Täna hommikul ärkasin reipamalt kui tavaliselt ja mõtlesin - appi, ainult kolm nädalat veel! Külmavärinad käivad üle keha, kui selle peale mõtlen.
Nädalavahetusel oli meil perega väike reis Lätti, nii-öelda meie viimane perereis enne minu lahkumist. Kuna käisime autoga ja sõidu peale kulus nii minnes kui ka tulles umbes 4,5 tundi, oli see piisavalt pikk aeg igasugustele asjadele mõtlemiseks. Ma olengi selline sõitudel mõtleja, muusika on kõrvas ja mõte liigub.
Mõtlesin ma siis sellele, kellega mul oleks veel vaja enne minekut kokku saada ja suhelda, mida mul oleks vaja veel teha ning mis ma kaasa pean võtma ja mis veel ostmata on. Uskumatu, kui paljud asjad ma ära olen unustanud. Kui nendeta eestist lahkun, siis ilmselt pean poole tee peal tagasi tulema.
Tänaseks hommikuks oli mu postkasti potsatanud ka õige mitu kirja Sean Baldwinilt, kes on minu tugiisik USAs ja kes korraldab cluster meetinguid. Need kujutavad endast siis ühes kohas elavate tüdrukute kokkutulekuid koos tugiisikuga, räägitakse muredest-rõõmudest ja tehakse igasugu vahvaid asju. Meetingud toimuvad enam-vähem kord kuus, minu grupis toimub neid nüüd järgemööda lausa 3 tükki.
Minu jaoks oli meeletult põnev lõpuks teada saada, kas olen ainus Eesti tüdruk kompotis või ei ole. Tuleb välja, et olen. Ja isegi oma kandist ainuke. Eelmisel nädalal lahkus New Yorkist Läti neiu, muidu oleks ühe kandi omasid vähemalt kaks olnud. Igal juhul on minu grupis siis neiud Slovakkiast, Brasiiliast, Poolast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Portugalist, Tšehhist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Hispaaniast. Üks neiu saabus eelmisel nädalal, järgmisena saabun mina ja sellest järgmisel nädalal veel kaks tüdrukut. Niisiis, päris kontvõõrana ma teiste sekka ei satu.
Kohtumine ongi grupil sellel kolmapäeval, et tervitada uut tüdrukut, uus kohtumine on augusti alguses, minu tervitamiseks. Ma pole üldse kindel, kas ma sinna jõuan, sest see peaks esiteks olema vahetult pärast mu saabumist ja teiseks on see kuskil kaugemal, ma ju ei oska sinna minnagi. Oh rõõmu! Igal juhul on siis veel augusti lõpus kolmas kohtumine kahe uue tüdruku tervituseks ja see toimub Staten Islandil, sinna ma siis ilmselt jõuan. Tundub põnev.
Jah, põnevust tuleb nüüd kohe kuhjaga. Kas ainult mulle tundub või aeg liigubki kiiremini kui muidu?
Nädalavahetusel oli meil perega väike reis Lätti, nii-öelda meie viimane perereis enne minu lahkumist. Kuna käisime autoga ja sõidu peale kulus nii minnes kui ka tulles umbes 4,5 tundi, oli see piisavalt pikk aeg igasugustele asjadele mõtlemiseks. Ma olengi selline sõitudel mõtleja, muusika on kõrvas ja mõte liigub.
Mõtlesin ma siis sellele, kellega mul oleks veel vaja enne minekut kokku saada ja suhelda, mida mul oleks vaja veel teha ning mis ma kaasa pean võtma ja mis veel ostmata on. Uskumatu, kui paljud asjad ma ära olen unustanud. Kui nendeta eestist lahkun, siis ilmselt pean poole tee peal tagasi tulema.
Tänaseks hommikuks oli mu postkasti potsatanud ka õige mitu kirja Sean Baldwinilt, kes on minu tugiisik USAs ja kes korraldab cluster meetinguid. Need kujutavad endast siis ühes kohas elavate tüdrukute kokkutulekuid koos tugiisikuga, räägitakse muredest-rõõmudest ja tehakse igasugu vahvaid asju. Meetingud toimuvad enam-vähem kord kuus, minu grupis toimub neid nüüd järgemööda lausa 3 tükki.
Minu jaoks oli meeletult põnev lõpuks teada saada, kas olen ainus Eesti tüdruk kompotis või ei ole. Tuleb välja, et olen. Ja isegi oma kandist ainuke. Eelmisel nädalal lahkus New Yorkist Läti neiu, muidu oleks ühe kandi omasid vähemalt kaks olnud. Igal juhul on minu grupis siis neiud Slovakkiast, Brasiiliast, Poolast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Portugalist, Tšehhist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Hispaaniast. Üks neiu saabus eelmisel nädalal, järgmisena saabun mina ja sellest järgmisel nädalal veel kaks tüdrukut. Niisiis, päris kontvõõrana ma teiste sekka ei satu.
Kohtumine ongi grupil sellel kolmapäeval, et tervitada uut tüdrukut, uus kohtumine on augusti alguses, minu tervitamiseks. Ma pole üldse kindel, kas ma sinna jõuan, sest see peaks esiteks olema vahetult pärast mu saabumist ja teiseks on see kuskil kaugemal, ma ju ei oska sinna minnagi. Oh rõõmu! Igal juhul on siis veel augusti lõpus kolmas kohtumine kahe uue tüdruku tervituseks ja see toimub Staten Islandil, sinna ma siis ilmselt jõuan. Tundub põnev.
Jah, põnevust tuleb nüüd kohe kuhjaga. Kas ainult mulle tundub või aeg liigubki kiiremini kui muidu?
Põnev! :) Mul on veel natuke üle nelja nädala aega. Viisa intervjuu läks hästi ja lihtsalt. Minult nad küsisid, et mis asjus ma USA-sse tahan minna (vastasin, et au pairiks), milline on pere, mis mu ülesanded seal on ja kas kavatsen tagasi tulles hambaarstiks edasi õppida (vastasin, et võib-olla õpin midagi muud). Oligi kõik. Intervjueerija oli selline noor helepruunide natuke lokkis või laineliste juustega naine. Viisa sain koos passiga juba ülejärgmisel päeval kätte. Ma isegi kirjutasin blogipostituse sellest kõigest valmis, aga pole seda veel blogisse postitanud. Kogu aeg loen uuesti, kirjutan midagi ümber ning kunagi ei ole rahul. Üks teine blogipostitus on ka pooleldi valmis kirjutatud (perede otsimisest), aga seegi istub "sahtlis".
VastaKustutaMari
Kuu aega tundub, et on kaua aega, aga siis on hoobilt kolm nädalat ja lõpuks ei olegi enam aega.
KustutaSiis meil vist oli sama intervjuueerija, tundub kirjelduse poolest. Aga hea, et vestlus hästi läks.
Blogi ei ole raamat, siin ei pea iga sissekannet lihvima teemandiks, siia kirjutadki oma emotsiooni nii nagu see on. Ära peida postitusi, pane üles, on teistel põnev ja Sul endal ka hiljem. Mida rohkem kirjutad, seda põnevam on.
Hey. Küsiks kui hea su inglise keel on? Mis sul näiteks koolis inglise keele hindeks oli?:D Arvestades, et suhtled perega skype's jne, siis endal tekkis väike murepilv, et kas ja kuidas ameeriklased minu inglise keelest aru saavad.:D
VastaKustutaTere. Põhikoolis oli hinne 4, keskkoolis oli inglise keele hindeks 3, igasugused grammatikad ja klassiees esinemised ei olnud minu jaoks kohe üldse. Seega, nad saavad aru küll, käte ja jalgade abil saab kenasti seletatud. :)
Kustuta