine aasta ma nendel osaleda ei saa. Eile krooniti mu lemmik korvpallitiim Eesti meistriteks, peol arutasid kõik fännid omavahel, milline mängija jääb, milline lahkub ja minul oli sügavalt ükskõik, sest järgmine aasta mind selle tiimiga nagu nii ei ole. Aasta pärast võin siis uuesti koos teistega arutada, kes jääb, kes lahkub. Omamoodi kurb, loodan südamest, et Ameerika kossuässad suudavad mu igatsust natukenegi leevendada.

Samuti oli eelmise nädala pühapäeval emadepäev, ma ei tähistanud seda küll eriti suurelt, aga käisime näiteks Luige laadal ja see pani mind kohe mõtlema, et midagi nii väikest ja kodukootud ma ilmselt järgmise aasta jooksul ei näe. Pean lihtsalt ära mainima, et Liis näiteks küpsetas täna 220 lihapalli (rääkimata tonnide viisi kastmest, mida need pallikesed lisaks vajavad), sest üks tema hoolealustest lõpetas kooli ja tuleb pidu. Jah, ameeriklased end tagasi just ei hoia.

Lähiajal ootab mind ees kolimine, kavatsen kaasa võtta ainult need asjad, mis ma ka USAsse kaasa võtan, et ei jääks oma tuppa miski aastaks ajaks kopitama. Näis, kui hästi ma sellega hakkama saan.

Aa, üks asi, millest ma eriti vist ei ole rääkinud, on see, et peres on koer. Täpselt ei saanud aru, aga tundus natukene hundikoera moodi olevat, üsna suur ja nimeks Gabby. Mu venna lemmiktegelane "Meeleheitel Koduperenaistes" oli ka Gaby, nüüd ta seisab mul kogu aasta jooksul meeles. Heehee. Igal juhul on mul kohutavalt hea meel, et neil loom on, sest mul endal on kodus kaks koera ja kaks kassi ja ma kohe kindlasti ei elaks üle tervet aastat ilma loomadeta.

Üks, mille üle mul juba praegu heameel on, on see, et tänu programmile olen ma saanud endale supersõbranna, kellega meil on nalja nii palju, et mõnikord tunnen kõhulihastes valu ja kellega meil on sarnased nii emotsioonid kui ka sarkasm asjade suhtes. Liisi nime ilmselt hakkate siin blogis päris palju nägema.

Eelmises blogis mainisin New Yorki raamatut, mida hoolega lugesin, nüüdseks olen selle läbi saanud. Tuleb tunnistada, et tegemist on küll rohkem turistile mõeldud teosega, selles mõttes, et räägitud on shopingukeskustest-võimalustest, hotellidest, ekskursioonidest, mida ilmselt ise hakkan avastama kohapeal olles, sest tõenäosus, et mul mõne kaubanduskeskuse aadress meelde jääb, on nagu nii nulli lähedane. Ühte tean, viiendal avenüül on Macys kaubanduskeskus, pidi hea olema.

Sellega seoses jagan siin ühte artiklit, mis kirjutatud New Yorgi kohta, reisimuljed. http://www.estravel.ee/uudised/2012/05/joululoterii-voitja-auhinnareis-new-yorki/#utm_campaign=joululoterii-auhind&utm_medium=social&utm_source=facebook&utm_content=facebook-link
Päris hea artikkel, mulle meeldis, aitäh emale, kes mulle selle saatis.

Üks päev käisime koos Egertiga (mu noorem vend) Apollo raamatupoes uurimas, mis raamatuid-filme üldse Eesti kohta on, mis ma kaasa võiks võtta. Ütleme nii, et leidus päris huvitavat kraami, aga kuna minu meelest on pildid huvitavamad kui tekst, siis ilmselt ma lõpuks valingi mingi sellise raamatu, kus rohkelt pilte ja vähem teksti. Miks peakski ühte ameeriklast huvitama näiteks mingi Jäneda lossi ajalugu, kui ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on?

Perega pole ma pärast viimast korda suhelnud, kiired ajad on mõlemad olnud ja ega eriti vist midagi rääkida ei olekski. Küll kohtudes saab rääkida. Praeguseks siis lõpetan. :)