Tänane päev oli ka meie peres Eestile pühendatud ja Eesti teemaline. Lubasin valmistada õhtusöögi ning seda ma ka tegin. Mõtlesin tükk aega erinevate variantide peale, mida teha ja valisin lõpuks kartulisalati ja kotletid, alguses tahtsin koogi ka teha, aga see jäi teatud põhjustel ära. Ma poleks jõudnud seda ka süüa, kui päris aus olla.
Niisiis kui alustada hommikust, veetsin ma mõne aja ennast kohutavalt kirudes, sest ma suutsin eile kogemata vales kohas delete vajutada ja kustutasin 526 pilti oma blogist. Jah, ma tegelt ka tegin seda. Nägin siis hullult vaeva, et neid tagasi panna ning nüüd on vaja veidi veel ja siis on kõik tagasi normaalsuses. Korraks rääkisin ka Lauraga Skypes, viisin ruttu eluga kurssi ja läinud ma olingi. Käisin poes, üritades leida asju, mida mul vaja on. Keeduvorst ja suitsuvorst olid täiesti mission impossible, tee, mis tahad, ei ole siukseid asju neil, mida mul vaja oli. Lõpuks lahendasin veidi teistmoodi, aga tehtud sain. Hapukurke otsisin nii kaua, et kui ma lõpuks üles leidsin, ei tahtnud ma neid enam (tegelikult olid seal nii suured purgid ja täiesti arusaamatute maitsetega) ning majoneesi otsisin ka meile iseloomulikult hapukoore juurest, aga need olid hoopis hapukurkidega koos. Mitte külmkapis. Hallo, loogika? Jep, puudub.
Koju tagasi, siis hakkasin meisterdama, üritades muidugi mõlemat sööki samal ajal teha. Tuleb tunnistada, et üllatasin ennastki, köök ei olnudki nagu seapesa, põhja midagi ei kõrvetanud, ära midagi ei unustanud ning kõik toimis. Sain söögi valmis isegi enne kui Amee koju jõudis.
Kui Amee koju jõudis, katsime laua, lugesime söögipalve, Adam tegi Vana-Tallinna kokteilid (jee, minu esimene Vana-Tallinn) meile ning võtsime siis süüa ja alustasime toostiga Eesti sünnipäeva auks. Ma ei tea, kas mul on jätkuvalt see kiiks, et mulle lihtsalt ei maitse enda tehtud toidud või milles asi oli, aga mulle ei maitsenud. Sõin ära, sest kõht oli tühi, aga no miski oli nii valesti, et oehh.. Aga aitäh, emps, kotletimaitseaine eest, see muutis asja paremaks küll.
Pärast õhtusööki rääkisime pikalt Eestist ja ajaloost ning ma seletasin, kui naeruväärne on minu meelest tähistada Eesti 95.iseseisvuspäeva, kui me tegelikult iseseisvaks 1991 saime. Mulle lihtsalt ei mahu see pähe. Rääkisime näiteks maksudest ja muust poliitikast, rääkisime haigekassast ja tervisekindlustustest, rääkisime igast muudest asjadest, väga tark jutt oli.
Magustoiduks sõime Kalevi šokolaadi ja see oli pähklitega (ning Evie ei söö pähkleid) ja uskumatu värk, aga sõid mõlemad lapsed ja sõime ka meie. Adam vaatas Eviet ja küsis, kas ta tegelt ka just sõi seda? Ei hakanud kõva häälega üle ütlema, aga mainis, et see on lahe, et ta sööb. Haha. Ega Evie vist aru ei saanudki, mis asi lahe on. Ahjaa, sellega seoses enne õhtusööki Adam küsis Evielt, kas Sa kartuleid tahad ja Evie ütles, et talle ei maitse kartul. Adam küsis, kas friikaid tahab, ütles jah. No ei ole ju sama asi, ei ei.
Ja selle armsa õhtusöögiga lõppeski minu nädalavahetus ning saan uuele nädalale rõõmsalt vastu minna. Tuleb tunnistada, et ma pole Eesti Vabariigi sünnipäeva kunagi eriti suurelt tähistanud, aga täna oli kohe selline tunne, et peaks. Mulle meeldis, teistmoodi.
Harjet :)
VastaKustutaKusjuures mul täditütar keedu-ja ahjukartuleid sööb aga friikartuleid mitte :)
KustutaHaha, no vähemalt tervislik joon :D
KustutaKuivõrd Eesti Vabariik kuulutati välja 24 veebr. 1918, siis on täieati loogiline seda ka sellisel moel tähistada, sel kuupäeval ja sellise numbriga. 1991 aastal on meil Taasiseseisvuspäev, ehk siis tegu on järjepidevusega. Vahepealne okupatsiooniaeg on ajutine nähtus ning see vabariik, mis meil praegu on, võrdsustub sellega, mis 1918 aastal välja kuulutati.
VastaKustutaLuize võttis sõnad suust :) tõesti oli pikka aega okupatsiooni ja võõra võimu aeg, aga enne seda oli siiski Eesti Vabariik. See, et me loeme ka need vahepealsed aastad, näitabki, et võõras võim ei "vabastanud" meid, vaid oli sunniviisiline.
VastaKustutaMa saan aru, aga kui me tähistame iseseisvuspäeva, eeldan, et see tähendab, et meil on 95 iseseisvusaastat olnud, aga ei ole ju. See on see minu point. Ma saan aru, et kuupäev tuleneb sellest, millal Eesti Riik välja kuulutati, mitte sellest, millal iseseisvusime, aga siiski, kuidas tähistada midagi, mida meil olnud pole.
KustutaJa ärge saage valesti aru, ma olen väga uhke, et meil nõnda suur number ette näidata, lihtsalt see sama kahe kuupäeva asi valmistab ka teistele segadust, kes meie ajalugu nii hästi ei tea.
Appi, appppppiiiiii... Iseseisvuspäev tähendab seda, millal riik sai iseseisvaks. Siis sündis meie riik, enne seda polnud seda olemas. Nõukogude Liidu okupatsioon ja illegaalne annekteerimine ei tühista ära Eesti riigi sündi. Meie riik oli jätkuvalt kogu selle 95. aasta jooksul ikka see sama riik, mis sai 1918. aastal alguse. Ei olnud Eesti riik, mis lõppes 1940; siis Nõukogude riik ja siis jälle uus Eesti. Lihtsalt oli see sama iseseisvunud Eesti riik, mis oli kahjuks okupeeritud. Kuna see oli illegaalne, ei lakanud meie riik kunagi eksisteerimast. Meie iseseisvusest on ikka olnud 95. aastat. Välismaal olid iseseisvad Eesti diplomaatilised korpused ja NL võimu ei tunnistatud vähemalt de jure enamikes riikides. JA PEALEGI, Eesti ei ISESEISVUNUD 1991, siis toimus taasiseseisvumine. Kui keegi veel seda väga tähtsat fakti mu riigist segamini ajab, siis ma lähen hulluks.
VastaKustutaNii lihtne see ongi. Me tähistame MEIE RIIGI SÜNNIPÄEVA, mil me SAIME LÕPUKS ISESEISVAKS. Seda päeva, mil me riik sündis, meie riik sündis sellest, et me saime teise riigi koosseisust vabaks. Me kuulutasime end iseseisvaks ja esimest korda me olime olemas. Ja seda päeva me tähistamegi.
Palun mine ja klaari see ära oma perega, sest ma teen rasket tööd ajalootudengina, et välismaalased saaksid aru, milline on meie ajalugu. Mitte kellegi arvamus meie ajaloost, mis ei põhine faktidel.
Isegi KUI oleks nii, et oleks tekkinud uus Eesti riik, on 24. veebruari ikkagi käsitletud Eesti riigi sünnina ja see juhtub vaid kord. Me võime veel kas või neli korda oma iseseisvuse nö kaotada, Eesti riik tekkis aga ikkagi 1918. aastal.
Oioi, keegi sai kurjaks. Mina tean meie ajalugu väga hästi, oli see ka mu lemmik aine kooli, siiski aitäh üle kordamast.
KustutaJa pean ka siinkohal oma pere kaitsma, et nemad on keskmisest ameeriklasest tunduvalt targemad ja minu hostisa teadis väga kenasti meie okupatsioonidest ja võõrvõimudest. Antud hetkel on see mull nüüd liiga suureks puhutud, ma ei öelnud ühtegi halba sõna selle üle, mis kuupäeva me milleks loeme, ma lihtsalt ütlesin, et ma ei saa aru, miks sellest 95st nii suur number tehakse, kui me reaalselt vahepeal iseseisvunud riigi aastapäeva tähistada ei saanud. Sellest saan aru, et Eesti riik sündis 1918, siis see võikski olla Eesti riigi sünnipäev..
Ja nüüd teema lukku, see polnud üldse mingi nii suur asi, et peaks kedagi vihastama :)
Samas, Liisa, "kadus" meie riik vahepeal ära, nii, et kõik algas sisuliselt taas nullist. Eesti ei olnud sel ajal iseseisev riik. Miks okupatsioon ei loe? Muidugi loeb. See, et Eesti oli okupeeritud, tähendab ju, et meil polnud enam meie vabariiki ja seega polnud me iseseisvad. Minu silmis on "taasiseseisvumine" tegelikult teiskordne iseseisvumine, kust peakski hakkama lugema Eesti iseseisvusaega. Jube tore on mõelda küll, et meie riik on 95+ aastat iseseisev olnud, aga tegelikult see nii ju pole. KUI ka termini poolest on, siis sisemas oleme olnud vabad alles 1991. aastast. Miks muidu võrreldakse meid Soomega jms, et oleme väga vähe iseseisvad olnud? See 95 aastat iseseisvust on liiga üleshaibitud teema.
KustutaJube, mis Eesti patrioodid siin on... Küsige mõnelt muult rahvalt, näiteks venelastelt, mis 40ndad kuni 90ndad siin valitses. Nende jaoks polnud mingit Eestit, tegu oli NSVLiga ja keegi ei köhinud ka. Meie, eestlased tahame ja peamegi mõtlema, et oleme nii kuradima suured ja võimsad, et iga f**king aafrika kodutu peab teadma meie presidenti, pealinna, geograafilisi koordinaate ja miks mitte ka pealinna linnapead. Fakt on see, et ei tea, samuti nagu ei teata ka okupatsiooniaegsest Eestist, tegu oli maailmapildis NSVLiga. Kari Ansipeid siin koos, kes mõtlevad et olemegi viie rikkama Euroopa riigi hulgas või mis, make it double - viie rikkama maailma riigi hulgas. Eestlaste probleem ongi see, et me mõtleme, kui kuradima vägevad me oleme, alustades 5. klassi ajaloo tundidest, mis on nii kuradi ühest vaatevinklist vaadeldud, et minul täna sellele tagasi mõeldes kutsub see esile suurema okserefleksi kui pärast kolmepäevast Jaanipäeva tähistamist hommikul ärgates. Meie, eestlased mõtleme liigagi tihti, et oleme nii vinged ja tugevad, et kogu pull maailmas peaks läbi meie käima ning pärast meid tulgu või veeuputus.
VastaKustutaAndrus, sa oled kohutavalt naiivne, kui arvad, et Eesti iseseisvumise staatust peaks küsima okupatsiooni ja annektsiooni teostajalt endalt
VastaKustuta"Kusjuures prantslased teavad eestlasi ja Eestit palju paremini, kui mu eelmiste klubide fännid,» sõnab Pajusalu. «Belglaste jaoks oli kogu Baltikum üks suur Venemaa."
KustutaUps aga kes see siin naiivne on? Rumalatele teadmiseks, et Pajusalu on Eesti võrkpallur, kes mängis aastaid Belgias.
1. Maailma jaoks me võimegi olla siiani üks Venemaa osa, aga see on ilmselge, et NSVL osaks olemine oli vastumeelne. Sellest ka nimetus okupatsioon ja kohe otsa annektsioon. See, et rahvad ei tea meid, on loomulik tulemuse, mitte mingi iseseisvuse määraja. See, et teised meist ei tea, ei tähenda, et meid ei ole! See, et belglased ei tea midagi, siis kahju küll, see ei määra, et me pole iseseisvad või pole seda olnud. Su alguses postituses oli mingi pessimistlik iva sees, kuid nüüd on tegemist lihtsalt suvaliste faktide loopimisega, mis tegelikult teemasse ei sobi. Et kui enamus eestlasi ei tea, kes on Prantsusmaa president, siis järelikult Eesti riik ei tunnusta Prantsusmaa presidenti? Bullshit.
KustutaSee, et vahepealne oli okupatsiooniaeg ja Eesti TAASisesesivus oligi tolleagsete poliitikute üks olulisemaid põhitõdesid, mille nad läbi surusid. See oligi kõige olulise: me TAASiseseisvume, sest vahepealne aeg oli PEALSUNNITUD. St taasiseseisvunud Eesti on Esimese Eesti õigusjärglane.
2. Väike mõttetera: kui isik on 10 aastat oma elus vangis, siis kas tema vanus muutub? Et vangis olnud aega ei arvesta sisse?
Kullake, nüüd lahmid sina puusalt ja ei saa täpselt asjast aru. Me ei ole ju 95 aastat iseseisvad olnud, paranda mind, kui ma eksin. Minu jutu mõte oli näidata, et iseseisvus pole nii kaua kestnud, mitte ma ei soovinud öelda, et Eesti pole 95 aastat tagasi loodud. Jah on, aga kui 30-aastane inimene on oma elust 5 aastat vangis olnud, siis ta on endiselt 30-aastane, aga iseseisev ei ole kindlasti üle 25 aasta olnud (jättes arvestamata fakti et lapsena ei ole inimene samuti iseseisev). Seega peace out niggaz! Stay strong. #swag #yolo
KustutaSee on point, millest saab juba aru, aga see, mis siin enne toimus, oli muu asja üle haukumine.
KustutaMa kirjutasingi sellest, et sünniarv on 95. Ja tõestasin seda. Ma ei rääkinud sõnagi sellest, et me oleksime 95a. järjepanu iseseisvad olnud. Keegi ei üritagi seda väita. Arvus oli küsimus.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKui sa oma elust 5 aastat vanglas istuksid, kas sa muudaksid siis oma sünnipäeva ära ja tähistaksid seda hiljem teisiti?
VastaKustutaKuule jutt käib iseseisvuspäevast, mitte sünnipäevast. Riik pole 95 aastat ISESEISEV olnud. Miks on seda nii raske mõista?
KustutaPiret, mina juba kirjutasin, et ma tähistasin Eesti 95.sünnipäeva, aga ma ei saa aru, milleks tähistada 95.iseisvuspäeva. Üheksakümne VIIENDAT. Kui meil ei ole olnud 95 iseseisvuspäeva. See oli point.
KustutaEesti Vabariigi välja kuulutamisest möödus siiski 95 aastat, isegi kui oli okupatsioon. Miks SEDA on nii raske mõista?
VastaKustuta