Gerli Ameerikas: Nii see 22 tuli !

Alustame siis eilsest. Hommikupoolik algas mul juba kell 8, suurest ärevusest ilmselt. Seega oli kogu hommik lihtsalt täiesti vaba, lebotasin mitu tundi. Amee ja Adam tuuseldasid terve hommik sisse-välja, sisse-välja. Tegelesin siis veidi koristusega, sättisin ennast valmis ja pärast väikest arutelu Zuriga otsustasime shoppama minna. No mida muud 4 tundi enne pidu teha on? Kui kodust välja läksin, nägin, et Amee ja Adam olid mulle üllatuse teinud.

Sõitsin Zuri juurde, korjasin ta peale ning läksime Burlingtoni, kus me pole vist kunagi varem nii kiiresti teinud kui seekord. Zuril oli õhtuks pluusi vaja ja võtsime kaks tükki, ta proovis, meile mõlemale meeldisid mõlemad. Ja maksid sama palju. Täitsa lootusetu olukord. Mul siis hakkas igav, hakkasin pildistama ja lollusi tegema. Õnneks läks ikka valik ruttu. Kusjuures, kassapidaja aitas, siin alati müüjad nii toredad, aitavad valida, mis paremini sobib.

Kui pluus ostetud, käisime veel Meijeris, ostsime puuvilju ning siis suund koju. Kell oli 16.40. Hakkasime kohe minu soengut tegema (eelmisel õhtul oli juba tumedaks värvitud), mis tõotas väga kaua aega võtvat. Samal ajal skypesin mina Kellyga, kui Zuri mu juukseid tegi. Kelly oli ka esimene, kes Eesti 00.00 aja järgi mulle õnne soovis, laulis mulle laulukese ja saatis armsa pildi ja teksti. AITÄHHMUSU! Rääkisime veidi ka niisama juttu kuni Kelly lõpuks magama jäi.

Edasi siis sättisime Zuriga mind valmis, lõpuks läks täitsa kiireks juba, aga õnneks jõudsime õigeks ajaks minu valmis (vähemalt minu) ja ma jõudsin ka kõik söögid-asjad laua peale ära panna.

Meikimine alaku!

Neiu valmis

Ja siis hakkasidki külalised tulema. Esimesena saabusid Lidia, Ellen ja Caroline, laulsid mulle ukse peal sünnipäeva laulu veel. Järgmisena tulid Tereza ja Janine. Ja siis lõpuks (kutsusin peole 7-8 vahel) kell 8 saabusid Kim ja Nele. Amee ja Adam olid alguses veel kodus (lapsed toimetati juba reedel vanaisa juurde), aga nõks aja pärast läksid nemad ka linna. Meie tsillisime kodus kuni poole kümneni, sõime-jõime, tantsisime-laulsime, puhusime küünlaid, tegime nalja. Naerda sai küll palju, ma olin väga rahul. Šampuse "kõll-kõlle" tegime ka. Jutumärkides, sest klaasid polnud klaasist. Haha! Šampus oli meil nimega "Andre," pühendusega mu kullakallile vennale seal kodus. Terve õhtu nali oli see, keegi võttis juua, kohe lisati: "Ja toost Andrele, Gerli kullakallile vennale" ja siis ikka, et Andre peaks uhke olema ja nii edasi.

Vasakult Tereza, Caroline, Janine, mina, Zuri, Ellen ja Lidia.
Kim ja Nele polnud veel tulnud selleks ajaks.

Zuri, Janine, Tereza, Caroline

Janine ja pizzaarmastus

Nele, Kim ja Zuri

Janine armastab kaamerat

Janine, Tereza ja Caroline

Brutus oli ka peol

Lidiaga

Janinega

Zuri

Nele

Nele, mina, Kim

Pühendus Andrele

Mu šampanjameister
"Meie Mardiga siin joome šampanjat."

Minu küünlameister

Nele, Kim ja Zuri

Zuri ja Janine tegid mulle naerunäo

Nüüd videod, esimene video on suht vali, hoiatan ette. Point oli laulda sünnipäevalaulu, igaüks omas keeles, aga paramatult oli seltskonnas neli saksa keelt kõnelevat inimest, seega minu meelest ainus, mida sealt kuuleb on "Zum geburtstag viel klück," aga tegelt oli veel portugali keeles ja hispaania keeles ja tšehhi keeles ja inglise keeles ka.

Ja kuna esimeses videos küünlate puhumine untsu läks, siis me pidime selle korduskaadrisse võtma, teine video on siis "my birthday wish and blow the candles."

Edasi siis osa rahvast vahetas riided (mina kaasa arvatud) ning jagasime end autodesse ära ja läksime klubisse. Kui kohale jõudsime, oli too klubi üsna tühi jälle, aga kuna juba meid oli nii palju, siis me hõivasime terve põranda nagu nii ära, polnud vahet.

Keskööni lugesid kõik minuteid ja sekundeid ja Zuri oli esimene, kes siis Ameerika aja järgi 00.00 õnne soovis. Ja siis tehti mulle kambakas, grupikalli, nii armas lihtsalt. Cynthia ja Vanessa liitusid ka meiega klubis. Mingi hetk tuli Matthew ka mulle õnne soovima ja mingid täiesti võõrad kujud klubis soovisid õnne, üks noormees ei tahtnud mul üldse minna lasta, jälgis terve õhtu ja kui teised kõik vetsu läksid ja ma üksi jäin, võttis käest kinni ja viiski tantsima. Lõpuks palus veel mu numbri ka ja kuna ma aru sain, et ma olen üksinda, sest teised ei leidnud mind enam, kirjutasin ruttu numbri ja panin plehku. Haha. Väga naljakas. Lahkusime klubist üllatavalt vara, kuskil ühe ajal, DJ'd vahetusid ja muusika oli siuke, et no anna abi, ei olnud võimalik tantsida selle järgi. Samas oli hea, mul olid jalad nagu nii juba NIIII valusad, et ei tahtnud olla. Mine veel kontsadega klubisse.