Üks minu blogilugejatest andis mulle idee kirjutada re-matchi teema uuesti, kui sellest on juba nii palju aega möödas ning emotsioonid vast maha jahtunud, et kirjutaksin uuesti kogu loo oma perest tutvumisest lahkumise hetkeni.
Pärast mitut päeva mõtlemist, otsustasin seda teha. Mõnes mõttes isegi enda pärast, et need emotsioonid enda seest välja saada ja see kõik unustada. Alustan algusest...
..Ma tutvusin oma tulevaste hostvanematega aprilli alguses, rääkisime Skypes ning nad jätsid mulle kohe hea mulje. Kuna ema oli pärit Itaaliast ja seal teatavasti on perekond number 1, arvasin, et mind koheldakse hästi. Mõned korrad hiljem leppisime skype-vestluseid kokku ning rääkisime, kirjutasime ka väga palju e-maile, arvan, et olin neilt küsinud umbes pool miljonit küsimust, sest ma reaalselt teadsin kõike neist ja nende perest ning tavadest.
Niisiis, kui augustis USAsse lendasin, olime suhelnud 4 kuud, mitte küll päris igapäevaselt, aga no üle päeva kindlasti. Orientatsioonil jagati meile kätte paberid, kuhu oli ka lisatud organisatsiooni korraldaja ja hostvanemate kirjavahetus ja sealt jäi mulle veidi hinge asjaolu, et pere esiteks teatas, et nad mu ekskursiooni eest ei maksa (mis toimus orientatsioonil ja enamik hostperesid maksid selle eest, just kui tere tulemast kingitusena) ning teiseks nõuti 31.juuliks teatist, kuidas jõuan hotellist pereni ning mu pere vastas üsna ükskõikselt 4.augustil, et tulevad ise järgi. Siiski, need ei olnud nii suured probleemid, et ma oleks õnnetu olnud, lihtsalt ma ise olen kokkulepetest kinni pidaja ja mulle oleks meeldinud näha, et ka mu pere on.
Olgu siis, jõuame 9.augustini, päev, mil ma kohtusin oma hostperega esimest korda. Nad lubasid mul järgi olla kell 3, jõudsid kell 5. Istusin kaks tundi hotellis oma kohvri otsas, oodates ärevalt. Kui ma neid nägin, tundus alguses, et meie vahel pole mingit müüri, aga reaalsus oli see, et pidevalt oli mingi hirm-kartus midagi valesti öelda või teha. Esimesel õhtul viidi mind hostema vanemate juurde, kus mind pommitati terve õhtu küsimustega ja võib öelda, et see oli küll midagi, mida mu pere tegi valesti. Ma oleksin eelistanud rahulikult olukorraga kohaneda ja siis inimestega tutvuda.
See selleks. Olime perega rääkinud, et august on meil harjutamise kuu, kuna hostema on kodus ning saab mulle kõike õpetada ja näidata. Kuna olin varem lapsehoidjana töötanud ja enamasti alati alustanud mõningate harjutuspäevadega, oli see minu jaoks ka loomulik, et ma pea ees vette hüppama ei pea. Samuti olime perega rääkinud minu esimesest nädalavahetusest New Yorgist, et lähme vahakujude muuseumisse ja pizzat sööma ja lõbustusparki. Ootasin väga.
Reaalsus oli selline, et ühtegi plaani ei täidetud. Ühel õhtul ootasin üksinda pere koju, kuna võtmed olid minu käes ja ma ei saanud enne magama minna, kui nad tulevad. Lubasid tulla kella 7-8 vahel, kella 11ks polnud neid ikka veel ja mina jäin diivanil magama. Selliseid pisiasju oli veel, lubadusi, mida kunagi ei täidetud. Sellest hoolimata ei rääkinud ma perest midagi halvasti, kinnitasin endale, et ikka juhtub, et plaanid muutuvad.
Ja oligi läbi minu esimene nädalavahetus perega, olin siis jõudnud neljapäeva õhtul perre, olnud seal reede, laupäeva ja pühapäeva ning alustasin esmaspäeva hommikul 6.30 tööd. Kuna mul ei olnud graafikut ja üleüldse pidi see olema harjutusaeg, ei teadnud ma, mis kell ma lõpetada võiks, veel vähem teadsin ma, mida ma teha võin või ei või ning mäletan, et kui olin juba 12 tundi lastega vahet pidamata olnud, läksin lõpuks alla oma tuppa ja mõtlesin, et no nüüd peaks aitama küll. Hostema küsis, kas nad võivad hostisaga minuga pärast laste magamapanekut rääkima tulla. Lubasin.
Nad tulidki, vägagi viisakalt, hostema veel küsis, kas see on okei, et mu hostisa minu magamistuppa tuleb. Ja nad rääkisid. Sellest, kuidas reedel (ehk päev pärast minu saabumist) sai hostema uue töögraafiku ning tal on pikemad tööpäevad ning neil on vaja lapsehoidmist rohkem, kui au-pairi programm seda lubab (programmis on lubatud max 45 tundi nädalas) ning nad kaalusid kõiki võimalusi, aga nende vajadused on nüüd teised, kui mina pakkuda saan. Lubasid mulle toeks olla ja aidata uut peret otsida ning vabandasid südamest. Ma ei osanudki sellel hetkel muud kosta, kui, et jah, ma saan aru, asjad juhtuvad..
Oleks see kõik nii jäänud, oleks ilmselt paljud asjad teistmoodi olnud. Nii aga see teatavasti ei olnud. Mida päev edasi, seda keerulisemaks läks mul peres olemine, nende suhtumine muutus külmaks ning mult uuriti pidevalt, kas ma olen oma tugiisikuga rääkinud. Ma ei olnud, sest mul ei olnud telefoni ja minu meilidele ta ei vastanud. Lõpuks neljapäeval sain talle kodutelefoniga helistada ning meie vestlus kestis 36 minutit.
Mu tugiisik ütles, et tal on raske mulle uut peret leida, kuna praegune pere räägib minust halvasti. Esimese hooga ma ei saanudki aru, mis ma valesti tegin? Mida üleüldse on võimalik kolme päevaga valesti teha või eeldada, et ma teen, aga ma ei teinud? Vabandusi tuli järjest: Ma ei tegele lastega, ma ei lohuta lapsi, kui nad nutavad, ma ei loe suuremale lapsele raamatut, ma ei vaheta laste mähkmeid. Ja üleüldse olen ma ise ka õnnetu ja vaikne. See tuli nagu välk selgest taevast. Igale vabandusele oli hostema ka näite toonud ning reaalselt, käsi südamel, mitte ükski nendest näidetest ei olnud tõsi. Alguses tundus, et mu tugiisik usub mu hostpere rohkem ning see tegi asja veel raskemaks. Hiljem, kui ta minult küsis, kas ma tunnen ennast sõites ebakindlalt ja ma vastasin, et ma polegi sõitnud USAs, et ma ei tea, ütles ta, et mu hostema oli öelnud, et ma ei oska sõita. Sellest hetkest hakkas mu tugiisik rohkem minu poole hoidma.
Pärast seda kõnet oli mul tunne, et ma pole elusees kedagi niimoodi vihanud, kui neid inimesi üleval korrusel. Mis ma neile teinud olin? Mille pärast oli neil vaja minu õlule süü veeretada, kui ma ei olnudki milleski süüdi? Kuna Reelika ja tema hostpere olid mulle teisipäeval pakkunud, et ma võiks nende juurde kolida (Elavad Stamfordis, NYCst umbes tunni aja kaugusel, eestlasest hostema) kuni pere leidmiseni, küsisingi Reelikat, kas see pakkumine kehtib ja saanud jaatava vastuse, läksin üleskorrusele.
Seal ta istus. Diivanil, rõõmus nägu peas. See sama naine, keda ma arvasin olevat järgmine aasta aega minu parim sõber. Ta küsis, mis mu tugiisik rääkis. Ma vastasin talle külma rahuga, et väga palju asju ja küll ta ise teab, mida. Ta oli vait. Ma küsisin, miks ta valetas? Ta oli jätkuvalt vait. Ma küsisin uuesti, et mis ma talle teinud olen, miks ta minust niimoodi räägib? Ta ohkas, aga oli endiselt vait. Ma tõusin püsti ja küsisin, kas ta saab mu rongijaama viia, ma tahan ära minna. Ta küsis, mis kell ning lubas seda teha. Ma läksin alla, pakkisin oma asjad kokku ja ootasin, et kell tiksuks senikaua kuni minema pidime.
Tõstsin oma kohvrid autosse, läksin tuppa tagasi, kaksikud sõid köögis, tegin neile kummalegi põsele musi ja ütlesin vaikselt, et mäletan neid alati. Nemad polnud milleski süüdi. Kolme aastasele poisile ma ei saanudki head aega öelda, ta viidi teisele korrusele minu lahkumise ajaks. Hostisa kallistas mind ja ütles, et õnn kaasa. Sõitsime hostemaga rongijaama pea täielikus vaikuses. Vahepeal ütles ta mõned laused, aga ma olin liiga apaatne, et talle üldse midagi vastata. Jõudsime kohale. Ta tõstis mu kohvrid kiiresti välja, ütles, et ta ei tohi siin parkida, hõikas veel "Good luck," ja istus autosse tagasi.
Ma olin olnud nädal aega USAs ja ta jättis mu üksinda keset New York Cityt. Ja ta isegi ei küsinud, kuhu ma lähen.
Ta ei küsinud ka hiljem, kas ma jõudsin kohale või kas minuga on kõik korras. Oo ei. Me pole tänase päevani sõnakesti vahetanud. Minu tugiisik saatis samal õhtul Reelikale sõnumi (olin Reelika numbri talle andnud, igaks juhuks), küsis, kas ma olen kohal ja kas minuga on kõik korras. Algas minu kolm nädalat varjupaigas...
Ma pole kogu seda olukorda enam läbi mõelnud, oma peas, ma olen selle konkreetselt ära unustanud. Ma mäletan vahvaid nädalaid Reelikaga, tema perega, aga ma nagu olin tahtlikult unustanud põhjuse, miks ma seal elasin. Ja ilmselt pärast seda blogipostitust teen seda uuesti. Mäletan, kuidas üks teine au-pair kirjutas mulle tormi ajal Facebooki, et vaata, kuidas mul vedas, et ma Staten Islandil enam ei ela, see sai kõige rohkem kahjustada.. mäletan, kuidas teine küsis, kas mu perega on kõik korras ja ma vastasin, et mind ausõna ei huvita ja mäletan, kuidas mind selle eest hukka mõisteti, kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Vabandust, aga kas ma ei peaks? See pidi olema minu unistus, mille nad nädalaga lõhkusid ja ta jättis mu üksi ühte suurimasse linna maailmas, tundmata kordagi huvi, kas ma jõudsin sinna, kuhu tahtsin..
Kas ma usun, et nende põhjus minust loobumiseks oli see, mis nad ütlesid? Ma ei tea. See ei tundu loogiline, et töögraafikut üleöö nii muudetakse, et au-pairi olla ei saa. Nad astusid programmist välja. Selle peale ütles minu praegune hostisa, et ta ei saa sellest aru, et programmi saamine on nii tülikas, võtab palju aega ja raha, miks sealt nädala pärast välja astuda.. Ja ilmselt nende vabandused ja minu maha tegemine oli ka üks osa sellest, et nad trahvirahast pääseksid. Nii palju, kui oma tugiisikult hiljem kuulsin, ei võtnud nad ka lapsehoidjat (nagu nad mulle ütlesid), vaid lapsi hakkas hoidma vanaema. Ilmselt ei olnud see ema lihtsalt valmis oma lapsi kellegi võõra hoolde jätma. Mis see reaalne põhjus oli, ma ei teagi ja ma vist ei tahagi teada. Usun saatusesse ja usun sellesse, et kõik mis teed, tuleb endale ringiga tagasi.
Jah, ma olen õnnelik, et see kõik juhtus, sest tänu sellele on mul praegu maailma parim pere, aga selle aja jooksul nutetud pisaraid ei anna kokku lugeda ka mitte parima tahtmise juures.
Kui aga keegi veel tuleb mulle poole sõnaga ütlema, et ju ma ikka olin ise süüdi, siis seda ma enam andeks ei anna.
Pärast mitut päeva mõtlemist, otsustasin seda teha. Mõnes mõttes isegi enda pärast, et need emotsioonid enda seest välja saada ja see kõik unustada. Alustan algusest...
..Ma tutvusin oma tulevaste hostvanematega aprilli alguses, rääkisime Skypes ning nad jätsid mulle kohe hea mulje. Kuna ema oli pärit Itaaliast ja seal teatavasti on perekond number 1, arvasin, et mind koheldakse hästi. Mõned korrad hiljem leppisime skype-vestluseid kokku ning rääkisime, kirjutasime ka väga palju e-maile, arvan, et olin neilt küsinud umbes pool miljonit küsimust, sest ma reaalselt teadsin kõike neist ja nende perest ning tavadest.
Niisiis, kui augustis USAsse lendasin, olime suhelnud 4 kuud, mitte küll päris igapäevaselt, aga no üle päeva kindlasti. Orientatsioonil jagati meile kätte paberid, kuhu oli ka lisatud organisatsiooni korraldaja ja hostvanemate kirjavahetus ja sealt jäi mulle veidi hinge asjaolu, et pere esiteks teatas, et nad mu ekskursiooni eest ei maksa (mis toimus orientatsioonil ja enamik hostperesid maksid selle eest, just kui tere tulemast kingitusena) ning teiseks nõuti 31.juuliks teatist, kuidas jõuan hotellist pereni ning mu pere vastas üsna ükskõikselt 4.augustil, et tulevad ise järgi. Siiski, need ei olnud nii suured probleemid, et ma oleks õnnetu olnud, lihtsalt ma ise olen kokkulepetest kinni pidaja ja mulle oleks meeldinud näha, et ka mu pere on.
Olgu siis, jõuame 9.augustini, päev, mil ma kohtusin oma hostperega esimest korda. Nad lubasid mul järgi olla kell 3, jõudsid kell 5. Istusin kaks tundi hotellis oma kohvri otsas, oodates ärevalt. Kui ma neid nägin, tundus alguses, et meie vahel pole mingit müüri, aga reaalsus oli see, et pidevalt oli mingi hirm-kartus midagi valesti öelda või teha. Esimesel õhtul viidi mind hostema vanemate juurde, kus mind pommitati terve õhtu küsimustega ja võib öelda, et see oli küll midagi, mida mu pere tegi valesti. Ma oleksin eelistanud rahulikult olukorraga kohaneda ja siis inimestega tutvuda.
See selleks. Olime perega rääkinud, et august on meil harjutamise kuu, kuna hostema on kodus ning saab mulle kõike õpetada ja näidata. Kuna olin varem lapsehoidjana töötanud ja enamasti alati alustanud mõningate harjutuspäevadega, oli see minu jaoks ka loomulik, et ma pea ees vette hüppama ei pea. Samuti olime perega rääkinud minu esimesest nädalavahetusest New Yorgist, et lähme vahakujude muuseumisse ja pizzat sööma ja lõbustusparki. Ootasin väga.
Reaalsus oli selline, et ühtegi plaani ei täidetud. Ühel õhtul ootasin üksinda pere koju, kuna võtmed olid minu käes ja ma ei saanud enne magama minna, kui nad tulevad. Lubasid tulla kella 7-8 vahel, kella 11ks polnud neid ikka veel ja mina jäin diivanil magama. Selliseid pisiasju oli veel, lubadusi, mida kunagi ei täidetud. Sellest hoolimata ei rääkinud ma perest midagi halvasti, kinnitasin endale, et ikka juhtub, et plaanid muutuvad.
Ja oligi läbi minu esimene nädalavahetus perega, olin siis jõudnud neljapäeva õhtul perre, olnud seal reede, laupäeva ja pühapäeva ning alustasin esmaspäeva hommikul 6.30 tööd. Kuna mul ei olnud graafikut ja üleüldse pidi see olema harjutusaeg, ei teadnud ma, mis kell ma lõpetada võiks, veel vähem teadsin ma, mida ma teha võin või ei või ning mäletan, et kui olin juba 12 tundi lastega vahet pidamata olnud, läksin lõpuks alla oma tuppa ja mõtlesin, et no nüüd peaks aitama küll. Hostema küsis, kas nad võivad hostisaga minuga pärast laste magamapanekut rääkima tulla. Lubasin.
Nad tulidki, vägagi viisakalt, hostema veel küsis, kas see on okei, et mu hostisa minu magamistuppa tuleb. Ja nad rääkisid. Sellest, kuidas reedel (ehk päev pärast minu saabumist) sai hostema uue töögraafiku ning tal on pikemad tööpäevad ning neil on vaja lapsehoidmist rohkem, kui au-pairi programm seda lubab (programmis on lubatud max 45 tundi nädalas) ning nad kaalusid kõiki võimalusi, aga nende vajadused on nüüd teised, kui mina pakkuda saan. Lubasid mulle toeks olla ja aidata uut peret otsida ning vabandasid südamest. Ma ei osanudki sellel hetkel muud kosta, kui, et jah, ma saan aru, asjad juhtuvad..
Oleks see kõik nii jäänud, oleks ilmselt paljud asjad teistmoodi olnud. Nii aga see teatavasti ei olnud. Mida päev edasi, seda keerulisemaks läks mul peres olemine, nende suhtumine muutus külmaks ning mult uuriti pidevalt, kas ma olen oma tugiisikuga rääkinud. Ma ei olnud, sest mul ei olnud telefoni ja minu meilidele ta ei vastanud. Lõpuks neljapäeval sain talle kodutelefoniga helistada ning meie vestlus kestis 36 minutit.
Mu tugiisik ütles, et tal on raske mulle uut peret leida, kuna praegune pere räägib minust halvasti. Esimese hooga ma ei saanudki aru, mis ma valesti tegin? Mida üleüldse on võimalik kolme päevaga valesti teha või eeldada, et ma teen, aga ma ei teinud? Vabandusi tuli järjest: Ma ei tegele lastega, ma ei lohuta lapsi, kui nad nutavad, ma ei loe suuremale lapsele raamatut, ma ei vaheta laste mähkmeid. Ja üleüldse olen ma ise ka õnnetu ja vaikne. See tuli nagu välk selgest taevast. Igale vabandusele oli hostema ka näite toonud ning reaalselt, käsi südamel, mitte ükski nendest näidetest ei olnud tõsi. Alguses tundus, et mu tugiisik usub mu hostpere rohkem ning see tegi asja veel raskemaks. Hiljem, kui ta minult küsis, kas ma tunnen ennast sõites ebakindlalt ja ma vastasin, et ma polegi sõitnud USAs, et ma ei tea, ütles ta, et mu hostema oli öelnud, et ma ei oska sõita. Sellest hetkest hakkas mu tugiisik rohkem minu poole hoidma.
Pärast seda kõnet oli mul tunne, et ma pole elusees kedagi niimoodi vihanud, kui neid inimesi üleval korrusel. Mis ma neile teinud olin? Mille pärast oli neil vaja minu õlule süü veeretada, kui ma ei olnudki milleski süüdi? Kuna Reelika ja tema hostpere olid mulle teisipäeval pakkunud, et ma võiks nende juurde kolida (Elavad Stamfordis, NYCst umbes tunni aja kaugusel, eestlasest hostema) kuni pere leidmiseni, küsisingi Reelikat, kas see pakkumine kehtib ja saanud jaatava vastuse, läksin üleskorrusele.
Seal ta istus. Diivanil, rõõmus nägu peas. See sama naine, keda ma arvasin olevat järgmine aasta aega minu parim sõber. Ta küsis, mis mu tugiisik rääkis. Ma vastasin talle külma rahuga, et väga palju asju ja küll ta ise teab, mida. Ta oli vait. Ma küsisin, miks ta valetas? Ta oli jätkuvalt vait. Ma küsisin uuesti, et mis ma talle teinud olen, miks ta minust niimoodi räägib? Ta ohkas, aga oli endiselt vait. Ma tõusin püsti ja küsisin, kas ta saab mu rongijaama viia, ma tahan ära minna. Ta küsis, mis kell ning lubas seda teha. Ma läksin alla, pakkisin oma asjad kokku ja ootasin, et kell tiksuks senikaua kuni minema pidime.
Tõstsin oma kohvrid autosse, läksin tuppa tagasi, kaksikud sõid köögis, tegin neile kummalegi põsele musi ja ütlesin vaikselt, et mäletan neid alati. Nemad polnud milleski süüdi. Kolme aastasele poisile ma ei saanudki head aega öelda, ta viidi teisele korrusele minu lahkumise ajaks. Hostisa kallistas mind ja ütles, et õnn kaasa. Sõitsime hostemaga rongijaama pea täielikus vaikuses. Vahepeal ütles ta mõned laused, aga ma olin liiga apaatne, et talle üldse midagi vastata. Jõudsime kohale. Ta tõstis mu kohvrid kiiresti välja, ütles, et ta ei tohi siin parkida, hõikas veel "Good luck," ja istus autosse tagasi.
Ma olin olnud nädal aega USAs ja ta jättis mu üksinda keset New York Cityt. Ja ta isegi ei küsinud, kuhu ma lähen.
Ta ei küsinud ka hiljem, kas ma jõudsin kohale või kas minuga on kõik korras. Oo ei. Me pole tänase päevani sõnakesti vahetanud. Minu tugiisik saatis samal õhtul Reelikale sõnumi (olin Reelika numbri talle andnud, igaks juhuks), küsis, kas ma olen kohal ja kas minuga on kõik korras. Algas minu kolm nädalat varjupaigas...
Ma pole kogu seda olukorda enam läbi mõelnud, oma peas, ma olen selle konkreetselt ära unustanud. Ma mäletan vahvaid nädalaid Reelikaga, tema perega, aga ma nagu olin tahtlikult unustanud põhjuse, miks ma seal elasin. Ja ilmselt pärast seda blogipostitust teen seda uuesti. Mäletan, kuidas üks teine au-pair kirjutas mulle tormi ajal Facebooki, et vaata, kuidas mul vedas, et ma Staten Islandil enam ei ela, see sai kõige rohkem kahjustada.. mäletan, kuidas teine küsis, kas mu perega on kõik korras ja ma vastasin, et mind ausõna ei huvita ja mäletan, kuidas mind selle eest hukka mõisteti, kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Vabandust, aga kas ma ei peaks? See pidi olema minu unistus, mille nad nädalaga lõhkusid ja ta jättis mu üksi ühte suurimasse linna maailmas, tundmata kordagi huvi, kas ma jõudsin sinna, kuhu tahtsin..
Kas ma usun, et nende põhjus minust loobumiseks oli see, mis nad ütlesid? Ma ei tea. See ei tundu loogiline, et töögraafikut üleöö nii muudetakse, et au-pairi olla ei saa. Nad astusid programmist välja. Selle peale ütles minu praegune hostisa, et ta ei saa sellest aru, et programmi saamine on nii tülikas, võtab palju aega ja raha, miks sealt nädala pärast välja astuda.. Ja ilmselt nende vabandused ja minu maha tegemine oli ka üks osa sellest, et nad trahvirahast pääseksid. Nii palju, kui oma tugiisikult hiljem kuulsin, ei võtnud nad ka lapsehoidjat (nagu nad mulle ütlesid), vaid lapsi hakkas hoidma vanaema. Ilmselt ei olnud see ema lihtsalt valmis oma lapsi kellegi võõra hoolde jätma. Mis see reaalne põhjus oli, ma ei teagi ja ma vist ei tahagi teada. Usun saatusesse ja usun sellesse, et kõik mis teed, tuleb endale ringiga tagasi.
Jah, ma olen õnnelik, et see kõik juhtus, sest tänu sellele on mul praegu maailma parim pere, aga selle aja jooksul nutetud pisaraid ei anna kokku lugeda ka mitte parima tahtmise juures.
Kui aga keegi veel tuleb mulle poole sõnaga ütlema, et ju ma ikka olin ise süüdi, siis seda ma enam andeks ei anna.
Et sul tuju natuke tõsta, siis ma räägin, mis ma unes nägin. :) Ma olin USAs ja sinu aeg selle pere juures oli vist läbi, igaljuhul mina pidin hoidma neid lapsi. Sa sättisid end kuskile välja ja ütlesid, et neil on täna halb tuju ning õhtu võib raskeks kujuneda. Ma veel mõtlesin umbes et "pssshh mis sa vingud, need on ju KÕIGEST lapsed". Kell oli 16.00 kui sa uksest väljusid ja lapsed ma pidin kell 20.00 magama panema, seega mõtlesin, et 4h pole ju pikk aeg. Ma veel mõtlesin, et sa mingi saamatu vms, et mis need lapsed ikka teha saavad. Täiesti uskumatu, mis tralli need lapsed tegid :D Isegi unes ma tean, et sul pole seal iga päev nende lastega lust ja lillepidu. Igaljuhul selleks ajaks, kui mina lapsed magama sain, olin ma paras laip valmis. Ja see oli ainult 4h. Sul olid siin ju vahepeal 13h tööpäevad. Selline vahva unenäoke siis mul :D Sa oled mulle oma tegemistega nii hinge läinud ja ma koguaeg ootan su blogipostitusi ja elan sulle kaasa ning aeg-ajalt mõtlen su peale. Ja nagu näha, siis näen isegi unes :DDDD NOT CREEPY AT ALL
VastaKustutaHaha, issand see pani mu hommikul naerma, kui lugesin ja nüüd uuesti lugedes ikka veel pani. Haha. Aga tegelikult tuleb tunnistada, et 95% ajast nad mul ikka superlapsed. :)
KustutaSa võiks teinekord oma nime alla panna või näiteks mulle Facebookis või meilile kirjutada :)
Ma loodan, et enam keegi ei küsi, mis ikkagi siis juhtus ja mis sai jne. Keda huvitab, siis lugege eelmisi postitusi.
VastaKustutaKallis, ära rohkem neid haavasid lahti rebi :)
See oligi nii-öelda pitser mu südames, et nüüd selle teemaga kõik. :) (L)
KustutaMa alles hiljuti avastasin sinu blogi ning tänaseks olen läbi lugenud kõik blogipostitused ning jälgin huviga igapäevaselt, kas oled midagi uut postitanud. Mulle ääretult meeldib sinu kirjastiil ja loen alati mõnuga neid ja elan kaasa su tegemistele. Ma pole eelnevalt kunagi kommenteerinud, kuid täna tundsin, et võiks. Miks mulle väga meeldib sinu postitusi lugeda ja samastun sinuga paljuski on see, et olin ka ise aasta aega usas au-pair ning ka re-matchis. Seega, ka mina tean mis tunded valdavad sellises olukorras, eriti, kui perekond sinust halvasti räägib, kuigi ise pole midagi teinud ning süsteem toetab pigem host familyt. Väga ääretult nõme olukord ja selline tunne on tõesti, et oled suures laias ilmas ja täiesti üksi jäetud ning keegi ei taha sinu poolt olla. Ka minul vedas ja ma sain endale järgmisena nii toreda pere, kus ma olin kui pereliige ning kellega olen siiani ühenduses (nüüdseks on sellest kolm aastat möödas). Minu arust kogu see kogemus eelneva host perega ainult aitas mul rohkem hinnata teist perekonda, sest vb ma oleks arvanud, et kõik uue perega kaasnev oleks iseenest mõistetav. Ma võiks isegi öelda, et sul vedas, et sa esimese pere juures nii lühikest aega olid ja leidsid sellise fantastilise endale, sest seda vähem negatiivseid kogemusi sul tuli (mina pidasin vastu 3 kuud ebameeldivusi):) Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et see aasta läheb tõesti nii kiirelt ja tõesti tuleb võtta maksimum igast nädalavahetusest, sest olgem ausad, selle nimel au-pairid elavad:) Mina küll ei pikendanud oma aastat, kuid täna võin öelda, et mul on ääretult kahju, et ei teinud seda, sest millal veel saad sa sellise võimaluse? Aga edu sinu tegemistes ning tõesti on mõistlikum selline kogemus selja taha jätta, sest sellised inimesed ei vääri ei sinu mõtteid ega pisaraid. Ole tubli!:)
VastaKustutaWow, oli vist pikk lugemine, isegi mina pole jaksanud neid veel uuesti läbi lugeda, mõtlesin, et kui aasta läbi saab, siis loen. Igal juhul suur-suur aitäh heade sõnade eest, mõnes mõttes oleks isegi tahtnud toetussõnu kuulda siis, kui see rematch kestis, oleksin ennast kindlasti paremini tundnud. Aitäh sellegi poolest, ka praegu kuluvad need väga ära. Nõustun Sinuga selle koha pealt, et kuna esimene pere oli halb, hindasin teist tunduvalt rohkem. Ilmselt oleksin neid ka selleta hinnanud, sest nad tõepoolest on nii nii erilised inimesed. Kogu see kamp. :)
KustutaMa tahaks Sinu kogemusest rohkem kuulda, kui Sulle sobib, seega Sa võiksid mulle kas meilile (minagerli@gmail.com) kirjutada või hoopis Facebookis rääkida (www.facebook.com/gerlipommer).
Päikest! :)
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaÕõh, igatpidi nõme lugu. Aga told u - kõik saab korda. Ma usun, et mõne aja pärast oled Sa selle, vabandust väljenduse eest, pasarahe pärast tänulik. Mõtle, kui nad oleks Su ikka sinna jätnud ja Sa oleks aasta otsa pidanud sellist suhtumist kannatama. Ja samas, olekski ju igav olnud, kui kohe alguses kõik perfektne olnud oleks :D. Ja Sa oled tubli, et selle kõigega hakkama saad :*. Ma oleks arvatavasti kõik pikalt saatnud ja koju tulnud, mind teades.
VastaKustutaElan Sulle endiselt kaasa,
sincerely Yours,
Kata
PS: Ma ei tea mmiks mu Google'i nimi selline on, ma ei oska seda muuta ka :D
Ma olen tegelikult tänulik juba praegu, sest see pere on ikka lihtsalt no nii hea, et kuku pikali. Ja mul oli see pikalt saatmise mõte ka ikka mitmel korral peas, lõpuni välja, tundus, et kuskilt ei tule heledat tulukest.
KustutaNunnu, et kaasa elad, musupai.
PS! See on ilmselt Su mingi lucky-sentence, mida ta nüüd igale poole topib. :D