kolmapäev, 25. juuli 2012

Lipumaania

Pa-pah-pa-pah. Uskumatu tempo peal ikka päevadel, lups-lups kõik muudkui möödas.

Kell kukkus ja mul on jäänud minekuni 12 päeva. (Kui päevi lugema hakkasin, oli neid 114). Rääkisime mu hostemaga minu saabumisest, et nad tulevad mulle hotelli järgi, me käime koduteel kuskil söömas ja sõidame koju ning ilmselt see kõik võtab aega 2,5-3 tundi. Kõlab hästi. Mõnes mõttes ma ootan meeletult seda hetke, mil neid näen, mõnes mõttes ma jälle mõtlen hirmuga sellele ajale, kui mu kõrval pole ühtegi lähedast.

Viimased päevad olen tegelenud mitme asjaga - esiteks, oma lahkumispeo organiseerimisega. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, otsustasin selle siiski jätta vaiksemaks istumiseks sõpradega, kes on koorekiht mu elus. Ja kuupäev ning asukoht jääb samuti see-tõttu saladuseks, et sinna kontvõõraid sisse ei vajuks. Sellega seoses tegime Egertiga (mu noorem vend, kes polegi enam nii noor) Tallinnale päris hea tiiru peale, et Ameerika lippu leida ning sellega seoses tuli mul leida kostüüm oma peoks, sest teemaks on Ameerika. Nüüd on pöidlad ristis, et see õigeks ajaks minuni jõuaks.

Lisaks, tegelesin ma oma videoga, mille tegin sõpradele, perele, sugulastele mälestuseks. Täna sai see lõpuks viimase lihvi ja on nüüd valmis. Ei jõua ära oodata, millal teistele ette saan kanda, enda silma tõmbab märjaks küll.

Asjade pakkimine ei õnnestu endiselt, ei tule seda soont sisse, et tavai, nüüd panen kokku. Jope, jooksutossud, kindad on olemas. Saan vist hakkama.
Tähtsaim - lipp - on kaasas !

Tuba upub lippudesse :D

5 kommentaari:

  1. Väga lahe! Aeg läheb nii kiiresti. Mul on veel 25 päeva aega. Kaks korda rohkem kui sul. :) 20. augustil on minek. Nüüd pean endale digika ostma.

    Mari

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja fotokas on juba väga vajalik vidin, Ameerikas ilmselt pildistan asju tunduvalt rohkem. Tuleb tunnistada, et olen avastanud endas väikest viisi pildistamise soone, tahan kõike jäädvustada, mis teen ja näen. Minu meelest on piltidega blogid ka tunduvalt põnevamad, kui lihtsalt tuim tekst.

      Lõpuks läheb aeg nii ruttu, et enam ei saa midagi aru..

      Kustuta
  2. Ma olin ka alguses hull pildistaja, kuni blogger ütles, et piltide maht on blogis täis. Siis kadus nii blogi kirjutamise kui ka pildistamise isu ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuidas see võimalik on? Erle, kes oli VÕP, laksis aasta jooksul ikka tohhuijaa neid pilte blogisse.

      Kustuta
    2. Digikaameral on see seadistus, kust saad muuta, et kui suured ja mahukad pildid on. Võib-olla olid pildid liiga suured ja võtsid liiga palju ruumi?
      Fotosid saab teistega jagamiseks laadida ka picasa.com või fotki.com. Blogspotil on mingisugune lisa ka, et saab Picasa pildigalerii panna blogisse. Mu ema kasutab fotkit, sest tal tuli Picasas vist piir peale. Tal on selline kiiks, et teeb digikaameraga suuri ja mahukaid fotosid, umbes 1 MB iga foto.

      Mari

      Kustuta