Hotelli personal oli väga sõbralik ning pärast väikest ootamist lasti meid meie tuppa. See oli lihtsalt imeilus! Kaks suurt voodit, väga ilus tuba ning makk, kus sai iPodi laadida. Ma oma laadija muidugi unustasin koju, seega ma olin jube rahul, et see seal oli. Sain aku täis, samuti saime diskot teha seal ise. Kuna ilm oli ilus, panime lühikesed riided selga ja läksime ruttu randa. Lained olid megasuured, rannas lehvis punane lipp ning vees ei olnud mitte kedagi. Vaikselt hakkasid üksteise järel kõik minema ning lõpuks oli rahvast päris palju. Ka meie käisime laineid püüdmas, megamõnus oli, soolane, aga mõnus.
Kui olime mõlemad veest välja saanud ja ennast mugavalt päevitama asutanud, hakkas vihma sadama. Mitte natukene tibutades, vaid paduvihma. Alguses mõtlesin, et no palju ma ikka märjemaks saan ja ei liigutanud ennast, aga ühel hetkel märkasin, et pilved on pikalt ning me panime rätikute varjus kähku jooksu. Hea oli, et panime, vihma sadas kuni järgmise hommikuni.
Hotellis siis pesu ja lebotamine, see üks päev oligi meil selline nii-öelda patareide laadimine. Niivõrd-kuivõrd see võimalik oli. Mõne tunni pärast läksime South Beachile ringi vaatama, süüa otsima ja elu uurima. Paraku nii mulle kui ka emale see koht eriti muljet ei jätnud. Rand oli äge, iseenesest elu sellel ühel peatänaval ka, aga muidu oli see koht nagu sada muud maa peal. Millegi pärast olen väiksest peale arvanud, et Miami, see peab midagi erilist olema. Iseenesest muidugi, me ei käinud Miami kesklinnas, me olime ainult South Beachil ning meil sadas vihma, aga ikkagi, pettumust oli tunda.
Hotellis läksime üsna vara magama, mina vist tudusin juba enne kaheksat. Hommikul oli äratus 5.30, kella kuuest oli meil juba takso järgi ning teekond lennujaama võis alata. Ahjaa, tegelikult oli hotellis lennujaamatransfeer, aga see hakkas alles kella 7st sõitma, järjekordne pettumus meie jaoks. Meie kui juba reisigurud, vaatame hotelli valides alati need asjad ära, mis olulised on ja sel hetkel sai valides ka määravaks lennujaamatransfeeri olemasolu. Oli küll olemas, aga kasu sellest ikka polnud, seega pidime takso võtma. Ja see pole USAs just eriti odav.
Lennujaama jõudes ootas meid turvakontroll ja nagu me sinna läksime, tuli kohe üks turvanaine meiega rääkima. Ma jõudsin juba ma ei tea mida mõelda, aga tegemist oli üksnes klienditeeninduse kontrolliga ehk meie olime 50ndad järjekorras ja paberil oli kellaaeg ning pidime jälgima, mis kell turvakontrolli jõuame. Jõudsime 25 minutit hiljem, ütlesin kohe turvamehele rõõmsalt, et heeeeii 50 inimest juba läbi käinud. Korraks naeratas küll selle peale.
Edasi käisime McDonaldsis hommikust söömas, ema sõi putru ja mina pannkooke. McDonaldsis. Olete enne näinud sellist nalja? Mina ei olnud. Edasi jalutasime oma väravasse ja jäime ootama. Kui hakati pardale laskma, võeti meie käsipagasid jälle ära ja meie taga olevad naised hakkasid rääkima, kuidas neil varastati kohvrist kaamera ära. Empsil muidugi jälle must stsenaarium juba käis, meie arvutid olid meil ju ka mõlemal seal käsipagasis ja kui ta veel jõudis mõelda, et isa GPS on ka seal, siis oli see stsenaarium juba nii must, et ma peaaegu hakkasin ise ka uskuma, et kõik on pekkis. Õnneks GPS oli tal siiski käekotis ja see tegi ta tuju juba palju paremaks, pohhui see arvuti, peaasi, et isa asi olemas on. Haha.
Õhku tõusime kenasti, maandusime kenasti Charlottes. Pidime edasi lendama sama lennukiga, seega alguses öeldi, et me jääme lennukisse, siis öeldi, et minge ikka välja ja siis öeldi, et värav muutub ära, minge mujale. Ema tahtis minna pagasit vaatama, et äkki saadetakse meie käsipagasid sinna (kätte neid meile enam ei antudki), aga ei saadetud, seega läksime üles tagasi napilt enne peale laskma hakkamist.
Turvakontrolli järjekorras hakkas üks turvameestest meiega juttu rääkima, kuna mul oli sombreero kaelas ja ta siis uuris, et kuidas mul läheb ja kuhu ma lähen ja ma seletasin, et tegelikult Miami 30st kraadist Chicago -5 kraadi juurde eriti ei kisu. Ta ütles, et loodab, et mul on ikka mingi muu müts ka kaasas, kui sombreero ja ma pidin tõdema, et ei ole, aga me jõudsime mõlemad järeldusele, et küllap sellest ikka jätkub. (Lihtsalt vahemärkusena, kas te olete IIALGI Eestis turvainimesega niimoodi nalja visanud lennujaamas?!)
Järjekord lennukisse saamise ukse juures venis ja venis, kell tiksus ja tiksus, aga midagi ei juhtunud. Ma juba istusin maha ja mõtlesin, et no hakkab peale. Ja hakkaski. Meie lend lükati edasi. Lükati uuesti edasi. Ja siis lükati edasi teadmata ajaks. Lennujaama tabloodelt kustutati lend üldse ära. Emps käis banaani toomas, kõht hakkas tühjaks minema, rahvas hakkas närviliselt mööda lennujaama kõndima. Lõpuks suunati meid teise terminali ja öeldi, et meie lennuk on katki, seega teine lennuk teenindab. Ja me olime selle katkisega ju just lennanud!
Lõpuks lasti meid lennukisse 1,5 tundi hiljem, mis midagi eluolulist meie jaoks ei muutnud, aga veidi siiski, kuna ees ootas pikk sõidutee. Lennukis mõtlesime, et kas on süüdi US Airways (kes ka esimene kord oli meie lennu eest vastutav), Chicago lennujaam (kus ma olen nüüdseks 3x käinud ja MITTE KUNAGI õigel ajal väljunud/saabunud) või empsi arvates siiski mina.
Saanud Chicagos maha, saime isegi oma kohvrid kätte (teised eestlased, keda kruiisil kohtasime, juba mõnitasid meid, et nonoh, kõik kohvrid on olemas või?) ja isegi arvutid olid alles. Väike loogika peas ütles, et autorendi juurde ise ei saa, kuna see oli lennujaamast kaugemal ning nii oligi, õnneks leidsime transfeeri sinna umbes minutiga ja buss ise jõudis kohale teise minutiga. Bussijuht pidas lõpus pika kõne maha, keegi ei öelnud midagi, ma siis ütlesin tagant otsast, et "Nice speech," ja ta tänas ja sai hoogu veel rohkem juurde. Ma olen ikka jube jutupaunik.
Autorendis läks hästi, emps käskis mul GPSi ära seadistada, aga samal ajal ei lubanud endast kaugele minna, et ma tädiga räägiksin. No kuidas ma saan kahte asja korraga teha, ühte õues, teist sees. Saime siis auto renditud, leidsime üles ka oma pisikese punni ja siis saime aru, et kui meie veel sisse mahume, siis kohvrid küll ei mahu. Lõpuks leiutasime ikka selliseid skeeme, et kuku pikali, aga kohvrid me sisse saime. Ja ise olime ka sees. Võis teekond alata!
Esimese otsa sõitis emps, mina sel ajal sisustasin aega Geelikaga chattimiseks, ta saatis mulle lõbusaid pilte ja ega ma ka võlgu ei jäänud. Kahjuks tal surus öö peale ning meie jutt lõppes. Meie otsustasime McDonaldsis (kuna see on ainus, mis on tee ääres) peatuse teha ja emps käskis mul nii kiiresti süüa, et mul ilma naljata läks süda pahaks. Edasi sõitsin mina päris mitu tundi, siis jälle vahetasime ja siis hakkas lumetorm. Kohe päris päris torm. Ma heameelega näitaks, aga mu telefon on otsustanud, et tema enam arvutiga koostööd ei tee, seega ma ei ole neid pilte telefonist kätte saanud veel. Igal juhul emps kavalalt hakkis ennast rekka taha, aga ega ta ka suurt midagi ei näinud, seega kruiisisime ja kaotasime oma väärtuslikust ajast veel aega.
Mina olin selleks ajaks juba nii sooda, et mul oli tunne, et mul on 0% energiat kehas. Ei jaksanud liigutada ega silmi lahti hoida, ei jaksanud rääkida ega hingata. Ühel hetkel ärkasin, emps ütles, et kütus on kohe otsas, aga bensiinijaama ei ole, seega ma siis võtsin kaardilugemise käsile ja otsisin meile bensiinijaama. Esimene oli kinni, teist polnud olemas, kolmas oli lahti. See nägi välja samasugune nagu mu unenäos, kus ma kuuli sain. Haha! Käisime sees vetsus ning võtsime ühest automaadist Twixi ja Snickersit ja teisest cocat. Viimane tund ootas meid veel ees.
Sõitsime ja sõitsime ja sõitsime, kell oli juba üks öösel, me ikka sõitsime. Kirusime seda hiljaks jäänud lennukit taevani ning kui me lõpuks jõudsime Niagara Fallsi ning leidsime isegi hotelli üles, oli rahulolu tappev. Kell pool kolm öösel ikka meeldib check-inni hotelli teha ju. Kuna väsimus oli tappev, siis kella kolmest me juba magasime.
Hommikul oli äratus üheksast, kuna mul oli üks kohtumine kella kümneks pandud. Kuna see inimene aga varem jõudis, algas kohtumine poole kümnest ja sai veidi enne ühtteist läbi. Sellest praegu on veel vara rääkida, kui aeg käes, räägin milleks ja miks see hea oli. Igal juhul pärast tema lahkumist läksime meie emaga Niagara Fallsi juga avastama. Kõigepealt otsisime autole parkimiskohta. Selle leidsime, pidime 5$ maksma, kohutavad raharöövlid on need ameeriklased lihtsalt. Edasi läksime mulle kindaid ja mütsi otsima, sest ma olen ju nii udu-pludu, et ma unustasin kodust kaasa võtta ja siin oli hommikul -7 kraadi. Mitte just lemmikilm ilma mütsi ja kinnasteta. Igal juhul need me mulle leidsime ja nii hakkasime jalutama.
Esimene oli Rainbow Bridge, millelt tuli üle kõndida, et Kanada piirile saada. Piiril olev turvamees oli kurja näoga onkel, kes küsis sada kaks küsimust, laksas templid passi ja ops, kohal me olimegi. Jalutasime terve Niagara Fallsi ääre ära kuni lõpuni välja, käisime seal veel kommipoes ja suveniiripoes ning jalutasime tagasi. Kosest endast.. Emps oli väga rahul, talle väga meeldis. Minu meelest oli üsna tabav kellegi kuskil öeldud lause, et Keila-Juga on sama ilus. Kusjuures, ma pole Keila-Joal isegi mitte käinud, aga igal juhul see Niagara Falls mulle mingit MEGAmuljet ei jätnud. Ma veidi süüdistan ilma, esiteks oli külm, teiseks ei saanud me näiteks laevaga sõitma minna, kuna hooaeg oli läbi ja kolmandaks see vesi auras nii meeletult, et peaaegu ei näinudki midagi. Ütleme nii, et see on üks asi, mida võiks elus näha, aga samas ilusad pildid sellest, mida varem olin näinud, andsid elamuse ka päris kenasti edasi.
Kui ekskursiooni osa läbi oli, läksime minu valitud Hard Rock Cafesse sööma. Ma polnud seal kunagi varem käinud, aga olin mitmete au-pairide ja vahetusõpilaste blogidest lugenud, et see on mõnus interjöör. Ausalt öeldes oli ka. Aga mõni oleks võinud kirjutada ka, mis hinnad seal olid. Julm. Alguses saigi kõht nendest hindadest täis. Lõpuks ema valis mac&cheese&chicken ja mina võtsin BBQ&Bacon&Fries&Burger komplekti. Mul jäi muidugi pool alles, selle pakkisin kaasa, uurisin veel enne teenindajalt, kas saan sellega üle piiri minna, ta ütles, et pole aimugi. Kusjuures meie kõrval lauas istusid kaks meest, kes vastasid piiril mingile küsimusele valesti (nagu aru sain, olid nad ostnud midagi liiga palju) ja neil kästi 24-tunniks Kanadasse jääda. Neil olid hokipiletid kahe tunni pärast algavale mängule ja nad ei saanudki sinna, andsid restoranis oma piletid tasuta ära. Väga haige olukord.
Kõhud täis, läksime ka piiri peale tatsama. Kõigepealt pidime Kanada poolel maksma mõlemad 50c USAle, sisenemise eest. No mida nalja?! Edasi üle silla jälle ja siis piirikontroll turvaonuga. Ma läksin enne kontrolli küsima, et kas ma tohin süüa tuua. Et noh, kui ei või, siis viskan ruttu ära ja vähemalt ei kästa mul Kanadasse jääda. ESTAd muidugi unustasime me ka hotelli, seega parajad bandiidid piiril. Õnneks oli meid kontrollinud kutt heas tujus, ütles, et ta ei pea mu sööki ära võtma, aga kui see midagi maitsvat on, siis ta teeb seda, sest tal on kõht tühi. Haha!
Jalutasime tagasi autoni, googeldasime, kus on Target ning sõitsime sinna ja tegime ära ühe väga olulise shoppingu. Tegelikult läksime sinna ainult mulle läätsevedelikku ostma, aga lõpuks sain suure osa oma listist ka juba ostetud. Mis nii viga.. Käisisime veel erinevates poodides, mis seal ümberringi olid ning lõpetasime oma õhtu frozen yogurtis. Imehea oli seda jälle süüa.
Kõhud täis, sõitsime tagasi hotelli, tassisime oma asjad sisse ning sisustasime õhtut Muusikaauhindade jagamise vaatamisega.
Lõpetuseks panen siia ühe loo, mis meil kruiisil üks põhilugusid oli. Seda kuulates tuleb jälle kõik meelde, no vaideldamatult mu elu parimad neli päeva möödusid just sellel kruiisil ja just seda lugu kuulates.
Kui olime mõlemad veest välja saanud ja ennast mugavalt päevitama asutanud, hakkas vihma sadama. Mitte natukene tibutades, vaid paduvihma. Alguses mõtlesin, et no palju ma ikka märjemaks saan ja ei liigutanud ennast, aga ühel hetkel märkasin, et pilved on pikalt ning me panime rätikute varjus kähku jooksu. Hea oli, et panime, vihma sadas kuni järgmise hommikuni.
Hotellis siis pesu ja lebotamine, see üks päev oligi meil selline nii-öelda patareide laadimine. Niivõrd-kuivõrd see võimalik oli. Mõne tunni pärast läksime South Beachile ringi vaatama, süüa otsima ja elu uurima. Paraku nii mulle kui ka emale see koht eriti muljet ei jätnud. Rand oli äge, iseenesest elu sellel ühel peatänaval ka, aga muidu oli see koht nagu sada muud maa peal. Millegi pärast olen väiksest peale arvanud, et Miami, see peab midagi erilist olema. Iseenesest muidugi, me ei käinud Miami kesklinnas, me olime ainult South Beachil ning meil sadas vihma, aga ikkagi, pettumust oli tunda.
Hotellis läksime üsna vara magama, mina vist tudusin juba enne kaheksat. Hommikul oli äratus 5.30, kella kuuest oli meil juba takso järgi ning teekond lennujaama võis alata. Ahjaa, tegelikult oli hotellis lennujaamatransfeer, aga see hakkas alles kella 7st sõitma, järjekordne pettumus meie jaoks. Meie kui juba reisigurud, vaatame hotelli valides alati need asjad ära, mis olulised on ja sel hetkel sai valides ka määravaks lennujaamatransfeeri olemasolu. Oli küll olemas, aga kasu sellest ikka polnud, seega pidime takso võtma. Ja see pole USAs just eriti odav.
Lennujaama jõudes ootas meid turvakontroll ja nagu me sinna läksime, tuli kohe üks turvanaine meiega rääkima. Ma jõudsin juba ma ei tea mida mõelda, aga tegemist oli üksnes klienditeeninduse kontrolliga ehk meie olime 50ndad järjekorras ja paberil oli kellaaeg ning pidime jälgima, mis kell turvakontrolli jõuame. Jõudsime 25 minutit hiljem, ütlesin kohe turvamehele rõõmsalt, et heeeeii 50 inimest juba läbi käinud. Korraks naeratas küll selle peale.
Edasi käisime McDonaldsis hommikust söömas, ema sõi putru ja mina pannkooke. McDonaldsis. Olete enne näinud sellist nalja? Mina ei olnud. Edasi jalutasime oma väravasse ja jäime ootama. Kui hakati pardale laskma, võeti meie käsipagasid jälle ära ja meie taga olevad naised hakkasid rääkima, kuidas neil varastati kohvrist kaamera ära. Empsil muidugi jälle must stsenaarium juba käis, meie arvutid olid meil ju ka mõlemal seal käsipagasis ja kui ta veel jõudis mõelda, et isa GPS on ka seal, siis oli see stsenaarium juba nii must, et ma peaaegu hakkasin ise ka uskuma, et kõik on pekkis. Õnneks GPS oli tal siiski käekotis ja see tegi ta tuju juba palju paremaks, pohhui see arvuti, peaasi, et isa asi olemas on. Haha.
Õhku tõusime kenasti, maandusime kenasti Charlottes. Pidime edasi lendama sama lennukiga, seega alguses öeldi, et me jääme lennukisse, siis öeldi, et minge ikka välja ja siis öeldi, et värav muutub ära, minge mujale. Ema tahtis minna pagasit vaatama, et äkki saadetakse meie käsipagasid sinna (kätte neid meile enam ei antudki), aga ei saadetud, seega läksime üles tagasi napilt enne peale laskma hakkamist.
Turvakontrolli järjekorras hakkas üks turvameestest meiega juttu rääkima, kuna mul oli sombreero kaelas ja ta siis uuris, et kuidas mul läheb ja kuhu ma lähen ja ma seletasin, et tegelikult Miami 30st kraadist Chicago -5 kraadi juurde eriti ei kisu. Ta ütles, et loodab, et mul on ikka mingi muu müts ka kaasas, kui sombreero ja ma pidin tõdema, et ei ole, aga me jõudsime mõlemad järeldusele, et küllap sellest ikka jätkub. (Lihtsalt vahemärkusena, kas te olete IIALGI Eestis turvainimesega niimoodi nalja visanud lennujaamas?!)
Järjekord lennukisse saamise ukse juures venis ja venis, kell tiksus ja tiksus, aga midagi ei juhtunud. Ma juba istusin maha ja mõtlesin, et no hakkab peale. Ja hakkaski. Meie lend lükati edasi. Lükati uuesti edasi. Ja siis lükati edasi teadmata ajaks. Lennujaama tabloodelt kustutati lend üldse ära. Emps käis banaani toomas, kõht hakkas tühjaks minema, rahvas hakkas närviliselt mööda lennujaama kõndima. Lõpuks suunati meid teise terminali ja öeldi, et meie lennuk on katki, seega teine lennuk teenindab. Ja me olime selle katkisega ju just lennanud!
Lõpuks lasti meid lennukisse 1,5 tundi hiljem, mis midagi eluolulist meie jaoks ei muutnud, aga veidi siiski, kuna ees ootas pikk sõidutee. Lennukis mõtlesime, et kas on süüdi US Airways (kes ka esimene kord oli meie lennu eest vastutav), Chicago lennujaam (kus ma olen nüüdseks 3x käinud ja MITTE KUNAGI õigel ajal väljunud/saabunud) või empsi arvates siiski mina.
Saanud Chicagos maha, saime isegi oma kohvrid kätte (teised eestlased, keda kruiisil kohtasime, juba mõnitasid meid, et nonoh, kõik kohvrid on olemas või?) ja isegi arvutid olid alles. Väike loogika peas ütles, et autorendi juurde ise ei saa, kuna see oli lennujaamast kaugemal ning nii oligi, õnneks leidsime transfeeri sinna umbes minutiga ja buss ise jõudis kohale teise minutiga. Bussijuht pidas lõpus pika kõne maha, keegi ei öelnud midagi, ma siis ütlesin tagant otsast, et "Nice speech," ja ta tänas ja sai hoogu veel rohkem juurde. Ma olen ikka jube jutupaunik.
Autorendis läks hästi, emps käskis mul GPSi ära seadistada, aga samal ajal ei lubanud endast kaugele minna, et ma tädiga räägiksin. No kuidas ma saan kahte asja korraga teha, ühte õues, teist sees. Saime siis auto renditud, leidsime üles ka oma pisikese punni ja siis saime aru, et kui meie veel sisse mahume, siis kohvrid küll ei mahu. Lõpuks leiutasime ikka selliseid skeeme, et kuku pikali, aga kohvrid me sisse saime. Ja ise olime ka sees. Võis teekond alata!
Esimese otsa sõitis emps, mina sel ajal sisustasin aega Geelikaga chattimiseks, ta saatis mulle lõbusaid pilte ja ega ma ka võlgu ei jäänud. Kahjuks tal surus öö peale ning meie jutt lõppes. Meie otsustasime McDonaldsis (kuna see on ainus, mis on tee ääres) peatuse teha ja emps käskis mul nii kiiresti süüa, et mul ilma naljata läks süda pahaks. Edasi sõitsin mina päris mitu tundi, siis jälle vahetasime ja siis hakkas lumetorm. Kohe päris päris torm. Ma heameelega näitaks, aga mu telefon on otsustanud, et tema enam arvutiga koostööd ei tee, seega ma ei ole neid pilte telefonist kätte saanud veel. Igal juhul emps kavalalt hakkis ennast rekka taha, aga ega ta ka suurt midagi ei näinud, seega kruiisisime ja kaotasime oma väärtuslikust ajast veel aega.
Mina olin selleks ajaks juba nii sooda, et mul oli tunne, et mul on 0% energiat kehas. Ei jaksanud liigutada ega silmi lahti hoida, ei jaksanud rääkida ega hingata. Ühel hetkel ärkasin, emps ütles, et kütus on kohe otsas, aga bensiinijaama ei ole, seega ma siis võtsin kaardilugemise käsile ja otsisin meile bensiinijaama. Esimene oli kinni, teist polnud olemas, kolmas oli lahti. See nägi välja samasugune nagu mu unenäos, kus ma kuuli sain. Haha! Käisime sees vetsus ning võtsime ühest automaadist Twixi ja Snickersit ja teisest cocat. Viimane tund ootas meid veel ees.
Sõitsime ja sõitsime ja sõitsime, kell oli juba üks öösel, me ikka sõitsime. Kirusime seda hiljaks jäänud lennukit taevani ning kui me lõpuks jõudsime Niagara Fallsi ning leidsime isegi hotelli üles, oli rahulolu tappev. Kell pool kolm öösel ikka meeldib check-inni hotelli teha ju. Kuna väsimus oli tappev, siis kella kolmest me juba magasime.
Hommikul oli äratus üheksast, kuna mul oli üks kohtumine kella kümneks pandud. Kuna see inimene aga varem jõudis, algas kohtumine poole kümnest ja sai veidi enne ühtteist läbi. Sellest praegu on veel vara rääkida, kui aeg käes, räägin milleks ja miks see hea oli. Igal juhul pärast tema lahkumist läksime meie emaga Niagara Fallsi juga avastama. Kõigepealt otsisime autole parkimiskohta. Selle leidsime, pidime 5$ maksma, kohutavad raharöövlid on need ameeriklased lihtsalt. Edasi läksime mulle kindaid ja mütsi otsima, sest ma olen ju nii udu-pludu, et ma unustasin kodust kaasa võtta ja siin oli hommikul -7 kraadi. Mitte just lemmikilm ilma mütsi ja kinnasteta. Igal juhul need me mulle leidsime ja nii hakkasime jalutama.
Esimene oli Rainbow Bridge, millelt tuli üle kõndida, et Kanada piirile saada. Piiril olev turvamees oli kurja näoga onkel, kes küsis sada kaks küsimust, laksas templid passi ja ops, kohal me olimegi. Jalutasime terve Niagara Fallsi ääre ära kuni lõpuni välja, käisime seal veel kommipoes ja suveniiripoes ning jalutasime tagasi. Kosest endast.. Emps oli väga rahul, talle väga meeldis. Minu meelest oli üsna tabav kellegi kuskil öeldud lause, et Keila-Juga on sama ilus. Kusjuures, ma pole Keila-Joal isegi mitte käinud, aga igal juhul see Niagara Falls mulle mingit MEGAmuljet ei jätnud. Ma veidi süüdistan ilma, esiteks oli külm, teiseks ei saanud me näiteks laevaga sõitma minna, kuna hooaeg oli läbi ja kolmandaks see vesi auras nii meeletult, et peaaegu ei näinudki midagi. Ütleme nii, et see on üks asi, mida võiks elus näha, aga samas ilusad pildid sellest, mida varem olin näinud, andsid elamuse ka päris kenasti edasi.
 |
| Kuidas aastatega juga on uuristanud |
Kõhud täis, läksime ka piiri peale tatsama. Kõigepealt pidime Kanada poolel maksma mõlemad 50c USAle, sisenemise eest. No mida nalja?! Edasi üle silla jälle ja siis piirikontroll turvaonuga. Ma läksin enne kontrolli küsima, et kas ma tohin süüa tuua. Et noh, kui ei või, siis viskan ruttu ära ja vähemalt ei kästa mul Kanadasse jääda. ESTAd muidugi unustasime me ka hotelli, seega parajad bandiidid piiril. Õnneks oli meid kontrollinud kutt heas tujus, ütles, et ta ei pea mu sööki ära võtma, aga kui see midagi maitsvat on, siis ta teeb seda, sest tal on kõht tühi. Haha!
Jalutasime tagasi autoni, googeldasime, kus on Target ning sõitsime sinna ja tegime ära ühe väga olulise shoppingu. Tegelikult läksime sinna ainult mulle läätsevedelikku ostma, aga lõpuks sain suure osa oma listist ka juba ostetud. Mis nii viga.. Käisisime veel erinevates poodides, mis seal ümberringi olid ning lõpetasime oma õhtu frozen yogurtis. Imehea oli seda jälle süüa.
Kõhud täis, sõitsime tagasi hotelli, tassisime oma asjad sisse ning sisustasime õhtut Muusikaauhindade jagamise vaatamisega.
Lõpetuseks panen siia ühe loo, mis meil kruiisil üks põhilugusid oli. Seda kuulates tuleb jälle kõik meelde, no vaideldamatult mu elu parimad neli päeva möödusid just sellel kruiisil ja just seda lugu kuulates.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar