Kultuurirohke laupäev

Nagu eile välja sai hõigatud, oli tänane päev veidi planeeritud. Hommikul ajasin ennast varakult üles, et minutitki päevast raisku ei läheks, sest ilm oli lihtsalt imeilus! Tegin vajalikud protseduurid, kaklesin pangatädidega, ausalt, mul on sellest Ameerika pangasüsteemist küll täiesti kõriauguni. Ma ei tea, kas pangavahetus aitaks või tuleks kaardist lihtsalt loobuda.

Süsteem lihtne - sain pangakaardi, alguses esines tõrkeid (ehk kaart ei läinud kaardimakse terminalist läbi) umbes kord kahe nädala jooksul, edasi kord nädalas kuni see muutus igapäevaseks ja lõpuks endale uue kaardi tellisin. Sain uue kaardi, kõik töötas, tip-top, nüüd voila, mu kaardi tagaküljel olev misiganes security kood ei paista välja, see pole mustalt trükitud, vaid valge ja peab räiget vaeva nägema, et seda näha. Mõnele jälle ei sobinud... Kui läksin panka rääkima, öeldi, et tavai, teeme uue kaardi, koodiga. Sain täna kätte koos pangalehega, millel on lisatud "service charge" 30 dollarit. Ah laske maha ennast! Kuna ma seda pangas ei märganud, vaid hiljem kodus, sain mõnusalt kurja e-maili valmis kirjutatud ja mind absoluutselt ei huvita, mis nad vastavad, ma tahan oma raha tagasi. Kelle süü see õige on, et mu kaart ei tööta, nende või minu?

Igal juhul siis pärast lühikesi käike läksin koju tagasi ja sättisin end ilusaks päevaks valmis. Plaan oli Keithiga Cincinnatit avastama minna ning kuna tema hommikused toimetused muudkui edasi lükkusid, lükkus ka edasi meie kokkusaamise kellaaeg. Õnneks tekkis minul ka järjest erinevaid asju vahele ja lõpuks pidin teda ainult 10 minutit ootama. Ja ta elukaaslase nägin ka ära, haha. Kui olin umbes 4 miili tema majast (ehk peaaegu kohal), oli kiirtee hetkega kinni, neli rida ja kõik seisid. Teadetahvlil jooksis kiri, et "accident and lanes closed." Well, väga armas, eks ma siis seisan. Avariid ma lõpuks ei näinudki, seal oli hunnikus politsei-, kiirabi- ja tuletõrjeautosid. Sõitsin oma nelja miili mingi pool tundi. Yay!

autod, autod, autod

Kui Keithi kätte sain, läksime muuseumisse. Muuseumi nimeks "Taft Museum of Art" ehk kunstimuuseum. Minu jaoks väga huvitav, KUMUs ma olen käinud, Peterburi Ermitaažis, Pariisi Louvre's, nüüd siis oli Ameerika kord (kindlasti ma olen kuskil riigis veel kunstimuuseumis käinud, aga need tulid meelde praegu ruttu). Ühes ruumis, kus oli palju hiina keraamikat, jäime giidiga rääkima, nad said Keithiga Jaapanist, Hiinast, psühholoogiast ja jumal teab millest juba räägitud, siis küsis ta minult, kas ma õpin ka psühholoogiat. Ütlesin, et ei ja Keith ütles, et ma Eestist pärit, mille peale naine vastas, et ta on seal käinud. Mu nägu oli küll siuke, et ahh ära aja, aga tuli välja, et oligi kruiisiga käinud ja päeva Tallinnas veetnud.

Muuseumimaja

Väga armas oli kuulata, kuidas ta rääkis, et meie linn on nii lahe, et meil on peotäis vanalinna ja ajalugu ning kolm sammu eemal on juba kõrged hooned ja uus elu. Ja ta ütles, et Eesti inimeste nägudest paistab see vabaduse rõõm, et me oleme omaette riik, oma looga ja hoolimata erinevatest okupatsioonidest oleme siiski suutnud endaks jääda. Tollel hetkel mõjus see kõik muidugi veel raskemalt kui muidu, selline kodutunne oli, et oi oi..

Pärast näitas ta mulle veel kuju, mille ajalugu on venemaalt ning see sama kuju pidi ka Ermitaažis olema, ütles mulle rõõmsalt, et see ilmselt on kõige lähemal mu kodule, mis nende muuseumis on.

Kui muuseumis ära käisime, vaatasime, et mu auto oli kenasti alles ning avastasime, et kümne minuti pärast algab tasuta parkimine, seega otsustasime hoopis teise osariiki jalutada. See kõlab väga väga pika teekonnana, aga tegelikult on nii, et Cincinnatist üle jõe ongi Kentucky osariik. Kusjuures, ma mäletan, et kui ma siia perre tulin, öeldi, et võin autoga sõita blablabla ja Kentucky põhjaosas. Ja mina veel mõtlesin, et ei tea, mis selles osariigis siis nii erilist on. Hah, nüüd tean, et see lihtsalt siinsamas ja sinna sattuda on väga lihtne, näiteks mäletatavasti kui me miitingule sõitsime, unustasin õiges kohas ära keerata ja olimegi Kentuckys.

Igal juhul meie jalutuskäik Kentuckysse kestis väga kaua, sest ma rääkisin lõpuks kogu oma nädala emotsiooni Keithile ka ära, lõpuks lõpuks tundsin, et okei, nüüd on lihtsam, nüüd on kergem hingata ja edasi mõelda. Seda sellepärast, et tema oli suuresti minu kurvas meeleolus süüdi võinoh, nii on ka vale öelda. Ütleme nii, et tema on suuresti osaline selles, miks kogu see hetkeolukord mul mõistuse kokku ajab. Sain õiged sõnad õiges kohas ning sain isegi rohkem kui ootasin. Koju jõudes igal juhul oli lihtsam tunne sees kui hommikul kodust ära minnes.

See sinine silt keset silda ütlebki "Tere tulemast Kentuckysse."

Keithil oli hullult külm, haha, minul polnud isegi kindaid ega mütsi. Seega, ei olnud külm.

Cincinnati

Ohio jõgi

Kui üle silla saime ja ametlikult Kentuckys olime, näitas Keith mulle seda kurikuulsat akvaariumi, kus kõik on käinud, ainult mina ei ole. Jalutasime selle akvaariumi kõrval olevasse keskusesse, kus oli kino, mingi mängusaal, tuhandeid söögikohti, eelmainitud akvaarium ning poed kah. Sees nägime mustkunstnikku, hullult lahe oli, appikene, ma olen nii lummatud nendest magic trikkidest, mis nad teevad. Ta kasutas "abilisena" ühte kolme aastast tüdrukut ja uskuge, see tüdruk oli ikka päris jahmunud, kui enne ühest sinisest käesolnud pallist hiljem kaks erinevat (sinine ja kollane) palli sai. Mina olin ka jahmunud.

Pärast läksime siis õue, kus oli mingi terrassi moodi asi ning ilus vaade Cincinnatile. Jalutasime teisele sillale, millel oli nimeks "Purple Bridge," tahtsin pilti teha, aga mu telefon andis külmaga otsad (aga tegelikult ka ei olnud üldse nii külm, miinus kaks võib-olla) ja ma ei saanud seda sisse lülitada. Niisiis jäid pildid sellest sillast teiseks korraks. Igal juhul on tegemist ainult jalakäijatele mõeldud sillaga ning see on ilmselgelt lillat värvi. Keset silda olid reeglid ka, nt mitte hüpata ja sukelduda. Kusjuures just enne olin Keithile rääkinud, et see on ajuvaba, et kui vend pistab õe pesumasinasse ning õde surma saab, kaebavad vanemad pesumasina firma kohtusse, sest pesumasinal polnud silti, et õde ei tohi sinna panna. Haha. Seega selline ajuvaba reegel sel hetkel ajas nii naerma.

"Choose your love. Love your choice."
"Vali oma armastus. Armasta oma valikut."

"Everytime you smile, I smile. And everytime you shine, I'll shine for you."
"Iga kord kui Sa naeratad, naeratan mina ka. Ja iga kord kui Sa särad, säran mina Sinu jaoks."

Lõpuks siis tunde hiljem jõudsime mu auto juurde tagasi ning otsustasime Kolini juurde minna. Mina arvasin kogu aeg, et ta nimi on Colin, nagu ikka USAs ja nagu ka Eestis kohata võib, aga no näed tuli jutu käigus välja, et hoopis K-ga. Igal juhul on Kolin Keithi parim sõber ja täiesti juhuslikult selgus, et tal on täna sünnipäev. Niisiis veidi nagu oli sünnipäeva tähistamine ka. Seal kohtasin Kolini perekonda, hunnik naisi oli ning allkorrusel siis oli veel Bobby ja viimase noormehe nimi ei jäänud meelde. Istusime mingi tunnikese seal ning siis sõitsime Springfieldi, kus kohtusime Zuri ja Elleniga.

Läksime Outback Steakhouse'i sööma. Seal oli konkreetselt hullumaja, me ootasime oma lauda tund aega. Täiesti liialdamata. Selle aja peale oli mu kõht läinud nii tühjaks, et paha hakkas ning samal ajal juba olin ära unustanud, et mul kõht üldse tühi oli. Väga veidrad emotsioonid, haha. Saime hea laua, kifti teenindaja ning kuna Ellen oli seal varem käinud (nimelt Brasiilias on see restoran täiesti olemas), aitas tema menüüs veidi orienteeruda.

Tellisime eelroogadeks mingi sibulakäki, mida mina ei puutunud ning friikartulid juustu ja peekoniga. Kõlab veidralt, vähemalt minu jaoks, aga maitses oi oi kui hästi. Lisaks toodi siis leib mingi mõnusa määrdeasjaga. Praed olid kõigil kolmel ribid, erinevate lisanditega, minul oli mingi peekoni-mis-iganes-burger, millest ma võtsin ühe ampsu ja pakkisin kaasa. Tuli see "mul ei olegi kõht tühi" periood ja mitte miski ei läinud enam alla.

Vasakul see sibulakraam ning paremal friikartulid juustu ja peekoniga

Lõpuks saime oma söögid söödud, mina sõin mõne ampsu ja ülejäänud toidu koju kaasa. Järsku hakkas ikka jumala paha. Õnneks õues läks paremaks. Nagu ikka, jääkaru eestlasel on ikka väljas hea. Haha! Ellen ja Zuri läksid koju, meie Keithiga veetsime veel mõne aja koos ning mina jõudsin koju poole ühe ajal.

Ja selline armas minu laupäev oligi.