Küll ma olen aktiivne sel nädalal olnud. Appi appi appi kui hull nädal mul ikka olnud on ja täna on alles kolmapäev. Elu tõuseb mööda treppi üles ja üles ja kuigi mulle tundub, et ma elan roosa mulli sees ja iga päeva järelt tundub nii üha rohkem, ning kuigi ma tean, et roosa mull läheb katki, siis las ta praegu olla. Kõik on lihtsalt liiiiiiga hästi siin.
Esmaspäeval oli tavaline tööpäev, selle erandiga, et Martin Luther Kingi päeva pärast polnud neiul kooli. Seega me lollitasime terve päeva kodus, vaatasime Musta ja Valget koera, panime linnule nime, sest linnul ei ole filmis nime. Koertenimed suutsime ikka välja lugeda: Staflik ja Spageta. Tähendab, mina olen ainus, kes neid öelda suudab, Evie jaoks on see meeletu hiina keel. Igal juhul on nüüd linnul ka nimi, aga ma ei mäleta, mis see oli. Evie ise pani, haha.
Õhtul oli mul plaanis natukene kooli, päris põnev, esmakordselt proovisin online õpet ja see tuleb tunnistada, et see oli nii mõnus lihtsalt. Ma teeks terve ülikooli online-õppes, ausalt ka. Nii mugav, nii lihtne ja nii loogiline. Kogu õhtu plaanid muutusid mitu korda, lõpuks otsustasin kella üheksa ajal Cincinnatisse minna, et Keithiga kokku saada, aga kuna mina polnud oma kindlat vastust öelnud ja tema ei olnud üle küsinud, läksimegi üksteisest veidi mööda seal. Käisin siis hoopis kaubanduskeskuses shoppamas ja sõitsin mõni aeg hiljem sinna, kus Keith olema pidi ja see oli veel omaette seiklus. Ühesõnaga, kõik mis sai valesti minna, läks sel õhtul valesti. See-tõttu jäi ka meie koosolemise aeg väheseks ja hiliseks. Koju tagasi jõudsin vist alles kolme ajal.
Väljas olles avastasin, et väljas on megakülm. Mega külm, see tähendab MEGA KÜLM. Miinus kümme kraadi. No ebareaalselt külm. Teil seal minilandis ei ole ka nii külm. Haha.
Teisipäeval magasin pea viimase minutini, tööpäev algas 12.30 alles. Lastega oli tore, kuigi sai palju jonni ja möllu, oli ikka tore ka. Tuleb tunnistada, et märkan neid negatiivseid asju järjest vähem, ega keegi ei saa alati positiivne olla ju. Eriti lapsed. Esialgu pidi tööpäev olema 21.30ni, aga kuna Amee oli kodus, siis mul nagu ei olnudki õhtupoolset tööd, tsillisime koos all, tema küpsetas, mina mängisin lastega ning rääkisime juttu. Mõnes mõttes oli see vestlus, mida ma tükk aega oodanud olin, mõnes mõttes see, mida algusest peale kartnud olin. Ma tean, et ei ole ilus niimoodi ainult vihjata ja täpsemalt mitte rääkida, aga ma lihtsalt tunnen, et see on liialt isiklik, et praegu siia kirjutada. Tulevikus kindlasti.
Õhtupoolikul või noh öösel või misiganes kellaaega kasutades sai jälle kvaliteetaega Keithiga veedetud ning sama tegime ka täna hommikul, seega väga armas. Hommikul käisime koos toidupoes, nii armas ja naljakas oli, Meijeris on kuu kook mingi kookosetort. Ütlesin, et ma tahaks seda osta, aga keegi teine kodus ei söö seda kooki ja siis Keith ütles, et vahet pole, ostab mulle ikka. Haha, jah, et ma paksuks läheks ja enam Sulle ei meeldiks, jep jep. Kook seega jäi ostmata. Haha.
Pärast hommikust hängimist nägin Keithi uue kodu ka ära ning siis sõitsin koju tagasi, vahepeatusega Subwayst, tükk aega mõtlesin, kas MC või Subway, üks oli ühel pool teel, teine teisel. Valisin omast arust tervislikuma. Siis koju, sõin, rääkisin Killuga juttu ja lõpuks üle saja aasta püüdis ema mu ka kinni. Sain korraliku Sherlock Holmes'i ülekuulamise. Ja uue kiisu nägin ka. Nii nii nii armas. Nagu Reelika ütles, Ameerikas tekib ikka räige kassiigatsus, siin pole mitte kellelgi ju kasse, haha.
Õhtupoole käisime Evie tantsutunnis, kus tal oli perenädal või midagi säärast, tantsiti koos vanematega. Kuna Graeme ja Amee suhteliselt alguses lahkusid, pidin mina seda trianglit siis kaasa tegema. Iseenesest tore, et selline päev korraldatakse ning ma nägin nüüd ka, kus ta tantsimas käib või milline see tund on, aga minu meelest oli see pisut liiga pikk, oli näha, et lõpus lapsed ära väsisid. Võib-olla tavalised tunnid ei ole sellised, nii tempokad.
Pärast tantsutundi siis koju, vestlus Allariga ning kirjutus veel oi-oi kui paljudega, kõik täna nii jutukad. Ja vara magama! Jee, lõpuks ometi suudan ma vara magama minna.
Esmaspäeval oli tavaline tööpäev, selle erandiga, et Martin Luther Kingi päeva pärast polnud neiul kooli. Seega me lollitasime terve päeva kodus, vaatasime Musta ja Valget koera, panime linnule nime, sest linnul ei ole filmis nime. Koertenimed suutsime ikka välja lugeda: Staflik ja Spageta. Tähendab, mina olen ainus, kes neid öelda suudab, Evie jaoks on see meeletu hiina keel. Igal juhul on nüüd linnul ka nimi, aga ma ei mäleta, mis see oli. Evie ise pani, haha.
Õhtul oli mul plaanis natukene kooli, päris põnev, esmakordselt proovisin online õpet ja see tuleb tunnistada, et see oli nii mõnus lihtsalt. Ma teeks terve ülikooli online-õppes, ausalt ka. Nii mugav, nii lihtne ja nii loogiline. Kogu õhtu plaanid muutusid mitu korda, lõpuks otsustasin kella üheksa ajal Cincinnatisse minna, et Keithiga kokku saada, aga kuna mina polnud oma kindlat vastust öelnud ja tema ei olnud üle küsinud, läksimegi üksteisest veidi mööda seal. Käisin siis hoopis kaubanduskeskuses shoppamas ja sõitsin mõni aeg hiljem sinna, kus Keith olema pidi ja see oli veel omaette seiklus. Ühesõnaga, kõik mis sai valesti minna, läks sel õhtul valesti. See-tõttu jäi ka meie koosolemise aeg väheseks ja hiliseks. Koju tagasi jõudsin vist alles kolme ajal.
Väljas olles avastasin, et väljas on megakülm. Mega külm, see tähendab MEGA KÜLM. Miinus kümme kraadi. No ebareaalselt külm. Teil seal minilandis ei ole ka nii külm. Haha.
 |
| 12 Fahrenheiti on umbes täpselt miinus kümme kraadi Celsiuses. |
Teisipäeval magasin pea viimase minutini, tööpäev algas 12.30 alles. Lastega oli tore, kuigi sai palju jonni ja möllu, oli ikka tore ka. Tuleb tunnistada, et märkan neid negatiivseid asju järjest vähem, ega keegi ei saa alati positiivne olla ju. Eriti lapsed. Esialgu pidi tööpäev olema 21.30ni, aga kuna Amee oli kodus, siis mul nagu ei olnudki õhtupoolset tööd, tsillisime koos all, tema küpsetas, mina mängisin lastega ning rääkisime juttu. Mõnes mõttes oli see vestlus, mida ma tükk aega oodanud olin, mõnes mõttes see, mida algusest peale kartnud olin. Ma tean, et ei ole ilus niimoodi ainult vihjata ja täpsemalt mitte rääkida, aga ma lihtsalt tunnen, et see on liialt isiklik, et praegu siia kirjutada. Tulevikus kindlasti.
Õhtupoolikul või noh öösel või misiganes kellaaega kasutades sai jälle kvaliteetaega Keithiga veedetud ning sama tegime ka täna hommikul, seega väga armas. Hommikul käisime koos toidupoes, nii armas ja naljakas oli, Meijeris on kuu kook mingi kookosetort. Ütlesin, et ma tahaks seda osta, aga keegi teine kodus ei söö seda kooki ja siis Keith ütles, et vahet pole, ostab mulle ikka. Haha, jah, et ma paksuks läheks ja enam Sulle ei meeldiks, jep jep. Kook seega jäi ostmata. Haha.
Pärast hommikust hängimist nägin Keithi uue kodu ka ära ning siis sõitsin koju tagasi, vahepeatusega Subwayst, tükk aega mõtlesin, kas MC või Subway, üks oli ühel pool teel, teine teisel. Valisin omast arust tervislikuma. Siis koju, sõin, rääkisin Killuga juttu ja lõpuks üle saja aasta püüdis ema mu ka kinni. Sain korraliku Sherlock Holmes'i ülekuulamise. Ja uue kiisu nägin ka. Nii nii nii armas. Nagu Reelika ütles, Ameerikas tekib ikka räige kassiigatsus, siin pole mitte kellelgi ju kasse, haha.
Õhtupoole käisime Evie tantsutunnis, kus tal oli perenädal või midagi säärast, tantsiti koos vanematega. Kuna Graeme ja Amee suhteliselt alguses lahkusid, pidin mina seda trianglit siis kaasa tegema. Iseenesest tore, et selline päev korraldatakse ning ma nägin nüüd ka, kus ta tantsimas käib või milline see tund on, aga minu meelest oli see pisut liiga pikk, oli näha, et lõpus lapsed ära väsisid. Võib-olla tavalised tunnid ei ole sellised, nii tempokad.
Pärast tantsutundi siis koju, vestlus Allariga ning kirjutus veel oi-oi kui paljudega, kõik täna nii jutukad. Ja vara magama! Jee, lõpuks ometi suudan ma vara magama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar