Hommikul ärkasin omal vabal tahtel kell 11. Rääkisin veidi Killuga juttu ning asusin siis tööle. Lapsed olid kuidagi eemalolevad, ei oskagi öelda, miks, vist ka nädalavahetuse elevus. Evie on omale uue doomino mängu saanud, seega see on nüüd üsna aktiivne tegevus siin. Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.
Alguses mõtlesin, et vahet pole, kuidas mängime, aga siis otsustasin siiski reegleid järgida ja nii ma õpetasingi talle seda mängu ikkagi nii nagu täiskasvanud mängivad. Ei saa oma klotsi ükskõik kuhu panna, kahte otsa saab ja kui ei ole klotsi, tuleb uus laualt võtta kuni on. Evie on päris hea kaotaja ka, ainult pisut enne lõunauinakut, kui ära väsis, kippus kaotus pisaraid silma tooma, seega ma siis natukene meelega kaotasin ka.
Lõunauinaku ajal rääkisin Kellyga. Viimasel ajal juhtub nii palju ja nii kiiresti, et kui me kolm päeva rääkinud ei ole, on juba kõik pea peale pööratud. Tuleb tunnistada, et see kõne oli väga vajalik ja õiges kohas, sest oma peakesega olen ma juba nii üle mõelnud, et paha hakkab. Kelly siis vahepeal kainestas mind ning jõudsime ka järeldusele, mis antud olukorras ainuõige on. Parim sõbranna on ikka parim.
Pärast lõunauinakut käisime lastega McDonaldsis, kuna ma olin Eviele tükk aega lubanud, et reedel lähme. Ahjaa, täna hommikul tuli lumi maha. Jälle. Seekord täitsa reaalne, auto pealt pidi lausa harjaga ära lükkama. Igal juhul kuna lund oli palju (ameerika mõistes) ning väljas oli miinus ja pluss segamini, olid teed üsna libedad ning ma tükk aega kõhklesin, kas kodust välja minemine koos lastega on hea mõte või mitte. Otsustasin, et on küll.
Viimast pilti vaadates tuli mul küll tunne peale, et appi kui suureks Graeme kasvanud on. Temast arusaamine muutub iga päevaga lihtsamaks, tema ise muutub arukamaks ning tuleb tunnistada, et jätkuvalt on see vanus lastel kõige kõige armsam, kui nad kõike õpivad ja avastama hakkavad. Igal juhul oli meie õhtune käik väga tore, seal McDonaldsis on eraldi laste mängutuba ning tavaliselt hakkavad vanemad omavahel ka juttu rääkima, sest kõik ju istuvad üksi, lapsed möllavad. Täna oli üks imelik ema seal, kahe tüdrukuga, silma järgi 10-aastased (üks veidi noorem), täpselt ühtemoodi olid riides, meganaljakas, isegi sokid olid samasugused, aga kaksikud ei olnud. Ja ema siis luges raamatut. Lapsi ei vaadanud üldse, vahepeal nad kolkisid ühte väiksemat poissi seal, ema ei teinud teist nägugi. Igal juhul siis lapsed ikka kilkavad ja karjuvad seal mängutoas ja kujutate ette, see ema sai pahaseks. Riidles oma lastega, teiste lastega.. Kogu aeg riidles. Haha, mine istu raamatuklubis, kui nii väga häirib..
Kuue ajal siis koju, Adam tuli ka koju ning mina hakkasin õhtuplaane paika sättima, mis muidugi lendasid kõik vastu taevast. Lihtsalt igal ühel oli vabandus - pean homme töötama, olen väsinud, ei saa tulla, korjan raha. Blaah blaah blaah. Ma olin nii närvis. Eriti ajuvaba on see raha korjamise jutt, tänane üritus oleks 10$ maksnud ja see rahakorjamise jutt on juba kuu aega käinud ning kui küsida, et noh, oled korjata saanud, tuleb tüüpiline jutt, et ahh ei ole, raha lihtsalt kulub ära. Daaa, loomulikult kulub, Sa elad USAs.. Ühesõnaga, ma siis jonnisin korralikult, minu jaoks nii ebanormaalne on istuda reede õhtul kodus, sest ABSOLUUTSELT kõigil oli mingi vabandus, miks mitte välja tulla.
Pärast kaheksat siis läksin oma närve vanni rahustama ning pärast oli tükk maad parem olla ning rääkisime Keithiga ka, kes mu siis maha rahustas ning Zuriga, kellega ka kenasti ära leppisime. Lisaks sai veel Keithi ja Elleniga vähemalt homseks plaane tehtud, midagigi ilusat selles nädalavahetuses. Ulme lihtsalt. Sellistel hetkedel kasvab küll kõik üle pea ja mõtlen, et aaaahhhhhhh fuck you, mine ole omaette.
Aga muidu õnnelik. Haha.
Selle viimase pildi lugu on see, et ükspäev Kelly ütles mulle, et keegi tark inimene oli öelnud, et tänapäeva maailmas on väärtushinnangud paigast ära, me teame Facebooki logo värvi, aga me ei tea, mis värvi on meie vanemate silmad. Ja siis ma jäin ka korraks mõtlema, et misasja, mis värvi mu ema silmad on? Ja juba meenuski, et kellelt ma oma helesinised tegelased saingi.. Haha.
 |
| Päris võidumees ju olen... |
Lõunauinaku ajal rääkisin Kellyga. Viimasel ajal juhtub nii palju ja nii kiiresti, et kui me kolm päeva rääkinud ei ole, on juba kõik pea peale pööratud. Tuleb tunnistada, et see kõne oli väga vajalik ja õiges kohas, sest oma peakesega olen ma juba nii üle mõelnud, et paha hakkab. Kelly siis vahepeal kainestas mind ning jõudsime ka järeldusele, mis antud olukorras ainuõige on. Parim sõbranna on ikka parim.
Pärast lõunauinakut käisime lastega McDonaldsis, kuna ma olin Eviele tükk aega lubanud, et reedel lähme. Ahjaa, täna hommikul tuli lumi maha. Jälle. Seekord täitsa reaalne, auto pealt pidi lausa harjaga ära lükkama. Igal juhul kuna lund oli palju (ameerika mõistes) ning väljas oli miinus ja pluss segamini, olid teed üsna libedad ning ma tükk aega kõhklesin, kas kodust välja minemine koos lastega on hea mõte või mitte. Otsustasin, et on küll.
Viimast pilti vaadates tuli mul küll tunne peale, et appi kui suureks Graeme kasvanud on. Temast arusaamine muutub iga päevaga lihtsamaks, tema ise muutub arukamaks ning tuleb tunnistada, et jätkuvalt on see vanus lastel kõige kõige armsam, kui nad kõike õpivad ja avastama hakkavad. Igal juhul oli meie õhtune käik väga tore, seal McDonaldsis on eraldi laste mängutuba ning tavaliselt hakkavad vanemad omavahel ka juttu rääkima, sest kõik ju istuvad üksi, lapsed möllavad. Täna oli üks imelik ema seal, kahe tüdrukuga, silma järgi 10-aastased (üks veidi noorem), täpselt ühtemoodi olid riides, meganaljakas, isegi sokid olid samasugused, aga kaksikud ei olnud. Ja ema siis luges raamatut. Lapsi ei vaadanud üldse, vahepeal nad kolkisid ühte väiksemat poissi seal, ema ei teinud teist nägugi. Igal juhul siis lapsed ikka kilkavad ja karjuvad seal mängutoas ja kujutate ette, see ema sai pahaseks. Riidles oma lastega, teiste lastega.. Kogu aeg riidles. Haha, mine istu raamatuklubis, kui nii väga häirib..
Kuue ajal siis koju, Adam tuli ka koju ning mina hakkasin õhtuplaane paika sättima, mis muidugi lendasid kõik vastu taevast. Lihtsalt igal ühel oli vabandus - pean homme töötama, olen väsinud, ei saa tulla, korjan raha. Blaah blaah blaah. Ma olin nii närvis. Eriti ajuvaba on see raha korjamise jutt, tänane üritus oleks 10$ maksnud ja see rahakorjamise jutt on juba kuu aega käinud ning kui küsida, et noh, oled korjata saanud, tuleb tüüpiline jutt, et ahh ei ole, raha lihtsalt kulub ära. Daaa, loomulikult kulub, Sa elad USAs.. Ühesõnaga, ma siis jonnisin korralikult, minu jaoks nii ebanormaalne on istuda reede õhtul kodus, sest ABSOLUUTSELT kõigil oli mingi vabandus, miks mitte välja tulla.
Pärast kaheksat siis läksin oma närve vanni rahustama ning pärast oli tükk maad parem olla ning rääkisime Keithiga ka, kes mu siis maha rahustas ning Zuriga, kellega ka kenasti ära leppisime. Lisaks sai veel Keithi ja Elleniga vähemalt homseks plaane tehtud, midagigi ilusat selles nädalavahetuses. Ulme lihtsalt. Sellistel hetkedel kasvab küll kõik üle pea ja mõtlen, et aaaahhhhhhh fuck you, mine ole omaette.
Aga muidu õnnelik. Haha.
Selle viimase pildi lugu on see, et ükspäev Kelly ütles mulle, et keegi tark inimene oli öelnud, et tänapäeva maailmas on väärtushinnangud paigast ära, me teame Facebooki logo värvi, aga me ei tea, mis värvi on meie vanemate silmad. Ja siis ma jäin ka korraks mõtlema, et misasja, mis värvi mu ema silmad on? Ja juba meenuski, et kellelt ma oma helesinised tegelased saingi.. Haha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar