Neli lõbusat päeva

Neljapäeval oli meil Elleniga üsna tavaline päev, tema oli lastega rannas, mina päevitasin ja ujusin kodus, sest ei viitsinud hommikul nii vara ärgata. Sain omale mõnusa jume peale, selle ühe terve päeva päevitamisega, mõnus. Õhtul oli meil perega õhtusöök ja siis viis Ellen mu Lidia juurde, sest nad läksid perega matkama ja ma ei saanud sinna kauemaks jääda. Lidia juures esimese asjana vaatasime tema hostisaga filmi, tükk aega valisime, lõpuks sai filmiks "42." Olin seda varem näinud, aga nemad ei olnud ja minu jaoks oli okei uuesti vaadata. Pisut enne selle lõppu tuli Lidia hostema ka koju ning ehitasime siis mulle magamiskohta ja siis jutustasime Lidiaga poole ööni ja läksime magama.

Reede hommikul äratas mind mu madratsi peal hüppav 5-aastane Bella. Küsis, kust ma pärit olen ja kauaks ma jään, ütles, et mu küüned meeldivad talle ja nii edasi. Reede oli koristaja päev ja seega samal hetkel tegelikult ärkasingi üles, enam magama ei jäänud. Ilmselgelt oli see liiga vara. Otsustasime siis esialgu välja hommikust sööma minna, aga lõpuks võtsime topsi sees krõbinad ja piima kaasa ning läksime hoopis Kings Islandile. Seekord tegime retke kõikidele nendele atraktsioonidele, kus me polnud varem käinud ehk need, mida pidasime liiga hirmsaks, et minna.

Näiteks Drop Tower, mis viib 96 meetri kõrgusele ja laseb siis 108km/h kiirusega vastu maad. Lõpus muidugi püüab kinni, aga alguses on vabalaskumine. Huuuhhh. Ma kartsin seda ikka tükk aega, aga nüüd olen täiega sillas, väga lahe!

Ja siis Delirium, mis tegelikult ei tundugi õudne, aga Zuri kogu aeg ütles, et see paneb pea valutama, seega ei julgenud varem minna. Istutakse ringis, see pulk liigub üles-alla ning keerleb samal ajal. Minu meelest väga kift.

Ja muidugi lõpetuseks pidime ikkagi oma DiamondBacki kohustusliku sõidu ka tegema. Lidia küll vandus pärast esimest korda, et ta enam kunagi ei lähe sinna, aga meelitasin ikka kaasa ja pärast teist korda oli ta tunduvalt optimistlikum kolmanda korra suhtes. Panen pildid ka sellest otse alla tulekust, mis mu lemmikosa selle atraktsiooni juures on. Kusjuures, sõidukiirus on 130km/h sel hetkel. Juhhuuu!!

Lahkusime pargist veidi enne kella kahte ja läksime Kenwoodi, käisime iHopis lõunat söömas ning siis suundusime Kenwoodi kaubanduskeskusesse, aga millegi pärast olime mõlemad väsinud ja loiud ja shoppamisest ei tulnud midagi välja. Läksime hoopis koju tagasi. Ahjaa, tee peal käisime toidupoes ja McDonaldsist külmasid jooke ostmas, nii head joogid seal suvel lihtsalt, igasugused smuutid ja limonaadid ja jäätisekokteilid.

Õhtul vaatasime koos filme, tegime oma filmiõhtu. Aa, ei enne me jäime koos diivanil magama ja siis vaatasime filmi. "Divorce invitation" oli meie esimene film, mille point minu meelest oli armas, kuidas armumine ja armastus on erinevad asjad ning kuidas vana arm iial ei roosteta, aga Lidia vihkab filme, kus mingi petmine käib ja talle ei meeldinud üldse. Minu meelest oli väga okei. Pärast seda vaatasime õudukat, võinoh pooleldi õudukat "Premonition," oli ka täitsa mõnus film. Veidi segane oli, kuna palju asju juhtus samal ajal, aga muidu oli hea.

Laupäeval magasin poole üheni. Või isegi kauem, jumal teab ning hakkasin kohe peoks sättima. Teel sinna käisime veel Krogeris poes ning kohale jõudes olin esimene. Lidia oli ka, aga ta läks üsna ruttu ära. Sõime Terezaga (tema juures pidu toimus) lavaširulle ning rääkisime juttu, kogemusi peredest ja reeglitest ja kogu sellest kremplist, mis meie programmis toimub. Hiljem tulid Kim, Zuri ja Theresa ka ning siis tuli veel Raquel ja veelgi hiljem tuli Collin ka. Pidu ise oli selles mõttes igav, et meie Terezaga olime ainsad, kes tõesti funnisid ning päris mitu sellist imelikku juhtumit oli, kus ma kätega peast kinni hoidsin ja mõtlesin, et ohhh bitch please.

Tereza

Kim

Theresa, mina, Kim

Tereza läks suuremate kokteilide peale üle

Tereza, Raquel ja mina

Selline kino on Terezal kodus

Siis kui mu tennised veel valged olid.. täna pole neist midagi järgi.

Naised baarileti ääres, babababaaram

Kim läheb kolme nädala pärast koju :((

Ja siuke piljard ja baar on Terezal ka kodus

Mingi hetk, ma isegi ei tea, mis kell see olla võis, kutsus Collin minu ja Tereza linna, et lähme peole. No sellist asja ma endale kaks korda öelda ei lase, läksimegi peole. Alguses läksime mingite kuttide korterisse, kes olid Collini sõbrad, seal olid Sam, Dan ja Ross, ma ei tea, kas keegi oli veel. Üks kutt oli veel, aga tema nime ma ei mäleta. Soojendasime seal ja läksime siis autoga kesklinna, mingisse baari nimega Neon's. See oli megalt rahvast täis, aga meil oli ka väga lõbus. Dan oli üks SUPER armas must poiss, aga nagu ikka paramatus on - kui on nunnu, on gei. Nii ka temaga. Vähemalt nalja sai meil õhtu jooksul rohkem kui terve aasta jooksul kokku ning pulmaplaanidki said paika pandud, ikka selle õilsa eesmärgi nimel, et ma USAsse saaks jääda. Haha.

Edasi jalutasime me paar tänavat kuskile suunas ja läksime klubisse, mis polnudki nagu päris klubi, kõik tantsisid küll, aga polnud pime ja muusika oli ka siuke 80ndad-90ndad, vanad lood. Väga äge koht oli ja veel ägedam oli seal olla sellise suure "oma kuttide" seltskonnaga, siis ei olnud mingeid ligitikkujaid ega ebameeldivaid olukordi. See klubi-pubi-misiganes pandi aga kinni varakult (nagu USAs ikka kombeks) ja siis me jalutasime kõik koos autoni ja sõitsime tagasi korterisse, kus alguses olime. Olnud oma purjus sõbranna edukalt magama pannud, rääkisime veel teistega pikalt juttu ja pool viis hommikul lõpuks jäin mina ka koos koeraga tudule. Väga armas.

Hommikul ärkasin 9.20 Lidia sõnumi peale, sest ma magasin telefon peos, jumal teab miks. Igal juhul siis oli uni läinud (tegelikult ei olnud, aga uuesti magama ka ei jäänud) ning õnneks tuli Collin üsna pea uurima, kas ma olen elus ja nii läksidki kogu korteri kutid tööle ning Collin tõi minu ja Tereza Lovelandi tagasi. Sõime koos hommikust ja siis tõi Tereza mu Lidia juurde.

Lidia juures veetsin mõne aja täiesti lebotades, skypesime empsiga ja siis skypesin veel ühe uue perega, kes olid väga väga lahedad. Olnud mõne aja rääkinud, küsisid nad, kas ma kogu aeg naeratan? Ütlesin, et jah, ma olen happy person, aga tegelikult on see naljakas, sest see viimase kuu aja jooksul kolmas kord, kui mult küsitakse, kas ma olen kogu aeg nii rõõmus ja naeran. Armas kompliment iseenesest.

Õhtupoole läksime Lidiaga õhtust sööma, käisime veidi shoppamas (rohkem lolli mängimas) ning siis läksime kinno. Kohtusime seal Evaga (Saksamaalt) ja Svenjaga, kes on ka Saksamaalt, aga uus tüdruk meie clusteris. Väga väga armas tüdruk on. Käisime vaatamas filmi "To do list." No see kvalifitseerub selle aasta "minu vaarika" listi. Päris halb. No kohe päris halb. See oli nagu mingi halb nali kuumast pirukast. Isegi naljad ei olnud naljakad. Point ei olnud naljakas, pointi tegelikult üldse ei olnud. No täitsa halb. Ma ei saa üle.

Ja kuna mu "avalik saladus" on juba päris avalik, siis ma võin sellest siia ka kirjutada, et põhjus, miks ma Elleni ja Lidia juures olen elanud, on selles, et mu hostpere viskas mu majast välja. Võinoh, nad tegelikult ütlesid mulle laupäeva hommikul, et nad lähevad reedel puhkusele (kuhu nad kutsusid nii minu, Zuri kui ka mu sugulase) ja mina ei ole enam oodatud ja see on imelik, kui ma nende majja jään, et koligu ma välja. Ma kolisin pühapäeval välja, see oli lihtsam nii emotsionaalselt kui ka logistiliselt. Lastega nad mul hüvasti jätta ei lubanud. Ja rohkem ma sellel teemal arutleda ei taha ega viitsi, lihtsalt nii kõrini nendest kahepalgelistest ameeriklastest.