Minu unistuste reisini ja unustamatu aastani on jäänud täpselt 60 päeva. Täitsa hull värk, alles oli peaaegu pool aastat aega, nüüd pole kahte kuudki.
Esiteks, kolisin ma nüüd oma iseseisvast korterist ajutiselt vanemate juurde tagasi, et lahti saada asjadest ja juba näha, palju neid asju on, mida USAsse kaasa võtta. Ilmselgelt on neid liiga palju. Seega tuleb augustis siis veel korra võtta-jätta valikuid teha.
Teiseks, olen vahepeal päris palju ka oma perega suhelnud. Sain teada superuudise, lisaks siis sellele, et me minu saabudes kohe puhkusele lähme, ootab mind septembris ees pulm! Mu esmareaktsioon oli nii oh-ah-awesome-oh-jesus, et Giovanna võib-olla ehmatas lausa ära. Abielluma hakkab siis minu pereema õde ning pulmad toimuvad septembri esimesel nädalavahetusel. Kuigi mu oma ema arvas, et ilmselt rakendatakse mind siiski lapsehoidjaks sinna, arvan mina, et isegi kui see nii on, kamoon - ameerika pulm! Ma olen väga sillas.
Kolmandaks, hakkab valmima minu elukoha ehitus, Giovanna ütles mõned päevad tagasi, et kaks nädalat anti tööde valmimiseks veel aega ja siis saan ka pildid. Olenevalt sellest, kui detailsed need on, saan siis otsustada, kas panen need ka siia blogisse üles või mitte.
Neljandaks, suutsin ma nüüd lõpuks oma kiire töögraafiku ja elu vahel ka viisaaja ära broneerida, selleks sai siis 19.juuni, sest nagu selgus, on viisavestlused hommikuti ning sel päeval on mul töölt vaba ehk saan ära käidud. Sellega seoses vaatasin USA Saatkonna lehelt, et viisamaksumus on 140 dollarit ja alla on kirjutatud, et kanda tuleb 136 eurot. Kui summa on liiga väike, tuleb juurde maksta ja kui summa on suurem vajalikust summast, siis ei tagastata. Mm, minu arvutuste kohaselt on 140 dollarit siiski 112 eurot. Ilmselt maksan siiski selle summa ja kui midagi ütlema hakatakse, maksan kohapeal juurde.
Viiendaks, panin paika oma lahkumise istumise, kuhu siis lähemad sõbrad on kõik oodatud ja loodan, et sellest mulle ka piisab, et minek kergemaks teha. Liis muidugi ütles mulle selle peale, et tema pidutses sõpradega kaks eelmist nädalat. Ma vist olen halb sõber, haahaa. Muidugi on need samad lähemad sõbrad kindlasti ka koos minuga esmaspäeva hommikul lennujaamas, aga sellegi poolest tahaks veel kõik koos "eesti-moodi-toite" süüa ja pikalt jutustada.
Huh, mis veel. Nagu teada, tuleb Eestisse Lady Gaga kontsert ja ma olen ülikurb, et ma sinna minna ei saa. Alguses mõtlesin lausa oma mineku kuupäeva edasi lükata, aga see oleks ilmselt jabur. Ema lohutas, et küll ta esineb USAs ka, aga kuna ta kodulinn on New York, siis ma kahtlen. Lauljad ei esine kunagi seal, kust nad pärit on.
Tutvusin vahepeal ka oma kodukandiga, üks väiksem park jääb majas 200 meetri kaugusele, teine koos järvega-tiigiga (ilmselt ka seesama, millest Giovanna rääkis) jääb 300 meetri kaugusele. Metroo peatus on umbes 2,5km, see on ka liiklusvahend, millega ma näiteks kesklinna pääseks. Iseenesest ei olegi kõige pikem maa, kuigi kuna ameeriklased on kohutavalt mugavad, muutun ma ka ise ilmselt selliseks ja hakkan vahemaad autoga läbima. Suur maantee iseenesest on ligi kahe kilomeetri kaugusel, see mulle meeldib, vähemalt on hea rahulik kant. Lisaks leidsin veel üsna lähedalt ühe kolledži, aga see pole küll selle nimeline, mille Giovanna mulle pakkus, seega see ilmselt on minu jaoks ebaoluline.
Seoses programmiga, on mul mingi ettevalmistuskursus või ma ei oskagi öelda, mis see nimetus eesti keeles on, pean täitma mingeid küsitlusi ja harima ennast igasugustel aladel, nagu nt elu, suhted, kool jne. Mõned testid lahendasin juba ära, mõned on lahendamist ootavad, kuidagi ei suuda end sellele järjele viia. Samuti sain lõpuks kätte oma arve ning vastuseks nii mulle, kui mõnele, kes minult küsinud on, on maksetähtaeg 30.juuli ehk sisuliselt vahetult enne minekut alles.
Eile küsis Liis, kas mul on ärevus ka sees, päevad vähenevad märgatava kiirusega ning aeg tuleb üha lähemale. Ja mu vastus oli endine, et ma ei saa mitte midagi hetkel ka veel aru. Vahel on mõned ema repliigid sellised, et saan aru, et ma tõepoolest lähen aastaks ära, terveks pikaks aastaks, aga üldiselt on see minu jaoks ikkagi alles tume maa. No kuidagi ei suuda ennast niimoodi häälestada. Loodan, et see tunne säilib kuni lennukisse minekuni, sest siis ei tule kurbust kah :)
Esiteks, kolisin ma nüüd oma iseseisvast korterist ajutiselt vanemate juurde tagasi, et lahti saada asjadest ja juba näha, palju neid asju on, mida USAsse kaasa võtta. Ilmselgelt on neid liiga palju. Seega tuleb augustis siis veel korra võtta-jätta valikuid teha.
Teiseks, olen vahepeal päris palju ka oma perega suhelnud. Sain teada superuudise, lisaks siis sellele, et me minu saabudes kohe puhkusele lähme, ootab mind septembris ees pulm! Mu esmareaktsioon oli nii oh-ah-awesome-oh-jesus, et Giovanna võib-olla ehmatas lausa ära. Abielluma hakkab siis minu pereema õde ning pulmad toimuvad septembri esimesel nädalavahetusel. Kuigi mu oma ema arvas, et ilmselt rakendatakse mind siiski lapsehoidjaks sinna, arvan mina, et isegi kui see nii on, kamoon - ameerika pulm! Ma olen väga sillas.
Kolmandaks, hakkab valmima minu elukoha ehitus, Giovanna ütles mõned päevad tagasi, et kaks nädalat anti tööde valmimiseks veel aega ja siis saan ka pildid. Olenevalt sellest, kui detailsed need on, saan siis otsustada, kas panen need ka siia blogisse üles või mitte.
Neljandaks, suutsin ma nüüd lõpuks oma kiire töögraafiku ja elu vahel ka viisaaja ära broneerida, selleks sai siis 19.juuni, sest nagu selgus, on viisavestlused hommikuti ning sel päeval on mul töölt vaba ehk saan ära käidud. Sellega seoses vaatasin USA Saatkonna lehelt, et viisamaksumus on 140 dollarit ja alla on kirjutatud, et kanda tuleb 136 eurot. Kui summa on liiga väike, tuleb juurde maksta ja kui summa on suurem vajalikust summast, siis ei tagastata. Mm, minu arvutuste kohaselt on 140 dollarit siiski 112 eurot. Ilmselt maksan siiski selle summa ja kui midagi ütlema hakatakse, maksan kohapeal juurde.
Viiendaks, panin paika oma lahkumise istumise, kuhu siis lähemad sõbrad on kõik oodatud ja loodan, et sellest mulle ka piisab, et minek kergemaks teha. Liis muidugi ütles mulle selle peale, et tema pidutses sõpradega kaks eelmist nädalat. Ma vist olen halb sõber, haahaa. Muidugi on need samad lähemad sõbrad kindlasti ka koos minuga esmaspäeva hommikul lennujaamas, aga sellegi poolest tahaks veel kõik koos "eesti-moodi-toite" süüa ja pikalt jutustada.
Huh, mis veel. Nagu teada, tuleb Eestisse Lady Gaga kontsert ja ma olen ülikurb, et ma sinna minna ei saa. Alguses mõtlesin lausa oma mineku kuupäeva edasi lükata, aga see oleks ilmselt jabur. Ema lohutas, et küll ta esineb USAs ka, aga kuna ta kodulinn on New York, siis ma kahtlen. Lauljad ei esine kunagi seal, kust nad pärit on.
Tutvusin vahepeal ka oma kodukandiga, üks väiksem park jääb majas 200 meetri kaugusele, teine koos järvega-tiigiga (ilmselt ka seesama, millest Giovanna rääkis) jääb 300 meetri kaugusele. Metroo peatus on umbes 2,5km, see on ka liiklusvahend, millega ma näiteks kesklinna pääseks. Iseenesest ei olegi kõige pikem maa, kuigi kuna ameeriklased on kohutavalt mugavad, muutun ma ka ise ilmselt selliseks ja hakkan vahemaad autoga läbima. Suur maantee iseenesest on ligi kahe kilomeetri kaugusel, see mulle meeldib, vähemalt on hea rahulik kant. Lisaks leidsin veel üsna lähedalt ühe kolledži, aga see pole küll selle nimeline, mille Giovanna mulle pakkus, seega see ilmselt on minu jaoks ebaoluline.
Seoses programmiga, on mul mingi ettevalmistuskursus või ma ei oskagi öelda, mis see nimetus eesti keeles on, pean täitma mingeid küsitlusi ja harima ennast igasugustel aladel, nagu nt elu, suhted, kool jne. Mõned testid lahendasin juba ära, mõned on lahendamist ootavad, kuidagi ei suuda end sellele järjele viia. Samuti sain lõpuks kätte oma arve ning vastuseks nii mulle, kui mõnele, kes minult küsinud on, on maksetähtaeg 30.juuli ehk sisuliselt vahetult enne minekut alles.
Eile küsis Liis, kas mul on ärevus ka sees, päevad vähenevad märgatava kiirusega ning aeg tuleb üha lähemale. Ja mu vastus oli endine, et ma ei saa mitte midagi hetkel ka veel aru. Vahel on mõned ema repliigid sellised, et saan aru, et ma tõepoolest lähen aastaks ära, terveks pikaks aastaks, aga üldiselt on see minu jaoks ikkagi alles tume maa. No kuidagi ei suuda ennast niimoodi häälestada. Loodan, et see tunne säilib kuni lennukisse minekuni, sest siis ei tule kurbust kah :)
Lauljad ei esine kunagi seal, kust nad pärit on? Ongi nii või? Ei teadnud. Ma usun, et NYC-s sul kontserditest ja muidu meelelahutusest puudu ei tule.
VastaKustutaMa üritan hetkel kahe pere vahel valida. Üks on Oregonis ja teine New Jerseys (NYC-st umbes 1,5 tunnise bussi- või autosõidu kaugusel). Jube raske on. Nädalavahetusel on veel üks intervjuu New Jersey perega ja siis otsustan ära.
Mul ka USA-sse minek augustis. Augusti keskpaigas kunagi mõlema pere puhul. Mõned teised pered oleks juba juuli alguseks tahtnud.
Tavaliselt on esinejatega nii jah. Ma loodan ka, tahaks ikka kuulsaid artiste ka näha :)
VastaKustutaEks pead plussid-miinused kirja panema ja sisetunde järgi otsustama. Kuidas muidu lapsed on, mitu-kui vanad? :)
Ohh.. Väga lahe, siis peaaegu et avastame kõike koos :)
Oregoni peres on 10 ja 12 aastased poisid. Nendega tundub üsna lihtne, peaksin ainult sõidutama neid, süüa tegema ja koolitöös aitama.
VastaKustutaNew Jersey peres on 10 ja 6 aastased tüdrukud ja 3,5 aastane poiss.
Liisil on ka mingid 12 ja 14 aastased poisid vms, ta kohati kurdab, et on igav. Teises peres oleks tegevust ilmselt rohkem :)
VastaKustutaJaa, ma mõtlesin ka, et võib igav hakata. Täna õhtul räägin New Jersey perega veel korra ja näeb siis, mis saab.
VastaKustutaKuidas läks otsustamine? :)
VastaKustutaVäga lahedad vidinad on sul siia tekkinud - see New Yorgi kell ja Daisypath.
VastaKustutaOtsustamine ei läinud hästi. See New Jersey pere valis teise au pairi. Ma olin väga pettunud. Nad valisid teise au pairi, sest tal oli varem suurtes linnades sõitnud ja ta on lumelauainstruktor. New Jersey pere armastab talisporti ja lumelauatamist ning nende lapsed pidid ka nüüd õppima hakkama seda.
Oregoni pere jõudis vahepeal endale organiseerida uue kandidaadiga intervjuu. Samas nad ütlesid, et on minust endiselt huvitatud ja eks näis siis.
Minuga võttis vahepeal veel 3 peret ühendust. Ühega nendest olen nüüd rääkinud ka.
Kui ma tahan 20. augustiks USA-s olla, siis ma pean 19. juuliks endale pere leidma. Täpselt kuu aega on veel aega peret leida. Jube. Mõtlen, et äkki teen selle video ära nüüd.
Ma mõtlesin jah, et peaks panema, mulle meeldivad igasugused vidinad.
VastaKustutaAga Sinu peredest küll kahju kuulda. Kas Sul kindel plaan 20.08 kohal olla? Miks? :)
Iseenesest peakski Sa peredega natuke kiiremini asju ajama, nende eesmärk on ju ruttu omale au-pair saada ja mitme perega korraga suhelda on ka mingil määral ebaaus nende suhtes. Minu programmis sai pere korraga ühe neiuga suhelda ja seega käisid otsused kiiresti.
Aga olemasolevates peredes ei ole seda õiget?
Tahan hiljemalt 20. augustiks kohal olla, sest siis saan aasta pärast ülikooli jätkata. Muidugi mida varem, seda parem. 27. august oleks natuke hilja.
VastaKustutaMinu programmis on nii, et minu profiil on kõikidele peredele nähtav ja korraga saab mitu peret minuga ühendust võtta. Pered saavad korraga valida endale 3 või 4 kandidaati (ei mäleta, kas oli 3 või 4). Ma olen kõigi peredega rääkinud, kes on meeldinud. 6 perega kümnest. New Jersey pere oli mu lemmik, aga nad valisid teise au pairi. Lisaks veel on olnud 3 peret, kes on kõik ühtmoodi õiged tundunud. Esimene neist oli Californiast ja valis teise au pairi. Teine on see Oregoni pere. Kolmas on pere, kes on samuti New Jerseyst. Täna just rääkisin nendega teist korda Skype-s ja tõenäoliselt kutsuvad nad mind endale au pairiks. Eks näis.
Selles uues New Jersey peres on 3 aastased kaksikud ja 12 aastane tütar.
KustutaMul oli sama tingimus, et ülikooli saaks jätkata, aga mul algab aasta oktoobrist, seega pisut leebem see asi.
VastaKustutaAga selline mitmega korraga suhtlemine tekitab minu meelest tohutult segadust. Keegi ei suuda ju järge pidada niimoodi. Aga selles uues New Jersey peres tundsid ennast ise ka hästi?
Need pered ei võtnud kõik korraga ühendust, vaid erinevatel päevadel ikka. Järje pidamisega raskust ei olnud, aga rohkem kui kahe perega korraga ei taha suhelda tõesti.
VastaKustutaEnamuse peredega olen end hästi tundnud, sealhulgas selle uue New Jersey perega. Väga normaalsed ja sõbralikud on nad kõik. Olen tegelikult ammu tüdinenud sellest intervjuude tegemisest ja tahaks, et pere oleks olemas juba.