Läänerindel muutusteta

Kuna mu blogi mitte kirjutamine toob rohkem segadust kui kirjutamine, panen siis natuke jälle kirja.
Erilise pühendusega mu vanaemale ja vanaisale, kes juba muretsevad.

Päevad on mul siin üldiselt ikka päris sassis, pidin kalendrist lausa järgi vaatama, et täna on ikka kolmapäev. Pühapäeva õhtul käisime me Reelikaga Starbucksis, kus ma kohtusin ühe kohaliku noormehega, täitsa tore õhtu oli, naerda sai ja esimene Starbucksi jook sai ka joodud, mitte küll kohvi, aga tee siiski.

Esmaspäeval ma magasin kaua-kaua, siin ma magan kogu aeg kaua, enne 11 ikka naljalt üles ei ärka. Käisime koertega jalutamas, pereisa ema koer on ka siin, seega peab jalutamas igal juhul kahekesi käima. Ilm läks meie jalutuse jooksul järjest palavamaks, lõpuks mõtlesin, et küpsen puhta ära. See ilm on ikka täiesti uskumatu siin, kui palju võib lühikese aja jooksul kõikuda.

Lõunast umbes hakkasime Egerti ja Allariga konverentskõnet tegema, lõpuks mingi kolm ja pool tundi rääkisime. Mõnus kodune tunne tuli sisse. Õhtupoole sain kinokutse ja pärast pikka mõtlemist otsustasin minna. Kutsujaks oli sama noormees, kellega eelmisel õhtul tuttavaks saime. Alguse kellaaeg nihkus päris räigelt, sest nagu USAs tavaline, ikka satud autoõnnetusse ja nii.. Haha! Okei, mina ei sattunud kuskile, Ricky sattus ja ma pidin teda seetõttu mingi poolteist tundi ootama. Lõpuks saime kinno, kui väljas oli päris pime.

Filmiks "Timothy Green," Eesti kinodes ma seda ei leidnud ja ka tulevates filmides ei olnud, võib-olla siis ei te ei näegi. Igal juhul oli tegemist tõeliselt hea ja südamliku filmiga, täpselt sellisega, mis mulle meeldib. Lõpp oli nutune. Ostsime jooki ja popcorni ka (tähendab, mina ei saanud osta, Ameerika mehed ei lase naistel maksta), jook oli vist üle liitri, no reaalselt suur tops oli ja popcorn oli ma arvan 4-5 meie suurt popcorni. Haige. Üle poole jäi järgi, lihtsalt ei jaksanud süüa.

Teisipäeval, oeh ma ei teagi, mis ma tegin. Reelika rääkis oma perega ja mina pidin toast välja kolima ning jutustasin siis ka kõikide oma semudega, kes mul olid. Mingi hetk käisime Liisal järgi, Liisa on Reelika peres olev üks tüdrukutest, väga tore tüdruk.

Õhtusöögiks oli pasta, peekoni ja mingi kastmega. Nii hea. Kui ma tagasi tulen, siis ma vist keeldun neid peenikesi spagette söömast, sest siin söövad kõik neid laiasid, pasta värki. Ja need on nii head.

Õhtul päris hilja läksime Pharmacysse, see apteegi värk hakkab mulle juba meeldima. Otsisime veidi seal asju, mida vaja oli ja alguses olime jumala segaduses, et ohoh, kus siis Justin Bieberi laulu laulvad kaardid on. Lõpuks leidsime terve osakonna. Ja nii ma siis lasin jälle üle poe neid laule. Ma ikka suur suur fänn. Ja Reelika leidis küünelakieemaldaja, sellise topsi, et paned näpu sisse ja kui välja võtad, siis ongi lakk maas. Wow!

Pärast käisime Reelika soovil Starbucksis, kus ma jõin oma teise joogi - seekord kuuma šokolaadi. Väärt kraam, ma ütlen. Mu eelmine pere kinkis mulle need pulbrid ka, aga need on suures kohvris keldris luku taga, seega ma pole neid veel proovida saanud. Sealt läksime siis lõpuks koju, kus uni tuli jälle üsna kiiresti. Naljakas oli see, et enne kui mina magama jäin, oli Allar juba Skype's tagasi. Vot, mis see ajavahe teha võib.

Täna hommikul ärkasin pärast 11 natukene. Ja tundsin kohe, et tervis pole paremate killast. Kuidagi ei olnud söögiisu ja olla oli ka nõrk. Käisime postkontoris ka ja subways süüa ostmas, päris tore koht. Valid saia 7 erineva saia vahel, siis paned mingi lihatoote a la kana või singi või vorsti või siis hoopis juustu (minu valik) ja siis valid värsked asjad, mina valisin salati, tomati ja hapukurgi ja siis lõpuks kastme ka peale. Selle sõin ära, siis oli tükk aega selline tunne, et kohe oksendan välja. Kohutav oli olla. Püsisin siis rahulikult, ei tõmmelnud ringi, lihtsalt olin päev otsa..

Õhtuks oli veidi paremaks läinud, aga kui õhtusöögile kutsuti, hakkas otsast peale. Kohe uimane. Õhtusöögiks oli ahjusaiad, nom, need ameeriklased teavad, mis on hea. Igal juhul oli saia vahel miski sink või peekon ja õunaviilud ja ketšupi surusin ka sinna vahele ja mm.. midagi oli veel. No ühesõnaga, see õun oli minu jaoks nii võõras, aga uskumatult hea maitse andis.

Et siis nagu aru saada, olen jätkuvalt oma varjupaigas. Pere otsingud on peaaegu nagu edukad, aga teisipidi jälle jube keerulised. On mitu peret, kes on Seani käest minu andmed võtnud, aga pole ühendust võtnud. Üks pere eile võttis Seani käest andmed, täna hommikul saatis meili ja lõunal juba helistas. Vestlus polnud eriti pikk, paar asjalikku küsimust ja kõik. Lubasid mulle meili saata, et millal võiksin külla tulla. Tahaks need asjad kiirelt käima saada, iga päevaga läheb järjest raskemaks ju...

step by step .. :)