On jäänud vaid 92 päeva

Mulle on mitu sõpra teinud märkuse, et on mind bussis näinud, aga mina olen mingisse raamatusse väga süvenenud. Igal juhul on siis siin pilt raamatust, mis hetkel kogu mu tähelepanu hõivab. Tegemist on "Lonely Planet" kompanii kirjutatud raamat, mille mõte seisneb selles, et kõik kohad käiakse kolme inimese poolt läbi ja mitte ükski koht ei maksa neile mingi reklaami eest. Seega, kui koht on hea, nad ka kirjutavad nii ja kui koht on üdini halb, siis nad ka kirjutavad nii. Ääretult mõnus, aga kuna see on kohutavalt paks, siis selle lugemine võtab mul omajagu aega. Igal juhul on seal ära märgitud nii shopingu kohad, vaatamisväärsused kui ka tavalised erinevused USA ja Euroopa vahel ( a la pikkused, kaalud, ühikud, rahad jnejne ).

Täna vestlesime perekonnaga jälle Skype's. Pean kohe ära mainima, et üks ägedamaid leiutisi siin maailmas on Skype, tõsiselt. See oli meie teine pikem kõne, mis kokku lepitud ning kuigi ma terve päeva olin kuidagi ärevas olekus selle pärast, möödus tunni ajane kõne nii lihtsalt ja kergelt, ei kartnud üldse ja suhtlus oli hoopis teistsugusem kui eelmisel korral.

Alguses muidugi sai jälle nalja Giovanna tervituse üle, kui ta rõõmsalt hõikas "Good morning, Gerli!" See juba ajaski kogu suhtlusetõkke ümber, hakkasin kohe naerma ja ütlesin, et mul on ammu lõuna juba, kergelt õhtugi. Ta küsis ka uuesti kaastundlikult, kas ma nüüd olen lõpuks ometi endale ka ilusad ilmad saanud ja ma pidin aknast välja vaadates tõdema, et oh ei. Õues ladistas paduvihma.

Eelnevas sissekandes mainitud uuendused ehituse kohta olidki tõesed. Giovanna rääkis, et töömehed on hullud peast, muudkui ehitavad ja remondivad ja teevad igasugu uuendusi. Vastuseks mu vanemate hirmule seoses väikeste akendega, Giovanna ütles, et aknad vahetatakse remondi käigus ja need ehitatakse suureks. Värvi poolest pidi mu elamine jääma siiski heledaks, neil üldiselt on ka maja heledates toonides ja Giovanna meelest on see armas, tekitab rahulolu. Mingi hetk küsis ta, et kui pikk ma olen. Mind ajas väga muigama, sest point oli nende soovis teha alumine korrus kõrgemaks (viia põrand madalamale), aga ei saanud, kuna põhjavesi pidi juba vastu tulema ning ta muretses, kas ma mahun ära. Hetkel on basement'i kõrgus kaks ja pool meetrit. Hahahaha..

Mingi hetk lõpetas Stefano (perepoeg, kes saab juulis 3-aastaseks) söömise ja tuli ise minuga rääkima. Istus kohe ekraani ette, ajas Giovanna ära ja siis me rääkisime. Tuli välja, et tema lemmiksöök hommikuti on krõbinad, minul samuti, väga lahkelt lubas ta neid mulle ka anda, kui ma tulen. Lisaks rääkis ta mulle oma mänguasjadest, sellest, et talle meeldib pargis käia ja et ta ootab mind väga sinna. Temast oli küll pisut raske aru saada, aga ma väga püüdsin ja ta oli nii siiras ja armas, et see tahtis mul pisara silma võtta.

Kui Stefano etteaste oli läbi saanud, rääkisime Giovannaga veel, ta näitas mulle Luciat ja Filenat, kes on selle pere kaksikud, saavad oktoobris aastaseks, nad magasid põrandal. Noh, tegelikult selle lastemati peal, kus on need kõrinad jne, aga esimese hooga ma imestasin küll, miks nad seal on. Giovanna ütles, et mul on hea huumor.

Niisiis sain ma veel teada, et kui ma pere juurde jõuan, lähme me esimese asjana puhkusele. Mul ei jäänud selle koha nimi meelde, aga seal pidi olema väga ilus ja suur rand ning nad arvasid Josephiga, et meil võiks olla alguses aega omavahel tuttavaks saada ning et ma saaks harjuda suure-suure ameerikaga ja kõige uuega, ei peaks ma kohe alguses nii-öelda tööd alustama. Seda oli väga hea kuulda, eriti suur naeratus tuli ranna sõna peale.

Lisaks oli Giovanna uurinud mulle kõikide spordiklubide hinnad ja tingimused, mis neil ligidal on ning hoolimata minu esialgsest arusaamisest, et nende kodu ligidal on metroo, tuleb välja, et siiski pole ja igale poole kaugemale liikumiseks pean ma siiski kasutama autot. Kuna väga paljud inimesed on  minult küsinud, mis auto ma endale saan, küsisin seekord selle ka ära.

Autoks siis mingi taoline minivan, värvi unustasin küsimata. Igal juhul tegi Giovanna nalja, et ma saan sinna lausa kaheksa sõpra panna. Oujee, mitte, et mul seal ühtegi poleks.. Liisile lähen ilmselt sellega siis järgi. Hahaaha.

Lõpetuseks uuris Giovanna, et mis mul veel tänasel päeval plaanis on ja ütlesin, et hakkan süüa tegema. Ta kinnitas, et tal on hea meel seda kuulda, kuna talle meeldib ka süüa teha ja kui ta veel kuulis, et ma teen spagette bologonese kastmes (mis on itaalia toit ja Giovanna on itaaliast pärit), hakkas ta kohe uurima, kuidas ma seda teen. See oli tänase kõne ainus koht, kus mul mõistus kokku jooksis. Ta lubas, et saan neile seal kindlasti näidata, kuidas ma seda teen. Can't wait :)