Kuna lubasin kõigest detailselt kirjutada, tuleb sellest postitusest selgitus viisa saamise kohta.
Olles parajalt segaduses suurest infokogusest, alustasin mina viisa taotlust täiesti valest otsast. Esiteks, broneerisin ma viisaaja ja alles siis hakkasin vaatama, mis mul vaja oleks. Iseenesest miski otseselt katastroofiline ei olnud, aga teistpidi oleks ilmselt lihtsam.
Reedel käisin Photopointi salongis oma 5x5cm pilte tegemas, võtsin pakkumise, millega sain pildi nii meilile kui ka paberil enda kätte. Tagantjärgi tarkus, vaja on vaid meilile. Laupäeva hommikul, mingis meeltesegaduses mõtlesin, et peaks saatkonna kodulehelt uurima, kas mul ehk midagi täitmata või tegemata. Tuligi välja, et esimese sammuna tuleks ära täita ankeet. Iga viisa jaoks on oma ankeet ja selle leiab kodulehelt vastavale viisale klõpsates.
Minu küsitlus hõlmas pealiskaudseid küsimusi minu kohta, nimi-vanus-elukoht-passinumber ning mõningaid küsimusi mu vanemate, töökoha ja õppimise kohta. Järgnes hunnik küsimusi, millele pidi vastama yes/no, kusjuures kõik küsimused olid alatooniga a la "Kas Sa oled terrorist," "Kas Sa tegeled rahapesuga," "Kas Sul on plaan USAs illegaalselt tööle hakata," jaaniiedasi. Tekkis küsimus, kas reaalselt nad loodavad, et mõni terrorist tunnistab, et ta seda on?!
Lisaks küsiti kahe inimese kontakte, kes teavad minu kavatsustest USAs, aga ei ole mu sugulased. Valisin Kelly ja Triinu, küsiti aadresse. Google maps lahti ja lihtsalt otsisin üles, kus nende majad asuvad ja panin aadressi. Tabasin end mõttelt, kui paljud inimesed üldse oma parimate sõprade aadresse teavad?
Olgu, järgnesid veel mõned lüngad mu tööandja kohta (kusjuures oli küsitud ka palk, mis asja nad sellega teevad?), mõni küsimus veel pere kohta, varem veedetud aja kohta USAs ja nipet näpet veel ning muidugi tuli üles laadida pilt, mille kohta siis programm vastuse koheselt annab, kas pilt on sobilik või mitte. Lõpetuseks saadetakse kinnitusvorm meilile ning vaadates kella, nägin, et möödunud on tund. Kohutav.
Eile õhtul hakkasin siis saatkonnale raha kandma ja olin ikka kange, et kui 140 dollarit, siis 140 dollarit, mitte 136 eurot. Summaks 113 eurot, ülekantud ning täna hommikul pakkisin kokku oma paberite hunniku: SEVIS maks (mille maksis minu eest agentuur), konsulaartasu makseselgitus, netiankeedi kinnitus ning pass. Igaks juhuks võtsin sularahas kaasa summa, mis 136st puudu jäi, et äkki ikka ei ole 140 dollarit (kuigi neil kodulehel nii kirjas on).
Aeg oli kirja pandud 10.30ks, mina jõudsin kohale 10.24, parkisin auto ära (tänu töökohale Kristi ja Timo juures teadsin jube hästi, kuhu mul üldse on võimalik auto panna) ja läksin saatkonda. Kõigepealt passisin mõned minutid ukse taga, sest sisse lasti ühekaupa. Siis kui sisse sain, andsin ära oma passi, kus kontrolliti mu legaalsust ning siis pidin ära võtma kõik metallist asjad (kaasa arvatud oma püksivöö, mis mu pükse ainsana üleval hoidis) ning välja lülitama mobiiltelefoni. Lisaks võeti ära mu kott.
Edasi liikusin ma paarist uksest läbi, range valve all ning koridoris paremale, kus üsna kiirelt kutsuti mind ühe laua taha ja vaadati üle paberid. Oohhoo, oli ikkagi vaja 136 eurot maksta. Ütlesin rõõmsalt, et ma annan siis sularahas juurde, kui teatas tädike, et ma pean ülekande tegema ehk selleks panka minema ja mul on tund aega, et tagasi tulla. ARE YOU FUCKING KIDDING ME? Kõndisin autosse ja mõtlesin valguskiirusel läbi kõik oma variandid, mida mul sel hetkel eriti ei olnudki ja lahenduseks sai Ae, mu sõbranna, kes töötab saatkonna läheduses ja tegi minu eest ülekande ära, tõi mulle makseselgituse ja saingi saatkonda tagasi minna.
Teisel korral olin targem, võtsin kaasa ainult autovõtmed ja paberid ning vöö jätsin ka peale panemata. Niisiis sain edasi väheke kiiremini, kusjuures autovõtmed võeti ikka ära. No peidan pommi sisse, tegelt ka, haahaa. Läksin siis uuesti selle laua juurde, kus tädike kontrollis mu paberid ära, kiitis kõik heaks ja andis postipaberi, millele pidin oma aadressi kirjutama, kust soovin passi kätte saada.
Natuke ootamist ja tuli konsular, selline meeldiv umbes 35-aastane naine, kes ilma mingi hoiatamiseta tulistas mind inglise keelsete lausetega. Esimese hooga võttis kõhu alt õõnsaks, aga siis sain aru, et ta ju on ameeriklane, mis ma ootasin, et ta tuleks eesti keeles küsima, kuidas mul läheb?!. Igal juhul küsis ta minult küsimusi mu praeguse töö kohta ehk laste vanuseid, keda praegu hoian ning laste kohta, keda USAs hoidma hakkan. Lisaks uuris, mis on minu põhjus ameerikasse minekuks, luges ette rodu variante, mille peale ma lihtsalt vastasin, et tahaks maailma näha. Ta arvas, et see on hea põhjus küll.
Paar küsimust oli veel selle kohta, mida ma tegema hakkan pärast seda aastat seal, kinnitasin siis, et tulen siia kooli lõpetama ja see plaan mul ka praegu on. Ei pääsenud ma küsimustest ka perekonna kohta, kas nad on USAs käinud, kas nad toetavad mu reisi ja kui hästi nendega läbi saan.
Kokku kulus vestlusele umbes 10 minutit, rohkem, kui ootasin, sest varasema teadmise põhjal küsitakse umbes 3 küsimust ja saadetakse minema. Igal juhul on mu visa nüüd aktsepteeritud ja heaks kiidetud ning mõne päeva pärast peaks kulleriga ka mulle koju jõudma.
Tagant järgi tarkus on kindlasti maksta 136 eurot ja pigem maksta rohkem kui vähem, sest kui vähem on kasvõi 1 euro, hakkab pihta taoline kemplemine kui mul. Hirm kogu protsessi ees oli tegelikult vist isegi suurem kui väärt, aga tuleb tunnistada, et tühjaks pigistatud sidruni tunne oli küll saatkonnast lahkudes.
Vähemalt on see tehtud ja enam ei hoia miski mu minekut tagasi. 48 päeva jäänud, happy.
Olles parajalt segaduses suurest infokogusest, alustasin mina viisa taotlust täiesti valest otsast. Esiteks, broneerisin ma viisaaja ja alles siis hakkasin vaatama, mis mul vaja oleks. Iseenesest miski otseselt katastroofiline ei olnud, aga teistpidi oleks ilmselt lihtsam.
Reedel käisin Photopointi salongis oma 5x5cm pilte tegemas, võtsin pakkumise, millega sain pildi nii meilile kui ka paberil enda kätte. Tagantjärgi tarkus, vaja on vaid meilile. Laupäeva hommikul, mingis meeltesegaduses mõtlesin, et peaks saatkonna kodulehelt uurima, kas mul ehk midagi täitmata või tegemata. Tuligi välja, et esimese sammuna tuleks ära täita ankeet. Iga viisa jaoks on oma ankeet ja selle leiab kodulehelt vastavale viisale klõpsates.
Minu küsitlus hõlmas pealiskaudseid küsimusi minu kohta, nimi-vanus-elukoht-passinumber ning mõningaid küsimusi mu vanemate, töökoha ja õppimise kohta. Järgnes hunnik küsimusi, millele pidi vastama yes/no, kusjuures kõik küsimused olid alatooniga a la "Kas Sa oled terrorist," "Kas Sa tegeled rahapesuga," "Kas Sul on plaan USAs illegaalselt tööle hakata," jaaniiedasi. Tekkis küsimus, kas reaalselt nad loodavad, et mõni terrorist tunnistab, et ta seda on?!
Lisaks küsiti kahe inimese kontakte, kes teavad minu kavatsustest USAs, aga ei ole mu sugulased. Valisin Kelly ja Triinu, küsiti aadresse. Google maps lahti ja lihtsalt otsisin üles, kus nende majad asuvad ja panin aadressi. Tabasin end mõttelt, kui paljud inimesed üldse oma parimate sõprade aadresse teavad?
Olgu, järgnesid veel mõned lüngad mu tööandja kohta (kusjuures oli küsitud ka palk, mis asja nad sellega teevad?), mõni küsimus veel pere kohta, varem veedetud aja kohta USAs ja nipet näpet veel ning muidugi tuli üles laadida pilt, mille kohta siis programm vastuse koheselt annab, kas pilt on sobilik või mitte. Lõpetuseks saadetakse kinnitusvorm meilile ning vaadates kella, nägin, et möödunud on tund. Kohutav.
Eile õhtul hakkasin siis saatkonnale raha kandma ja olin ikka kange, et kui 140 dollarit, siis 140 dollarit, mitte 136 eurot. Summaks 113 eurot, ülekantud ning täna hommikul pakkisin kokku oma paberite hunniku: SEVIS maks (mille maksis minu eest agentuur), konsulaartasu makseselgitus, netiankeedi kinnitus ning pass. Igaks juhuks võtsin sularahas kaasa summa, mis 136st puudu jäi, et äkki ikka ei ole 140 dollarit (kuigi neil kodulehel nii kirjas on).
Aeg oli kirja pandud 10.30ks, mina jõudsin kohale 10.24, parkisin auto ära (tänu töökohale Kristi ja Timo juures teadsin jube hästi, kuhu mul üldse on võimalik auto panna) ja läksin saatkonda. Kõigepealt passisin mõned minutid ukse taga, sest sisse lasti ühekaupa. Siis kui sisse sain, andsin ära oma passi, kus kontrolliti mu legaalsust ning siis pidin ära võtma kõik metallist asjad (kaasa arvatud oma püksivöö, mis mu pükse ainsana üleval hoidis) ning välja lülitama mobiiltelefoni. Lisaks võeti ära mu kott.
Edasi liikusin ma paarist uksest läbi, range valve all ning koridoris paremale, kus üsna kiirelt kutsuti mind ühe laua taha ja vaadati üle paberid. Oohhoo, oli ikkagi vaja 136 eurot maksta. Ütlesin rõõmsalt, et ma annan siis sularahas juurde, kui teatas tädike, et ma pean ülekande tegema ehk selleks panka minema ja mul on tund aega, et tagasi tulla. ARE YOU FUCKING KIDDING ME? Kõndisin autosse ja mõtlesin valguskiirusel läbi kõik oma variandid, mida mul sel hetkel eriti ei olnudki ja lahenduseks sai Ae, mu sõbranna, kes töötab saatkonna läheduses ja tegi minu eest ülekande ära, tõi mulle makseselgituse ja saingi saatkonda tagasi minna.
Teisel korral olin targem, võtsin kaasa ainult autovõtmed ja paberid ning vöö jätsin ka peale panemata. Niisiis sain edasi väheke kiiremini, kusjuures autovõtmed võeti ikka ära. No peidan pommi sisse, tegelt ka, haahaa. Läksin siis uuesti selle laua juurde, kus tädike kontrollis mu paberid ära, kiitis kõik heaks ja andis postipaberi, millele pidin oma aadressi kirjutama, kust soovin passi kätte saada.
Natuke ootamist ja tuli konsular, selline meeldiv umbes 35-aastane naine, kes ilma mingi hoiatamiseta tulistas mind inglise keelsete lausetega. Esimese hooga võttis kõhu alt õõnsaks, aga siis sain aru, et ta ju on ameeriklane, mis ma ootasin, et ta tuleks eesti keeles küsima, kuidas mul läheb?!. Igal juhul küsis ta minult küsimusi mu praeguse töö kohta ehk laste vanuseid, keda praegu hoian ning laste kohta, keda USAs hoidma hakkan. Lisaks uuris, mis on minu põhjus ameerikasse minekuks, luges ette rodu variante, mille peale ma lihtsalt vastasin, et tahaks maailma näha. Ta arvas, et see on hea põhjus küll.
Paar küsimust oli veel selle kohta, mida ma tegema hakkan pärast seda aastat seal, kinnitasin siis, et tulen siia kooli lõpetama ja see plaan mul ka praegu on. Ei pääsenud ma küsimustest ka perekonna kohta, kas nad on USAs käinud, kas nad toetavad mu reisi ja kui hästi nendega läbi saan.
Kokku kulus vestlusele umbes 10 minutit, rohkem, kui ootasin, sest varasema teadmise põhjal küsitakse umbes 3 küsimust ja saadetakse minema. Igal juhul on mu visa nüüd aktsepteeritud ja heaks kiidetud ning mõne päeva pärast peaks kulleriga ka mulle koju jõudma.
Tagant järgi tarkus on kindlasti maksta 136 eurot ja pigem maksta rohkem kui vähem, sest kui vähem on kasvõi 1 euro, hakkab pihta taoline kemplemine kui mul. Hirm kogu protsessi ees oli tegelikult vist isegi suurem kui väärt, aga tuleb tunnistada, et tühjaks pigistatud sidruni tunne oli küll saatkonnast lahkudes.
Vähemalt on see tehtud ja enam ei hoia miski mu minekut tagasi. 48 päeva jäänud, happy.
Väga huvitav. Nüüd siis tean, mis mind intervjuul ees ootab. Tund aega ankeeti täita ja 10 minutit intervjuud on täiesti normaalne minu arvates. Oleks ette kujutanud, et see on ajamahukam.
VastaKustutaNõme on see, et pean spetsiaalselt selleks Tallinnasse sõitma. Mul pole Tallinnasse peaaegu kunagi asja olnud ja ma ei tunne Tallinnat üldse.
Ma natuke närveerin viisaintervjuu pärast. Loodan, et läheb hästi. Kindlasti kirjutan enda kogemusest ka. Mul blogi on tühi veel, aga tulevikus kirjutan sinna üht-teist.
Eks need küsimused võivad igal ühel erinevad olla, minu küsimused tulid suuresti mu vastustest, kuhu ta siis nii-öelda sügavamale puges.
VastaKustutaOi-oi, edu Sulle, see asub nii napaka koha peal, et sinna minemiseks pead teadma, kus see on :D
Vali pere ruttu ära ja pane kohe viisa aeg, sellega võib aega ka minna. Ja blogi kirjuta ka ruttu, muidu läheb juba meelest ära.