Teisipäeval alustasin tööd kell 12, oli küll mõnus. Lastega oli tsill, nad nägid välja nagu kaksikud (pilt all pool). Tööpäevas midagi erilist ei juhtunud, õhtul oli jooksuring ja pärast seda vajusin lihtsalt magama. Kui uuesti üles ärkasin, oli kõht kohutavalt tühi ja nii peksin Zuri kell 10 õhtul kodust välja, et lähme nüüd sööma. Läksimegi, Steak and Shake'i, kus saime ülimõnusa teeninduse osaliseks ja palju palju nalja kah.
VIDEO mu rallimehest. Isegi ei vaata, kuhu sõidab, ainult läheb...
Kolmapäevane vaba päev võeti mult kibekähku ära, kui Amee hommikul sõnumi saatis, kas saaksin lastega olla. No mis mul üle jäi, veetsin siis mõne aja voodis ja siis tööd tehes. Viisin Evie trenni, käisime Graemega poes, parklas jooksime Ameega kokku, aga kutt jäi ikka mulle. Pärast koju, jooksuring, puuviljad sisse, uni peale ning magasin juba pool seitse õhtul ning ärkasin hommikul 6.40.
Neljapäeval alustasin hommikul kell 7, just kui nagu poleks pidanud enam unine olema, aga no endiselt, täiesti sosu. Laste lõunauinaku ajal pakkisin oma asju, vaikselt vaikselt peab hakkama välja kolima ja kuigi see ilmselt saab keeruline olema, saab see kindlasti tunduvalt lihtsam olema kui Assakult Pääskülla ja Pääskülast Assakule. Oma kilakola saan pakitud küll. Ja edukalt. Küll see isa veel näeb! Haha.
Õhtul sain veidi varem minema, käisin ühes kohas uurimas, kuhu saab oma riided viia, aga see oli täis ja seal ei tahetud mu kraami vastu võtta. Mingi päev lähen proovin ühte teise, äkki seal võetakse. Ei tahaks ära ju ka nagu visata.
Kuna Zuri mu kõnedele ei vastanud ja ma ta maja juures olin, sõitsin siis lambist sinna ja vajusin sisse. Nagu nii Zuri hostvanemad on mul hetkel toetavamad kui mu enda omad, seega seal hea olla. Nad hakkasid just õhtust sööma, seega meie lasime jalga ja käisime uuesti Steak and Shake's. Elu kiireim söömine, kuigi teenindajad keerasid siukest jama kokku. Esiteks polnud mu friikatel juustu ja peekonit, saatsin tagasi. Pandi see juurde, toodi mingid küpsetatud oad mulle. Saatsin tagasi, et ma pole tellinud siukest asja. Kahvlid unustati tuua, tseki pealt oad unustati maha võtta. Jeerum. Läksime siis maksma, tuli teine kutt, et ta võtab oad maha, andis tseki, no oad peal ju. Ütlesin siis, et oad on ikka siin, vabandas, et võtab ära ja sattus siis ära võtmisega nii hoogu, et võttis kõik asjad ära ja ma pidin 5 dollarit maksma. Mul ei olnud enam aega temaga kakelda ka, maksin ära ja kogu moos. Haha.
Edasi läksime kinno, kus pidime jälle natuke kaklema onudega, sest nelja makstud pileti asemel oli meil kolm piletit. Lõpuks saime oma viimase ka kätte ja jooksime siis saali. Tänaseks filmiks "Hangover 3," mille kohta ma ei oskagi midagi öelda. Kui ma kuulsin, et sellel filmil tuleb kolmas osa, olin väga skeptiline ja ütlesin, et kolm korda ei saa sama asi naljakas olla. Ja mul oli õigus. Kuidagi otsene point filmis puudus, see nn blackout, mis selle filmi puhul iseloomulik on. Naerda sai, aga sisu jäi lahjaks. Lõpus aga näidati uut osa ja see tähendas, et neljas osa tuleb kindlasti. See aga esimese kahe minuti jooksul tundus supernaljakas, jällegi. Nii, et jään ootama.
Kuna sel nädalal on kõikide heade filmide järjed kinno tulemas, on homme jälle kinopäev. Mul ees ootamas pea viis puhkepäeva, seega hip-hip hurrei ja lähme tähistama!
Pealkirjaga seondult.. Oeh. See situatsioon programmiga ajab mind hulluks. Tõsi on see, mida kõik au-pairid ütlevad, et ega sisuliselt pole mitte mingit vahet, mis programmiga USAsse tulla, kui Sa oled jamas, siis kaovad ühtmoodi kõik toed ära. Minul on jama jama otsa lihtsalt, esiteks siis see, et ma olen rematchis, teiseks see, et ma pole tavalises rematchis, sest ma saan pere juurde alles juuni lõpus minna, kolmandaks see, et leidsin pere, aga neil ei lasta au-pairi võtta, kuna tugiisikut selles linnas pole, kuhu nad kolivad, neljandaks taheti mult esimese pere iseloomustust minu kohta, no palun väga, minge küsige, ma ei mäleta selle naise nimegi enam, viiendaks oli mul probleem koolitundidega, võtsin siis online kursuse, et tunnid täis saaks, täna selgus, et aga vot USA valitsus on korrektuurid teinud ja kõiki online kursuseid enam ei saagi võtta, kaasa arvatud minu oma. Võite kindlad olla, et väga mitu korda tahtsid mul tugiisikule kirjutatud kirjas igasugused inetud sõnad tulla. Lõpuks kirjutasin talle konkreetselt, et MIND ei koti, et nemad mingeid muudatusi teevad, MINUL ON tunnid täis ja ausõna mul on väga pohhui, mida nad arvavad. Täiesti lõpp... Ei tea, palju sittasid uudiseid ma veel saama peaks, et ma aru saaks, et Jumal saadab mulle märke, et tüdruk, mine koju ära..
VIDEO mu rallimehest. Isegi ei vaata, kuhu sõidab, ainult läheb...
 |
| Meil oli täpselt sama arve, pole kunagi varem juhtunud, jeeee |
Kolmapäevane vaba päev võeti mult kibekähku ära, kui Amee hommikul sõnumi saatis, kas saaksin lastega olla. No mis mul üle jäi, veetsin siis mõne aja voodis ja siis tööd tehes. Viisin Evie trenni, käisime Graemega poes, parklas jooksime Ameega kokku, aga kutt jäi ikka mulle. Pärast koju, jooksuring, puuviljad sisse, uni peale ning magasin juba pool seitse õhtul ning ärkasin hommikul 6.40.
Neljapäeval alustasin hommikul kell 7, just kui nagu poleks pidanud enam unine olema, aga no endiselt, täiesti sosu. Laste lõunauinaku ajal pakkisin oma asju, vaikselt vaikselt peab hakkama välja kolima ja kuigi see ilmselt saab keeruline olema, saab see kindlasti tunduvalt lihtsam olema kui Assakult Pääskülla ja Pääskülast Assakule. Oma kilakola saan pakitud küll. Ja edukalt. Küll see isa veel näeb! Haha.
Õhtul sain veidi varem minema, käisin ühes kohas uurimas, kuhu saab oma riided viia, aga see oli täis ja seal ei tahetud mu kraami vastu võtta. Mingi päev lähen proovin ühte teise, äkki seal võetakse. Ei tahaks ära ju ka nagu visata.
Kuna Zuri mu kõnedele ei vastanud ja ma ta maja juures olin, sõitsin siis lambist sinna ja vajusin sisse. Nagu nii Zuri hostvanemad on mul hetkel toetavamad kui mu enda omad, seega seal hea olla. Nad hakkasid just õhtust sööma, seega meie lasime jalga ja käisime uuesti Steak and Shake's. Elu kiireim söömine, kuigi teenindajad keerasid siukest jama kokku. Esiteks polnud mu friikatel juustu ja peekonit, saatsin tagasi. Pandi see juurde, toodi mingid küpsetatud oad mulle. Saatsin tagasi, et ma pole tellinud siukest asja. Kahvlid unustati tuua, tseki pealt oad unustati maha võtta. Jeerum. Läksime siis maksma, tuli teine kutt, et ta võtab oad maha, andis tseki, no oad peal ju. Ütlesin siis, et oad on ikka siin, vabandas, et võtab ära ja sattus siis ära võtmisega nii hoogu, et võttis kõik asjad ära ja ma pidin 5 dollarit maksma. Mul ei olnud enam aega temaga kakelda ka, maksin ära ja kogu moos. Haha.
 |
| Ahhh lemmik |
Edasi läksime kinno, kus pidime jälle natuke kaklema onudega, sest nelja makstud pileti asemel oli meil kolm piletit. Lõpuks saime oma viimase ka kätte ja jooksime siis saali. Tänaseks filmiks "Hangover 3," mille kohta ma ei oskagi midagi öelda. Kui ma kuulsin, et sellel filmil tuleb kolmas osa, olin väga skeptiline ja ütlesin, et kolm korda ei saa sama asi naljakas olla. Ja mul oli õigus. Kuidagi otsene point filmis puudus, see nn blackout, mis selle filmi puhul iseloomulik on. Naerda sai, aga sisu jäi lahjaks. Lõpus aga näidati uut osa ja see tähendas, et neljas osa tuleb kindlasti. See aga esimese kahe minuti jooksul tundus supernaljakas, jällegi. Nii, et jään ootama.
Kuna sel nädalal on kõikide heade filmide järjed kinno tulemas, on homme jälle kinopäev. Mul ees ootamas pea viis puhkepäeva, seega hip-hip hurrei ja lähme tähistama!
Pealkirjaga seondult.. Oeh. See situatsioon programmiga ajab mind hulluks. Tõsi on see, mida kõik au-pairid ütlevad, et ega sisuliselt pole mitte mingit vahet, mis programmiga USAsse tulla, kui Sa oled jamas, siis kaovad ühtmoodi kõik toed ära. Minul on jama jama otsa lihtsalt, esiteks siis see, et ma olen rematchis, teiseks see, et ma pole tavalises rematchis, sest ma saan pere juurde alles juuni lõpus minna, kolmandaks see, et leidsin pere, aga neil ei lasta au-pairi võtta, kuna tugiisikut selles linnas pole, kuhu nad kolivad, neljandaks taheti mult esimese pere iseloomustust minu kohta, no palun väga, minge küsige, ma ei mäleta selle naise nimegi enam, viiendaks oli mul probleem koolitundidega, võtsin siis online kursuse, et tunnid täis saaks, täna selgus, et aga vot USA valitsus on korrektuurid teinud ja kõiki online kursuseid enam ei saagi võtta, kaasa arvatud minu oma. Võite kindlad olla, et väga mitu korda tahtsid mul tugiisikule kirjutatud kirjas igasugused inetud sõnad tulla. Lõpuks kirjutasin talle konkreetselt, et MIND ei koti, et nemad mingeid muudatusi teevad, MINUL ON tunnid täis ja ausõna mul on väga pohhui, mida nad arvavad. Täiesti lõpp... Ei tea, palju sittasid uudiseid ma veel saama peaks, et ma aru saaks, et Jumal saadab mulle märke, et tüdruk, mine koju ära..
Ei tule head ilma halvata. Pea püsti ja varsti on kõik jälle kõige vingemas korras, kindlalt! ;)
VastaKustutaMul on pea nii nii püsti, kas Sa ei näe sealt vää?? :))
KustutaAga aitäh heade sõnade eest. :)
"Nagu nii Zuri hostvanemad on mul hetkel toetavamad kui mu enda omad"
VastaKustuta... Kuidas seda lauset mõistma peaks? :O Oled oma hostvanematega tülis või ei saa enam läbi?
PS Küll kõik läheb nii nagu peab ;) Ju siis on saatusel mingid omad plaanid sinuga.
Ei ole tülis ja saame väga hästi läbi, aga nad ei ole sellised inimesed, kes viitsiks minuga arutada mu peresid ja kogemusi ja asju, Zuri hostvanemad on just sellised rohkem jutustajad.
KustutaAitäh :)