Reedene tööpäev oli mul üpris lihtne ja lühike. Hommikul oli Eviel kool, meil Graemega Subway tsill. Lõunal magasid mõlemad, kuna olid päris läbi, hommikul ärkasid varakult ka. Pärast lõunauinakut tuli juba Adami õde meile ning võttis lapsed üle. Mina panin ennast ruttu riidesse ja tõmbasin kodust udu. VABAD PÄEVAD ALGASID!
Käisin pangas ja shoppamas veidi, tänase seisuga on 9 päeva koduni, viimane aeg ruttu kingitusi hankima hakata. Pärast sõitsin siis kinno, kus kohtusin Zuriga ja jooksime suhteliselt saali, mis oli välja müüdud ning teatavasti USAs on ju saalis kes ees, see mees poliitika. Istusime oma kohtadele, sõime oma filmi snäkke ning Lidia tõi mulle Saksamaalt šokolaadi, sest mu kaks lemmikut šokolaadi on justnimelt mõlemad sealt pärit.
Filmiks siis "Fast and Furious 6" (ma mõtlesin tükk aega, kuidas see nimi üldse eesti keeles oli). Zuri ostis meile juba aegsasti eelmüügist piletid ära, nalja polnud, reedel näidati seda filmi meie kinos ei rohkem ega vähem kui 18 korda ja KÕIK seansid olid välja müüdud. Uskumatu. Filmist.. Seekord ei saa filmist midagi eriti rääkida, tean, et Eestis paljud alles lähevad vaatama. Ütlen siis, et film oli super ja ootamatu lõpuga, sest ei olnudki tüüpilist "pahad saavad surma, headus võidab" stsenaariumit. Üks naljakas hetk filmi ajal oli see, kui oli kurb koht ja siis Ellen ütles Zurile, et appi ma hakkan kohe nutma ja vaatas siis Zurit, kes juba lakkamatult nuttis. Haha. Hea variant. Ellen mõtles ka, et aaa.. ei midagi. Haha.
Laupäeva hommikul pidin algselt ühe perega kokku saama, aga meil plaanid muutusid ning olles terve hommiku voodis lebotanud (ärkasin 8.30!!), saatis Zuri mulle kirja, et ta ostis Kings Islandi passi ära. Kings Island on lõbustuspark, suurim ameerika kesk-lääne osas. Ma olin sinna tükk aega minna tahtnud, aga ei ostnud passi ära, sest mõtlesin, et ootan kuniks mu tulevik selge on. Kui Zuri ära ostis, hakkasin siis ka uurima, et palju maksab ja kuidas maksab ja mõtlesin, et ah teen ühe kifti asja veel enne võimalikku äraminekut. Ja ostsin ka. Kuldse pealegi.
Nii saimegi veidi aja pärast Zuriga kokku, käisime McDonaldsis veel enne, kuna Zuril oli kõht tühi ning siis tee lõbustusparki. Esimese hooga ma sain šoki, kui palju seal autosid oli. 5 meie Ülemiste parkla suurust ala oli parkimisalaks ja ilma naljata see oli täiesti täis. 20 minutit otsisime parkimiskohta. Juba eos oli teada, et samasugune möll peab siis seal sees ju ka olema. Vahetasime rõõmsalt oma voucherid kuldpasside vastu, jube jube ilusad on need kaardid sellel aastal ning läksime siis sisse avastama.
Alguses jalutasime veidi ringi, Zuri näitas mulle parki ning siis läksime ühte järjekorda, kus me seisime ei rohkem ega vähem kui kaks ja pool tundi. Ma juba lõpuks hakkasin mõtlema, et kui see seda väärt ka ei ole, siis saan kurjaks. Meid lasti sisse, nägime, kuidas eelmine vagun ära läks, süstis nagu lennuk, tõmbas inimesed plaks vastu istet. Ma juba hakkasin kartma, küsisin, kas ära minna ei saa, Zuri ainult naeris mu üle. Mainin siis ära, et mulle õudsalt meeldivad lõbustuspargid, aga viimasest korrast jäi mul hinge see, kui paha mul oli ja pärast seda ma polegi julgenud kuskile minna. Igal juhul see sõit oli VÄGEV ! See oli kottpimedas, seega midagi ei näinud, ainult tundsin, kuidas pea oli tagurpidi vahepeal ja jalad kuidagi imelikult õhus, haha.
Saanud sealt siis adrenaliinilaksu kätte, läksime uude järjekorda, aga see läks katki. Või tähendab, mingi viga tekkis ja seda hakati uurima, me otsustasime igaks juhuks jalga lasta, surma ka ei taha saada ju. Läksime ühte teise järjekorda, kuhu Zuri esimesena tahtis minna, aga seal oli siis 2+ tundi järjekord ja me otsustasime edasi liikuda. Seekord nägin seda.. Huhh. Mida lähemale järjekord meile jõudis, seda rohkem mul jalad värisema hakkasid. Issand kui õudne. Istusime veel esimesse pinki, kutt tuli neid trakse peale panema, ütlesin, et ma pärandan kogu oma raha talle, ta naeratas ja ütles: "You will love it!" (-Sa hakkad seda armastama.)
Ja nii oligi. See oli veidi teistmoodi, polnud ringi kujuline, seega ühtpidi olime me esimeses pingis, teistpidi viimases ja see tagurpidi sõitmine oli küll jube, siis ma nikastasin oma kaela ka ära, aga no ei, adrenaliin oli ikka laes. Kuna kell oli palju ja väljas pime ning vihma hakkas sadama, otsustasime ära minna. Kõhud olid tühjad ja mina juba mitu päeva jauranud oma kana ja riisi juttu, seega läksime Panda Expressi sööma. Tellisin lõpuks oma valge riisi ja kana, aga no see kana oli nii vürtsine, et ma suht nutsin seda süües, seega jäi riis. Ja see imehea ploomikaste. Nom nom. Õnneküpsise sain ka, elu esimese. Nii tore!
Söögiajal saime ühelt tüdrukult kutse majapeole, aga selgus, et see oli hoopis korter ja et hoopis ühiselamu ja selle peale meil Zuriga käis mõlemal klõnks kõhus, et pagan, need peod lõppevad alati halvasti, et parem mitte. Tulimegi ikka koju ära. Mina veel käisin poes, Brutusele süüa ostmas ja endale hommikusööki.
Kodus vajusin magama ikka erakordselt ruttu. Kella kolme ajal öösel kuulsin, kuidas Brutus teeb ümber mu voodi ringe, aga peale ei julgenud hüpata. Ta enne ei hüppa, kui ma luban. Ja siis ütlesin vaikselt, et no okei, tule ja kohe oli supsti voodis. Me olime kahekesi üksi kodus, kuna Amee-Adam olid Texases ja lapsed Fort Jenningsis, seega ma pakkusin kutsule natuke lähedust. Magasime niimoodi külg külje kõrval hommikuni, Brutus oli väga rahul.
Ärkasin poole kümne ajal, sõime koos hommikust ning ma veidi tsättisin inimestega ning jäin siis uuesti magama ja ärkasin kell 1. Skypesin empsiga ja Andrega ja Egertiga ning siis Zuri juba teatas, et ta valmis ning me läksime jälle välja. Käisime KFC's söömas, kana, haha, minust mingi kana fänn saanud. Kana ja BBQ kaste, appi, see on paradiis. Ma muidugi sõin kolm ampsu jälle ja ülejäänd tuli kaasa, mina ei tea, mis värk on. Igakord on kõht nii tühi, aga kui söögi kätte saan, on kolme ampsu pealt kõht täis. Jamps.
Edasi viis meie tee üllatus-üllatus Kings Islandi. Seekord ilusa ilma tõttu valisime veepargi. Seal lõbustuspark ja veepark koos, aga mõlemad on nii suured, et ühe päeva jooksul mõlemasse ei jõuagi. Käisime mingite tuubidega niisama vee peal sõitmas, torudes, lainetega basseinis ning taolises asjas nagu Jurmalas on, et istud kummi peale ja siis alguses oled torus ning siis tiirled siukses suures alas selle kummiga ja siis imetakse torru sisse nagu tolmuimejasse, haha. Täpselt enne meid oli mingi jama, me pidime tükk aega ootama, naersime juba koos, et me oleme jamade-magnetid, alati enne meid midagi juhtub. Seal oli ikka suur suur draama, ei saanudki aru, kas keegi kukkus tuubi pealt maha või midagi kadus ära vette või misiganes, aga sada inimest toodi kohale ja ei teagi, mis lõpuks sai, aga meie saime igal juhul oma twisterit tegema hakata. Ma naersin terve aja Zuri näo üle, see oli no nii priceless lihtsalt, et kuku pikali. Haha.
Igasugustest torudest ja treppidest väsinud, läksime suurde basseini, kus olid ka lained, aga sai kummi peal olla ja lebotasime seal. Ma arvan, et tund aega lihtsalt tsillisime seal, nii mõnus, see vesi oli soojem ka, kui muidu pargi vesi oli. Veepark pandi kella kaheksast kinni ja siis pidimegi ära minema. Külmaks hakkas ka minema ja pimedaks kiskus, nii et oli täitsa okei.
Kuna ma olin hommikust saadik oma milkshake'st jahunud, läksime Steak&Shake'i ja no ujumisest oli juba kõht ka tühi, seega siis sõime ka. Seal oli täna korralik segadus, ma ootasin oma jäätisekokteili 15 minutit, tavaliselt on kuskil mõne minutiga kohal. Saime söögid kätte, polnud kahvleid, ütlesime, et kuulge, me ei saanud kahvleid, teenindaja vastas, et ou sorry, meil on kahvlid otsas. WHAT??? Ootasime siis neid kahvleid ka veel ning lõpuks teenindaja (üks teine, mitte meie oma) võttis meie laua üle ning tõi meile uue tseki, kust võttis mu kokteili maha, sest ma pidin nii kaua ootama. Zuri oli kadedusest sinine, ütles, et ma olen räige õnneseen. Meenutan siis, et eelmine kord seal teenindaja võttis kogemata mu kokteili summast maha, seega ma 2x järjest tasuta kokteili saanud. Arve oli mul 4,24$. Je-je, I love USA.
Pärast õhtusööki läks Zuri koju ja mina ka koju ja nüüd on mul siuke tühjaks pigistatud sidruni tunne, et aitäh, oli supermeeldiv nädalavahetus, järgnevalt magan 24 tundi järjest. Haha. Muideks, märkasin täna, mis ilm mind veel vahetult enne Eestit ootab. Mine lolliks.. Koju pean jakkide ja asjadega minema, lühikesed riided võin kõik siia jätta. Aga nii kange olen ikka, et ujuma lähen, haha.
Käisin pangas ja shoppamas veidi, tänase seisuga on 9 päeva koduni, viimane aeg ruttu kingitusi hankima hakata. Pärast sõitsin siis kinno, kus kohtusin Zuriga ja jooksime suhteliselt saali, mis oli välja müüdud ning teatavasti USAs on ju saalis kes ees, see mees poliitika. Istusime oma kohtadele, sõime oma filmi snäkke ning Lidia tõi mulle Saksamaalt šokolaadi, sest mu kaks lemmikut šokolaadi on justnimelt mõlemad sealt pärit.
Filmiks siis "Fast and Furious 6" (ma mõtlesin tükk aega, kuidas see nimi üldse eesti keeles oli). Zuri ostis meile juba aegsasti eelmüügist piletid ära, nalja polnud, reedel näidati seda filmi meie kinos ei rohkem ega vähem kui 18 korda ja KÕIK seansid olid välja müüdud. Uskumatu. Filmist.. Seekord ei saa filmist midagi eriti rääkida, tean, et Eestis paljud alles lähevad vaatama. Ütlen siis, et film oli super ja ootamatu lõpuga, sest ei olnudki tüüpilist "pahad saavad surma, headus võidab" stsenaariumit. Üks naljakas hetk filmi ajal oli see, kui oli kurb koht ja siis Ellen ütles Zurile, et appi ma hakkan kohe nutma ja vaatas siis Zurit, kes juba lakkamatult nuttis. Haha. Hea variant. Ellen mõtles ka, et aaa.. ei midagi. Haha.
Laupäeva hommikul pidin algselt ühe perega kokku saama, aga meil plaanid muutusid ning olles terve hommiku voodis lebotanud (ärkasin 8.30!!), saatis Zuri mulle kirja, et ta ostis Kings Islandi passi ära. Kings Island on lõbustuspark, suurim ameerika kesk-lääne osas. Ma olin sinna tükk aega minna tahtnud, aga ei ostnud passi ära, sest mõtlesin, et ootan kuniks mu tulevik selge on. Kui Zuri ära ostis, hakkasin siis ka uurima, et palju maksab ja kuidas maksab ja mõtlesin, et ah teen ühe kifti asja veel enne võimalikku äraminekut. Ja ostsin ka. Kuldse pealegi.
Nii saimegi veidi aja pärast Zuriga kokku, käisime McDonaldsis veel enne, kuna Zuril oli kõht tühi ning siis tee lõbustusparki. Esimese hooga ma sain šoki, kui palju seal autosid oli. 5 meie Ülemiste parkla suurust ala oli parkimisalaks ja ilma naljata see oli täiesti täis. 20 minutit otsisime parkimiskohta. Juba eos oli teada, et samasugune möll peab siis seal sees ju ka olema. Vahetasime rõõmsalt oma voucherid kuldpasside vastu, jube jube ilusad on need kaardid sellel aastal ning läksime siis sisse avastama.
 |
| Pildistasin üles, kus vahes meie auto on, juhuks, kui meelest ära läheb |
 |
| Mu uhke kuldpass. Sädeleb päris mõnusalt |
 |
| JA SIIN MA OLEN ! |
Saanud sealt siis adrenaliinilaksu kätte, läksime uude järjekorda, aga see läks katki. Või tähendab, mingi viga tekkis ja seda hakati uurima, me otsustasime igaks juhuks jalga lasta, surma ka ei taha saada ju. Läksime ühte teise järjekorda, kuhu Zuri esimesena tahtis minna, aga seal oli siis 2+ tundi järjekord ja me otsustasime edasi liikuda. Seekord nägin seda.. Huhh. Mida lähemale järjekord meile jõudis, seda rohkem mul jalad värisema hakkasid. Issand kui õudne. Istusime veel esimesse pinki, kutt tuli neid trakse peale panema, ütlesin, et ma pärandan kogu oma raha talle, ta naeratas ja ütles: "You will love it!" (-Sa hakkad seda armastama.)
Ja nii oligi. See oli veidi teistmoodi, polnud ringi kujuline, seega ühtpidi olime me esimeses pingis, teistpidi viimases ja see tagurpidi sõitmine oli küll jube, siis ma nikastasin oma kaela ka ära, aga no ei, adrenaliin oli ikka laes. Kuna kell oli palju ja väljas pime ning vihma hakkas sadama, otsustasime ära minna. Kõhud olid tühjad ja mina juba mitu päeva jauranud oma kana ja riisi juttu, seega läksime Panda Expressi sööma. Tellisin lõpuks oma valge riisi ja kana, aga no see kana oli nii vürtsine, et ma suht nutsin seda süües, seega jäi riis. Ja see imehea ploomikaste. Nom nom. Õnneküpsise sain ka, elu esimese. Nii tore!
Söögiajal saime ühelt tüdrukult kutse majapeole, aga selgus, et see oli hoopis korter ja et hoopis ühiselamu ja selle peale meil Zuriga käis mõlemal klõnks kõhus, et pagan, need peod lõppevad alati halvasti, et parem mitte. Tulimegi ikka koju ära. Mina veel käisin poes, Brutusele süüa ostmas ja endale hommikusööki.
Kodus vajusin magama ikka erakordselt ruttu. Kella kolme ajal öösel kuulsin, kuidas Brutus teeb ümber mu voodi ringe, aga peale ei julgenud hüpata. Ta enne ei hüppa, kui ma luban. Ja siis ütlesin vaikselt, et no okei, tule ja kohe oli supsti voodis. Me olime kahekesi üksi kodus, kuna Amee-Adam olid Texases ja lapsed Fort Jenningsis, seega ma pakkusin kutsule natuke lähedust. Magasime niimoodi külg külje kõrval hommikuni, Brutus oli väga rahul.
Ärkasin poole kümne ajal, sõime koos hommikust ning ma veidi tsättisin inimestega ning jäin siis uuesti magama ja ärkasin kell 1. Skypesin empsiga ja Andrega ja Egertiga ning siis Zuri juba teatas, et ta valmis ning me läksime jälle välja. Käisime KFC's söömas, kana, haha, minust mingi kana fänn saanud. Kana ja BBQ kaste, appi, see on paradiis. Ma muidugi sõin kolm ampsu jälle ja ülejäänd tuli kaasa, mina ei tea, mis värk on. Igakord on kõht nii tühi, aga kui söögi kätte saan, on kolme ampsu pealt kõht täis. Jamps.
Edasi viis meie tee üllatus-üllatus Kings Islandi. Seekord ilusa ilma tõttu valisime veepargi. Seal lõbustuspark ja veepark koos, aga mõlemad on nii suured, et ühe päeva jooksul mõlemasse ei jõuagi. Käisime mingite tuubidega niisama vee peal sõitmas, torudes, lainetega basseinis ning taolises asjas nagu Jurmalas on, et istud kummi peale ja siis alguses oled torus ning siis tiirled siukses suures alas selle kummiga ja siis imetakse torru sisse nagu tolmuimejasse, haha. Täpselt enne meid oli mingi jama, me pidime tükk aega ootama, naersime juba koos, et me oleme jamade-magnetid, alati enne meid midagi juhtub. Seal oli ikka suur suur draama, ei saanudki aru, kas keegi kukkus tuubi pealt maha või midagi kadus ära vette või misiganes, aga sada inimest toodi kohale ja ei teagi, mis lõpuks sai, aga meie saime igal juhul oma twisterit tegema hakata. Ma naersin terve aja Zuri näo üle, see oli no nii priceless lihtsalt, et kuku pikali. Haha.
Igasugustest torudest ja treppidest väsinud, läksime suurde basseini, kus olid ka lained, aga sai kummi peal olla ja lebotasime seal. Ma arvan, et tund aega lihtsalt tsillisime seal, nii mõnus, see vesi oli soojem ka, kui muidu pargi vesi oli. Veepark pandi kella kaheksast kinni ja siis pidimegi ära minema. Külmaks hakkas ka minema ja pimedaks kiskus, nii et oli täitsa okei.
Kuna ma olin hommikust saadik oma milkshake'st jahunud, läksime Steak&Shake'i ja no ujumisest oli juba kõht ka tühi, seega siis sõime ka. Seal oli täna korralik segadus, ma ootasin oma jäätisekokteili 15 minutit, tavaliselt on kuskil mõne minutiga kohal. Saime söögid kätte, polnud kahvleid, ütlesime, et kuulge, me ei saanud kahvleid, teenindaja vastas, et ou sorry, meil on kahvlid otsas. WHAT??? Ootasime siis neid kahvleid ka veel ning lõpuks teenindaja (üks teine, mitte meie oma) võttis meie laua üle ning tõi meile uue tseki, kust võttis mu kokteili maha, sest ma pidin nii kaua ootama. Zuri oli kadedusest sinine, ütles, et ma olen räige õnneseen. Meenutan siis, et eelmine kord seal teenindaja võttis kogemata mu kokteili summast maha, seega ma 2x järjest tasuta kokteili saanud. Arve oli mul 4,24$. Je-je, I love USA.
 |
| Mul on siuke nägu peas nagu oleks mitu tundi nutnud, haha |
 |
| Vot sellised kokteilid meil seal |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar